lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Hageja esitas kohtule hagi aluseks olevad asjaolud, s.h liisingueseme turuväärtust kinnitavad tõendid. Kostjad nendega ei nõustunud, kuid ei esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kostjate väiteid, s.h, et vaidlusaluse liisingueseme turuväärtus oli kõrgem kui selle tegelik müügihind. 10 Kostjatel oli võimalus osaleda liisingueseme võõrandamisprotsessis ja pakkuda omalt poolt sõidukile sobiva hinnaga ostja, sest kostjad olid teadlikud, et pärast liisingueseme tagastamist kuulub see võõrandamisele. Seega oli neil võimalus liisingueseme müügiprotsessi kohta infot küsida, sellele kaasa aidata ning müügiprotsessi jälgida, s.h portaali XXXXXX vahendusel. Sellega on ümber lükatud kostjate väited, et neil ei olnud võimalik müügiprotsessi jälgida, sellega kursis olla ja selles osaleda. Kostjad ei kasutanud müügiprotsessis osalemise võimalust ning ka seetõttu on põhjendatud lähtuda vara tegelikust müügihinnast, mis võrdub selle turuväärtusega. Ka hagejale oli liisingueseme võimalikult kõrge hinnaga müük tähtis, kuna hageja oli liisingulepingu sõlmimisel liisingueseme välja ostnud ja seega vastavad kulutused ammu teinud ning otse ostjalt oma kulude katteks vajalike summade saamine on reeglina oluliselt kiirem lahendus kui nende nõudmine liisinguvõtjalt/käendajalt, kes on sõiduki üle andnud ega oma selle vastu enam huvi. Kostjate huvi kaotamist kinnitab asjaolu, et liisingueseme müügiprotsessile kostjad kaasa ei aidanud. Käesoleval juhul kujunes liisingueseme turuhinnaks (TsÜS § 65 kohaselt kohalik keskmine müügihind) 7750 eurot (käibemaksuta), sest kõrgema hinnaga ei leidunud sellele ostjat. Samuti on üldiselt teadaolev asjaolu, et kui sõidukil on väliseid kahjustusi ja tehnilisi puuduseid, avariiline ajalugu ja suur läbisõit (antud juhul 362 596 km), ei saa eeldada, et sõiduki hind on sama kui sarnasel kahjustusteta, avariilise ajaloota ja näiteks poole väiksema läbisõiduga sõidukil. Sõiduvahendi ostmisel (kui tegemist ei ole uue sõidukiga) vaadatakse üldreeglina sõiduk põhjalikult üle ja kontrollitakse selle ajalugu. Seega puudub käesolevas asjas alus lugeda põhjendatuks müüki suunamise hinda liisingueseme turuväärtuseks, kuna sellega ostjat ei leidunud ja kostjad ei tõendanud, et kõnealusele liisinguesemele oleks leidunud ostja kõrgema hinnaga kui oli selle tegelik müügihind. Kui kostjad väitsid, et vara turuväärtus oli kõrgem hoolimata asjaolust, millise hinnaga õnnestus hagejal konkreetne sõiduk müüa, oleks nad pidanud esitama oma väiteid kinnitavad tõendid. Kuna kostjad ühtegi tõendit ei esitanud, on tegemist paljasõnaliste vastuväidetega, mis ei lükka ümber hageja väidetut, et vara turuväärtus võrdub selle müügihinnaga. Arvestades, et käesolevas vaidluses puuduvad kostja tõendid, mis kinnitaksid vara kõrgemat väärtust selle müügihinnast, oleks kohus pidanud lähtuma hageja esitatud tõenditest ning hagi rahuldama. Hageja tõendas, milline oli vara seisund müüki suunamisel ning et vara müüdi 03.05.2011 kuni 18.07.2011, mil kolmas isik ostis liisingueseme hinnaga 7750 eurot (käibemaksuta). Hageja võõrandas vara mõistliku perioodi jooksul, põhjustamata müügi venimist ja sellega kaasnevaid täiendavaid kulusid. Antud juhul peegeldab vara müügihind selle kohalikku keskmist müügihinda ehk turuväärtust. Vastupidine on tõendamata. Vara müügiprotsessi käigus tuvastatud vara turuväärtus ei katnud hageja kogunõuet, mistõttu on hagejale seni hüvitamata 2073,13 eurot. Vastustajate seisukoht Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu 19.12.2012 otsus on seaduslik ja põhjendatud seal esitatud motiividel. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täielikult, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt
lg-st 6 korrata.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli 11 õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud menetlusõiguse norme.
lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus on ebaõigesti võtnud liisingueseme tagastamiseaegse väärtuse määramisel aluseks sõiduki müüki suunamise hinna 9583,33 eurot (käibemaksuta), kuna tegelikult müüdi sõiduk mitu kuud hiljem maksumusega 7750 eurot (käibemaksuta). Samadele väidetele tugines hageja ka hagiavalduses. Maakohus on kõigile hageja väidetele hinnangu andnud, millega ringkonnakohus nõustub täielikult. Peale selle on Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-184-12 leidnud: „hageja liisingulepingu ÜT p-d 7.4 ja 7.4.1 eelkirjeldatud kriteeriumeid ei täida ega taga liisinguvõtjale võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada. Siinkohal pole oluline, kas praeguses asjas liisinguvõtjat võõrandamisest teavitati või mitte. Eelnimetatud sätted on kolleegiumi arvates tühised osas, milles need seovad liisingulepingu ülesütlemise tagajärjed liisingueseme väärtuse asemel liisingueseme võõrandamisest saaduga. Selle asemel tuleb kohaldada VÕS § 367 lg-t 3 ja kindlaks teha liisingueseme väärtus liisinguandjale tagastamise ajal. Kui liisingueseme tagastamisel on liisinguandja initsiatiivil koostatud liisingueseme hindamisakt ja liisinguandja väidab, et liisingueseme tegelik väärtus oli madalam kui akti järgi, peab ta seda tõendama (vt ka nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-133-08, p 19; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-08, p 18)“. Vaidlus puudub selles, et asjas esitatud aktid on koostatud hageja initsiatiivil, samuti määratud müüki suunamise hind, kus kostjad ei osalenud (T.l.79, 172-173, 168). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, mille kohaselt üksnes liisingueseme suhteliselt lühike müügiperiood ja müügihind ei tõenda liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Sõiduk tagastati hagejale 28.04.2011 ja 05.05.2011 suunati müüki hinnaga 11 500 eurot (sisaldab käibemaksu), 9583,33 eurot (ilma käibemaksuta). Samal kuupäeval koostati kaks vara üleandmise-vastuvõtmise akti ja neile on maakohus ka hinnangu andnud. Kolleegium leiab, et ülaltoodu alusel ei ole hageja tõendanud, et liisingueseme tegelik väärtus selle tagastamise hetkel oli madalam kui maakohus tuvastas. Ükski apellatsioonkaebuses toodu väide ei anna alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta
lg 1 alusel hageja kanda.
174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Reet Allikvere Ele Liiv Imbi Sidok-Toomsalu 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.