Obsah (12)

§ 637§ 187§ 444§ 440§ 367§ 173§ 405§ 163§ 190§ 162§ 175§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Osaliselt hagi õigeksvõtul põhinev otsus Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Meeli Kaur Otsuse avalikult teatavaks 26. märts 2013.a, Talli

§ 637

lg 21 järgi käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohus selgitab, et

§ 187

lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue

1. CONDOR INKASSO OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule 08.08.2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse, mis anti menetluse jätkamiseks üle Harju Maakohtule. Hageja esitas hagi AK (kostja) vastu 29.11.2012 võlgnevuse 1998.63 euro ja lisanduva viivise nõudes. 14.03.2013 hageja täpsustas nõudeid, millest tulenevalt koosneb nõue: tagastamata põhiosa 1178.23 eurot ja viivis 609.16 eurot.
2. Kohus jätab otsuse kirjeldavas osas märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (

§ 444lg 1).

Kohtuotsuse põhjendused 3. Kohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ja põhinõude osas rahuldamisele

§ 440tulenevalt õigeksvõtul põhineva otsusega.

Kostja tunnistab kohtule esitatud vastuses põhinõuet summas 1178.23 eurot (tl 94, 158).

1. Hageja nõue tuleneb 21.11.2011 sõlmitud kokkuleppest (tl 68-69). Hagejale on loovutatud nõue Danske Bank A/S Eesti filiaali poolt, mis tulenes Danske Bank A/S Eesti filiaali ja kostja vahel 06.10.2004 sõlmitud limiidilepingust nr XXX (tl 75-78). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kostja ei tagastanud tema kasutusse antud limiiti tähtaegselt, so 12.02.
2. Hagejale loovutatud nõude alusel sõlmisid pooled 21.11.2011 kokkuleppe. 2 VÕS § 164 lg 1 järgi võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 171 lg 1 järgi võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
3. Tulenevalt limiidilepingust on intressimääraks 19 % aastas, mis arvutatakse 360-päevasest aastast (lepingu põhitingimused, üldtingimuste p 4.2). Kuna kostja on tema kasutusse antud limiidi tagastamisega viivituses, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6). VÕS § 113 lg 1 (kohaldatavas redaktsioonis) järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär, kui käesoleva seaduse §-s 94, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.
4. Hagejale loovutati nõue, mis koosnes: põhivõlg 1278.23 eurot ja perioodi 21.01.2011 kuni 11.05.2011 eest viivis 73.92 eurot. Kostja on tasunud põhivõlgnevusest 100 eurot. Perioodi 12.05.2011 kuni 21.11.2011 eest nõuab hageja kostjalt viivist 130.20 eurot. 21.11.2011 on pooled kokku leppinud, et intressimäär on 26 % aastas põhisummalt alates 22.11.2011 kuni põhivõla täieliku tagastamiseni. Perioodi 22.11.2011 kuni 13.03.2013 eest nõuab hageja kostjalt viivist määras 26 %, so 405.04 eurot. Hageja nõuab viivist kuni kohustuse täitmiseni

§ 367tulenevalt.

Kohtu hinnangul ei ole hageja viivisearvestus perioodi 22.11.2011 kuni 13.03.2013 eest õige. Kuna pooltevahelise kokkuleppe p 3 järgi on tegemist aastase määraga, siis päevamäär on 0.07% ja viivisenõude suuruseks 401.18 eurot.

1. Kostja vaidleb vastu viivisenõudele ja taotleb selle vähendamist nullini või alternatiivselt seaduses sätestatud määrani. Kostja taotleb viivise vähendamist tulenevalt raskest majanduslikust olukorrast kui ka ebamõistlikult suure viivisemäära tõttu. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 järgi kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Hageja vaidleb vastu kostja viivise vähendamise taotlusele ning leiab, et viivisemäär 26 % aastas ei ole ebamõistlikult suur.
2. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäärad 19% ja 26% vaadeldavad ebaproportsionaalselt suurena. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommete ega seadusega ning seetõttu tühine (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 14). Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Seega ei too see kaasa kokku lepitud intressimäära tühisust. Arvestades aga kostja viivise vähendamise taotlust ja majanduslikku olukorda, siis tuleb

§ 367alusel esitatud viivisenõue jätta osaliselt rahuldamata.

3 9. Üldjuhul ei ole põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-66-05, p 18). Käesoleval juhul ei ole hageja tõendanud

§ 367nõude puhul kahju olemasolu suuremas ulatuses.

Hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele kuni põhinõude suuruseni. Menetluskulud 10. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses (

§ 173

lg 1).

§ 405

lg 1 p 3 järgi näeb kohus menetluskulude suuruse ette juba menetlust lõpetavas kohtulahendis, võimaldades menetlusosalistel esitada eelnevalt oma menetluskulude nimekirjad.

§ 163

lg 1 järgi hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja esitas esialgselt nõude summas 1998.63 eurot ning

§ 367järgi lisanduva viivise nõude.

Pärast nõude täpsustust on hageja nõue 1783.53 eurot ning

§ 367järgi lisanduv viivise nõue.

11. Esialgselt esitatud nõudelt moodustab lisanduv viivisenõue 38% hagihinnast. Kuna kohus rahuldab selle osaliselt, siis hinnanguliselt võib hagi rahuldamata jätmise ulatuseks lugeda 20%. Hageja menetluskulud tuleb 80% ulatuses jätta kostja kanda ja kostja menetluskulud 20% ulatuses hageja kanda. 12.

§ 190

lg 1 järgi menetlusabi andmine ei välista ega piira menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Kostja on taotlenud

§ 162lg 4 kohaldamist.

Kohus leiab, et

§ 162lg 4 kohaldamiseks ei ole alust.

Põhimõte on, et teise poole menetluskulud kannab kohtuasja kaotanud pool. Nõrgema poole kaitse on menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tagatud

§ 175

lg 1 sätestatuga, mille teise lause kohaselt kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-143-11, p 12). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud järgmised menetluskulud: 250 eurot riigilõiv ja lepingulise esindaja kulu 180 eurot. Arvestades asja mahtu ja keerukust loeb kohus lepingulise esindaja kulu põhjendatuks ja vajalikuks 100 euro ulatuses. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskuludena (200+80) 280 eurot. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates (

§ 178lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ 4 Meeli Kaur kohtunik 5