TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-2174 Otsuse kuupäev 17.aprill 2013 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A.S hüvitamiskaebus seoses 25.05.2009 esitatud vaide lahendamisega viivitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 3000 € Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.S Vastustajad Viru Vangla ja Justiitsministeerium Resolutsioon Jätta hüvitamiskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest ehk hiljemalt 17.05.2013.a. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD A.S esitas 17.08.2010 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist summas 3000 eurot selle eest, et vangla ei lahendanud tähtaegselt kaebaja vaiet, mis oli esitatud Viru Vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243-D kehtetuks tunnistamiseks (tl 1 jj). Kaebuse kohaselt esitas kaebaja selle haldusakti peale vaide 10.08.
- Viru Vangla 01.11.
- a ja 18.03.2013 vastuste kohaselt ei ole A. S esitanud Viru Vanglale 10.08.2009 vaiet vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243 vaidlustamiseks. A. S esitas selle käskkirja peale vaide juba 25.05.2009 ning tulenevalt tol hetkel kehtinud vangistusseaduse (VangS) §-st 11 lg 5 edastas vangla esitatud vaide 15.07.2009 kirjaga nr 625/367-1 lahendamiseks Justiitsministeeriumile, kuhu vaie laekus 22.07.
- Justiitsministeerium lahendas vaide 09.10.
- a vaideotsusega. Kuna 22.05.
- a käskkirja peale esitatud vaide lahendamiseks ei olnud pädev Viru Vangla, vaid Justiitsministeerium, ei ole Viru Vangla saanud kaebajale ka vaide mittetähtaegse läbivaatamisega kahju tekitada ning seega ei ole Viru Vangla selle nõude osas kohane vastustaja. Viru Vangla möönab, et on vaide edastamisega viivitanud. Kaebajale on vangla 16.07.2009 vaide edastamist Justiitsministeeriumile tutvustatud, kuid kaebaja ei ole vaide edastamisega viivitamist vaidlustanud ega esitanud sellega seoses kahju hüvitamise taotlust. Kuna kaebaja ei ole 25.05.2009 vaide edastamisega viivitamist vaidlustanud, siis jääks kaebus rahuldamata, kuna kinnipeetav ei järginud VangS § 1’ lõikes 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset korda (tl 21 jj, 107 jj). Tartu Ringkonnakohus on 28.12.2012 kohtumääruses leidnud, et ei ole välistatud, et A. S hüvitamiskaebus, mis on esitatud seoses Viru Vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243-D peale esitatud vaide mittetähtaegse läbivaatamisega, kuulub pärast asjaolude väljaselgitamist ja õige vastustaja kaasamist siiski läbi vaatamata jätmisele kas samal või mõnel muul HKMS §-des 121 ja 151 sätestatud alusel (tl 89-90). Vastustaja Justiitsministeerium on 01.04.2013 vastuse kohaselt lahendanud vaide 2,5 kuulise hilinemisega. Vastustaja möönab, et isik sai vaidele vastuse viivitusega, kuid samas ei saanud kinnipeetava suhtes toimunud õiguserikkumise intensiivsus ja selle tagajärjel viimasel tekkida võinud hingelised kannatused (alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu vms) olla sedavõrd tõsiste tagajärgedega, et pidada seda seaduses sätestatud kaalukaks põhjuseks, millega kaasneks vältimatult vangla poolt kõnealusele kinnipeetavale mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise maksmise kohustus. Justiitsministeerium leiab, et on kahetsusväärne, et kaebuse esitaja ei saanud õigeaegselt oma vaidele vastust ning vabandab seepärast kaebaja ees. Vastustaja leiab, et kaebajale ei saanud tekkida nii suuri hingelisi üleelamisi, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamaksmist. Vastustaja leiab, et antud juhul on kaebuse esitaja ees vabandamine piisavaks vahendiks mittevaralise kahju hüvitamiseks ( tl 123 jj). KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebuses on A.S taotlenud mittevaralise kahju hüvitamist summas 3000 eurot, kuna tema poolt esitatud vaiet Viru Vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243-D kehtetuks tunnistamiseks, ei lahendanud tähtaegselt. Kaebaja oli mures ja rahutu, kui ootas oma vaidele vastust. Asja materjalidest nähtub, et A.S ei ole esitanud Viru Vanglale 10.08.2009 vaiet vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243 vaidlustamiseks. Kaebaja esitas selle käskkirja peale vaide 25.05.2009 ning tulenevalt tol hetkel kehtinud VangS §st 11 lg 5, edastas vangla esitatud vaide lahendamiseks Justiitsministeeriumile ( tl 21jj). Vaie laekus 22.07.
- Justiitsministeeriumile, kes lahendas vaide 09.10.
- a vaideotsusega ( tl 126 jj). Vaidlust ei ole selles, et Viru Vangla viivitas vaide edastamisega. Kaebaja ei ole aga Viru Vangla poolt vaide edastamisega viivitamist vaidlustanud ega esitanud sellega seoses kahju hüvitamise taotlust. Halduskohus nõustub Viru Vanglaga selles, et vangla ei ole selle nõude osas kohane vastustaja, kuna kaebaja ei ole 25.05.2009 vaide edastamisega viivitamist vaidlustanud, siis jääks kaebus rahuldamata, kuna kinnipeetav ei järginud VangS § 1’ lõikes 8 sätestatud kohustuslikku kohtueelset korda (tl 21 jj, 107 jj). Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas A.S on esitanud enne 17.08.2010 mittevaralise kahju hüvitamise nõude Justiitsministeeriumile seoses sellega, et talle tekitati väidetavalt mittevaralist kahju vaide tähtaegselt läbi vaatamata jätmisega või kas ta üldse pidi seda VangS § 1 1 lg 8 alusel tegema. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 17 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud kahju hüvitamise taotluse ja kaebuse esitamise üldreegel. Kahju hüvitamise taotluse võib esitada kahju tekitanud haldusorganile või siis kaebuse halduskohtule. VangS on RVastS suhtes eriseadus ning VangS § 11 lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval, karistusjärgselt kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu 2 poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav, karistusjärgselt kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kirjeldatu alusel leiab halduskohus, et kohustuslik kohtueelne kord on sätestatud vaid vangla poolt tekitatud kahju hüvitamisele, kuid mitte Justiitsministeeriumi poolt tekitatud kahju hüvitamisele. Justiitsministeeriumilt kahju hüvitise nõudmiseks puudub kohustuslik kohtueelne kord. Seega kaebaja ei pidanud vastavasisulist kahjunõuet Justiitsministeeriumile esitama. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja esitas vaide haldusaktile õigeaegselt. Vastustaja Justiitsministeerium lahendas vaide ca 2,5 kuulise hilinemisega. Vaidlust pole ka selles, et vastustaja on käitunud õigusvastaselt. Vaidlus on selles, kas kaebajale tekkis mittevaraline kahju seoses sellega, et tema vaiet Viru Vangla 22.05.
- a käskkirja nr 6-3/1243-D peale ei lahendatud tähtaegselt või mitte. Kaebaja kandis kartserikaristuse õiguspärase distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel, mida ei ole hilisematest menetlustes tühistatud. Isegi kui kõnealune vaie lahendati hilinemisega, siis ei muutnud see sisuliselt kaebaja jaoks midagi, sest vaie jäeti niikuinii rahuldamata. Kaebaja esitas vaide 25.05.2009, kuid karistuse kandis ära ajavahemikul 17.06.2009 kuni 27.06.
- Kuna vanglal on vaide edastamiseks maksimaalselt 5 päeva ja Justiitsministeeriumil lahendamiseks 30 päeva, siis oleks kinnipeetav isegi tähtaegse vaide lahendamise puhul kartserikaristuse jõudnud ära kanda. VangS § 65 lg-e 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe. Seega ei saanud kaebajal tekkida ootust, et vaie jõutakse enne kartserikaristuse kandmisele asumist lahendada ja kui vaie rahuldatakse ei pea ta kartserikaristust kandma. Kui kaebaja leidis, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel karistust kandes tekivad talle pöördumatud kahjustused, siis oli tal õigus esitada haldusorganile vaides taotlus haldusakti täitmise peatamiseks. Kui kaebaja ei taotle esmast õiguskaitsevahendit, so käskkirja täitmise peatamist, mis isiku distsiplinaarkaristuse täitmise edasi lükkaks, puudub vanglal alus käskkirja täitmisele mitte pöörata. Kaebajale saanuks kahju tekkida siis, kui isik oleks õigusvastase distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja alusel kartserikaristuse kandnud, kuid ka siis ei oleks seejuures määravaks vaide lahendamise aeg, sest käskkirja õiguspärasus ei sõltu vaide lahendamise hetkest. Seega ei ole vaide lahendamise aeg ja tähtaja ületamine siinjuures määrava tähendusega asjaoluks. Kui kinnipeetav ei saanud Justiitsministeeriumilt tähtaegselt vaideotsust, siis oli tal VangS § 1¹ lg-st 5 tulenevalt õigus pöörduda kaebusega kohtusse, kuid kinnipeetav seda võimalust ei kasutanud. Seega võib asuda seisukohale, et kinnipeetav ei leidnud, et vaideotsusega viivitamine rikuks tema õigusi määral, mis vajaks operatiivset reageerimist. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RVastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Ehkki seaduse mõtte kohaselt võib iseenesest lisaks RVastS §-s 9 lg 1 kirjeldatud olukordadele esineda ka muid rikkumisi, mil isikule tekitatakse avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega 3 avalik-õiguslikus suhtes mittevaralist kahju, on just kõnealuses sättes loetletud olukorrad need, mil seadus aktsepteerib mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Seega tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude korral tuvastada, kas nõude esitajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase ja süülise tegevuse tõttu ning kas kahju tekkimise ja õigusvastase süülise tegevuse vahel on põhjuslik seos. Vastustaja Justiitsministeerium on omaks võtnud, et isik sai vaidele vastuse viivitusega, kuid samas ei saanud kinnipeetava suhtes toimunud õiguserikkumise intensiivsus ja selle tagajärjel viimasel tekkida võinud hingelised kannatused (alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu vms) olla sedavõrd tõsiste tagajärgedega, et pidada seda seaduses sätestatud kaalukaks põhjuseks, millega kaasneks vältimatult kaebajale mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise hüvitise maksmise kohustus. Ka kohtupraktikas väljendatud seisukohtadest tulenevalt ei ole mitte igale rikkumisele põhjust reageerida tingimata rahalise kompensatsiooni maksmisega. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes väidetavad kannatanu hingelised üleelamised, tekkinud piinlikkusetunne või ajutine meeleolu langus (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11.02.2004 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-11-04, p 18). Nimetatud asjaolud toovad mittevaralise kahju hüvitamise nõude kaasa üksnes juhul, kui seda õigustab üleelamise või rikkumise raskus (vt lisaks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.05.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-17-05). Riigikohtu halduskolleegium on leidnud ka, et väärikuse alandamisega tekitatud kahju on muuhulgas hüvitatav ka vabandamisega (Riigikohtu halduskolleegiumi
- juuni
- a otsus haldusasjas nr 3-3-1-30-05). Seega on Riigikohus möönnud, et mittevaraline kahju võib olla heastatav ka näiteks vabandamisega kannatanu ees. Ka on Riigikohtu halduskolleegium asunud vaiete mittetähtaegse lahendamisega seonduvalt oma 21.06.2010 otsuse nr 3-3-1-24-10 p-s 17 seisukohale, et vaide edastamisega viivitamise puhul esitatud kahju hüvitamise nõue ei saanud kaebajale tekitada sellist mittevaralist kahju, millega kaasneks kahju hüvitise väljamõistmine. Halduskohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et on küll kahetsusväärne, et kaebaja ei saanud õigeaegselt oma vaidele vastust. Käesoleval juhul on A.S ees vabandatud. Seega ei viita miski ka sellele, et ka juhul, kui rikkumine oleks kvalifitseeritav väärikuse alandamisena, kuuluks lisaks juba toimunud vabandamisele kaebaja kasuks väljamõistmisele täiendav rahasumma. Eeltoodut arvestades leiab halduskohus, et kaebaja põhjendatud huvi väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb kõrvale jätta, kuna kahjunõue oleks juhtumi asjaolusid arvestades ilmselgelt perspektiivitu. Seetõttu tuleb kaebus põhjendatud huvi puudumise tõttu rahuldamata jätta. (digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks kohtunik 4