) § 27 lg 1 p-ga 22, mis sätestavad vastavalt, et aktsiisist on vabastatud mootorikütus ja kütteõli, mis toimetatakse Eestisse standardses kütusepaagis
§-s 68 lubatud koguses ning
lg 1 p-ga 221, mis sätestab, et aktsiisist on vabastatud kütus, mida kasutatakse laevas, mis sõidab ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit. 2 3-11-1118 Käibemaksu osas on maksuotsus vastuolus käibemaksu seaduse § 15 lg 3 p-ga 3, mille kohaselt on käibemaksumäär null protsenti muu hulgas rahvusvahelistes vetes sõitva merelaeva kütuse maksustatavast väärtusest. SLK leiab, vastustaja on maksuotsuses rikkunud põhiseaduse PS § 12 esimesest lausest tulenevat ebavõrdse kohtlemise keeldu, kuna ei ole isikuid ühetaoliselt maksustanud. Nimetatud väite tõenduseks on Maksu- ja Tolliameti 30.03.2010 vastus teabenõudele. Kaebaja leiab, et vastustaja on äriühingut ebavõrdselt kohelnud vähemalt järgmiste isikutega: AS-ga PKL, kelle nimele on Eesti laevakinnisturaamatusse kantud vedurlaevad, mille puhul on tegemist abistava puksiiriga, mis ei sõida ärilisel eesmärgil ega kalasta väljaspool Eestit, vaid kasutatakse piiratud alal sadama akvatooriumis. Alfons Håkans Oy AB-ga, kelle nimele on Eesti laevakinnisturaamatusse kantud vedurlaevad, mille puhul on tegemist abistava puksiiriga, mis ei sõida ärilisel eesmärgil ega kalasta väljaspool Eestit, vaid kasutatakse piiratud alal sadama akvatooriumis. AS-ga Kihnu Veeteed, kes opereerib mitmeid siseriiklike laevaliine riigiga sõlmitud halduslepingute alusel. Aastatel 2003 – 2004 ostis AS Kihnu Veeteed Norra Kuningriigist (ka SLK tõi reisiparvlaevad „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ Norrast) reisiparvlaevad „Reet“(3P03C01), „Amalie“ (3P04A01) ja „Liisi“(3P04I04), mis on Eesti laevakinnistusraamatusse kantud vastavalt 19.03.2003, 07.01.2004 ja 17.09.2004. Reisiparvlaeva REET registreerimisel Eesti laevakinnistusraamatus 19.03.2003 kehtis kütuseaktsiisi seaduse § 1 lg 1. Nimetatud norm on analoogne SLK reisiparvlaevade „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ Eestisse toomisel kehtinud
01.04.2003 jõustus
ning Kihnu Veeteed AS tõi reisiparvlaevad „Amalie“ ja „Liisi“ Eestisse ajal, mil
lg 1 p 22 sätestas, et aktsiisist on vabastatud mootorikütus ja kütteõli, mis toimetatakse tolliterritooriumile standardses kütusepaagis
§-s 68 lubatud koguses.
lg 1 sätestas 2004.aastal, et tolliterritooriumile sissesõidul on mootorsõiduki standardses kütusepaagis või erikonteineri standardses kütusepaagis, kaasa arvatud veemootorsõiduki standardses kulutankis ja -paagis olev, samas mootorsõidukis tarbitav ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalik kütus aktsiisivaba. Ka hetkel kehtivad ning SLK poolt reisiparvlaevade „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ Eestisse toimetamise ajal kehtisid samasisulised õigusnormid
-is. Lisaks eeltoodule on kaebaja seisukohal, et
on vastuolus PS § ga12 esimese lausega osas, kus laevas kasutatava kütuse puhul on see vabastatud aktsiisist vaid juhul kui laev sõidab ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit (
Samal ajal on aktsiisist täiesti vabastatud kütus, mida kasutatakse ärilisel eesmärgil käitavas tsiviilõhusõidukis ja riiklikus õhusõidukis õhus navigeerimiseks ka Eesti siseselt (
Selline ebavõrdne kohtlemine on PS § 12 esimese lausega vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu energiamaksustamise direktiivi 2003/96/EÜ valguses. Laeva –ja lennukitransporti on Energia direktiivi artikkel 14 lg 1 punktis b käsitletud üheselt ja võrdväärsetel tingimustel, millest võib järeldada, et direktiivis peetkase mõlemate transpordivahendite valdajaid ja ärilisel eesmärgi kasutajaid võrdsetel alusel sama valdkonna esindajateks e transporditeenuse osutajateks. Sama direktiivi artikli 14 lg 2 eesmärk ei ole luua samas valdkonnas tegutsevate ettevõtjate vahel ebavõrdseid tingimusi ja sellega piirata ettevõtete konkurentsivõimet sõltuvalt transpordivahendi liigist. Ei ole ühtegi põhjust, miks Eesti territooriumil lennukiga veoteenuse osutaja on kasutatavalt kütuselt vabastatud aktsiisi maksmisest, kuid laevaga veoteenuse osutaja peab kasutama aktsiisiga maksustatud kütust. Kaebaja palub kohtul PS § 152 esimese lause alusel tunnistada PS § 12 esimese lausega vastuolus olevaks
osas, kus laevas kasutatava kütuse puhul on see vabastatud aktsiisist vaid juhul, kui laev sõidab ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit, kuid samal ajal on aktsiisist täielikult vabastatud kütus, mida kasutatakse ärilisel eesmärgil käitavas tsiviilõhusõidukis ja riiklikus õhusõidukis õhus navigeerimiseks ka Eesti siseselt. 3 3-11-1118
lg-s 1 kasutatud „sihtkoha“ mõistet ei tohi kaebaja hinnangul tõlgendada liialt kitsendavalt. Seadus ei seo ega tohigi siduda „sihtkoha“ mõistet riigi täitevvõimu poolt määratud konkreetse geograafilise punktiga. Igal riiki sisenejal peab põhiõigusena olema õigus määratleda „sihtkoht“ ise ning vajadusel valida ka uus „sihtkoht“ esialgu plaanitu asemel. Samuti võib riiki sisenejal olla eelnevalt määratletud „sihtkohtade“ jada. Pigem peab
lg 1 sisu mõistma selliselt, et kuna Eestisse sissesõidul on mootorsõiduki paagis alati mingi kütuse jääk ning sõiduki valdaja sooviks on jõuda teatud punkti või punktidesse, siis tal on praktiline vajadus seda kütust kasutada ning riik loobub samuti praktilistel kaalutlustel selle maksustamisest. „Sihtkohta“ peab pidama abstraktseks mõisteks, mis tähendab just vajadust Eestisse sissesõidul mootorsõiduki standardses kütusepaagis olevat kütust kasutada. Üldteada on fakt, et igapäevaselt toimub liiklus Eesti piirilt sisse nii autode kui laevadega. Juhul, kui parvlaevadel „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ (edaspidi parvlaevad) oleks Norra Kuningriigist saabumisel olnud kütusejääk, kuuluks see aktsiisiga maksustamisele ning kaebaja puhul oleks tegemist kütuse importijaga, kes vedelkütuse seaduse § 3 lg-st 2 tulenevalt peaks kütuse importijana olema registreeritud majandustegevuse registris. Vedelkütuse seaduse § 5 lg-s 1 esineb erinorm, mis lubab registreeringuta ja vastavussertifikaadita tarbimisse lubada
- i nimetatud aktsiisivaba kütust. Kaebaja on seisukohal, et
lg 1 ei sea kütuselt aktsiisi vabastust sõltuvusse sõiduki sihtkohta jõudmisega.
lg 4 lubab aktsiisivabalt Eestisse sisse veetud kütust ka selles samas sõidukis hiljem aktsiisivabalt kasutada. Reisiparvlaevade kütusejääkide puhul oli tegemist laeva 2-3 päeva varuga. Laevad olid uued ning kaptenile tundmatud. Kapteni vastutada oli kogu laeva eest ning kapteni otsustada oli vajaliku kütuse kogus. Parvlaevade toomise ajal olid rasked jääolud ning ilmastikutingimused ei olnud ette teada. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole maksuotsuse tegemisel järginud ka haldusmenetluse seaduse § -s 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et igal laeval on nn kütuse „surnud varu“, mis laevade puhul ulatub tonnides mõõdetava koguseni. Eeldades, et kaebaja oleks Eesti Vabariigi riigipiiril soovinud Norrast ostetud kütuse välja pumbata ja asendada see Eesti kütusega, siis oleks olnud see võimatu „surnud varu“ osas. Kaebaja ostis Norra Kuningriigis kütuse, olles teadlik, et tegemist on erimärgistatud diislikütusega. Norra Kuningriigis reisiparvlaevadele „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ kütust tarninud Bunker Oil AS esindaja O. R poolt väljastatud kinnituse kohaselt oli parvlaevadele „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ tarnitud kütus eelnevalt erimärgistatud Shell’i poolt enne importimist Hessa Terminali Aalesundis. Samuti kinnitab O. R, et tarnitud kütus omas nõutavat kvaliteeti ja värvi, esitades selle kohta ka tarnitud kütuse kvaliteedi sertifikaadid. Sertifikaatidelt on näha, et tarnitud kütus oli visuaalsel vaatlusel rohelist värvi, kusjuures erimärgistamata diiselkütus on värvitu või helekollane. Ühe kütuselisandi sisaldus vastas Eesti nõuetele ning vaid teist oli alla Eestis kehtestatud määra. Erimärgistatuse osas puudus SLK-l reaalne võimalus oma käitumist korrigeerida selliselt, et minimeerida võimalikku maksukoormist ning seetõttu leiab kaebuse esitaja, et maksuotsus ei ole proportsionaalne aktsiisimäära osas. Erimärgistatud kütuse aktsiisimäär on
lg-st 7 tulenevalt 1736 krooni 1000 liitri eriotstarbelise diislikütuse kohta, millest tulenevalt kaebaja leiab, et maksuotsus ei ole proportsionaalne aktsiisimäära osas. Vastustaja ei nõustu AS Saaremaa Laevakompanii kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ning puudub alus selle rahuldamiseks. Vastustaja nõustub, et riiklikud maksud saab sätestada ainult seadusega ning rahandusministri 17.06.2009 määrus nr 41 ei ole seadus. Samas leitakse, et määrus nr 41 ei sätesta ühtegi maksu, mistõttu ei saa kaebuse esitaja toodud põhjustel maksukohustuse hindamisel jätta 4 3-11-1118 määrust nr 41 tähelepanuta. Määrus 41 kehtib kuni on lõpetatud tolli formaalsused ning sellest hetkest on tuvastatud maksukohustus. Vastustaja leiab, et kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud. Vastustaja tuvastas tulenevalt MKS § 10 lg-st 1, et kaebaja on jätnud tasumata kütuseaktsiisi ja käibemaksu. Vastustaja leiab kaebaja taotluse osas tunnistada
lg 1 p 221 vastuolevaks PS-ga, et vaidlustaud maksuotsuses ei ole kordagi viidatud nimetatud sättele. Seega ei ole antud juhul asjassepuutuvaks sätteks
Veesõidukites kasutatakse mootorikütusena diislikütuseid, samas kui lennuliikluses kasutatakse mootorikütusena bensiini ja petrooleumil baseeruvaid kütuseid. Seega ei ole laeva ja lennuliikluses kasutatavad kütused samad ja tegemist ei ole antud juhul samade asjaoludega.
muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on selgitatud, miks Eesti territooriumil lennukiga veoteenuse osutaja on kasutatavalt kütuselt vabastatud aktsiisi maksmiseks, kuid laevaga veoteenuse osutaja peab kasutama aktsiisiga maksustatud kütust. Aktsiisi osas ei ole maksuotsus vastuolus
Parvlaevad alustasid Eesti siseseid sõite regulaarliini sõitudega saare ja mandri vahel, kasutades selleks laeva varude deklaratsioonis deklareeritud kütust, mistõttu antud juhul ei kohaldu
Aktsiisist vabastatud oli ainult see kogus kütust, mis oli vajalik parvlaeva „Muhumaa“ toimetamiseks Norrast Alesundi sadamast Eestisse Rohuküla sadamasse ja parvlaeva „Saaremaa“ toimetamiseks Norrast Alesundi sadamast Eestisse Roomassaare sadamasse. Vastustaja maksustas kütuse jääki, millega kaebaja jõudis Eestisse ning mida ei kulutatud ära valitud sihtpunktini. Maksustamise faktilised asjaolud tehti kindlaks parvlaevade sihtkohta jõudmisel. Parvlaevade poolt laevavarude deklaratsioonis deklareeritud kütuse varu kogusele ei kohaldu
Vastustaja leiab, et aktsiisi osas ei ole maksuotsus vastuolus KMS § 15 lg 3 p-ga
lg 1 p 221 on vastuolus PS § 12, kuna nimetatud säte võimaldab erinevalt maksustada/kohaldada maksuvabastust laevas kasutatavalt kütuselt ja õhusõidukis kasutatavat kütust ilma mõistliku põhjuseta.
lg 1 p 221 alusel on aktsiisist vabastatud kütus, mida kasutatakse laevas, mis sõidab ärilisel eesmärgil või kalastab väljaspool Eestit, sealhulgas kütus, mida kasutatakse nimetatud laevades regulaarsel hooldustööl laeva ettevalmistamiseks järgnevaks sõiduks väljapoole Eestit.
lg 1 p 19 alusel on aktsiisist vabastatud kütus, mida kasutatakse ärilisel eesmärgil käitatavas tsiviilõhusõidukis ja riiklikus õhusõidukis õhus navigeerimiseks, sealhulgas kütus, mida kasutatakse nimetatud õhusõidukites hooldus- ja remonttööl. Vastustaja väidetel kasutavad veesõidukid mootorikütusena diiselkütuseid, lennuliikluses kasutatakse mootorikütusena bensiinil ja petrooleumil baseeruvad kütuseid. Kaebaja vastustaja nimetatud väiteid kahtluse alla seadnud ei ole. Seega kasutavad veesõidukid ja õhusõidukid kasutavad erinevate omaduste ja hinnaga kütuseid. Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et veesõidukeid ja õhusõidukeid ning nende tegevust tuleb alati reguleerida õigusaktide alusel ühtviisi. Arvesse tuleb võtta, et tegemist on erinevate transpordiliikidega, mis liiguvad erinevas keskkonnas ning seetõttu tuleb nende tegevust (sõidu ohutus, turvalisus, liikluse ohutus ja liikluse teenindamine, transpordivahendi valmistamine ja hooldus jm) reguleerida arvestades konkreetse transpordiliigi omadusi ja eripära ning erinevate õigusaktidega laevale ja õhusõidukile esitatavaid nõudeid. Seetõttu on alusetud kaebaja väited
Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb jätta kohaldamata rahandusministri 17.06.2009 määrus nr 41 „Varude tolliformaalsuste teostamise kord“, sest PS § 113 alusel saab riiklikud maksud kehtestada vaid seaduse alusel. Rahandusministri määrusega ei saa isikule panna riiklikku maksu koormist. Lähtudes PS § 113 sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Rahandusministri poolt on tolliseaduse § 1 lõike 5 alusel 17.06.2009 antud määrusega nr 41 vastu võetud varudele tolliformaalsuste teostamise kord (edaspidi „kord“ vastavas käändes). Tolliseaduse § 1 lg 5 sätete kohaselt võib Vabariigi Valitsus või rahandusminister oma pädevuse piirides kehtestada tollieeskirjade kohaldamiseks õigusakte küsimustes, mille otsustamise õigus on ühenduse õigusaktide kohaselt liikmesriigil. Lähtudes korra §1 lg 1 rakendatakse määrust tolliformaalsuste teostamisel kaasavõetava varu, «Tolliseaduse» § 57 lõikes 1 nimetatud tarbevaru, varuosa ja lisavarustuse suhtes, mis on rahvusvahelisi reise teostaval vee- või õhusõidukil või raudteeveeremil kas teisest Euroopa Liidu liikmesriigist või ühendusevälisest riigist saabumisel või mis toimetatakse vee- või õhusõidukile või raudteeveeremile Eestis viibimise ajal. Käsitletud paragrahv asetseb seaduse 7-s peatükis, kus on toodud sätted tollisoodustuste ja tolliformaalsuste lihtsustamise kohta. Tolliseaduse § 2 lg 10 kohaselt tolliformaalsused tollikontroll ja teised toimingud, mida tuleb asjaomasel isikul või tollil tollieeskirjade täitmiseks teha. Lähtudes korra § 9 tuleb juhul, kui varusid toimetanud isik ei tõenda varude toimetamist, peab ta tasuma tollivõlast tuleneva maksusumma ja muud maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvad maksud. 7 3-11-1118 Tulenevalt viidatud sätetest ei kehtesta rahandusministri poolt 17.06.2009 vastu võetud määrusega nr 41 makse, vaid täpsustakse tolliformaalsusi tolliseaduse § 57 lõikes 1 nimetatud varude suhtes. Tollivõlast tuleneva maksusumma määramise aluseks saavad olla vastavad maksuseadused. Asjaolu, et maksuotsuses antakse kontrolli käigus selgunud asjaoludele õiguslik hinnang ja viidatakse teostatud toimingute osas erinevatele õigusaktidele ei tähenda, et nende õigusaktide alusel määrati kindlaks maksukohustus. Kaevatava maksuotsuse tegemise aluseks on maksuotsuse kohaselt alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seadus (
) ja käibemaksuseadus (KMS).
alusel toimub alkoholi, tubakatoodete, kütus ja elektrienergia aktsiisiga maksustamine. KMS alusel toimub käibe maksustamine. Kaebaja väidetel on lähtudes
Kaebaja hinnangul ei saa sihtkoha mõistet siduda maksuhalduri poolt määratud konkreetse geograafilise punktiga, vaid igal isikul on õigus riiki sisenemisel määratleda sihtkoht ise ning vajadusel seda muuta. Sihtkohta tuleb pidada abstraktseks mõisteks. Seega on kaebaja hinnangul seaduses kasutatud sihtkoha mõistet formaalse, mõttelise kohana.
lg 1 sätestab, et Eestisse sissesõidul on mootorsõiduki standardses kütusepaagis või erikonteineri standardses kütusepaagis, kaasa arvatud veemootorsõiduki standardses kulutankis ja -paagis olev, samas mootorsõidukis tarbitav ning sõiduki sihtkohta jõudmiseks vajalik kütus aktsiisivaba. Korra § 1 lg 2 järgi lähtekohaks sadam või lennujaam, kust vee- või õhusõiduk vahetult lahkub ning sihtkoht on sadam või lennujaam, kuhu vee- või õhusõiduk vahetult suundub. Sihtpunkti saabumist saab näidata kohanime märkimisega. Seega saab sihtkohaks olla konkreetne koht. Oluline on märkida, et laeva sihtkoha sadamat ei määratlenud maksuhaldur oma suva kohaselt, vaid see tehti kindlaks laevade logiraamatute sissekannete alusel. Meresõiduohutuse seaduse § 533 lg 1 kohustab reederit, kaptenit või laevaagenti edastama Veeteede Ametile laeva Eesti sadamasse saabumise teate koos asjakohaste andmetega 24 tundi enne laeva saabumist. Nimetatud sätte alusel on Majandus- ja kommunikatsiooniminister 20.07.2011 määrusega nr 81 kehtestanud laeva saabumisest teatamisel esitatavate andmete loetelu. Antud määruse § 1 p 2 kohaselt tuleb laeva saabumisest teate esitamisel esitada muude andmete hulgas teave laeva sihtsadama kohta. Lähtudes määruse § 2 peab edastatud andmete muutumise korral reeder, kapten või laevaagent viivitamatult tegema vastava muudatuse elektroonilises mereinfosüsteemis. Kaebaja ei ole esitanud kohtule väiteid ega tõendeid selle kohta, et vaidlusaluste laevade osas sihtsadama kohta edastatud andmed erinesid/muutusid logiraamatu kannetega võrreldes ning maksuhaldur on laevade sihtsadamad Eestis valesti tuvastanud. Asjas ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust maksuotsusega tuvastatud parvlaevade sihtkohta toimetamiseks vajalike kütuste koguste ega järelejäänud kütusevarude tuvastamise osas. Aktsiisivabastuste loetelu on toodud
, mille lg 1 p 221 alusel on aktsiisist vabastatud kütus, mida kasutatakse ärilisel eesmärgil väljaspool Eestit sõitvas laevas mootorikütusena laeva edasiliikumiseks, sealhulgas kütus, mida kasutatakse regulaarsel hooldustööl nimetatud laeva ettevalmistamiseks järgnevaks sõiduks väljapoole Eestit. KMS § 15 lg 3 p 3 on käibemaksumäär null protsenti rahvusvahelistes vetes sõitva merelaeva, välja arvatud ettevõtlusega mitteseotud huvi- või lõbusõitudeks kasutatav merelaeva, ja sellise merelaeva varustus, seadmed, varuosad, kütus ja muud varud ning reisijale kohapeal tarbimiseks võõrandatav kaup, välja arvatud ühenduse vetes sõitval merelaeval kaasamüüdav kaup. Lähtudes eeltoodust lubatakse kütust aktsiisivabalt tarnida laevadele, mis sõidavad väljapool Eestit ning käibemaksumäär on null ainult selliselt kütuse koguselt, mis on vajalik sõitmiseks 8 3-11-1118 rahvusvahelistes vetes. Maksuvabastus ei kehti sel ajal, kui laev on sadamas ja reisi ei toimu. Seega tekib maksukohustus kütuse tarbimisel Eestis ning Eesti-sisestel reisidel maksuvabastusi rakendada ei saa. Lähtudes eeltoodust on alusetud kaebaja väited maksuhalduri poolt sihtkoha ebaõige tuvastamise ning kaebaja õiguse kohta kasutada Eestisse sisseveetud kütust Eestis aktsiisivabalt ja null käibemaksu määraga ning ei ole põhjendatud nimetatud alustel maksuotsuse tühistamine kogu ulatuses. Kaebaja selgituste kohaselt oli parvlaevade kütuse puhul tegemist erimärgistatud diislikütusega, kuid maksuhaldur arvestas maksustamisel aktsiisimäära diislikütuse osas. Kaebaja on seisukohal, kui kaebajal oligi kütusejäägilt aktsiisi maksmise kohustus, on maksuhaldur maksukohustuse arvestamisel lähtunud ebaõigest aktsiisimäärast. Vedelkütuse erimärgistamise seadus § 1 kohaselt kuulub erimärgistamisele Eestis toodetav, ühenduse tolliseadustiku (Euroopa Ühenduste Nõukogu määrus nr 2913/92/EMÜ) mõistes vabasse ringlusse lubatav ja Euroopa Liidu liikmesriigist Eestisse sisse veetav kerge kütteõli ning see osa diislikütusest, mis on ette nähtud kasutamiseks vastavalt käesoleva seaduse § 11 lõikes 2 sätestatule. Nimetatud paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt on erimärgistatud diislikütust lubatud kasutada laevaliikluses. Lähtudes käsitletud seaduse on § 2 lg 1, lg 2 toimub erimärgistamine kergele kütteõlile ja diislikütusele lisaainete lisamise teel nende eristamiseks teistest vedelkütustest. Kergele kütteõlile ja diislikütusele erimärgistamiseks lisatavate ainete loetelu ning kontsentratsiooni kerges kütteõlis ja diislikütuses kehtestab rahandusminister määrusega. Rahandusminister on vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 2 lõike 2 aluse 19.09.2003 vastu võtnud määruse nr 91 „Kergele kütteõlile ja diislikütusele erimärgistamiseks lisatavate ainete loetelu ja kontsentratsioon“. Lähtudes määruse § 1 peab kerge kütteõli sisaldama käsitletud paragrahvis nimetatud erimärgistusaineid. Maksuotsuses on märgitud, et vaatamata maksuhalduri 11.11.2010 korralduses nr 122.3/7351-1 toodule ei ole kaebaja esitanud tõendeid, et parvlaevade kütus sisaldas erimärgistuse aineid (tl 14, 15 pöördel). Vastustaja vastuväidetel kohaselt selgus parvlaeva „Saaremaa“ kütusevarust võetud proovide analüüsimisel, et kütusevarudena deklareeritud kütus ei sisaldanud erimärgistusaineid nõutud kontsentratsioonis. Parvlaeva „Muhumaa“ osas ei saanud läbivaatust teostada ning proove võtta, kuna kütus oli kontrolli hetkeks ära kasutatud, seetõttu tugines vastustaja oma järeldustes kaebaja poolt esitatud kütuse saatedokumentidele ning asjaolule, et kütus oli tarnitud sama äriühingu poolt. Parvlaev „Muhumaa“ poolt soetatud kütusearvel puudub märge selle kohta, et diislikütus sisaldab erimärgistuse aineid. Kaebaja esitas kohtumenetluses Buker Oil AS kinnituse, mille kohaselt olid „Muhumaa“ ja „Saaremaa“ tarnitud tooted erimärgistatud Shelli poolt enne importimist ning omasid nõutavat kvaliteeti ja värvust. Kinnitusele on lisatud tarnet kinnitavad kvaliteedi sertifikaadid, milles toodud andmeid ei ole vastustaja kahtluse alla seadnud (tl 125-127,128-130,165). Kohtu hinnangul on parvlaev „Saaremaa“ kütusevaru omaduste osas usaldusväärsemad maksumenetluses labori poolt saadud analüüsi tulemused, sest nende tegemisel olid aluseks vaidlusalusest kütusevarust võetud proovid. Analüüsi tulemused ei kinnita kaebaja väiteid kütuse nõuetekohase erimärgistamise kohta. Kaebaja väited kütuse värvuse osas (hindamine visuaalsel teel) ning tõendid kütuses sisaldunud erimärgistusainete olemasolu kohta ei tõenda, et tegemist oli erimärgistatud kütusega, kuna kütuse värvuse visuaalne hindamine ei võimalda tuvastada värvaine kogust kütusevarus ning analüüside tulemusel on selgunud, et erimärgistusaineid ei olnud kütusevarus nõutud kontsentratsioonis. Kohus pidas otsuse tegemiseks põhjendatuks võtta tõenditena asja materjalide juurde kaebaja poolt oma väidete kinnitamiseks esitatud teatised, teated, arved (tl 136-147, 147-153, 154-163). Arvestades seda, 9 3-11-1118 et asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on varasemalt kasutanud parvlaevadel erimärgistatud kütust, ei tõenda esitatud tõendid käesoleval juhul erimärgistatud kütuse kasutamist. Parvlaev „Muhumaa“ kütusevarust vastustaja proove ei võtnud. Arvestades seda, et parvlaev „Muhumaa“ kütusevarud hangiti ligi neli kuud enne parvlaeva „Saaremaa“ tankimist, ei saa kohtu hinnangul parvlaeva „Muhumaa“ kütusevarude osas tugineda parvlaeva „Saaremaa“ kütusevaru analüüsi tulemustele ning arvestades parvlaevadele kütuse ostmise ajavahemikku, ei saa ainuüksi sama tarnija poolt kütuse hankimise tõttu eeldada, et kütuse erimärgistus ei olnud/ei saanud olla nõuetekohane. Tulenevalt eeltoodust tuleb parvlaev „Muhumaa“ kütusevaru erimärgitamise hindamisel arvesse võtta Bunker Oil AS kinnitust kütuse nõuetekohase erimärgistamise kohta ja kütuse kvaliteedi sertifikaadil toodud andmeid (tl 125, 1206, 128, 129). Kaebaja on tõlkinud Bunker Oil AS kinnituse kütuse erimärgistamise ja tarne osas (tl 128) ning väljavõtte kvaliteedisertifikaadi tabeli andmete ja värvuse osas. Kohus nõustub vastustaja väidetega, et ainuüksi vedelkütuse värvus ei ole asjaoluks, mille põhjal saab otsustada kas tegemist on erimärgistatud vedelkütusega või mitte. Samas selgub sertifikaadi koopiast, et sertifikaadil on eraldiseisvalt kajastatud ka muud kütuse kvaliteeti iseloomustavad andmed (tl 126). Nimetatud andmeid ei ole maksumenetluses hinnatud. Seetõttu leiab kohus, et parvlaev „Muhumaa“ kütusevaru maksustamiseks tuleb hinnata Bunker Oil AS kinnitust kütuse erimärgistamise kohta ning kvaliteedisertifikaadil kajastatud kütuse kvaliteeti andmeid ning tuvastada kohaldamisele kuuluv aktsiisimäär. Lähtudes eeltoodust tuleb maksuotsus tühistada parvlaeva „Muhumaa“ kütusevaru maksustamise osas. Kohtu hinnangul ei kinnita maksuhalduri vastused kaebaja poolt esitatud teabenõuetele kaebaja väiteid tema ebavõrdse kohtlemise kohta kütusejäägi aktsiisiga maksustamisel (tl 182, 184). Nimetatud vastuses on maksuhaldur selgitanud
lg 1 sätteid ning märgib, et maksustatud on mittestandardses kütusepaagis asunud kütust, samuti üle lubatud piirmäära kaasas olevat mootorikütust. Kohus on pidanud põhjendatuks võtta asja materjalide kaebaja poolt 23.12.2011 esitatud tõendid, millega kaebaja soovis tõendada oma väited ebavõrdse kohtlemise kohta võrreldes teiste laevaomanikega (tl 99-122). Kui ka eeldada, et maksuhaldur ei ole maksustanud kaebaja poolt nimetatud äriühingutele kuuluvate laevade kütusejääke vaidlustatud maksuotsuses toodud alustel (tl 100-101), ei tulene võrdse kohtlemise printsiibist, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.