3-12-944/15

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 17.04.2013, Tartu Haldusasja number 3-12-944 Haldusasi Viktor Šibanovi kaebus Viru Vangla 16.11.

1. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.11.
2. a käskkirja nr 6-3/2294-D, 18.01.
3. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastaseks tunnistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.05.
4. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viktor Šibanovi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Viktor Šibanov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
5. Jätta määruskaebus rahuldamata osas, mis puudutab määruskaebuse esitajale menetlusabi andmist riigi õigusabi korras advokaadi määramiseks, täiendada Tartu Halduskohtu 28.05.
6. a määruse resolutsiooni p-i 1 sõnadega: „/…/ riigi õigusabi saamiseks“ ning muuta selles osas määruse põhjendusi.
7. Rahuldada osaliselt määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu 28.05.
8. a määrus osas, millega halduskohus jättis rahuldamata määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel.
9. Saata haldusasi tagasi halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks esitatud menetlusabi taotluse lahendamiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD
10. 06.05.2012 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1−4, tõlge tl 12−13) Viru Vangla 16.11.
11. a käskkirja nr 6-3/2087-D, 22.11.
12. a käskkirja nr 63/2294-D ja 18.01.
13. a käskkirja nr 6-3/75-D õigusvastaseks tunnistamiseks ning tekitatud kahju hüvitamiseks summas 5000 eurot. Kaebuse kohaselt algatati tema suhtes distsiplinaarmenetlus, kuid tema õigustest ja kohustustest teda talle arusaadavas keeles ei informeeritud. Määruskaebuse esitaja märgib kaebuses, et mittevaraline kahju tekitati talle sellega, et vanglaametnikud paigutasid ta peaaju põrutuse ja lõualuu murruga kartserisse ning sundisid teda füüsilist valu ja hingelisi kannatusi taludes töötama. Koos kaebusega esitas määruskaebuse esitaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses maksejõuetusega. Taotluses viitas määruskaebuse esitaja riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 punktidele 3 ja
14. Samuti esitas määruskaebuse esitaja taotluse määrata talle advokaat, kes hakkaks esindama tema olulisi huve kohtuistungil ning võtma vastu tema huve puudutavaid dokumentaalseid tõendeid.
15. Tartu Halduskohus jättis 28.05.
16. a määrusega määruskaebuse esitajale menetlusabi andmata ning kohustas teda tasuma riigilõivu summas 265,97 eurot. Halduskohus on seisukohal, et määruskaebuse esitaja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Halduskohus viitab Riigikohtu halduskolleegiumi 20.02.
17. a määrusele nr 3-3-1-4-08, ning leiab, et kuigi määruskaebuse esitajal puudub õigusalane kvalifikatsioon, on ta siiski võimeline kohtumenetluses isiklikult osalema ja seetõttu on alus jätta riigi õigusabi taotlus rahuldamata riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 alusel. Halduskohtu määruse kohaselt tuleb riigi õigusabi andmisest keelduda ka RÕS § 7 lg 1 p 6 alusel, kuna määruskaebuse esitaja taotleb õigusabi mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asjas ei esine tungivat avalikku huvi. Halduskohus selgitab, et halduskohtumenetlus rajaneb uurimispõhimõttel, kohus pole seotud kaebuse sõnastusega ning saab esitatud nõuete lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada ja anda vaidlustatule hinnangu ka siis, kui kaebuse esitaja ei oska neid ise õiguslikult põhjendada. Samuti ei nõua halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 1, et kaebuses tuleks esitada nõude aluseks olevad õiguslikud põhjendused. Seega on võimalik kaebust koostada ka siis, kui õigusalased teadmised on vähesed või puuduvad üldse. Taotluse väidetest nähtuvalt saaks määruskaebuse esitaja oma õigusi kaitsta ka ilma riigi poolt määratud advokaadi abita. Halduskohus märgib määruses, et käesolevas asjas kaebuse esitamisel kuulub tasumisele riigilõiv ühe tuvastamisnõude ja ühe kahju hüvitamise nõude esitamise eest, s.o kokku summas 265,97 eurot. Halduskohtu hinnangul ei saa määruskaebuse esitajat pidada maksejõuetuks isikuks. Määruskaebuse esitaja isikuarve väljavõttest nähtub, et kaebuse esitamise hetkel, s.o 09.05.2012, oli tema isikuarvel vaba raha 11,83 eurot, ning et isikuarvele on laekunud nii töötasu kui ka sissetulekuid eraisikult. Kuna riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise otsustamisel ei ole oluline, kas sissetulekud on laekunud eraisikutelt või töötasuna, on ajavahemikul 16.01.2011-16.05.2012 määruskaebuse esitaja isikuarvele laekunud kokku 190,48 eurot, mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 95,24 eurot. Seega esineb halduskohtu hinnangul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Samuti puuduvad halduskohtu hinnangul alused menetlusabi andmise keelu eiramiseks, kuna kinnipeetavana on määruskaebuse esitajale tagatud eluase, toit ja riided ning tema sissetulekuid arvestades ei ole riigilõivu tasumine talle ebamõistlikult suur kohustus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
18. 18.06.2012 esitas V. Šibanov Tartu Halduskohtu 28.05.
19. a määruse peale määruskaebuse. Määruskaebuse kohaselt on ta jäetud ilma õigusest end seaduslikult kaitsta juba tulenevalt sellest, et tal ei ole võimalust tutvuda 01.01.2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustikuga. Samuti ei ole määruskaebuse esitaja hinnangul antud asjas kohane viidata Riigikohtu halduskolleegiumi 22.02.
20. a lahendile nr 3-3-1-4-08, kuna tema sõnul ei ole ilma esindajata võimalik antud haldusasja edukalt läbi viia. Määruskaebuse esitaja hinnangul kohaldub käesolevas haldusasjas RLS § 22 lg 1 p 11, mille kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Määruskaebuse esitaja sõnul 2 ei ole halduskohus määruse tegemisel võtnud arvesse, et teda ei peeta 100 % üleval riigi arvel ning tal on ka kulutused. Määruskaebuse esitaja küll ei eita, et ta töötab, kuid märgib, et tema ühe kuu töötasu on 3 eurot ja 18 senti, ning pärast kõiki mahaarvamisi kantakse tema arvele kõigest 0,82 senti kuus. Eraisikute poolt laekuvaid summasid, mis moodustavad mitte rohkem kui 10-13 eurot kuus, kasutab määruskaebuse esitaja esmatarbekaupade ja hügieenivahendite ostmiseks. Seega on ebaõiged halduskohtu põhjendused määruskaebuse esitaja sissetulekute kohta. Samuti ei pööranud halduskohus tähelepanu, et Viru Vangla ei väljasta kinnipeetavatele hügieenitarbeid ja neid on tal vaja osta oma vahendite eest. Määruskaebusele on lisatud kaks avaldust, millest ühes taotleb määruskaebuse esitaja riigilõivust vabastamise taotleja blanketi esitamist ning vabastada ta riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel, ja teises riigilõivust vabastamise taotluse blanketi esitamist ning talle advokaadi määramist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtu määrus tuleb jätta jõusse osas, millega halduskohus jättis määruskaebuse esitajale menetlusabi andmata riigi õigusabi saamiseks, ning tühistada osas, millega halduskohus jättis rahuldamata menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ja saata haldusasi tagasi halduskohtule riigilõivust vabastamiseks esitatud menetlusabi taotluse lahendamiseks.
22. Määruskaebuse esitaja on halduskohtule esitanud kaks menetlusabi taotlust – taotluse riigi õigusabi korras esindaja määramiseks HKMS § 110 lg 1 p 3 alusel ning taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks HKMS § 110 lg 1 p 1 alusel. Halduskohus lahendas 28.05.
23. a määrusega mõlemad menetlusabi taotlused ning jättis need rahuldamata, sõnastades määruse resolutsiooni punkti 1 järgnevalt: „Mitte anda menetlusabi Viktor Šibanovile“. Ka määruskaebusele on lisatud taotlused määruskaebuse esitajale advokaadi määramiseks ning riigilõivust vabastamiseks. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et RLS § 22 lg 1 p 10 järgi ei võeta riigilõivu menetlusabi taotluse läbivaatamise ja selles asjas määruskaebuse esitamise eest. Seega, kui määruskaebuse esitaja on silmas pidanud tema riigilõivust vabastamist määruskaebuse esitamisel, ei olnud halduskohtul hoolimata taotlusest vajadust otsustada riigilõivu tasumisest vabastamise üle määruskaebuse esitamisel. Kuna aga määruskaebuse esitaja taotlused tema riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning talle advokaadi määramiseks on halduskohus lahendanud vaidlustatud määrusega, tõlgendab ringkonnakohus määruskaebusele lisatud samasisulisi taotlusi määruskaebuse osana.
24. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et rahuldamisele ei kuulu määruskaebuse esitaja menetlusabi taotlus talle riigi õigusabi korras esindaja määramiseks. Halduskohus on seejuures õigesti tuginenud RÕS § 7 lg 1 p-le 1 ning kahju hüvitamise nõude osas RÕS § 7 lg 1 p-le
25. Määruskaebuse esitaja väide, et tal ei ole võimalust tutvuda talle arusaadavas keeles 01.01.2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustikuga, ei saa lükata ümber halduskohtu järeldust, et kaebaja on antud haldusasjas võimeline ise oma õigusi kaitsma. Halduskohus on vaidlustatud määruses selgitanud, et halduskohtumenetlus rajaneb uurimispõhimõttel, millest tulenevalt saab halduskohus ise anda kaebuses esitatud nõuete lahendamiseks õigusliku hinnangu. Seega ei pea menetlusosalise poolt halduskohtule esitatud avaldused sisaldama materiaal- ja menetlusõiguslikke aluseid, vaid piisab faktiliste asjaolude äratoomisest. Siiski ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega riigi õigusabi osas menetlusabi taotluse rahuldamata jätmise osas täielikult. Nimelt on ringkonnakohtu hinnangul ebaõige halduskohtu tõlgendus Riigikohtu halduskolleegiumi 20.02.
26. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-4-08 toodud järelduste kohta. Riigikohtu halduskolleegium on 3 konkreetses haldusasjas silmas pidanud olukorda, kus kohtud on tuginenud kaebajale riigi õigusabi mitteandmisel asjaolule, et kaebajat on varasemas kohtumenetluses esindanud õigusteadmistega isik, ning selgitanud, et sellest ei saa lähtuda ning arvestama peab taotleja enda õigusalaseid teadmisi. Antud haldusasjas sellist olukorda aga ei esine. Küll aga ei tähenda see, et määruskaebuse esitaja ei oleks antud haldusasjas võimeline ise oma õigusi kaitsma. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et hinnang, kas isik suudab ise oma õigusi kaitsta, oleneb eelkõige vaidlusaluse haldusasja keerukusest ning samuti ka isiku senisest käitumisest protsessis (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 02.11.
27. a määrus nr 3-3-1-85-05, p 7). Antud juhul on määruskaebuse esitaja suutnud esitada halduskohtule arusaadava kaebuse ning tegemist ei ole sedavõrd keeruka vaidlusega, mille puhul oleks vaja esitada kohtule argumente või selgitusi, mille sõnastamise oskust ei saaks eeldada erialateadmisteta isikult.
28. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldustega menetlusabi taotluse lahendamisel kaebuse esitamisel riigilõivust vabastamise osas. HKMS § 112 lg 1 p 1 sätestab: „Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile“. Eeltoodud sättest tulenevalt peab halduskohus menetlusabi taotluse lahendamisel arvutama taotleja keskmise ühe kuu sissetuleku menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu sissetulekute ja kulutuste pinnalt. Antud juhul on määrusekaebuse esitaja esitanud halduskohtule menetlusabi taotluse tema vabastamiseks kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest 06.05.
29. Seega periood, mida halduskohus oleks pidanud taotleja keskmise sissetuleku arvutamisel arvesse võtma, oli 06.01.2012−05.05.
30. Haldusasja toimikust ning vaidlustatud määrusest nähtuvalt on halduskohus taotleja keskmise sissetuleku arvutamisel lähtunud aga määruskaebuse esitaja sissetulekutest ja kulutustest perioodil 16.01.2012−16.05.
31. Kuigi vaidlustatud määruses on halduskohus viidanud perioodile 16.01.2011−16.05.2012, on ilmselgelt tegemist eksimusega ning silmas on peetud perioodi 16.01.2012−16.05.
32. Seega on halduskohus ebaõigesti määratlenud HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldumise aluse esinemise kontrollimisel arvessevõetava ajavahemiku.
33. Samuti on halduskohus teinud ebaõige järelduse, et olukorras, kus kaebuse esitamisel kuulub tasumisele riigilõiv 265,97, esineb taotleja 95,24 euro suuruse kahekordse ühe kuu keskmise sissetuleku juures HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud alus menetlusabi andmisest keeldumiseks. Nimetatud sätte kohaselt tuleb menetlusabi andmisest keelduda juhul, kui menetluskulud ei ületa taotleja kahekordset ühe kuu sissetulekut. Antud juhul seda olukorda halduskohtu poolt tehtud arvutustest lähtuvalt ei esine. Olukorras, kus menetlusabi taotlejal ei ole küll piisavalt vahendeid menetluskulude tasumiseks täies ulatuses, kuid tema sissetulekutest nähtuvalt ei ole põhjendatud tema vabastamine menetluskulude tasumisest täielikult, tuleb kohtul kaaluda taotleja menetluskulude tasumisest vabastamist osaliselt.
34. Määruskaebuse esitaja on nii kaebuses kui määruskaebuses avaldanud soovi RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse rakendamiseks. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, et halduskohus oleks uurinud, kas kaebaja kahjuhüvitise nõuet seoses tema tervise kahjustamisega on võimalik pidada RLS § 22 lg 1 p 11 alusel esitatud nõudeks või mitte ja kas see nõue on eeltoodust tulenevalt riigilõivuvaba või ei. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjades nr 3-3-1-89-09 ja 3-3-1-12-10 tehtud lahendites asunud seisukohale, et RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus laieneb ka kehavigastuse või muu 4 terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamisele halduskohtumenetluses, ning et tegemist peab olema kehavigastuse või muu terviserikkega selleks, et kaebus oleks lõivuvaba. Riigikohtu seisukohtade järgi tuleb halduskohtul kaebuse saamisel, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud selliselt, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket. Kui kaebaja ei ole kaebuses kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta tõendeid või puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist ilmselgelt sisutühja väitega selleks, et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud lõivuvabastus. Seega, kui kaebusest, millega taotletakse kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ja sellele lisatud dokumentidest nähtub, et sõnastusest hoolimata ei kujuta kaebus endast kehavigastuse või terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebust, vaid sellega soovitakse kaitsta muud õigushüve, tuleb niisuguse kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu riigilõivuseaduses sätestatud ulatuses. Kui kohtule nähtub kaebuse ja sellele lisatud materjalide pinnalt, et väidetud kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud, saab kohus jätta kaebuse käiguta ja anda kaebajale võimaluse täiendavalt oma väiteid põhjendada või esitada tõendeid. Seega tuleb halduskohtul menetlusabi taotluse lahendamisel võtta seisukoht ka RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse kohaldatavuse üle käesolevas asjas esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul.
35. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohtu poolt toime pandud menetlusnormide rikkumisi võimalik apellatsiooniastmes kõrvaldada ning kaebus tuleb HKMS § 210 lg 3 teise lause, § 203 lg 2 ja § 199 lg 2 p 3 alusel saata tagasi halduskohtule menetlusabi andmise otsustamiseks kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvast riigilõivust vabastamiseks. Muuhulgas tuleb halduskohtul menetlusabi andmise otsustamisel uuesti kindlaks teha kaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv.
36. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus täiendavalt, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud valemi rakendamiseks tuleb arvesse võtta nii kinnipeetava isikuarvele laekuvaid töötasuna makstavaid summasid kui ühekordseid laekumisi kinnipeetava lähedastelt. Samuti selgitab ringkonnakohus, et kulutused hügieenitarvete ostmiseks ei kuulu kohtupraktikast tulenevalt (vt Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2012 määrus nr 3-12-625, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 03.01.
37. a määrus nr 3-12-2033, p 11) HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud sissetulekutest maha arvatavate kulutuste hulka. Maili Lokk Agu Timmi 5 Madis Ernits