← Eesti

3-12-956/30

Obsah (5)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaire Pikamäe, liikmed Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. aprill 2013. a, Tallinn Haldu

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-12-956 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 p-ga 2 muudeti Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ p-i 14.2.5 ja sõnastati see järgnevalt: „Kinni peetav isik tohib jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult viis sigaretti ilma pakita.“ Käskkirja andmisel lähtuti järgmistest kaalutlustest: 1) piirang on vajalik vangide ja vanglateenistujate tervise kaitseks. Suitsetamise kahjulik mõju inimese tervisele on üldteada fakt. Sigarettide suures koguses tarbimine suitsetamiseks ettenähtud piiratud aja jooksul, nende võimalik jagamine ja suitsetamine selleks mitte ette nähtud kohas rikub nii suitsetaja kui ka tema läheduses viibivate isikute tervist; 2) kui vangid võtavad jalutuskäigule kaasa sigarette koguses, mis ületab nende isikliku tarbimise vajaduse, on vanglateenistusel raske kontrollida, et kinni peetavad isikud üksteisele sigarette üle ei annaks. Igasuguste asjade vahetamine ja üleandmine tekitab ka ebaseaduslikke võlasuhteid ning toetab vangide hulgas subkultuuriliste ilmingute levimist.
  2. Tallinna Vangla kinnipeetav V M esitas 06.03.2012 Justiitsministeeriumile vaide Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 p 2 kehtetuks tunnistamiseks. Tallinna Vangla edastas vaide koos omapoolsete seisukohtadega 22.03.2012 Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 20.04.2012 otsusega nr 11-7/3156 vaide rahuldamata.
  3. V. M esitas 08.05.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 p 2 tühistamiseks. Tallinna Vangla direktor, muutes vangla kodukorda selliselt, et kinnipeetav võib endaga jalutuskäigule kaasa võtta ilma pakita vaid 5 sigaretti, rikub inimõigusi. Põhiseaduses ega üheski muus seaduses ei ole sätestatud piiranguid täisealiste inimeste suitsetamisele. Ostes sigarette oma raha eest, on kaebajal jalutuskäigule minnes õigus ise otsustada, kui palju ta suitsetab ja kui palju sigarette kaasa võtab. Kõik inimesed on erinevad ja igaüks suitsetab isemoodi. Mitte kellelgi ei ole õigust kaebaja eest otsustada, kui palju ta tohib suitsetada. Vangla direktori põhjendus vaidlustatud käskkirjale on absurdne. Vanglaametnike töö ongi otsida pärast jalutuskäiku kinnipeetavad läbi ja karistada neid sigarettide avastamisel või suitsetamise eest selleks mitte ettenähtud kohtades, teistele isikutele sigarettide edasiandmise eest jne. Kaebaja suudab oma tervise eest ise hoolitseda. Kaebaja on maksnud ka tühja sigaretipaki (karbi) eest.
  4. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud käskkirjas toodud kaalutluste juurde.
  5. Tallinna Halduskohus tühistas 31.10.2012 otsusega Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 p 2 osas, milles see määrab jalutuskäigule kaasa võetavate sigarettide arvu (p 1), jättis Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 p 2 tühistamata osas, mis näeb ette jalutuskäigule sigarettide ilma pakita kaasavõtmise (p 2) ja mõistis Tallinna Vanglalt välja riigilõivu 7,99 eurot Eesti Vabariigi kasuks (p 3). Põhjendused: 1) VangS § 105 lg 2¹ määratleb, mida kodukorras võib reguleerida ning loetelu ei ole ammendav, st kodukorraga võib reguleerida sättes nimetamata reguleerimist vajavaid asjaolusid. Viidatud normist ei tulene, et kodukorraga võiks piirata suitsetamist julgeoleku kaalutlustel või tervise kaitseks. VangS § 4¹ lg-st 2 tuleneb, et kui seadus ei sätesta 2

(6)3-12-956 konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Viidatud üldvolitust sisaldav norm võimaldab vanglal piirangute kehtestamist vangla julgeoleku kaalutlustel. Vangla sisekorraeeskirjast ei tulene võimalust piirata jalutuskäigule kaasavõetavate sigarettide arvu. Vanglas suitsetamist VangS ei reguleeri. Tubakaseadus (TubS) näeb ette riigiasutuses suitsetamisel ruumilise piirangu (TubS § 31 lg 2 p 1). TubS ei reguleeri seega suitsetamise piiramist sigarettide koguste määramise kaudu. Suitsetamist peetakse hõlmatuks PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigusega vabale eneseteostusele ehk vabadusele teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramine on PS § 19 lg 2 kohaselt võimalik seadusega. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et põhiõiguste piiramise võimalus ja alus peab tulenema seadusest (vt nt Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsus nr 3-4-1-19-07, p 25). Riigikohus on asjas nr 3-3-1-2812 leidnud, et regulatsiooni täiendamisel üldkorraldusega tuleb järgida volitusnormi eesmärki, erinevaid õiguspõhimõtteid ja kaalumisreegleid ning soovitav on regulatsiooni kujundamine õigustloova akti tasandil. Vanglale tuleb VangS § 4¹ lg-st 2 üldvolitus üksnes vangla julgeoleku tagamise eesmärgil põhiõiguse piiramiseks. Suitsetamist ei saa piirata kaebaja enda tervise kaitsmiseks, kuna suitsetamisega oma tervise rikkumine on kaebaja enda otsustada (vabadus midagi teha või tegemata jätta). Kaevatava üldkorralduse põhjendustest ega kohtule kohtumenetluses esitatud vastustaja seletusest (kus selline seisukoht üldse puudub) ei saa järeldada, et kaevatav haldusakt oleks antud ainuüksi julgeoleku kaalutlusest lähtuvalt. Kaevatavas haldusaktis on selle andmise eraldiseisva ja olulise eesmärgina välja toodud vangide (sh suitsetaja enda) ja vanglateenistujate tervise kaitse. Volitusnormi puudumise tõttu ei ole kaevatav haldusakt õiguspärane (sealjuures põhiseaduspärane). Kohus ei saa hakata haldusorgani eest kaaluma, kas ainuüksi julgeoleku kaalutlustel oleks suitsetamise piiramine põhjendatud, sellise kaalumise peab läbi viima haldusorgan (

§ 158lg 3 viimane lause).

Kuid kaebaja väidetav vabaduspõhiõigus ei ole piiramatu. PS § 19 lg 2 sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kehtivast õigusest tulenevalt oleks võimalik kaaluda piirangu kehtestamist vaid vangla julgeoleku tagamise eesmärgil (VangS § 4¹ lg 2). Sellega võib kaasneda ka positiivne tagajärg teiste isikute tervisele, kuid see ei saa kehtiva õiguse kohaselt (volitusnormi arvestades) olla regulatsiooni eesmärgiks. Üldkorraldus ei ole seega käsitletud osas (sigarettide arvu piiramine) õiguspärane ja tuleb tühistada; 2) kaebaja märgib, et on maksnud ka pakendi eest, kuid ei selgita, kuidas pakendi jalutuskäigule kaasavõtmise keeld rikub tema subjektiivseid õigusi. On ilmne, et pakendi kaasavõtmise keelamine ei saa rikkuda õigust suitsetada. Ka juhul, kui käsitleda pakendi kasutamise keelamist omandiõiguse piiranguna, ei ole see riive vähest intensiivsust arvestades ilmselgelt käsitletav rikkumisena. Julgeoleku kaalutlustel ja haldusaktis toodud põhjendustel pakendi kaasavõtmise keelamine on ka sisuliselt õiguspärane ega saa rikkuda ühtegi kaebaja õigust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 tühistada ning kaebaja kulud tema enda kanda jätta. Põhjendused: 3

(6)3-12-956 1) vaidlustatud käskkiri on ühe kaalutluse kohaselt antud vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Kui kinni peetaval isikul on lubatud jalutuskohta kaasa võtta sigarette sellises koguses, mille ta jalutuskäigu ajal ära tarvitab, väheneb võimalus, et ta jätab sigaretid tarvitamata ja asub neid kauplemise eesmärgil või isiklikust huvist suitsetada ajal ja kohas, kus see ei ole lubatud, ära peitma. Kuna peidetud sigarettide leidmine võib olla raskendatud, aitab piirang otseselt vähendada ebaseaduslike võlasuhete tekkimist ja ka rikkumiste toimepanemist, aidates seega tagada vangla julgeolekut. Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 kohaselt kannab kodukorra muutmine endas ühe eesmärgina järelevalve tõhustamist. Antud juhul on tegemist piiranguga, mis on vajalik julgeoleku tagamiseks vanglas, vastab täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ning sellega ei moonutata seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust, s.o konkreetse piirangu kehtestamisel on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet; VangS § 66 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab VangS ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Milliseid meetodeid ja vahendeid sätestatud eesmärgi saavutamiseks kasutatakse, on vangla otsustada. Vaidlusalune piirang on üldise julgeoleku tagamiseks äärmiselt oluline ning võimaldab tõhustada järelevalvet. Vangla on piirangu kehtestamisel tuginenud õiguspärasele kaalutlusele; 2) PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenevalt vajab põhiõiguste piiramine seadusandjast alamalseisva organi poolt seadusandja volitust. Seaduslikkuse põhimõtte kohaselt peab volituse alusel antud üldkorraldus vastama volitavale seadusele. VangS § 41 lg-st 2 tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Viidatud üldvolitust sisaldav norm võimaldab vanglal piirangute kehtestamist vangla julgeoleku kaalutlustel. Vaidlustatud käskkirja kaalutluste kohaselt on piirangu kehtestamine vajalik järelevalve tõhustamiseks ning ebaseaduslike võlasuhete kaudu tekkivate subkultuuriliste ilmingute levimise vältimiseks. Tegemist on julgeolekukaalutlusega, mistõttu on sellesisulise piirangu kehtestamiseks olemas volitusnorm. Halduskohus on jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. Keskendudes üksnes tervisekaitse aspektile, on kohus põhjendamatult ja vääralt tõstnud selle aspekti kõrgemale julgeolekukaalutlustest ning seetõttu ekslikult asunud seisukohale, et vanglal puudus jalutuskäigule kaasavõetavate sigarettide arvu piiramiseks volitus. 7. V. M palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, korrates halduskohtus esitatud seisukohti. 8. Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkiri nr 38 tunnistati kehtetuks 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 ning alates 01.02.2013 kehtib Tallinna Vanglas uus kodukord. Uue kodukorra p 12.2 näeb kolmandas lauses ette sama piirangu, mis kehtestati vaidlusaluse käskkirjaga nr 38. Tallinna Ringkonnakohus andis 26.02.2013 määrusega kaebajale võimaluse oma kaebust muuta, selgitades kaebajale, et kuna käskkiri nr 38 on kehtetuks tunnistatud, ei ole selle tühistamine kohtu poolt enam võimalik. Kuna kaebaja eesmärk on vabaneda sigarettide arvu piirangust kodukorras, tuleks käskkirja nr 38 tühistamise asemel taotleda uue kodukorra p 12.2 tühistamist sigarettide arvu puudutavas osas. Kaebaja teatas 07.03.2013 soovist kaebust muuta ning taotles Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 12.2 tühistamist. 4
(6)3-12-956 Tallinna Vangla palub jätta nimetatud kaebuse rahuldamata, jäädes käskkirja nr 38 tühistamiseks esitatud kaebusega seoses avaldatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuna käskkiri nr 38 on vastustaja enda poolt kehtetuks tunnistatud, tuleb halduskohtu otsuse p 1, millega käskkirja nr 38 p 2 osaliselt tühistati, sõltumata apellatsioonkaebuse edukusest tühistada. Nimelt ei saa jääda kehtima kohtuotsus, millega tühistatakse kehtetuks tunnistatud õigusakt. Halduskohtu otsuse p 2, millega kaebus osaliselt rahuldamata jäeti, on jõustunud ning selles osas ringkonnakohus mingit seisukohta ei avalda.
  2. Kuigi kaebuse aluseks ei ole pärast kaebuse muutmist enam käskkirja nr 38 p 2, peab ringkonnakohus vajalikuks esile tuua, et halduskohus leidis õigesti, et sigarettide arvu osas oli käskkirja nr 38 p 2 õigusvastane. Halduskohus lähtus seejuures asjaolust, et piirangu kehtestamisel lähtuti asjakohatust kaalutlusest, sest volitusnorm ei lubanud piiranguid ette näha tervise kaitseks. Andmata hinnangut küsimusele, kas sama piirangu võiks kehtestada üksnes julgeoleku kaalutlustel, leidis halduskohus, et lubamatu kaalutluse kasutamine ei võimalda kohtul kontrollida, kas vangla oleks täpselt samasuguse piirangu ette näinud tervise kaitse argumendiga mitte arvestades. Ringkonnakohus nõustub selle halduskohtu seisukohaga. Kohus ei saa vastustaja asemel kaalumist läbi viia ning leida, et käskkirja nr 38 p 2 oleks samal kujul antud igal juhul. Kaalutlusviga ei kõrvalda ka vastustaja vastavasisuline kinnitus kohtumenetluse ajal.
  3. Uue kodukorra p 12.2 lause 3 sätestab, et kinnipeetavale väljastatakse jalutuskäigu alguses maksimaalselt viis sigaretti ilma pakita. Kodukorra seletuskirja kohaselt on selline piirang vajalik julgeoleku kaitseks, sest: 1) piiranguga on võimalik minimeerida keelatud ajal ja kohas suitsetamist, kuna maksimaalne lubatud sigarettide arv on vastavuses suitsetamiseks ettenähtud ajal äratarvitatavate sigarettide arvuga, mistõttu ei jää sõltlase valdusesse sigarette, mida tarvitada või edastada tarvitamiseks teistele keelatud ajal ja kohas; 2) vanglateenistusel on raske kontrollida, et kinnipeetavad üksteisele sigarette üle ei annaks. Igasugune asjade vahetamine ja üleandmine tekitab vanglas lisaks järelevalve raskustele ebaseaduslikke võlasuhteid, mis omakorda toetab kinnipeetavate hulgas subkultuuriliste ilmingute levimist; 3) kuna esineb arvukaid juhtumeid, kus kinnipeetavad suitsetavad selleks mitteettenähtud ajal ja kohas, siis võib eeldada, et kinnipeetavatel õnnestub jalutusboksist või jalutushoovist sigarette salaja kambrisse viia. See seab otseselt ohtu ühist ruumi kasutatavate isikute ja teenistujate julgeoleku. Süütamisvahendid on vanglas keelatud. Seega, kui kinnipeetaval jääb jalutuskäigu ajal tarvitamata sigarette ning tal õnnestub need viia kambrisse, siis hakkab ta nende süütamiseks otsima alternatiivseid lahendusi, mille rakendamine võib põhjustada vanglas tulekahju; 4) jalutuskäiguks ettenähtud aeg on reeglina üks tund ning kui sellel ajal on võimalik suitsetada üks sigaret iga 12 minuti kohta, ei saa piirangut pidada ebaproportsionaalseks. Kodukorra p 12.2 ei näe piirangu kehtestamise ühe alusena enam ette isikute tervise kaitse vajadust, vaid üksnes julgeoleku kaalutlusi. Tegemist on VangS §-st 41 tulenevalt lubatava alusega. Ringkonnakohus leiab, et kodukorra p 12.2 on sigarettide arvu puudutavas osas proportsionaalne ning õiguspärane. Vangla hinnang, et kui sigarettide arv ületab ühe 5
(6)3-12-956 jalutuskäigu ajal ära tarvitatavate sigarettide arvu, võib nende kasutamine olla ebasihipärane (nt sigarettide kasutamine vahetuskaubana) või kaasa tuua suitsetamist keelatud kohtades. Mõlemad võimalused liigituvad ohuks vangla julgeolekule. Sigarettide arvu piiramine on vangla julgeoleku kaitsel sobiv ja vajalik meede. Vangla julgeolek ei ole piisavalt tagatud üksnes vangla võimalusega karistada sigarette eesmärgipäratult või keelatud kohas tarvitajaid. Vangla julgeoleku tagamiseks tuleb kohaldada meetmeid, mis aitavad ohtu ennetada. Üksnes rikkujate karistamisest lähtuv eri- ja üldpreventsioon ei pruugi seejuures olla efektiivne. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus asuda seisukohale, et ühe tunni jooksul viie sigareti suitsetamise võimaldamine oleks ilmselgelt ebapiisav ning võiks ülemääraselt piirata suitsetajate õigust suitsetada. Kaebaja ei ole selgitanud, mitu sigaretti tema sooviks ühe tunni jooksul ära tarvitada, vaid leiab, et põhimõtteliselt peab tal olema õigus võtta jalutuskäigule kaasa terve pakk sigarette. Sellist õigust kaebajal ei ole. Vanglal on õigus kehtestada kinni peetava isiku suhtes piiranguid ning nii kaua, kui need piirangud on kooskõlas volitusnormiga ning ei riiva kinni peetava isiku õigusi ebaproportsionaalselt, ei ole kinni peetud isikutel ega ka kohtul õigust vangla otsustusvabadusse sekkuda. Kaebaja ei saa võrrelda enda õiguste ulatust vabaduses viibivate isikute õigustega. Karistuse kandmise ajal otsustab õigusaktides sätestatud ulatuses kaebaja elukorralduse üle vangla, arvestades seejuures vangla julgeoleku ning muude õiguspäraste kaalutlustega. 12. Eeltoodust tulenevalt jääb V. M kaebus rahuldamata ning rahuldada tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. Tühistada tuleb halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1, millega V. M kaebus osaliselt rahuldati, ning p 3, millega jaotati menetluskulud. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda, vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.