KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2013, Tallinn Haldusasja number

) § 22 lg 12 alusel (Kajaka 17a kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk 1 ja 3). 17.02.2009 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel sai XXXXXXX kinnistu ainuomanikuks I P (XXXX kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk 75).

1. Harju maavanema 30.05.2011 korraldusega nr 1153-k anti luba erastada Tallinna linnas Kristiine linnaosas asuvat eraomandis olevat Kajaka tn 13 kinnisasjaga, XXXXxx kinnisasjaga, XXXXXXX kinnisasjaga ja XXXXXXX kinnisasjaga piirnevat reformimata riigimaad ligikaudse suurusega 384 m2 (XXXXXX kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk 55).
2. 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendi nr 897 kohaselt on XXXXXX, pindalaga 384 m2, maksustamishinnaks 8100 eurot (Kajaka 17a kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk 76).
3. Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korralduse nr 98-k p-ga 1 määrati XXXXXXX kinnisasjaga piirneva maa I. Ple erastamise tingimused, sh p-ga 1.4 määrati tulenevalt

§ 22

³ lg-st 1 ja 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendist nr 897 Kajaka tn 17a maa maksustamishinnaks 8100 eurot (tl 6-7).

1. I P esitas 29.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korralduse nr 98-k punkti 1 alapunkti 1.4 tühistamise nõudes ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamise nõudes määrata erastamise objektiks oleva maa maksustamishind uuesti. Kaebuses ja selle täienduses esitatud põhjendused: 1) E. Ta 06.06.1994 avalduses sisalduvatest taotlustest rahuldati üks Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusega nr 5983-k, kuid teise taotluse osas ei ole lõplikke otsuseid vastu võetud. Kaebaja 29.05.2006 avaldus on E. Ta 06.06.1994 avalduse täpsustus; 2) 15.12.1950 koostatud Tallinnas XXXXXXX maatüki tähtajata kasutamiseks andmise lepingus on märgitud hoonete aluse maa suuruseks küll 600 m2, kuid lepingu lahutamatuks osaks oleval plaanil oli märgitud hoonete omaniku kasutuses oleva kogu maa suurus, sh reservmaa. Ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.11.1993 koostatud krundi maamaksu määramise aktist nr 1045 nähtuvalt on tsooni maksustamishind määratud pindalale 600+600=1200 m
2. Seega oli vastustaja juba
3. a teadlik, et XXXXXXX kinnistu suurus on 1200 m
4. Järelikult sisaldas 06.06.1994 avaldus kahte taotlust, millest üks on rahuldatud, kuid teises on menetlus pooleli. Haldusmenetluse lõpetamiseks ei esine ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-s 1 toodud alust ja samuti ei ole antud haldusakti ühe taotluse menetluse lõpetamiseks (HMS § 43 lg 2); 2

§ 223lg 1).

Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 „“Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord“ (edaspidi maa erastamise kord) § 11 lõike 2 kohaselt on vastavalt

§ 22lg-le 12 ja § 223 lõikele 1 erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

Kuna seadus on antud juhul täpsem, siis maa maksustamishinna määramisel tuleb lähtuda

-s sätestatud regulatsioonist. Ühtlasi tuleb seadust rakendades lähtuda seaduse eesmärkidest.

§ 2

kohaselt on maareformi seaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks. Seda eesmärki ei ole võimalik täita, tõlgendades seadust erastamist taotleva isiku jaoks kahjulikult ja määrates iseseisva kasutusvõimaluseta (seega turuväärtuseta) maa erastamise hinnaks kõrgema hinna, kui seadusest tulenevalt võimalik; 6) kuna maa erastamise kord jõustus 11.03.2007, siis olid nii E. Ta avaldus kui ka kaebaja poolt esitatud eelnimetatud avalduse täpsustus esitatud enne korra jõustumist. Kui maa erastamise korraga kehtestati erastamisavalduse esitanud isiku jaoks ebasoodsamad tingimused, tuleb lähtuda seadusest; 7) Maa-ameti kinnisvara hindamise osakonna juhataja kt A J 09.03.2012 saadetud kirjaga nr 1.2-6/31 on tõendatud, et Kristiine linnaosas asuva elamumaa XXXXXXX maa väärtuseks on

1. a maa korralise hindamise tulemustes 75 kr/m² ja
2. a maa korralise hindamise tulemustes 140 kr/m². Seega soodsaim maa maksustamishind on
3. a maa maksustamishind ning vaidlusaluses korralduses oleks tulnud määrata XXXXXXX kinnisasjaga piirneva maa erastamise müügihind lähtudes
4. a maa maksustamishinnast. Erastatava maa pindala on 384 m² ja maa müügihind peaks antud juhul olema 75x384=28800 krooni ehk 1841 eurot; 8) isegi kui seaduse vastavad sätted on mitmeti mõistetavad, tuleb hea halduse põhimõtte kohaselt kasutada tõlgendust, mis on taotlejale soodsam. Õiguslike aluste muutumise korral tuleneb varem algatatud, kuid lõpetamata menetluse jätkamise kohustus ka hea halduse põhimõttest. Hea halduse põhimõttest tuleneb ka, et haldusorgan peab tagama, et menetlus oleks õiglane. XXXXXX maa erastamisel on tehtud vigu ja need ei ole tingitud maad omandada soovivate isikute tegevusest. Seetõttu tuleks rakendada erastajale soodsamat tõlgendust ning kohaldada soodsaimat võimalikku hinda –
5. a maa maksustamishinda.
6. Tallinna Linnavalitsus palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda, esitades kaebusele ja selle täiendusele järgmised vastuväited: 1) kaebaja esitas 29.05.2006 maa ostueesõigusega erastamise avalduse XXXXXXX kinnistuga piirneva maa erastamiseks

§ 22lg 1² alusel.

Maa erastamise kord reguleerib

§ 22

lg-s 1² sätestatud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, erastamist liitmiseks piirneva kinnisasja3

§ 22lg-le 1² erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

Vaidlusaluse korralduse p-s 1.4 sätestatud XXXXXXXX maa maksustamishind on määratud tulenevalt

§ 22

³ lg-st 1 ja 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendist nr 897, mis on arvutatud samuti lähtuvalt kehtivast maa maksustamishinnast. Seega on vaidlusaluses korralduses määratud Kajaka tn 17a maa maksustamishind lähtuvalt kehtivatest õigusaktidest; 2) ebaõige on kaebaja seisukoht, justkui oleks Kajaka tn 17a maa maksustamishinna määramisel pidanud aluseks olema E. Ta 06.06.1994 avaldus. Eve T esitas tulenevalt

§ 22

lg-st 1 XXXXXXX maa ostmise avalduse, milles märkis soovitava maa suuruseks 600+600 m². Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p-st 10 tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusse märkida muu hulgas andmed senise maakasutuse kohta (suurus ja õiguslik alus viitega maakasutusõiguse aluseks olevale pädeva organi otsusele või lepingule). E. T esitas koos 06.06.1994 maa ostmise avaldusega l5.12.1950 koostatud lepingu, millega anti Salme Maidlale XXXXXXX maatüki suurusega 600 m² tähtajatu kasutamise õigus. Kuna 15.12.1950 lepingu alusel oli maakasutuse suuruseks 600 m², siis määrati Tallinna Linnavalitsuse 12.02.1999 korraldusega nr 942-k XXXXXXX maa teenindamiseks vajalik krunt samuti suurusega 600 m². Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusega nr 5983-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 12.02.1999 korraldus nr 942-k kehtetuks ning määrati XXXXXXX maa ostueesõigusega erastamiseks E T ja A T ale, erastamise tingimused jäid seejuures samaks. Seega on E. Ta 06.06.1994

§ 22

lg 1 alusel esitatud avaldus lahendatud ega saa olla kaebaja 29.05.2006

§ 22lg 1² alusel esitatud avalduse lahendamise aluseks; 3) E.

Ta

1. aastal esitatud avaldus lahendati enne HMS jõustumist. Seega on kaebaja ebaõigesti leidnud, et vastustaja oleks pidanud E. Ta avalduse lahendamisel lähtuma HMS sätetest. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et teatud HMS-s sätestatud põhimõtted ja tingimused kehtisid ka enne HMS jõustumist (nt Riigikohtu 16.01.2003 määrus nr 3-3-1-203). Haldusmenetluse põhimõtted olid seega haldusmenetluse alguse ja lõppemise osas sarnased HMS-s sätestatuga, haldusmenetluse läbiviimise üldine kord kehtib aga pärast 01.01.2001 läbiviidud haldusmenetluste suhtes. E. Ta 06.06.1994 avalduse suhtes on haldusmenetlus lõppenud Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korralduse nr 5983-k andmisega; 4) kaebaja tõlgendus
2. a koostatud XXXXXXX individuaalelamu ehituskrundi nr 90 plaani osas on väär. Nimelt arvab kaebaja, et XXXXXXX kinnistu suurus on 1200 m², samas on aga plaanile trükitud, et plaan sisaldab 600 m² maad. Samuti ei nähtu plaanilt reservmaa kasutamine Eve Ta poolt; 5) E. Ta 06.06.1994 avaldus ei ole käesoleva vaidlusega seotud ning vaidlusalune korraldus ei saanudki mingil viisil lahendada 06.06.1994 avalduses toodud taotlusi. Samuti ei saanud kaebaja poolt

§ 22

lg 1² alusel esitatud avaldus olla 16.06.1994

§ 22lg 1 alusel esitatud avalduse täpsustus.

Asjas ei oma tähtust Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.11.1993 krundi maamaksu määramise akt nr 1045. Kaebaja väited, justkui oleks vastustaja tõlgendanud

kaebaja jaoks kahjulikult, määrates maa erastamise hinnaks kõrgema hinna kui seadusest tulenev, on ebaõiged. Kuna

§ 22

täiendati lg-ga 1² alles 01.01.2003 jõustunud planeerimisseadusega, siis ei saa

§ 22

³ lg 1 teises lauses sätestatud erisust kohaldada maa erastamisel

§ 22

lg 1² alusel, sest

§ 22

³ lg 1 teise lause kohaselt on maa ostueesõigusega erastamisel enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel maa müügihinnaks 1993. või 1996. aasta maa maksustamishind. Seega puudub ka vastuolu

§ 22

³ lõike 1 ja maa erastamise korra § 11 lõike 2 regulatsioonis: mõlema regulatsiooni kohaselt on

§ 22lg 1² alusel erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Eelnevast tulenevalt ei oma tähtsust ka asjaolu, et kaebaja esitas avalduse enne maa erastamise 4

§ 22

³ lg 1 regulatsiooni kohaselt oli ka enne maa erastamise korra jõustumist

§ 22

lg 1² alusel erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind; 6) kaebaja samastab ekslikult

§ 22

lg-s 1 ja

§ 22lg-s 1² sätestatud regulatsioonid.

Tegemist on kahe erineva menetlusega:

§ 22

lg 1 puhul on tegemist maa ostmisega ehitise juurde, st maa määratakse elamu teenindamiseks,

§ 22

lg 1² puhul on tegemist juba eraomandis oleva maaga piirneva maa erastamisega eraomandis oleva kinnisasjaga liitmiseks. Kaebaja esitas avalduse

§ 22

lg 1² alusel ning vastustaja on avalduse lahendamisel lähtunud õigesti maa erastamise korras sätestatud regulatsioonist. Kuna

§ 22

lg 1² alusel on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind, st kehtiv maa maksustamishind, siis ei ole õige kaebaja viide Maa-ameti kinnisvara hindamise osakonna juhataja kt A. Jussi 09.03.2012 saadetud kirjale nr 1.2-6/31, mille kohaselt on Kristiine linnaosas asuva XXXXXXX elamumaa väärtuseks

1. aasta maa korralise hindamise tulemusena 75 kr/m² ja
2. aasta maa korralise hindamise tulemusena 140 kr/m², ning järeldus, et vaidlusaluses korralduses oleks pidanud müügihind olema arvutatud lähtudes
3. aasta maa maksustamishinnast;
4. Tallinna Halduskohus jättis 20.04.2012 otsusega I. P kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusest ei nähtu selgelt, et lahendatud oleks nii XXXXXXX ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ja 600 m2 ostueesõigusega erastamise taotlus kui ka kasutatava või tema omandisse antava maaga piirneva 600 m2 maa ostmiseks. Siiski viitavad asjaolud sellele, et linnavalitsus rahuldas E. Ta avalduse 600 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ja jättis rahuldamata E. Ta taotluse tema kasutuses oleva või tema maaga piirneva 600 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Selline asjaolu selgub vastustaja selgitusest. Toimikust ei nähtu, et E T oleks otsuse tegemise järgselt suheldud. Haldusmenetluse üldiste põhimõtetega polnud kooskõlas täiendava maa erastamise taotluse osas haldusaktis seisukoha mitteväljendamine; 2) nii E. Ta avalduse esitamise ajal
5. a kui ka avalduse lahendamise ajal
6. a puudus

-s säte, mis oleks selgesõnaliselt võimaldanud isikule tema kinnisasjaga piirnevat maad erastada (vt Riigikohtu 12.11.2007 otsuse nr 3-3-1-57-07 p 16).

täiendati § 22 lg-ga 12 planeerimisseaduse rakendussätetega, mis jõustusid 01.01.2003.

§ 22võimaldas E.

Ta avalduse esitamise ajal erastada maad kas ostueesõigusega hoonete omanikuna või ostueesõigusega isikute puudumisel enampakkumisel. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et E. T oleks taotlenud maa erastamist enampakkumisel. Seega sai linnavalitsus käsitelda E. Ta avaldust tema kasutuses oleva maaga piirneva maa erastamiseks vaid

§ 22

lg-s 2 märgitud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kus taotluse rahuldamine olenes vaid linnavalitsuse kaalutlusõiguse kohaldamisest. E. Tal olid maa isiklikku kasutusõigust tõendavad dokumendid vaid 600 m2 suuruse maatüki kohta. Seega ei saa kaebaja 29.05.2006 avaldust käsitada E. Ta

1. a avalduse täpsustusena; 3) kaebaja esitas kohtumenetluses 07.12.1948 kinnitatud individuaalelamu ehitusprojekti, mille kohaselt olnuks E Tal õigus taotleda tervikuna 1200 m2 suuruse maatüki ostueesõigusega erastamist. Isegi, kui E Tal oli see õigus esitatud tõendi alusel, ei oma see asjas tähtsust, kuna Tallinna Linnavalitsus lahendas
2. a korraldusega tema maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Kinnistuga piirneva maa erastamise toimikust ei nähtu, et kaebaja oleks käsitanud taotletavat maad

§ 22

lg 1 alusel ostueesõigusega erastatava maana.

§ 22lg 1 alusel on võimalik maad erastada vaid ühes tükis ja ka sel põhjusel ei saa pidada E. Ta 1994. a esitatud avalduse menetlust pooleliolevaks; 5

§ 22

lg-t 12 ja § 223 lg-t 1 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et

§ 22lg 12 alusel erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind.

Kuna

§ 223

lg 1 jõustus alles 01.01.2003 ja sellest ajast alates oli võimalik esitada avaldusi kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks, ei ole kinnisasjaga piirneva maa erastamisel maa müügihinna määramisel kohaldatav

§ 223

lg 1 teine lause, mille kohaselt maa ostueesõigusega erastamisel enne 01.01.2002 esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks

1. a maa maksustamishind või
2. a maa maksustamishind, kui viimane on madalam
3. a maa maksustamishinnast.

ja maa erastamise kord ei ole vastuolus. Ka maa erastamise korra § 11 lg 2 kinnitab, et erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Seetõttu on asjassepuutumatud krundi

1. a maamaksu määramise akt nr 1045 ja
2. a ja
3. a maa korralise hindamise tulemused. Samuti ei oma maa maksustamishinna määramisel tähtsust see, millal esitas E T maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Asjaolu, et

§ 22

lg 12 järgi määratakse maa erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel, ei tähenda seda, et lähtuda tuleks maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise aegsest maa maksustamishinnast. Vastustaja on õigesti lähtunud maatüki maksustamishinna määramisel viimasest kehtivast maatüki maksustamishinna õiendist. MENETLUSOSALISE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. I. P esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks. Apellant palub mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud ja jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohtu põhjendused ja järeldus on omavahel vastuolus. Halduskohus leidis, et haldusorgan ei järginud hea halduse põhimõtteid ja et linnavalitsuse
2. a korraldusest ei nähtu, et sama korraldusega lõpetati haldusmenetlus ka E. Ta 06.06.1994 esitatud avalduse teise taotluse osas. Seega jätkati haldusmenetlust lahendamata taotluse osas. Hoone uued omanikud on lähtunud teadmisest, et maareformis kohaldatakse põhimõtet, et vara võõrandaja poolt esitatud erastamisavaldus jääb vara uue omaniku suhtes kehtima; 2) erastamist taotlenud isiku jaoks ei ole oluline, millise sätte alusel lubatakse tema kasutuses olev maa erastada, vaid et kogu kasutuses olnud maa saaks erastatud. Riigikohtu 12.11.2007 otsusest nr 3-3-1-57-07 (p 5) nähtub, et mujal Tallinna linnas on arvatud ka oluliselt suuremaid maa-alasid kinnisasja ribasuse ja kiildumise vältimiseks

§ 7lg 5 alusel ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka.

Järelikult oli riba või kiilu erastamine võimalik ka ehitise teenindamiseks vajaliku maana. Ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise sätted kehtisid ka 06.06.1994 avalduse esitamise ajal. Riigikohtu 29.03.2006 otsuse nr 3-3-1-81-05 p-st 12 ilmneb, et kohalik omavalitsus ei ole erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku tegemisel seotud taotleja õiguspärases kasutuses oleva maaga, vaid võib erastamiseks määrata ka suurema ala. Kinnistuga külgnevate alade liitmisel kujunev krunt ühtlustab maakorralduslikult tänavapoolsed ja kvartalisisesed piirid ning võis olla Kajaka 17 ehitiste teenindamiseks vajalik maa, nähtub Tallinna linnaarhiivi ja ka halduskohtule tõenditena esitatud materjalidest. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas nõue, et erastaja peab teadma, millise sätte alusel ta peab erastamist nõudma; 3) kohtuotsusest jääb segaseks, kumma 1999. a korraldusega Eve Ta avaldus rahuldati. Linnavalitsuse 12.02.1999 ega ka 08.09.1999 korraldusega ei määratud XXXXXXX ehitiste teenindamiseks vajalikku krunti, vaid tingimused maa ostueesõigusega erastamiseks. Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määruse nr 267 „Maa ostueesõigusega erastamise kord“ p 13 lg 2 kohaselt määrab avaldaja poolt esitatud dokumentide ja andmete alusel ostueesõigusega erastatava 6

§ 22lg 1 ei sätesta, et maad on võimalik erastada vaid ühes tükis.

Kui selline piirang õigusaktidest tuleneks, oleks haldusorgan pidanud sellest lähtuma E. Ta 06.06.1994 avalduse osaliselt rahuldamata jätmisel; 6) kaebaja ei ole väitnud, et

ja maa erastamise korra vahel oleks vastuolu. Kaebaja viitas vaid

§ 22

lg 12 alusel

§ 223lg-le 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 § 11 lg-le 2.

Kuna seadus on antud juhul täpsem, siis maa maksustamishinna määramisel tuleb lähtuda

-s sätestatud regulatsioonist. Samuti tuleb arvestada, et maa erastamise kord, mis kehtestati pärast Eve Ta poolt avalduse ja kaebaja poolt selle täpsustuse esitamist, sätestab kaebaja jaoks ebasoodsamad tingimused, mistõttu tuleb lähtuda seadusest; 7)

1. a krundi maa maksustamise määramise akti nr 1045 ei saa pidada asjassepuutumatuks: lisaks maksustamishinnale tõendab see asjaolu, et Tallinna Linnavalitsus käsitles ka ise
2. aastal XXXXXXX krunti 1200 m2 suurusena, märkides krundi suuruseks 600+600 m2 ning arvutades sellest tulenevalt maa maksustamishinna.
3. Tallinna Linnavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud apellandi kanda. Linnavalitsus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja kordab halduskohtule esitatud seisukohti. Lisaks märgib vastustaja järgmist: 1) kuigi

§ 22

lg-s 1 puudub täpne sõnastus maa erastamise kohta vaid ühes tükis, siis on iseenesest mõistetav, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse ühes tükis; 2) apellant jätab tähelepanuta, et ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määramisel omab tähtsust senise maakasutuse tõendamine. Juba 15.12.1950 maakasutuslepingus on märgitud XXXXXXX maatüki suuruseks 600 m

1. Juhul, kui E T, E T või A T jõudnuks järeldusele, et vastustaja jättis ebaõigesti võtmata seisukoha
2. a avalduse teise taotluse osas, oleksid nad saanud kohtusse pöörduda või esitada vastustajale järelpärimise. Kuna apellant ei ole enne
3. aastal

§ 22

lg 12 alusel esitatud avalduse esitamist avaldanud soovi täiendava maa erastamiseks, on kaheldav erastaja õiguspärase ootuse tekkimine täiendava 600 m2 erastamise suhtes; 3) halduskohus leidis, et E Ta avaldus lahendati lõplikult 08.09.1999 korraldusega nr 5983k. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Halduskohus pidas vaidlusaluse korraldusega määratud maa maksustamishinda õiguspäraseks seetõttu, et ta leidis, et 29.05.2006 apellandi ja A. Ta poolt esitatud avaldust ei saa pidada E. Ta avalduse täpsustuseks ning

§ 22

lg 12 alusel maa erastamisel ei ole

§ 223

lg 1 teine lause kohaldatav, sest

§ 22lg 12 alusel erastamisavalduste esitamine polnud tulenevalt nimetatud aluse hilisemast jõustumisest enne 01.01.2002 võimalik. Ring- 7

§ 22

lg 12 esimene lause sätestab, et kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Seega sai nimetatud viisil maa erastamise taotluse esitada pärast kõigi maatükiga külgnevate alade kinnistamist ning mitte enne selle sätte jõustumist 01.01.2003. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellel alusel maa erastamise avaldusena ei saa käsitleda varem esitatud maa erastamise avaldusi, mis olid esitatud muul õiguslikul alusel või mille rahuldamiseks varem kehtinud seadused alust ei andnud. Kuna selliseid erastamisavaldusi ei saanud esitada enne 01.01.2002, ei ole võimalik

§ 22

lg 12 teise lause alusel kohaldada erastamishinna määramisele

§ 223

lg 1 teist lauset ning juhinduda oli võimalik vaid nimetatud sätte esimesest lausest. Sellist tõlgendust kinnitab ka maa erastamise korra § 11 lg

1. Vaidlustatud haldusakt on seetõttu õiguspärane.
2. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et halduskohus asus õigesti seisukohale, et E. Ta poolt esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse lahendamine ei ole pooleli. Halduskohus tugines selle järelduse tegemisel vastustaja sellekohasele kinnitusele, asjaolule, et maad sai XXXXXXX erastada krundi piires, maa erastamine ei olnud võimalik mitme kinnistuna sama ehitise juurde ning senist krunti suurusega 600 m2 ületava maa ostueesõigusega erastamiseks puudus avalduse esitamise ajal seaduslik alus. Halduskohus selgitas ka seda, et apellant ja A. T taotlesid 29.05.2006 esitatud avalduses maa erastamist muul alusel kui seetõttu, et E. T oleks maa tulnud ostueesõigusega erastada. Halduskohus heitis vastustajale ette, et 08.09.1999 korralduse andmisel ei märgitud selgesõnaliselt, et E. Ta avaldus jääb ülejäänud osas lahendamata, ent pidas kaalukamaks muid eelpool nimetatud asjaolusid. Ringkonnakohtu arvates ei oma määravat tähtsust see, et E. T ja vastustaja pärast
3. a korralduse andmist ülejäänud maa erastamise osas enam ei suhelnud. Selline erastamisavalduse esitanud isiku või elamu hiljem omandanud isiku ja maa erastamise kohustatud subjekti omavaheline suhtlemine ei mõjuta maa erastamise avalduse lahendatuks lugemist. Kui maa ostueesõigusega erastamise avalduses oli eristatud maad, kus paiknevad E. Ta omanduses olevad hooned, ja maad, mida E. T kasutas avalduse esitamise ajal või mis piirnes talle kuuluva või tema omandusse antava maaga, ei saanud viimasena nimetatud maad pidada osaks krundist, kus paiknesid E. Tale kuulunud hooned. Pole alust asuda seisukohale, et E. Ta avalduse läbivaatamine linnavalitsuse poolt jätkus olukorras, kus erastamisavalduse esitanud isik ise polnud näidanud maa täiendavaks erastamiseks õiguslikku alust, olukorras, kus ühtegi menetlustoimingut pole
4. a korralduse andmise järel ja enne 29.05.2006 avalduse esitamist maa täiendava erastamise otsustamiseks tehtud.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
6. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Lauri Madise Oliver Kask 8