← Eesti

2-10-2572/28

Obsah (4)§ 110§ 114§ 106§ 109

Tsiviilasi nr: 2-10-2572 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Reet Allikvere, Ülle Jänes, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 18.04.2013.a, Tallinn Tsiviilas

) § 110 lg 2 sätestab, et kui tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. Koostööleping sõlmiti 20.05.2009. Harju Maakohus algatas 02.06.2009 võlgniku pankrotimenetluse. Tehing mahub

§ 110

lg 2 piiridesse, sest see tehti 12 päeva enne võlgniku pankroti välja kuulutamist. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Igasugune põhjendamatu nõude esitamine võlgniku pankrotivarasse kahjustab võlausaldajate huve. Hageja väidab sisuliselt, et põhjendamatute nõuete esitamine pankrotivarasse on lubatud senikaua, kuni pankrotis oleva äriühingu varadest jätkub kõigi kaitstud nõuete rahuldamiseks. Selline seisukoht ei ole aktsepteeritav. Lisaks oleks hüpoteegi seadmisega loodud hagejale teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol ning seega oleks kahjustatud teiste võlausaldajate huve olukorras, kus tegemist on põhjendamatu nõudega. Hageja rõhutab vastuses vastuhagile, et ta oli teadlik võlgniku maksejõuetusest. Asjaolu, et võlgnik üritas tagatise andmisega väidetavalt tõendada hagejale oma maksejõulisust, ei muuda olematuks asjaolu, et hageja oli teadlik võlgniku kohustustest teiste võlausaldajate ees, nende osas käib täitemenetlus ning sellest, et võlgniku vastu oli juba esitatud pankrotiavaldus. Kohtu hinnangul on koostöölepingu sõlmimisega kahjustatud võlausaldajate huve ning hageja oli nimetatud asjaolust teadlik või pidi teadlik olema, mistõttu esineb alus tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks

§ 110lg 2 alusel.

Kuivõrd tagasivõitmise eesmärgiks on võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamine ning antud juhul on hageja ja võlgnik teinud tehingu, millega on kahjustatud teiste võlausaldajate huve, veel enam olles teadlik võlgniku maksejõuetusest, on tegemist kehtetu tehinguga. Hagejal tulnuks tõendada, et ei olnud teadlik võlgniku maksejõuetusest, kuid hageja on kohtumenetluses rõhunud sellele, et oli teadlik asjaoludest, mis olid võlgniku pankroti väljakuulutamise aluseks, kuid uskus võlgniku kinnitust maksejõulisusest. Hageja oli teadlik või oleks asjaolusid mõistlikult hinnates pidanud olema teadlik võlgniku maksejõuetusest.

§ 114

lg 1 p-i 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui 6

(10)Tsiviilasi nr: 2-10-2572 võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

§ 114

lg 1 p-s 2 sätestatud alus koostöölepingu punktide 1.1, 1.2 ja 1.3 kehtetuks tunnistamiseks on olemas ka põhjusel, et tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Antud asjas ei ole vaidlust, et koostööleping sõlmiti 15.04.2009 lepingu, millega võlgnik kohustus seadma hageja kasuks ühishüpoteegi Tallinnas, Nõlva tn 9 kinnisasjale esimesele vabale järjekohale summas 30 000 000 krooni, tagamiseks. Nimetatud asjaolule on rõhunud ka hageja vastuses vastuhagile. Hageja avaldas, et koostööleping sõlmiti selleks, et selle pooled kinnitaks oma tahet teha koostööd, saavutamaks varasemalt s.o 15.04.2009 kokkulepitud hüpoteekide seadmine hageja kasuks. Hageja rõhutab, et võlgnik võttis endale kohustuse tõendada enda poolt hagejale deklareeritud maksejõulisust. Võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, vaid andis tagatise hiljem. Seega on 20.05.2009 sõlmitud koostööleping tagatis ja selle punktide 1.1, 1.2 ja 1.3 näol antud 6 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Samuti oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ja kohtu hinnangul tagatise saaja ehk hageja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-87-08 leidnud, et

§ 114

lg 1 p-i 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise kas juhul, kui: 1) tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, või 2) kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetust teadma. Seega sisaldub nimetatud sättes kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu. Seega on 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad tehingud (kokkulepped) hageja ja võlgniku vahel kehtetud ka juhul, kui hageja ei teadnud või ei pidanud teadma võlgniku maksejõuetusest, kuivõrd tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastuhagi rahuldada

§ 114

lg 1 p-i 2 alusel, kuivõrd tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud ning seetõttu tuleb tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad kokkulepped hageja ja võlgniku vahel. Hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses summas 54 721 628 krooni seisnes 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.3 ja 1.4 sätestatud leppetrahvi nõuetes. Kuivõrd kohus tunnistas kehtetuks 20.05.2009 koostöölepingu punktides 1.1, 1.2 ja 1.3 sisalduvad tehingud, puudub hagejal 20.05.2009 koostöölepingu punktidest 1.2 ja 1.3 tulenev leppetrahvi nõue. Eeltoodust tulenevalt tuleb jätta rahuldamata hageja nõue nõude summas 54 721 628 krooni tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses. 18.12.2009 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustati hageja laenulepingutest tulenevat nõuet summas 8 855 300 krooni 2. rahuldamisjärgu nõudena.

§ 106lg 1 järgi saab kohtus 7

(10)Tsiviilasi nr: 2-10-2572 taotleda üksnes nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamata jäänud nõude tunnustamist. Seega saab hageja taotleda käesolevas hagis laenulepingutest tuleneva nõude tunnustamist üksnes 129 600 krooni ulatuses, s.o ulatuses, milles hageja laenulepingutest tulenev nõue jäi tunnustamata. Võlgniku pankrotihaldurid leidsid, et laenulepingutest tulenev põhinõue ja intressinõue on põhjendatud ja tõendatud. Samuti ei vaidlustanud haldurid viivisearvestust, kuid leidsid, et viivisenõue on osaliselt põhjendamatu, kuivõrd 09.07.2008 laenulepingu alusel ületab arvestatud viivisesumma laenu põhinõude summat 129 600 krooni võrra. Arvestades senist kohtupraktikat, ei ole viivisenõue põhinõuet ületavas osas põhjendatud. Kohus nõustus pankrotihalduritega. 09.07.2008 laenulepingust tulenev põhinõue on 180 000 krooni ning seisuga 17.09.2009 arvestatud viivisesumma 309 600 krooni (I kd lk 44). Käesoleval juhul ei ole hageja põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendanud ega tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Seega hageja 09.07.2008 laenulepingust tulenev nõue tuleb jätta tunnustamata summas 129 600 krooni. Apellatsioonkaebus 6. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ning tunnustada hageja nõuet võlgniku pankrotimenetluses summas 3 505 632,41 eurot ja jätta vastuhagi rahuldamata. Tunnustamata jäänud nõudest 8 282,95 eurot on laenulepingust tulenev kõrvalnõue ning 3 497 349,46 eurot on koostöölepingu punktidest 1.3 ja 1.4 tulenev leppetrahvinõue. Hageja nõue on selge ja põhjendatud. Hageja ei vaidlusta maakohtu otsust osas, milles kohus tuvastas konkludentselt, et koostööleping on kehtiv. Hageja ei nõustu, et esines alus koostöölepingu kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus kohaldas üllatuslikult ning alusetult

§ 114lg 1 p-i 2 ning lg-t 2.

Maakohtu otsus on vastuoluline: kohus viitab

§ 110

lg 2 tulenevale tagasivõitmise eeldusele, kuid seejärel analüüsib

§-i 114, märkides, et lisaks esineb alus koostöölepingu kehtetuks tunnistamiseks

§ 114lg 1 p-i 2 alusel.

Kuigi hüpoteek on tagatis, ei ole tagatisena käsitletav kokkulepe hüpoteegi seadmise võimalikuks tegemise kohta. Koostöölepingu sõlmimine ei ole tagatis

§ 114mõttes.

Kohus on lasknud end eksitada koostöölepingu p-i 1.1 sõnastusest, mille kohaselt kohustutakse „tagama” ühishüpoteegi sissekandmine. Koostöölepinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa üksnes ühe võlausaldaja eelistamisest teisele. Olukorras, kus võlgniku pankrotivara ületab oluliselt kaitstud nõuete summat, ei saa rääkida võlausaldajate huvide kahjustamisest. Pooled olid lepingu sõlmimisel veendunud selle täidetavuses: täitemenetlus on protsess, mida võlgnikul on võimalik mõjutada vajalike vahendite olemasolul ning kokkuleppe saavutamisel võlausaldajatega. Maakohus on ebaõigesti mõistnud koostöölepingu sisu, märkides, et hüpoteegi seadmisega oleks loodud hagejale teiste võlausaldajatega võrreldes parem positsioon nõude tagatuse ja pankrotimenetluses eelistatuse näol. Koostöölepingu sisuks ei olnud kokkulepe hüpoteegi seadmiseks, vastav kokkulepe oli sõlmitud varasemalt, vaidlusaluse kokkuleppega kohustuti kõrvaldama õiguslikud takistused hüpoteegi seadmiseks hiljemalt 30.06.2009. Tähtaja osas oldi paindlikud ning seetõttu ei kiirustanud hageja ka leppetrahvi nõuet enne esitama, kui selgus, et pankrotihaldurid ei kavatse koostöölepingut täita. Tegemist ei ole põhjendamatu nõudega. Hageja ei olnud ega pidanudki olema koostöölepingu sõlmimise hetkel teadlik võlgnikust maksejõuetusest. Hagejale arusaadavalt oli võlgnik tegutsev ja jätkusuutlik äriühing. Üksikud täitemenetlused ei näita veel äriühingu maksejõuetust. Pooltevahelisi laenulepinguid oli 11 ning laenulepingutest tulenev kogunõue ulatus 5 100 000 kroonini, intressi ja viivise kogusummaks oli 3 884 900 krooni. Laenulepinguid tuleb 8

(10)Tsiviilasi nr: 2-10-2572 käsitleda ühtse tervikuna, mistõttu ei ületa kõrvalnõuded põhinõuet. Maakohus jättis alusetult hageja nõude 129 600 krooni ulatuses tunnustamata. Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuses esitatud väited selle muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalune tehing kahjustab võlausaldajate huve. Seega tuvastas maakohus

§ 109lg 1 eeldused.

Maakohus tuvastas õigesti, et esinevad ka

§ 110lg 1 p-s 2 ja lg-s 2 sätestatud eeldused.

Seega tuvastas maakohus kõik üldalustel tagasivõitmise eeldused ja leidis, et tehing tuleb kehtetuks tunnistada. Sellele lisaks märkis maakohus, et esinevad ka

§ 114eeldused.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et vaidlusaluse lepingu puhul ei ole tegemist tagatise andmisega

§ 114tähenduses.

Vaidlusaluse lepingu (vt t I kd lk 89 jj) kehtetuks tunnistatud punktidest tuleneb, et kohustus loetakse täidetuks, kui kinnistusosakonnale esitatakse hüpoteegi sissekandmise eelduseks olev kinnistamisavaldus ja kui kõrvaldatakse kande tegemist takistavad eeldused (p-d 1.

  1. ja 1.2.). Seega tulenes hüpoteegi seadmise kohustus ka vaidlusalusest lepingust. Asjaolu, et sama kohustus oli väidetavalt kokku lepitud ka varasemalt, ei tähenda, et sama kohustust ei saaks võtta hiljem. Vastava tagatise andmise kohustuse täitmise või mittetäitmisega sidusid pooled ka leppetrahvide maksmise kohustused.
  2. Maakohus ei ole teinud üllatusotsust. Maakohtul lasub kohustus veenduda, et enne asja arutamise lõpetamist on pooltele selged need elulised asjaolud, mille alusel võib hagi rahuldamisele kuuluda. Seejuures ei pea maakohus pooltele võimalikke nõude rahuldamise alusnorme selgelt välja ütlema. Oluline on aga see, et maakohus peab veenduma, et pooltele on teada kõik tõendamisele kuuluvad asjaolud ja tõendamiskoormis ning vaidlusalused ja vaidlusvälised asjaolud. Käesoleval juhul tuvastas maakohus kõik hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud. Vastuhageja oli kõik vajalikud asjaolud kohtu ette toonud ning ka tõendanud. Maakohtus ei pea võtma seisukohta poolte poolt menetluses esitatud õiguslike väidete osas. Seega ei saanud apellanti kahjustada see, et apellant luges väidetavalt alles otsusest, et hagi rahuldati muuhulgas ka

§ 114lg 1 alusel.

Üllatusotsusena saab käsitleda sellist maakohtu otsust, milles maakohus jättis pooltele mingid sellised asjaolud selgitamata, mille selgitamise kohustus kohtul lasus ning mida pool ise ei teadnud ning mille selgitamise korral oleks pool maakohtu menetluses tegutsenud teisiti (näiteks esitanud mingeid asjaolusid või tõendeid) ja see oleks tinginud teistsuguse otsuse tegemise. Kuivõrd vastuhageja sai kõik vastuhagi rahuldamise eeldused kohtu ette tuua ning tõendada, ei jätnud maakohus midagi selgitamata. See, et apellant ei teadnud väidetavalt seda paragrahvi numbrit, mille alusel maakohus hagi rahuldab, ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest maakohus kohaldab õigust iseseisvalt ning isegi kui apellant oleks teadnud maakohtus seda, et maakohus kavatseb

§-i 114 kohaldada ning oleks sellega seoses oma õiguslikud seisukohad esitanud, ei oleks maakohus pidanud nende õiguslike väidete osas isegi mitte seisukohta võtma. Apellant ei ole kaebuses usutavaks muutnud, et tal jäid maakohtu poolse 9

(10)Tsiviilasi nr: 2-10-2572 selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu mingid elulised asjaolud esitamata ning nende esitamise korral oleks tulnud teha teistsugune kohtuotsus.
  1. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusaluse tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks vastavaid põhjendusi korrata. Apellant ei ole tõendanud seda, et võlgniku positiivne vara ületaks võlgniku kohustusi.
  2. Ka laenulepingu osas hagi rahuldamata jätmine on õiguspärane. Iga laenuleping on eraldi leping ning iga laenulepingu puhul tuleb hinnata, kas sellest lepingust tulenev viivisenõue ületab põhivõlga. Apellandi väide, et juhul, kui üks isik annab teisele isikule laenu mitme laenulepingu alusel, tuleb viivise lubatava suuruse hindamisel kõikide laenulepingute viivised ja põhivõlad liita, ei põhine ei kehtival õigusel ega kohtupraktikal. Menetluskulude jaotus
  3. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Reet Allikvere Ülle Jänes Kaupo Paal 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.