← Eesti

2-10-30959/60

Obsah (8)§ 89§ 68§ 80§ 92§ 93§ 94§ 95§ 37

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Gaida Kivinurm, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 26.02.2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-30959 Tsivii

) § 34 ja § 90 lg 1 järgi kehtib valduse seaduslikkuse ja valdaja omandiõiguse eeldus, mida ei ole ümber lükatud. Kostja sõlmis kolmanda isikuga 30.09.2008 võlaõiguslikud müügilepingud, mille üldtingimuste p-de 2.7 ja 3.9 kohaselt kostja müüjana annab sõiduki omandiõiguse ostjale üle pärast ostetava sõiduki eest tasumist. Kuivõrd hinna tasumise kohustust ei täidetud, ei andnud kostja kolmandale isikule üle sõidukite valdust. 12.01.2009 taganes kostja müügilepingutest. Avaldusel olevast kolmanda isiku juhatuse liikme Sten Nugise kirjalikust kinnitusest nähtub, et ta on taganemisega nõus ning sõidukite valdust ei ole kunagi kolmandale isikule üle antud. Hageja väited juhatuse liikme ebausaldusväärsuse kohta on oletuslikud ja tõendamata. Valduse mitteüleandmist kinnitab ka asjaolu, et 13.11.2008 ja 26.10.2009 autode inventuuri aktide väljavõtete kohaselt olid kõik 8 sõidukit kostja valduses. Hageja ei ole esitanud ka hageja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud liisingulepingute sõidukite valduse üleandmise vastuvõtmise akte, mida nõuavad lepingute üldtingimuste p-d 3.1 ja 3.2. Punktis 2.2 on müügihinna tasumise eelduseks eeltoodud aktide olemasolu. Kostja kinnitab, et kostja ja kolmas isik või kostja ja hageja ei ole allkirjastanud mitte ühtegi üleandmisvastuvõtmisakti. Käesoleval juhul puuduvad andmed, et hageja oleks kolmandale isikule sõidukite eest mingisuguseid rahasummasid maksnud. Esitatud üleandmis-vastuvõtmise aktide kuupäev, akti allkirjastamiseks õigustatud isikute volitused ning allkirjastamise fakt on ebaselged. Kostja peab tõenäoliseks, et sõidukite üleandmise vastuvõtmise akte 30.09.2008 ei koostatudki. Hageja ei tundnud huvi, kas kolmas isik on tegelikkuses sõidukid enda valdusesse saanud. Seega sõltumata võlaõiguslike müügilepingute sõlmimisest kostja ja kolmanda isiku vahel jäi sõidukite omanikuks edasi kostja. Kostja palus tunnustada tema omandiõigust kõikide eelnimetatud sõidukite suhtes. Omandireservatsiooniga müügilepingu iseloomulikuks tunnuseks on see, et müüja annab koheselt ostjale üle asja valduse, kuid omandiõiguse üleandmine toimub ajaliselt hiljem. Kuna

(12)4 käesoleval juhul ei ole kostja valdust kolmandale isikule ega hagejale üle andnud, ei saa olla tegemist omandireservatsiooniga müügiga. Kostja 19.01.2010 kiri ei saa muuta hagejat sõidukite omanikuks. Kiri viitas soovile muuta liiklusregistrikanne omaniku kohta, mitte tegeliku omandiõiguse üleandmist. Sellele viitab ka viimases lauses kasutatud sõna vormistama. Asjaõiguses kehtib numerus claususe põhimõte, hageja saaks omanikuks saada vaid mõnel

  1. osa
  2. peatükis sätestatud alusel. Võimalik ei ole heauskne omandamine, selle eeltingimuseks on asja valduse saamine (3-2-1-18-05, p 15). Esitatud e-kirjavahetus ei tõenda kostja teadlikkust sale and lease back lepingutest, kirjadest ei nähtu, et kostja oleks olnud kirjavahetuse pooleks. Samuti ei ole olulised kostja ja kolmanda isiku varasemad tehingud. Ei nähtu, et kostja oleks andnud nõusolekut edasi võõrandiseks enne ostuhinna tasumist. Olukorras, kus kolmas isik valdust saanud ei ole, ei omaks mingisugune edasivõõrandamise nõusolek ka tähendust. Liiklusregistrikanded on informatiivsed ning sõidukite hageja nimele registreerimise põhjuseks oli kostja usk ja lootus müügilepingute nõuetekohasesse täitmisesse. Samas takistab kanne hageja kohta sõidukite võõrandamist kostja poolt, avaldab negatiivset mõju sõidukite hindadele ja hageja võiks hakata liiklusregistrikannetele tuginedes sõidukeid omanikelt välja nõudma. Tulenevalt

§ 89lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 68 lg-st 5 palus kostja kohustada hagejat andma nõusoleku kostja kandmiseks liiklusregistrisse vaidlusaluste sõidukite omanikuna. Kostja müüjana ning hageja ostjana on sõlminud võlaõiguslikud müügilepingud sõidukite suhtes. Seda kinnitavad järgmised asjaolud: kostja müüjana esitas hagejale kui ostjale sõidukite eest arved nr 08-428, 08-431, 08-432, 08-430, 08-433, 08-271, 08-268, 08-270; nii kostja kui hageja on volitanud Mehis Aloed registreerimaks liiklusregistris hageja nimele viimase poolt kostjalt omandatavaid sõidukeid; Mehis Aloe on esitanud avaldused sõidukite registreerimiseks liiklusregistris hageja nimele ning hageja on kantud sõidukite registreerimistunnistustele omanikuna. Hageja ei tasunud kostjale sõidukite müügihindasid ning 03.08.2009 andis kostja hagejale täiendava tähtaja kuni 14.08.2009 ja teavitas kavatsusest tasumisest keeldumise korral lepingust taganeda. 31.08.2009 edastas kostja hagejale taganemisavaldused, mis saadi kätte 02.09.2009. Hageja kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu. Hageja ei ole toonud esile nõude suurust, tasumata on ka riigilõiv. Asja kahjustamise sätted antud olukorras ei kohaldu. Mõeldav oleks üksnes kaotatud kasutuseeliste hüvitamine (3-2-1-60-09, 3-2-1-64-05, 3-2-1-123-05), kuid hageja omandiõiguse puudumise tõttu oleks ka see põhjendamatu. Harju Maakohus kaasas 25.04.2011 määrusega menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel Avantcars OÜ. Iseseisva nõudeta kolmanda isiku seisukoht Avantcars OÜ ei esitanud vastuväiteid AS DNB Pank hagile. Maakohtu otsus Harju Maakohtu 28.09.2012 vaheotsusega tunnustati kostja omandiõigust järgmistele sõidukitele: Mercedes-Benz E 320 CDI, tehasetähis WDB2110221A924855); Mercedes-Benz C320 CDI, tehasetähis: WDD2040221A039192; Mercedes-Benz C180 K, tehasetähis WDB2030461F901531; Mercedes-Benz B170 (tehasetähis WDD2452321J197978); Mercedes-Benz B 170, tehasetähis WDD2452321J260149; Mercedes-Benz B170, tehasetähis

(12)5 WDD2452321J265137; Chysler 300C, tehasetähis 1A8G6E7M16Y118502; Chysler 300C, tehasetähis 1A8G6E7M17Y558138. Kohus jättis rahuldamata hageja hagi omandiõiguse tunnistamiseks ja vallasasjade väljanõudmiseks kostja ebaseaduslikust valdusest. Menetluskulud jäid hageja kanda.

§ 68lg 1 kohaselt omand on isiku täielik õiguslik võim asja üle.

Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist.

§ 80

lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et algselt oli sõidukite omanik kostja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja on saanud sõidukite omanikuks. Omandiõiguse tekkimist sõidukitele kui vallasasjadele reguleerivad

  1. osa
  2. peatüki sätted, eelkõige

§ 92ja § 93-95.

Üldpõhimõtte sätestab

§ 92

, mille 1.lõike kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Kostja ja iseseisva nõudeta kolmas isik sõlmisid 30.09.2008 võlaõiguslikud müügilepingud vaidlusaluste sõidukite müügiks. Samas pole kostja hagejale valdust üle andnud. Kostja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingute üldtingimuste p-st 2.7 nähtub, et kostjal on õigus keelduda müüdava sõiduki üleandmisest, kui ostuhind pole laekunud. Lepingu p 3.9 kohaselt tähendab üleandmine nii valduse kui omandi üleandmist müüjalt ostjale. Kolmas isik ostjana lepingut ei täitnud. Kostja taganes lepingust. Sõidukite valdust ega omandit kolmandale isikule üle ei antud. Kolmanda isiku juhatuse liige Sten Nugis kinnitas, et ta on taganemisega nõus ja et valdust pole iseseisva nõudeta kolmandale isikule kunagi üle antud (I kd lk 197198). Kohus nõustus kostjaga, et vaatamata võlaõiguslike müügilepingute olemasolule, jäi sõidukite omanikuks kostja. Asjaolu, et valduse üleandmist iseseisva nõudeta kolmandale isikule pole toimunud, kinnitavad ka tunnistajad Sõnitsar ja Aunver oma ütlustega. Ka puudub iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja hageja vahel sõlmitud ostu-müügilepingute p-s 3.2 nimetatud akt. Eeltoodust tulenevalt ei saanud hageja omandada sõidukeid

§ 92alusel.

Asja materjalide juures on iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja hageja vahel sõlmitud liisingueseme üleandmis-vastuvõtmise aktid, kuid maakohus tuvastas eelnevalt, et kostja pole Avantcars OÜ-le valdust üle andnud. Seega ei saanud Avanatcars OÜ anda valdust üle ka hagejale. Kohus leidis, et sõidukite üleandmist ei saa asendada üleandmise-vastuvõtmise akt, kui valdus tegelikult üle ei läinud.

§ 93

kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale.

§ 94

kohaselt, kui asja omanik on asja otseseks valdajaks, võib omandi üleandmisel asja valduse üleandmise asendada võõrandaja ja omandaja vahel sõlmitava lepinguga, mille alusel omandaja saab asjale kaudse valduse.

§ 95sätestab heauskse omandamise.

Nimetatud paragrahvi

  1. lõike kohaselt, isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, on asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Sama paragrahvi
  2. lõike kohaselt, kui käesoleva seaduse § 93 kohaselt võõrandatud asi ei kuulu võõrandajale, saab omandaja nõude loovutamisega asja omanikuks üksnes juhul, kui ta saab asja valduse kolmandalt isikult ja on valduse saamise ajal heauskne. Sama paragrahvi
  3. lõike kohaselt, kui käesoleva seaduse § 94 kohaselt võõrandatud asi ei kuulu võõrandajale, saab omandaja omanikuks asja temale üleandmisega, kui ta on

(12)6 üleandmise ajal heauskne. Seega ei saanud hageja sõidukeid heauskselt omandada ka

§ 93-95 alusel, kuivõrd asja valdust pole hagejale kunagi üle antud.

Eeltoodust tulenevalt ei saanud hageja ka kolmandalt isikult väljanõudeõigust. Hageja leidis, et kostja on andnud igal juhul eelneva nõusoleku omandõiguse üleandmiseks hagejale, seega on käsutus kehtiv TsÜS § 114 järgi. TsÜS §114 lg 1 kohaselt, kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt, kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema poolt eseme käsutamine kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse heaks. Kohus eeltooduga ei nõustunud. Vallasasja käsutus TsÜS § 114 mõttes eeldab valduse üleandmist kolmandalt isikult hagejale. Tuvastamist leidis, et valdus pole üle läinud (sõidukid on olnud kogu aeg kostja valduses). Kostja ja Avantcars OÜ vahel sõlmitud müügilepingust tuleneb, et kostja ei anna enne müügihinna täielikku tasumist üle ei valdust ega ka omandit. Ka ei nähtu lepingutest kostjapoolselt nõusolekut sõidukite käsutamise lubamiseks. Liiklusregistrikanded on informatiivse tähendusega ega tõenda omandiõiguse olemasolu. Ka ei saa nendest tuleneda kostjapoolset nõusolekut kolmandale isikule sõidukite käsutamiseks. Volikiri (I kd lk 54) sõidukite kandmiseks registrisse on väljastatud hageja poolt registrikannete muutmiseks. Nimetatud volitust ei saa kuidagi käsitleda kui kostjapoolset nõusolekut käsutusele. Ka on väljastatud volikiri (II kd lk 29) hageja poolt kostja töötajale kolmanda grupi sõidukite kannete muutumiseks liiklusregistris-hageja nimelt mahavõtmiseks ja kostja nimele registreerimiseks. Kostjapoolset nõusolekut ei tulene ka asjaolust, et varasemalt on 8 sõiduki suhtes (nn esimene grupp) kantud samuti hageja omanikuna registrisse. Nimetatud tehinguid tuleb käsitleda eri tehingutena. Hageja poolt viidatud kirjavahetus (I kd lk 78-90) ei tõenda taaskord kostja nõusolekut. Kostja teadlikkust Avantcars OÜ ja hageja vahel tehtavatest tehingutest ei saa käsitleda nõusolekuna nende tehingute tegemiseks. Asja materjalidest ei nähtu ka kostja hilisem heakskiit Avantcars OÜ ja hageja vahelisele käsutustehingutele. Kohus ei nõustunud hagejaga, et kostja tuginemine omandireservatsioonile on vastuoluline käitumine ja hea usu põhimõtte vastane. VÕS § 233 nimetatud omandireservatsioon, millele hageja viitab, ei ole kohaldatav. Omandireservatsiooni puhul annab müüja üle valduse, jättes omandi üle andmata. Käesoleval juhul pole kostja üle andnud ei omandit ega ka valdust. Eespool on näidatud, et kostja pole andnud nõusolekut ega hilisemat heakskiitu Avantcars OÜ käsutusele. Seega on asjakohatu rääkida kostja vastuolulisest käitumisest. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et poolte vahel oli sõlmitud ostumüügileping. Arvete väljastamine hagejale ja hageja töötaja kinnitus hageja valmisolekust tasuda kolmanda isiku eest, ei ole asjaolud, mida saaks käsitleda kui lepingut poolte vahel. Enamgi veel, kostja ise on selgitanud, et väljastatud pro forma arved olid vajalikud kannete tegemiseks autoregistrikeskuses. Kuivõrd kohus rahuldas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks, ei käsitlenud kohus kahju hüvitamise nõuet. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, kui ta leidis, et käsutustehing eeldab asja käest kätte üleandmist. Vallasomandi võib üle anda ka muu asjaõigusliku kokkuleppe (käsutustehing) alusel, mis ei eelda asja käest kätte andmist ning seetõttu ei saa ka tulenevalt TsÜS § 114 sõnastusest käsutuse eelduseks olla asja käest kätte üleandmine.

(12)7 Käesoleval juhul on kostja ja kolmas isik sõlminud 30.09.2008 müügilepingu (kohustustehing), mille p-de 2.7 ja 3.9 järgi kohustus kostja pärast ostuhinna tasumist andma üle sõidukite omandi (käsutustehing). Viidatud müügilepingus oli kokku lepitud omandireservatsioon, mille järgi läheb sõidukite omandiõigus üle pärast ostuhinna tasumist. Omandireservatsiooniga müük on tingimuslik asjaõiguslik kokkulepe. Asjaoludest tulenevalt oli müügilepingus kokku lepitud tingimuslik asjaõigusleping ja seega oli müügilepingu järgi võimalik kolmandal isikul omandada sõidukid väljanõudeõiguse omandamisega kostjalt. Kolmas isik ja hageja sõlmisid 30.09.2008 müügilepingu (kohustustehing), millega kolmas isik (sõidukite kaudne valdaja) andis pärast ostuhinna tasumist sõidukite omandi üle hagejale (käsutustehing). Sellisel viisil on

§ 93järgi kaudsel valdajal võimalik anda asja omandiõigus üle.

Kui asi on kolmanda isiku valduses (antud juhul kostja), võib võõrandaja (kolmas isik) kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale (hagejale). Seega on küsimus selles, kas kolmanda isiku käsutustehing (asja väljanõudeõiguse loovutamine apellandile) saab olla kehtiv, kui kostja ei ole sõidukite otsest valdust kolmandale isikule üle andnud.

§ 37, § 93 ja Ts

ÜS § 114 lg 1 järgi on käsutustehing kehtiv, kuna selleks oli kostja eelnev nõusolek. Kohus ei võtnud seisukohta hageja väitele, et kostja nõusolekut tuleb hinnata lähtuvalt tahteavalduse tõlgendamise reeglitest. Maakohtu seisukoht on selles suhtes vastuoluline, sest ühest küljest tuvastas kohus, et kostja oli teadlik sõidukite edasivõõrandamisest hagejale ning nõustus sellega, kuid ei ole omistanud sellele õiguslikku tähendust vastavalt tahteavalduse tõlgendamise reeglitele. Maakohus järeldas ebaõigesti, et õigustamata isiku käsutuse kehtivuse välistab ainuüksi see, et pooled on müügilepingus kokku leppinud omandireservatsiooniga müügis. Kostja ja kolmanda isiku vaheline kokkulepe omandireservatsiooni kohta nõusoleku andmise tõlgendamisel ei oma õiguslikku tähendust, sest oluline on tuvastada, kas kostja oli vaatamata omandireservatsiooni olemasolule nõus sellega, et kolmas isik võõrandab sõidukid hagejale. Kui kostja andis nõusoleku õigustamata isikule (kolmas isik) sõidukite üleandmiseks hagejale, siis omandireservatsioon kustub ja hageja sai sõidukite omanikuks. Kostja on andnud nõusoleku kolmandale isikule sõidukite edasivõõrandamiseks vähemalt kaudse tahteavaldusega ning seda on võimalik järeldada tõendeid kogumis hinnates. Omandireservatsioonile tuginemine on vastuoluline käitumine ja hea usu põhimõtte vastane. Kohus ei ole tuvastanud hea usu põhimõtte vastase käitumise eeldusi ega hinnanud vastavalt sellele tõendeid. VÕS § 6 lg 2 ja TsÜS § 138 lg 2 kohaldamiseks peab hageja tõendama, et kostja on teostanud oma lepingulisi õigusi hea usu põhimõtte vastaselt. Kui hageja tõendab, et kostja on käitunud vastuoluliselt, kaotab viimane õiguse tugineda omandireservatsioonile. Hea usu põhimõttele tuginemine tähendab seda, et kohus peab tuvastama, kas esinevad asjaolud, mis välistavad mingile konkreetsele õigusnormile või lepingu sättele tuginemise. Kostja vastuolulist käitumist näitab see, et ta muutis oma seisukohti pärast seda, kui kolmas isik ei tasunud vastustajale 30.09.2008 sõlmitud lepingu esemeks olevate sõidukite eest. Hageja kandis sõidukite ostuhinna kolmandale isikule. Kui kolmas isik jättis oma kohustuse kostja ees täitmata, siis muutis viimane oma käitumist ning asus tuginema omandireservatsioonile, kuigi ta oli eelnevalt nõus sellega, et omandiõigus antakse üle hagejale. Vastuolulist käitumist tõendab ka asjaolu, et probleemide ilmnemisel hakkas kostja tuginema hoopis sellele, et ta sõlmis müügilepingu mitte kolmanda isikuga, vaid hoopis hagejaga. Õigusvastase ja vastuolulise käitumise õiguslikuks tagajärjeks on kohtu õigus VÕS § 6 lõike 2 alusel piirata tsiviilõiguste ja -kohustuste kasutamist. Kostja kaotab õiguse tugineda omandireservatsioonile, kuna see on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on

(12)8 loonud hagejas kindluse, et saab sõidukite omandiõiguse, kui ta nõustus blokktehinguga, registreeris sõidukid hageja nimele ning selline oli ka pooltevaheline varasem praktika. Sõidukite üleandmise- vastuvõtmise aktidega on tõendatud sõidukite otsese valduse üleandmine hagejale ja seega on ka heauskne omandamine võimalik. Sten Nugise käsikirjaline avaldus ei ole käsitletav tõendina tsiviilkohtumenetluses. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, olles ära kuulanud poolte esindajate seisukohad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist, mis annaks alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vaidlus puudub alljärgnevate asjaolude üle: ● 30.08.2008 müüs AS Silberauto Avantcars OÜ-le kaheksa vaidlusalust sõidukit tingimusega, et omandi ja valduse üleminek pidi toimuma müügilepingu üldtingimuste p 2.
  1. ja
  2. 9 kohaselt pärast müügihinna tasumist. ● Avantcars OÜ ( pankrotis) ei ole sõidukite eest tasunud. ● 30.08.2008 sõlmisid AS DnB NORD Liising (uue ärinimega AS DNB Pank) ja) Avantcars OÜ 30.09.2008 kaheksa sale and lease back lepingut, mille kohaselt iseseisva nõudeta kolmas isik müüs hagejale 8 sõidukit ning hageja omakorda liisis sõidukid tagasi Avantcars OÜ-le (müügi-ja liisingulepingud nr 093512, 093538, 093541, 093554, 093567, 093570, 093583, 093606). ● Vaidlusalused sõidukid olid ja on ka pärast 30.08.2008 tehinguid AS-i Silberauto otseses valduses. ● 12.01.2009 taganes AS Silberauto Avantcars OÜ-ga 30.08.2008 sõlmitud müügilepingutest põhjusel, et müügihinda ei tasutud. Poolte vahel on vaidlus sõidukite omandiõiguse üle, s.o kas hageja sai sõidukite omanikuks, kui sõidukite otseseks valdajaks on AS Silberauto ka pärast 30.08.2008 tehinguid. Apellandi väidetel müüs AS Silberauto Avantcars OÜ-le sõidukeid omandireservatsiooniga ning käesolevas tsiviilasjas on küsimus selles, kas kolmanda isiku käsutustehing (asja väljanõudeõiguse loovutamine apellandile) saab olla kehtiv, kui kostja ei ole sõidukite otsest valdust kolmandale isikule üle andnud.

§ 37, § 93 ja Ts

ÜS § 114 lg 1 järgi on käsutustehing kehtiv, kuna selleks oli kostja eelnev nõusolek. Maakohus asus seisukohale, et VÕS 233 ei ole kohaldatav ning kostja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kolleegium nõustub maakohtuga ning peab vajalikuks otsuse põhjendusi täiendada. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr 3-2-1-93-02 asunud seisukohale, et

§ 92

lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette kaks tingimust: asja valduse üleandmise omandajale ja kokkuleppe sõlmimise omandiõiguse ülemineku kohta (nn asjaõiguslepingu). Omandiõiguse ülemineku kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva võlaõigusliku tehingu kehtivusest. Erinevalt kinnisomandist ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist. Seega võib vallasomandi üleandmise kokkuleppe jõustumine olla seotud ka mingi tähtpäeva või tingimuse saabumisega, eeldusel, et asi ise on tingimuse saabumise ajal omandaja otseses või kaudses valduses. Niisugust kokkulepet kasutatakse müügilepingu puhul müüja tagatisena ostjapoolse

(12)9 ostuhinna tasumiseks, kui ostuhind tuleb tasuda pärast asja üleandmist. Sel juhul reserveerib müüja endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon). Kolleegium nõustub vastustajaga, et omandireservatsiooniga müügilepingu oluliseks tingimuseks on müüdava asja valduse üleandmine enne omandi üleandmist. VÕS § 233 lg 1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Omandireservatsiooniga müügi puhul toimub esialgu üksnes valduse üleandmine müüdud asjale ning kokkulepe omandi üleandmiseks võib sõlmida tingimuslikuna, sidudes omani ülemineku ostjale edasilükkava tingimusega, milleks on ostuhinna täielik tasumine. AS Silber ja Avantcars OÜ müügilepingud sisaldavad tingimust, s.o iseseisva nõudeta kolmandale isikule pidi omandiõigus üle minema pärast müügihinna tasumist Silberauto müügilepingu tingimuste punkti 2.7 kohaselt. Seejuures eelnimetatud tingimuste punkti 3.9 kohaselt auto üleandmine tähendas auto omandi ja valduse üleandmist müüjalt ostjale ning auto üleandmine pidi toimuma üleandmis-vastuvõtmisakti alusel (I kd. lk. 149). AS Silber ja Avantcars OÜ müügilepingute kohaselt tuli sõidukite müügihind tasuda 10.10.2008. Sõidukite valdus ja omandiõigus pidi üle minema samaaegselt omandajale müügihinna tasumisel. Maakohus tuvastas, et sõidukite valdust Avanatcars OÜ-le üle ei antud, seega ei olnud tegemist omandireservatsiooniga müügilepingutega VÕS § 233 mõttes. Asjaolu, et 8 vaidlusalust sõidukit jäid vastustaja valdusesse ning ta ei andnud omandit ega valdust üle iseseisva nõudeta kolmandale isikule, kinnitasid tunnistajad Alar Sõnitsar, Marek Aunver ja Marek Murd (II kd. lk.214- 220). Tunnistaja Risto Ojasaare ütluste kohaselt ta ei teadnud, kas vaidlusalused sõidukid olid kolmanda isiku valduses ja omandis või mitte (II kd. lk. 222-223), kuid sõidukid olid registreeritud hageja nimele. Seega ka hageja tunnistaja ei kinnitanud valduse üleminekut Avantcars OÜ-le. Apellandi väidetel, kui kostja andis nõusoleku õigustamata isikule (kolmas isik) sõidukite üleandmiseks hagejale, siis omandireservatsioon kustub ja hageja sai sõidukite omanikuks. Kolleegium nõustub vastustajaga, et tegemist ei ole omandireservatsiooniga müügilepingutega, millest tulenevalt ei saanud ka omandireservatsioon kustuda. Vastustaja märgib, et ta ei ole kunagi andnud iseseisva nõudeta kolmandale isikule nõusolekut käsutada 8 vaidlusalust sõidukit. Õige on, et müügilepingute üldtingimustele punktide 2.7 ja 3.9 kohaselt pidi sõidukite valduse ja omandiõiguse üleminek toimuma pärast müügihinna tasumist ning üleandmis-vastuvõtmisaktide alusel. Eelnimetatud üldtingimuste punkt 11.3 kohaselt sai müügilepinguid muuta vaid kirjalikus vormis. Tõendid müügilepingute tingimuste muutmises puuduvad. Õige on, et vaidlusalused 8 sõidukit on riiklikus liiklusregistris hageja nimel. Kolleegium nõustub maakohtuga, et liiklusregistris olevad kanded ei loo omandiõigust. Vabariigi Valitsuse 21.07.2005 määrusega nr 197 kinnitatud riikliku liiklusregistri põhimääruse § 13 kohaselt on liiklusregistrisse kantud andmetel informatiivne tähendus. Kostja on maakohtus ning ka ringkonnakohtus selgitanud, miks vormistati sõidukid apellandi nimele ning miks esitati pro forma arved. Tema huviks oli sõidukite eest raha saada, mis aga ei toimunud.
(12)10 Vastustaja on jäänud seisukohale, et valduse üleandmist Avantcars OÜ-le ei ole toimunud, sest sellele pidi eelnema müügihinna tasumine, mida ei toimunud. Vastutaja juhib tähelepanu, et 11.11.2008 andis apellant volikirja, millega volitati vastustaja töötajat M. Aloed võtma liiklusregistrist apellandi nimele vormistatud sõidukid maha (II kd. lk. 29). Seega sai ka apellant aru, et sõidukite valdajaks ja omanikuks on vastustaja. Apellandi väidetel vastustaja käitumine on olnud vastuoluline, mil ta leidis, müügilepingud vaidlusaluste sõidukite osas on sõlmitud hoopis apellandi ja vastustaja vahel. Kolleegium leiab, et maakohus on eelnimetatud väidete osas seisukoha võtnud ning on põhjendatult asunud seisukohale, et poolte vahel müügilepingute sõlmine vaidlusaluste sõidukite osas ei ole tõendamist leidnud. Sellele asjaolule ei tugine apellatsioonimenetluses ka kumbki pool. Kolleegium ei tuvastanud, et kostja käitumine oli vastolus hea usu põhimõttega. Vastustaja on kogu menetluse kestel väitnud, et kui iseseisva nõudeta kolmas isik oleks müügihinna tasunud, siis oleks talle ka üle antud nii sõidukite valdus kui ka omandiõigus vastavalt müügilepingu üldtingimuste punktidele 2.7. ja 3.9.

§ 92

lg 1 järgi vallasomand tekib vallasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Apellandi väidetel võib vallasomandi üle anda ka muu asjaõigusliku kokkuleppe (käsutustehing) alusel, mis ei eelda asja käest kätte andmist, mis on õige. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta. Vallasomandi tekkimise eelduseks on AÜS § 92 lg 1 järgi kokkulepe vallasja üleandmiseks (kohustustehing) ja asja valduse üleandmine (käsutustehing). Apellandi väidetel oli Avantcars OÜ kaudne valdaja vastavalt tingimuslikule asjaõiguskokkuleppele ning müügilepingu alusel omandas iseseisva nõudeta kolmas isik sõidukite väljanõudeõiguse kostjalt.

§ 93

kohaselt on võimalik omandamine asja väljanõudmisõiguse loovutamisega.

§ 93

kohaselt, kui asi on kolmanda isiku valduses, võib võõrandaja kokkuleppel omandajaga asja valduse üleandmise asendada väljanõudeõiguse loovutamisega omandajale. Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Käesolevas tsiviilasjas maakohus ning ka kolleegium tuvastas, et AS Silberauto ei andnud omandiõigust ega ka valdust vaidlusalustele 8-le sõidukile üle Avantcars OÜ- le. Seega Avantcars OÜ ei saanud hagejale loovutada sõidukite väljanõudeõigust, kuivõrd ta ei saanud omanikuks. Tõendid selle kohta, et AS Silberauto oleks Avantcars OÜ- le andnud nõusoleku vaidlusaluste sõidukite käsutamiseks ning nende võõrandamiseks hagejale, puuduvad. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagi ei ole võimalik rahuldada ka TsÜS § 114 alusel, kuivõrd ei ole leidnud tõendamist, et Avantcars OÜ-l kui õigustamata isikul oli AS Silberauto nõusolek vallasasjade käsutamiseks või et AS Silberauto kiitis käsutustehingud heaks. Apellandi väide, et tehingute puhul tuleb tuvastada poolte tahteavaldusi, on õige. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks tõenditest teinud ebaõigeid järeldusi poolte tahteavaldust tõlgendamisel. Õige on, et tahteavaldus võib olla kas otsene või kaudne. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et tehingu pooleks mitte olev isik ei saa tehingupoolte tahteavaldusi tõlgendada. Asjaolu, et apellandi, vastustaja ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku vahel sõlmiti tehingud samal päeval, ei anna alust lugeda, et vastustaja on andnud nõusoleku kolmandale isikule käsutustehingute tegemiseks. Vastustaja on seda eitanud ning jäänud oma seisukoha

(12)11 juurde, et valduse kui ka omandi üleminek Avantcars OÜ-le oli võimalik alles pärast müügihinna tasumist. Asjaolu, et ka eelnevalt olid sõlmitud nn blokktehingud ning need õnnestusid, ei lükka ümber vastustaja vastuväiteid, et vaidlusaluste sõidukite puhul ei toimunud Avantcars OÜ poolt müügihinna tasumist, millest tulenevalt ei saanud ta ei sõidukite valdajaks ega ka omanikuks. Apellandi väidetel sõidukite üleandmise aktid on esitanud, millest ilmneb, et toimus valduse üleandmine apellandile volitatud esindajate kaudu. Kolleegium on seisukohal, et tegemist on iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja AS DnB NORD Liising vahel vormistatud dokumentidega, mis ei saa tõendada, et valdus ka üle anti, kui Avantcars OÜ ei olnud saanud ei omanikuks ega ka valdajaks (I kd. lk. 17-49). Avantcars OÜ ei saanud üle anda hagejale kostjale kuuluvaid sõidukeid. Apellant leiab, et iseseisva nõudeta kolmanda isiku esindaja Sten Nugise käsikirjaline tõend, millega kolmas isik nõustus lepingust taganemisega, ei ole lubatud tõend (I kd. lk. 197-198). Kolleegium selle väitega ei nõustu. Esitatud on dokumentaalne tõend AS Silberauto taganemisavalduse näol, mis sisaldab ka Avantcars OÜ juhatuse liikme S. Nugise kinnitust, et ta on lepingust taganemise avalduse vastu võtnud, ning on seejuures märkinud, et sõidukite valdust ei saa tagastada, sest see ei ole iseseisva nõudeta kolmandale isikule üle läinud. Tegemist on asjakohase ja lubatud tõendiga TsMS § 272 lg 1 ja § 238 lg 1 mõttes. Arvestades eeltoodut, asub kolleegium seisukohale, et apellatsioonkaebuses olevad väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 171 lg-le tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Mare Merimaa Gaida Kivinurm Ele Liiv
(12)12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.