Obsah (6)

§ 477§ 619§ 104§ 173§ 172§ 178

2-09-61091 KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 28. märts 2013, Tallinn; kirjalik menetlus Tsiviilasja number 2-09-6

) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSE KÄIK Swedbank AS (edaspidi avaldaja) esitas 20.03.2013 Harju Maakohtule taotluse (avalduse) Euroopa täitekorralduse tõendi väljastamiseks. Täitekorraldusena palub avaldaja kinnitada Harju Maakohtu 09.04.2010 tagaseljaotsust. Kostjaks on tsiviilasjas MH(isikukood XXX). KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED JA KOHALDATAV SEADUS Kohus leiab, et esitatud avaldus vastab tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud sisu- ja vorminõuetele ning ei esine selle menetlusse võtmisest keeldumise aluseid. Seega võtab kohus avalduse menetlusse. Kohus leiab, et Euroopa täitekorralduse väljastamisest tuleb keelduda. Juhindudes

§ 477

lg-st 1, vaatab kohus hagita asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi.

§ 619

¹ lg 1 kohaselt väljastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 805/2004 (edaspidi määrus nr 805/2004) artikli 6 lg 2 ja 3, artikli 9 lg 1 ning artikli 24 lg 1 järgseid kinnitusi kohtulahendi teinud maakohtud. Määruse nr 805/2004 artikli 25 lg 1 järgi väljastab nõude kohta koostatud avaliku dokumendi kinnituse Euroopa täitekorraldusena Harju Maakohus. Sama paragrahvi

1. lõike kohaselt lahendab kohus
2. lõikes nimetatud kinnituse väljastamise kirjalikus menetluses. Kinnitus toimetatakse kätte kostjale või võlgnikule ja edastatakse kinnituse taotlejale. Kinnituse andmata jätmise määrus toimetatakse avaldajale kätte ning avaldaja võib esitada selle peale määruskaebuse. Kohtulahendi Euroopa täitekorraldusena kinnitamise üldised nõuded on sätestatud määruse nr 805/2004 artiklis 6, mille
3. lõike punkti d kohaselt kinnitatakse liikmesriigis esitatud vaidlustamata nõude otsus päritoluriigi kohtus vastava avalduse põhjal igal ajal Euroopa täitekorraldusena, kui otsus langetati liikmesriigis, mis on võlgniku alaliseks elukohaks määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 59 määratletud tähenduses juhtudel, kui: - nõue on vaidlustamata artikli 3 lg 1 punktide b või c määratletud tähenduses ja - nimetatud otsus viitab isiku (tarbija) poolt sõlmitud lepingule eesmärgil, mida võiks pidada võlgniku ametist või elukutsest väljaspool olevaks ja - võlgnik on tarbija. 2 2-09-61091 09.04.2010 tehtud tagaseljaotsust praegusel juhul Euroopa täitekorraldusena kinnitada ei saa, kuna toimunud kohtumenetlus ei vasta määruse nr 805/2004 II peatükis sätestatud nõuetele. Hagiavaldus on kohtule esitatud 19.11.
4. Nõue tuleneb asja materjalidest nähtuvalt Swedbank AS-i ja kostja vahel 13.02.2006 sõlmitud püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust ning 05.06.2006 sõlmitud laenulepingust. Materjalide põhjal puudub alus arvata, et nende lepingute sõlmimine oleks olnud seotud kostja majandus- või kutsetegevusega. Seega tuleb kostjat lugeda tarbijaks. Toimunud kohtumenetluses ei ole kostja oma nõusolekut esitatud nõudega sõnaselgelt väljendanud. Seega on eelnenust lähtuvalt täitekorralduse tõendi väljastamisel muu hulgas oluline tuvastada, kas kohtulahend langetati liikmesriigis, mis on kostja alaliseks elukohaks määruse (EÜ) nr 44/2001 (edaspidi Brüsseli I määrus) artiklis 59 määratletud tähenduses. Tegemaks kindlaks, kas poole alaline elukoht on selles liikmesriigis, kelle kohtusse asja kohta on hagi esitatud, kohaldab see kohus vastavalt Brüssel I määruse artikli 59 lg-le 1 siseriiklikke seadusi. Sama artikli teisest lõikest tuleneb, et kui poole alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kelle kohtutele on asja kohta hagi esitatud, kohaldab kohus teise liikmesriigi seadusi, et selgitada, kas nimetatud poole alaline elukoht on selles liikmesriigis. Eesti rahvastikuregistri andmetel oli kostja elukoha-aadressiks alates 21.06.2006 XXX ning alates 01.11.2010 XXX. Menetluse algatusdokument, kirjaliku vastuse nõue koos hagimaterjalidega, on kostjale allkirja vastu kätte toimetatud XXX 26.11.2009 XXX. Eesti siseriiklikus õiguses sisaldub isiku elukoha mõiste määratlus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg-s 1, mille kohaselt on isiku elukohaks koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse elukoht muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada isiku tahet oma elukohta muuta. Kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse vastavalt TsÜS § 14 lg-s 4 sätestatule tema elukohaks tema igakordne viibimiskoht. Viidatud normide tähenduses on isiku elukohaks kohaliku omavalitsuse üksus (linn või vald), kus asub isiku eluase (korter, maja vms). Alalise elamise kohana tuleb seejuures mõista kohta, kus isik alaliselt viibib, kus on tema kodu, st koht, millega ta on isiklikult kõige enam seotud. Peamise elamise kohaks on aga koht, kus isik viibib rohkem kui mingis muus kohas (vt: Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2010, lk 61-62). Rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 39¹ lg 1 kohaselt hoolitseb rahvastikuregistri objektiks olev isik enda ja oma alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi õigsuse eest rahvastikuregistris, kasutades selle seaduse
5. peatükis sätestatud võimalusi. RRS § 39¹ lg-st 2 tuleneb, et kui isik, tema alaealised lapsed ja eestkostetavad asuvad püsivalt elama teise elukohta, esitab isik uude elukohta elama asumisest alates 30 päeva jooksul uue elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmiseks. Kohus märgib, et isiku elukoha kohta rahvastikuregistrisse tehtud kanne ei ole elukoha kindlakstegemisel tsiviilõiguslikus mõttes (TsÜS § 14) ainumäärava tähendusega. Siiski muudetakse isiku elukohta rahvastikuregistris RRS § 40 lg 1 järgi isiku enda elukohateate alusel. Seega asjaolust, et kostja elukoha aadress on rahvastikuregistris juba
6. aastal muudetud XXX asuvaks aadressiks, saab järeldada tema tahet TsÜS § 14 lg 3 kohaselt viia oma elukoht XXX. Kohtul puuduvad praegusel juhul andmed, et kostjal oleks muid elukohti peale rahvasitkuregistri kannetest nähtuva. Eeltoodust võib seega järeldada, et kohtumenetluse algatamise (st hagiavalduse esitamise) ajal ei olnud kostja elukoht Eestis. 3 Tegemaks kindlaks, kas kostja alaline elukoht asub XXX, peab kohus analüüsima asjakohaseid seadusi. XXX reguleerib alalise elukoha kindlaksmääramist koduvalla seadus (soome k: kotikuntalaki). Nimetatud seaduse § 2 kohaselt on isiku koduvald see vald, kus isik elab. Juhul kui isiku enda arusaamist oma koduvallast ei ole olnud võimalik välja selgitada, loetakse tema koduvallaks seda valda, kus tal on tihe side elusaseme, peresuhete jms vastavate asjaoludega. Kuivõrd kostja oli enda alalise elukohana Eesti rahvastikuregistris alates 21.06.2006 deklareerinud XXX, ei ole 09.04.2010 tagaseljaotsus kohtu arvates tehtud liikmesriigis, mis on kostja alaliseks elukohaks Brüsseli I määruse artikli 59 tähenduses. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et kostja ei ole oma nõusolekut avaldaja nõudega selgesõnaliselt väljendanud, ei ole täidetud eeldused Euroopa täitekorralduse tõendi väljastamiseks Eesti kohtu poolt. Kohus lisab, et eelpool mainitud püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingus ning käenduseta väikelaenulepingus nr XXX sisaldub kokkulepe selle kohta, et kokkuleppe mittesaavutamise korral lahendatakse vaidlus lepingu sõlmimise koha järgses kohtus. Kohtu hinnangul ei saa nimetatud kohtualluvuse kokkulepped mõjutada määruses nr 805/2004 sätestatu kohaldamist. Lisaks on kõnealused kokkulepped

§ 104

lg-s 1 ja § 106 lg 1 p-s 1 sätestatust lähtuvalt ka tühised, kuna vaidlus ei ole seotud kostja majandus- või kutsetegevusega.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt

§ 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Tulenevalt

§ 172lg-st 1 jäävad menetluskulud käesolevas asjas avaldaja kanda.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik 4