← Eesti

3-11-1676/39

Obsah (4)§ 216§ 215§ 12§ 111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-1

) § 216 lg 1 p 6 mõttes, mille tõttu peaks V.Ti tähtajalise elamisloa menetlusse võtmisel kohaldama erisusi. Vastavalt jõusolevale lahkumisettekirjutusele on V.T kohustatud Eestist lahkuma. Vene Föderatsiooni kodakondsusest loobudes pani V.T end ise olukorda, kus tal puudub kodakondsus ja kehtiv reisidokument. Tulenevalt Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse seaduse §-st 15 on tal võimalik Venemaa kodakondsus taastada. Arvestades, et V.Tile on korduvalt keeldutud elamisloa andmisest ning talle on tehtud lahkumisettekirjutus, ei saa järjekordset elamisloa taotlust pidada edukaks. Olukorras, kus V.Til suure tõenäosusega ei õnnestu oma viibimist Eesti Vabariigis seadustada, ei oleks tema suhtes proportsionaalne kohaldada erandit, mis üksnes pikendaks tema ebaseaduslikku riigis viibimist. Tema puhul on erandi tegemisest keeldutud, kuna ta pole võtnud ette samme riigist lahkumiseks ega ole püüdnud sellega seotud takistusi kõrvaldada. Välismaalaste seaduses kehtestatud erandi kohaldamine oleks võimalik vaid juhul, kui V.T oleks teinud kõik endast oleneva (nt taotlenud ajutist reisidokumenti ja viisat või üritanud taastada kodakondsust ning saada seeläbi Venemaa Föderatsiooni reisidokumenti), kuid Eestist lahkumine ei osutu võimalikuks. 2

(8)3-11-1676
  1. V.Ti kaebuses paluti tühistada PPA 03.06.2011 otsus nr 15.3-07/17246-2 ja kohustada vastustajat võtma tema elamisloa taotlus vastu. Otsusest ei selgu, miks peab kaebaja võtma Vene Föderatsiooni kodakondsuse. Kui seda on vaja vaid Eestist lahkumiseks, pole see kaebaja veenmiseks piisav argument. Kaebaja elab Eestis alates
  2. a, tal oli tähtajaline elamisluba, tema Eestis elavatel abikaasal ja lastel on samuti elamisload. Kaebaja perekond elab Eestis üle 25 aasta. Euroopa Liidu ametlik poliitika on suunatud sellele, et Eesti valitsus teeks maksimaalseid jõupingutusi kodakondsuseta isikute ja välismaalaste arvu vähendamiseks ning aitaks kaasa nende legaliseerimisele ja Eesti ühiskonda lõimumisele. Kaebaja soovib omada Eesti kodakondsust või vähemalt elamisluba. Ta on Eesti territooriumile asunud ajalooliste asjaolude tõttu. Kaebaja on Eestis elatud aja vältel tõendanud, et ei kujuta Eestile mingit ohtu, ta pole pannud toime õigusrikkumisi. Arusaamatu on vastustaja soovitus võtta teise riiki sõitmiseks ajutine reisidokument, et esitada taotlus Eesti välisesinduses. Ajutine reisidokument ei taga, et kaebaja võetakse teises riigis vastu, sest see ei tõenda tema kodakondsust. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.12.2008 direktiivi 2008/115/EÜ § 5 kohaselt tuleb väljasaatmise otsustamisel võtta arvesse perekondlikku elu ja laste huve. Direktiivi § 6 p 4 võimaldab liikmesriigil anda elamisluba või muu viibimisluba riigis seadusliku aluseta viibivale inimesele humanitaarsetel, armulikkuse või muudel kaalutlustel. Asjakohane on ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 01.09.2005 direktiiv 2005/0167 ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel, mille art 5 kohaselt peavad liikmesriigid arvestama kolmanda riigi kodaniku perekondlike suhete iseloomu ja püsivust, tema viibimise kestust liikmesriigis ning kultuurilisi ja sotsiaalseid seoseid päritoluriigiga. Sama direktiivi § 6 p 4 kohaselt ei väljastata tagasisaatmisotsust, kui liikmesriikidel on põhiõigustest tulenevaid kohustusi. Kaebaja ei soovi kaotada perekondlikke suhteid lastega ning vastustaja võiks juhinduda armulikkuse põhimõttest. Kaebaja ei tulnud Eestisse illegaalselt ja selles seisneb tema oluline erinevus võrreldes teiste välismaalastega, kes saabusid Eestisse pärast välismaalaste seaduse jõustumist
  3. a. Välismaalaste seaduse edasistes redaktsioonides karmistati nõudeid kaebaja vastu. Pärast iseseisvuse taastamist oli kaebajale mitu korda antud elamisluba

1993. a redaktsiooni alusel, mis kehtis elamisloa taotluse esitamise ajal. Viimast korda anti kaebajale elamisluba 21.11.2000 kohtuotsuse alusel. Pärast

uue redaktsiooni jõustumist 01.10.1999 ja 01.10.2010 olid muutunud seaduse sätted, kuid mitte faktid ja asjaolud, mille alusel avaldaja varem taotlusi esitas. Demokraatlikus riigis ei saa seaduste muudatused halvendada isikute elu. Välismaalaste seaduse 01.10.1999 ja 01.10.2010 muudatusi oleks võinud kohaldada nende välismaalaste suhtes, kes saabusid Eestisse pärast nende muudatuste jõustumist. Kuigi kaebajale eraldati korter Jaroslavlis, ei ole vastustaja tõendanud, et kaebaja oleks seejuures võtnud endale kohustuse Eestist lahkumiseks, samuti pole tõendatud, et kaebajale oleks eraldatud toetust Eestist lahkumiseks. Korter Venemaal ei anna kaebajale mingeid eeliseid selleks, et legaliseerida oma viibimist Venemaal ja seal tööd saada. Kaebaja sai aru, et korter anti talle ainult määramatu olukorra tõttu Eestis tol ajal. Kaebaja oli valmis korterist loobuma, kuid vastustaja ei selgitanud, kuidas seda teha. Jaroslavli korter eraldati ajal, kui Eestis anti kaebajale korduvalt ajutine elamisluba ja kaebajal oli õigustatud ootus, et seadusandlust ei muudeta tema suhtes karmimaks. Vastustaja pole tõendanud, milles seisneb kaebaja oht Eesti julgeolekule. Haldusasjades 3-1291/2000 ja 3-1357/2000 tehti kaebaja suhtes positiivsed kohtuotsused, millega kohustati kaebajale andma ajutine elamisluba. Seega on vastustaja väited elamisloa taotluse perspektiivituse kohta ekslikud. 3

(8)3-11-1676 Kaebajaga koos elab Eestis tema abikaasa, kes põeb suhkruhaigust. Ka sel põhjusel ei saa kaebaja Eestist lahkuda, sest tal tuleb abikaasale vajadusel abi osutada. Kuna kaebaja ja tema abikaasa saavad pensioni, on neil võimalus saada meditsiinilist abi. Ükski teine riik seda garanteerida ei saa. Kui kaebaja Eestist ajutise reisidokumendi alusel lahkub, puudub tal võimalus naasta oma pere juurde ning puudub ka võimalus vastuvõtuks Venemaa territooriumil vastavate võimuorganite poolt. Seega ei kestaks äraolek haigest abikaasast üksnes lühikest aega. Kaebajale pole tagatud ka Venemaal kodakondsuse saamine. Eelnevalt ta loobus sellest põhjusel, et Euroopa Liidu poliitika oli suunatud Vene kodanike arvu vähendamisele Eestis ja mittekodanikele Eesti kodakondsuse andmisele. 4. PPA palus jätta V.Ti kaebus rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 21.11.2007 otsuses nr 3-06-1255 on märgitud, et

§ 216

ei sisalda välisesinduses elamisloa taotlemist takistavate „mõjuvate põhjuste“ legaaldefinitsiooni. Selle mõiste igakordsel sisustamisel tuleb arvestada nii asjaolusid, mis esile toodud Eesti välisesinduses elamisloa taotlemise takistustena, kui ka siseriiklikult elamisloa taotlemisele sätestatud piirangu eesmärki. Mõjuv põhjus on isikust sõltumatu, erakordne ja reeglina ajutine asjaolu, mida isik ei saanud ette näha. V.T ei ole esitanud ühtegi objektiivset põhjust ega asjaolu, mis tõendaksid tema Eestist lahkumise võimatust. Tallinna Halduskohus on 15.02.2008 otsuses nr 3-07-423 leidnud, et arvestades asjaolu, et V.T on saanud abiprogrammi raames Venemaal korteri ning saab Venemaa Föderatsioonilt pensioni, on kaebajal tihe side oma endise kodakondsusejärgse riigiga ning tal on võimalik esitada elamisloa taotlus Venemaa Föderatsioonis asuvas Eesti välisesinduses. Olukord, kus kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta, pole tekkinud mitte haldusorgani, vaid kaebaja enda süül. Kaebaja on Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest loobunud ning seetõttu puudub tal kodakondsus ja kehtiv reisidokument. Tallinna Ringkonnakohus leidis 08.06.2006 otsuses nr 3-05-248, et V.Til on võimalik taastada Venemaa Föderatsiooni kodakondsus või taotleda ajutist reisidokumenti Eestist lahkumiseks. Kui ilmneb, et kodakondsust mitte omav isik ei saa välisriigist sõltuvatel asjaoludel selle dokumendi alusel välisriiki siseneda ja elamisloa taotlust esitada, tekib

-s sätestatud alus taotleda tähtajalist elamisluba KMA-lt, so siseriiklikult. Kodakondsust mitteomav isik võib ise valida, millises riigis sooviavaldust esitada (Riigikohtu 20.12.2007 otsus nr 3-3-1-76-07). V.T pole reisidokumenti taotlenud ega tõendanud, et tal puudub võimalus ajutise reisidokumendi alusel Eestist lahkuda. Kaebaja väide, et ta ei ohusta Eesti julgeolekut, pole asjakohane. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-76-07, et välismaalasest lähtuv võimalik oht riigi julgeolekule või sellise ohu puudumine ning riik, kus tuleb taotleda tähtajalist elamisluba, pole omavahel seotud. Asjaolu, et Eestis elavad V.Ti lähisugulased, pole mõjuv põhjus

§ 216

mõttes, mis õigustaks erandi tegemist

kehtestatud üldisest korrast. Avalik huvi kaebaja üldkorras elamisloa taotlemiseks välisesindusest on kaalukam, kui lühiajaline riive V.Ti perekonnaelule. Kaebaja pidi arvestama asjaoluga, et seadusliku aluse puudumise tõttu tuleb tal riigist lahkuda. V.Ti lapsed on täisealised ja tähtajalise elamisloa taotluse esitamine Eesti välisesindusele ei saa olla iseseisvaks põhjuseks, mis võiks katkestada kaebaja suhted nendega. Ka kaebaja abikaasa G T viibib Eestis ilma seadusliku aluseta ja talle on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja viidatud direktiivi nr 2008/115/EÜ sätted pole käesolevas asjas määrava tähtsusega, kuna kaebajal puudub põhiseadusega kaitstav perekonnaelu Eestis – tema lapsed on täisealised ja abikaasa viibib Eestis ebaseaduslikult. Direktiivi art 6 p 4 ei ole asjakohane, kuna käesolev vaidlus ei puuduta elamisloa andmist. Praegu otsustatakse üksnes selle üle, kas kaebajal on võimalus minna välisesindusse elamisloa taotlust esitama. Seega on ka perekonnaelu riive puhul juttu vaid lühiajalisest eemalolekust. 4

(8)3-11-1676 Kaebajal puudub alates 2002. a seaduslik alus Eestis viibimiseks. Kaebajale 16.03.2005 tehtud ettekirjutus Eestis lahkumiseks on siiani täitmata. Kaebaja pole võtnud ette samme riigist lahkumiseks, mistõttu pole

-s sätestatud erandi kohaldamine võimalik.

§-de 215 ja 216 eesmärki arvestades on kohane ja vajalik, et riigis ebaseaduslikult viibivad välismaalased ei omandaks täiendavaid õigusi ja taotleksid Eestisse elamaasumist Eesti välisesinduse kaudu.

§ 215

kohaselt on välisesinduse kaudu elamisloa taotluse esitamise eesmärgiks vältida olukorda, kus välismaalane saabub ja jääb riiki ebaseaduslikult sooviga siia elama asuda. Selleks, et välismaalane saabuks Eestisse alles pärast elamisloa saamist, peab elamisloa taotlemine ja väljastamine toimuma välisriigis Eesti välisesinduses enne välismaalase Eestisse elama asumist. Olukord, kus välismaalane viibib elamisloa taotluse läbivaatamise ajal ebaseaduslikult riigis, on õigusvastane ja keelatud. Üksnes juhul, kui isikul ei ole tõepoolest võimalik elamisluba välisesindusest taotleda, on põhjendatud selle siseriigis taotlemine. Nõue taotleda elamisluba Eesti välisesinduses teenib muu hulgas eesmärki mõjutada välismaalasi kinni pidama Eestisse sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida välismaalaste viibimist riigis seadusliku aluseta (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2006 otsus nr 3-04324). Isiku ebaseaduslik Eestis viibimine ei saa olla käsitatav mõjuva põhjusena erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks, kuna kaebaja on end ise antud olukorda pannud. Kaebaja tahtlikust õiguserikkumisest ei saa tal tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda. Mõjuva põhjusena pole ka käsitatav asjaolu, et siseriigis elamisloa taotlemine on kaebajale kergem ja mugavam. 5. Tallinna Halduskohtu 27.04.2012 otsusega jäeti V.Ti kaebus rahuldamata. Vastustaja märkis õigesti, et

§ 216

lg 1 p-s 6 nimetatud mõjuv põhjus peaks olema isikust sõltumatu asjaolu, mida ei saanud ette näha, ja mõjuva põhjuse tingivad reeglina ajutised asjaolud, näiteks reaalne oht elule ja tervisele, erakordsed perekondlikud asjaolud, üldised liiklustakistused

. Reisidokumendi (ajutine) puudumine ei ole mõjuv põhjus elamisloa taotluse siseriiklikuks esitamiseks, sest kaebajal on võimalus vormistada reisidokument. Reisidokumenti on võimalik vormistada tagasipöördumise õigusega ja tagasipöördumise õiguseta. Vastustaja hinnangul oleks tagasipöördumisõigusega dokumendi vormistamine küll küsitav, kuid mitte võimatu. Vaidlust pole selles, et kaebaja pole reisidokumenti üldse taotlenud. Tegevusetusest tingitud ajutise reisidokumendi puudumine ei ole selliseks põhjuseks, mille tõttu tuleks võimaldada tähtajalise elamisloa taotluse esitamist siseriigis. Vastustaja leidis õigesti, et esitatav elamisloa taotlus ei saa olla suurte eduväljavaadetega, kuna

  1. a on keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest ning selle õiguspärasust on kinnitanud ka kohus. Samuti on kohtuliku kontrolli tulemusel kinnitatud
  2. a tehtud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust. PPA-l on võimalik elamisloa taotlusi ka uuesti hinnata ja varasemaid seisukohti muuta, kuid käesoleva vaidluse kontekstis on tegemist õige kaalutlusega. Kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu 21.11.2000 ja 29.03.2001 lahendid pole asjakohased, sest need seonduvad siseministri 13.07.2000 käskkirjaga nr 342 ning vastav vaidlus pole enam aktuaalne olukorras, kus kaebajale on
  3. a keeldutud tähtajalise elamisloa andmisest ja kohtuvaidluse tulemusena on
  4. a tehtud lahkumisettekirjutus osutunud õiguspäraseks. Kaebaja väide tema abikaasa haiguse kohta pole tõendatud. Lisaks on vastustaja õigesti leidnud, et abikaasale saavad vajadusel abi osutada ka kaebaja täisealised lapsed ning ka kaebaja abikaasa taotlus elamisloa erandkorras siseriigis esitamiseks on jäänud rahuldamata. Perekondlikke sidemeid ja muid sotsiaalseid aspekte hinnatakse vastava elamisloa andmise menetluses. Seega pole asjassepuutuv ka kaebaja arutelu

eri ajahetkedel kehtinud regulatsiooni kohaldamise võimalustest, sest praeguse asja raames on võimalik kontrollida vaid seda, kas tema sooviavalduse siseriigis vastuvõtmisest keeldumine oli põhjendatud. 5

(8)3-11-1676 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. V.Ti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kohus ei vastanud kaebaja väitele, et varem kehtinud välismaalaste seaduse kohaselt vaadati tema taotlusi läbi Eesti territooriumil ja välismaalaste seaduse hilisematel muudatustel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu. Kohus on selle asemel hakanud otsuses analüüsima kaalutlusõigust ja viitama sellele, et kaebaja elamisloa taotluse siseriigis esitamise peamiseks põhjuseks olevat reisidokumendi puudumine, suunates vaidluse vastustajale mugavasse suunda. Kohus ei selgita otsuses, miks on kaebaja kohustatud ennistama Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse või saama reisidokumendi, kui ükski seadus ei kohusta kaebajat võtma vastu elukohaks mitteoleva riigi kodakondsust või taotlema reisidokumenti Eestist lahkumiseks. Eesti peab Euroopa Liidu liikmena järgima demokraatlikus riigis kehtivaid põhiõigusi ja –vabadusi. Mõjuvate põhjustena

-s saab käsitleda ka muid asjaolusid. Kaebaja on kaebuses viidanud tagajärgedele, mis tal ajutise reisidokumendiga Eestist lahkudes tekiksid. Kohus jättis tähelepanuta, et ükski riik maailmas ei saa kaebajale, ajutise reisidokumendiga kodakondsusetule isikule, tagada sissepääsu teise riigi territooriumile, tööd, tasuta arstiabi, eluruumi jm. Kaebaja abikaasa haigus on vastustaja jaoks teada asjaolu, sest käimas on analoogiline vaidlus apellandi abikaasaga. Vastustajal on abikaasa haigust puudutavad tõendid olemas. Kaebaja lapsed viibivad seoses tööga tihti välismaal ega saa vajadusel oma emale abi osutada. 7. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja leiab, et halduskohus pole rikkunud kohtumenetluse norme. Kohus on välja selgitanud olulise tähtsusega asjaolud, hinnanud asjas tõendeid ning leidnud õigesti, et erandkorras siseriigis esitatud elamisloa taotluse vastuvõtmisest keeldumine oli õiguspärane. Taotluse rahuldamiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, mida kaebaja suhtes ei esine. Kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust, et tal on võimalik saada elamisluba või esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult aastaid tagasi kehtinud

sätete alusel. Eesti Vabariigil on õigus reguleerida välismaalaste viibimist Eesti territooriumil. Üldine nõue esitada tähtajalise elamisloa taotlus üldjuhul Eesti välisesindusele sätestati enne 01.10.2010 kehtinud

-s juba alates 01.05.2004 (§ 111 lg 1) ja siseriiklikult võis tähtajalist elamisluba taotleda üksnes erandjuhul (§ 111 lg 2). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. 9.

§ 215

kohaselt esitab välismaalane tähtajalise elamisloa taotluse Eesti välisesindusele, kes edastab selle pärast taotleja isiku tuvastamist või isikusamasuse kontrollimist ja biomeetriliste andmete võtmist, kui see on nõutav, menetlemiseks PPA-le.

§ 216

lg 1 p 6 kohaselt võib PPA-st tähtajalist elamisluba taotleda välismaalane, kellele on selleks PPA poolt erandina antud luba tingimusel, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Sellisel kujul kehtisid need

sätted ka V.Ti poolt erandina siseriigis tähtajalise elamisloa taotluse esitamise sooviavalduse esitamise ajal 03.05.2011 ja PPA vaidlustatud otsuse tegemise ajal 03.06.2011. Samasisuline regulatsioon on sätestatud ka Vabariigi Valitsuse 30.06.2010 määruse nr 88 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise 6

(8)3-11-1676 ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise, andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise kord ning tähtajalise elamisloa, pikaajalise elaniku elamisloa ja tööloa vormide kehtestamine“ §-s 7, mille lg 1 kohaselt esitab välismaalane, kellel mõjuval põhjusel puudub võimalus esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, erandina Politsei- ja Piirivalveametile kirjaliku sooviavalduse tähtajalise elamisloa taotlemiseks, näidates lg 4 kohaselt sooviavalduses ära põhjuse, miks tal ei ole võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlust Eesti välisesindusele, ja lisades lg 5 kohaselt sooviavaldusele sooviavalduses näidatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt hindab PPA sooviavalduse põhjendatust sooviavalduses ja sellele lisatud dokumentides esitatud andmete põhjal ning kui välismaalasel on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus Eesti välisesindusele, jätab PPA tema sooviavalduse rahuldamata, tagastab välismaalasele sooviavaldusele lisatud originaaldokumendid ning teavitab sellest välismaalast

-s sätestatud korras. 10. Ringkonnakohtu hinnangul tuli kaebaja sooviavaldus lahendada nende sätete alusel sõltumata kaebaja Eestisse saabumise ajast ja asjaoludest. Vastustaja märgib õigesti, et kaebajal ei saa olla õiguspärast ootust, et tal on võimalik esitada tähtajalise elamisloa taotlus siseriiklikult aastaid tagasi kehtinud

sätete alusel. Eesti seadusandjal on õigus reguleerida välismaalaste viibimist Eesti Vabariigi territooriumil ning see hõlmab ka õigust kehtestada tähtajalise elamisloa taotluse esitamise tingimused ja kord ning neid tingimusi ja korda vajaduse korral muuta.

§ 12

lg-st 1 ja haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 5 tulenevalt saaks selline muudatus V.Ti õiguspärast ootust rikkuda vaid juhul, kui asjaomaseid õigusnorme oleks muudetud tema elamisloa taotluse menetlemise ajal. Käesoleval juhul sellist olukorda ei esine, sest haldusmenetlus algas 03.05.2011 ning vastustaja on õigesti järginud sel hetkel kehtinud ja jätkuvalt kehtivaid menetlusnorme. 11. Antud juhul asjassepuutuva

§ 216

lg 1 p 6 ja sellele sisuliselt vastava varem (kuni 30.09.2010) kehtinud

§ 111

lg 2 p 6 kohaldamise aluseid on Tallinna Ringkonnakohus selgitanud mitmetes lahendites (vt nt 25.09.2012 otsuse nr 3-11-1159 p 10 ja selles viidatud varasem praktika). Kokkuvõtlikult on ringkonnakohus asunud senises pikaajalises praktikas seisukohale, et PPA on kaalutlusõigust rakendades kohustatud sisustama määratlemata õigusmõistet „mõjuvad põhjused“ ning mõjuvaks saab olla üksnes selline põhjus, mis takistas välismaalasel minemast Eesti välisesindusse isiklikult kohale. Ringkonnakohus on „mõjuvate põhjustena“ käsitlenud mitte pelgalt selliseid asjaolusid, mis muudavad taotluse esitamiseks välisriiki naasmise täielikult võimatuks, vaid pidanud vajalikuks arvestada ka proportsionaalsuse põhimõttega. See tähendab, et kehtestatud erandi eesmärk on kaitsta ka selliste isikute õigusi, kellel oleks küll iseenesest võimalik taotleda elamisluba välisesindusest, kuid kellele see oleks põhjendamatult koormav. Seega on kohane võimaldada vastavat erandit isikutele, keda iseloomustavad asjaolud (elamisloa saamise tõenäosus ja taotluse esitamise ajal riigis viibimise seaduslikkus) sarnanevad teistele loetelus sisalduvatele juhtudele (s.o ühisteks tunnusteks üldreeglina Eestis seaduslikul alusel viibimine ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele) ning kelle puhul oleks välisesinduse kaudu elamisloa taotlemine seotud niisuguste takistustega, mille tõttu kujuneks elamisloa taotlemine tõenäoliselt riigist ajutiseks, kuid eriti koormavate tagajärgedega eemalviibimiseks. Teisalt on rõhutatud, et riigisiseselt elamisloa taotlemise võimaldamise eesmärk ei ole faktiliste võimaluste loomine välismaalase ebaseadusliku Eestis viibimise jätkamiseks ja välismaalaste seaduse rikkumiseks. Seetõttu ei saa mõjuvaks põhjuseks olla olukord, kus taotleja tekitab ise takistusi elamisloa taotlemiseks ettenähtud üldkorras ehk Eesti välisesindusest. Elamisloa reeglina Eesti välisesindusest taotlemise nõue teenib muu hulgas eesmärki mõjutada välismaalasi kinni pidama Eestisse sisenemist ja Eestis viibimist reguleerivatest normidest ning vältida välismaalaste Eestis viibimist selleks seaduslikku alust omamata. 7

(8)3-11-1676 12. Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ka käesoleval juhul ja leiab, et PPA ei ole kaebaja taotlust lahendades nende põhimõtete suhtes eksinud. PPA on vaidlustatud otsuses hinnanud kaebaja põhjendusi elamisloa Eestis välisesindusest taotlemise takistuste suhtes ja põhjendanud, miks ei ole need käsitletavad mõjuvate põhjustena

§ 216lg 1 p 6 ja määruse nr 88 § 7 mõttes.

Nende põhjenduste osas nõustub ringkonnakohus vaidlustatud otsuse ja halduskohtu seisukohtadega ega pea lähtuvalt HKMS § 165 lg-st 2 ja § 201 lg-st 4 vajalikuks neid seisukohti korrata. Kaebaja väitele, et ajutise reisidokumendiga kodakondsuseta isikule ei ole garanteeritud sissepääs teise riigi territooriumile, töö, tasuta arstiabi ja eluruum jm, on vastatud viitega võimalusele taastada Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Vastustaja ei ole kaebajalt nõudnud, et ta peaks võtma Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse, ja otsuses on selgitatud, et kaebajal on võimalik taotleda isikut tõendavate dokumentide seaduse § 29 alusel ajutist reisidokumenti Eestist lahkumiseks. Suhkruhaigus, mida kaebaja abikaasa väidetavalt põeb, on küllaltki levinud haigus, mille ravi on võimalik ka väljaspool Eestit ja mida saab üldjuhul hoida ravimitega kontrolli all. Kaebajal, kes viibib Eestis seadusliku aluseta juba alates 24.02.2005, on olnud piisavalt aega, et korraldada oma (ja ka abikaasa) Eestist lahkumine võimalikult mugavalt. Kuna kaebajale on antud rahvusvahelise abiprogrammi raames elamispind Vene Föderatsioonis, on ta isik, kellel välisriiki elama asumine on tehtud tavapärasest hõlpsamaks. Käesolev juhtum ei ole võrreldav Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2012 otsuses haldusasjas nr 3-11-1159 käsitletuga, kus elamisloa taotluse esitamiseks välisriiki sõitmine võis kaasa tuua perekonnaelu intensiivse riive võimatuse näol naasta Eestis seaduslikul alusel elava abikaasa juurde. Kaebaja abikaasal puudub aga Eestis viibimiseks seaduslik alus alates 24.02.2005 ja tema suhtes kehtib KMA 16.03.2005 ettekirjutus Eestist lahkumiseks. 13. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27.04.2012 otsus muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt alus kaebaja menetluskulude (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv) väljamõistmiseks vastustajalt. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.