← Eesti

3-12-858/34

Obsah (5)§ 50§ 12§ 22§ 47§ 48

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 11.12.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-858 Haldus

) § 12 lg 1 kohaselt peab turuleviidav toit olema inimese tervisele ohutu. Veterinaar- ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskus tegi 03.04.2012 korduva ettekirjutuse nr 12.2-1.1/1688-2, milles määras 26.03.2012 ettekirjutuses toodud kohustuste täitmise ajaks 05.04.2012.

§ 50

lg 4 alusel rakendas Harjumaa Veterinaarkeskus Toomas Kaubandus OÜ-le 26.03.2012 ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha 600 eurot. 2. Toomas Kaubandus OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse ning taotles 26.03.2012 ja 03.04.2012 ettekirjutuste tühistamist. Kaebuse põhjendused: 1) Harjumaa Veterinaarkeskuse põhimääruse § 8 lg 2 ei anna Harjumaa Veterinaarkeskuse juhatajale õigust ettekirjutuse tegemiseks, mistõttu on ettekirjutused haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 3 kohaselt tühised; 2) ettekirjutuses on tuginetud määruse nr 178/2002 art 14 lg-le 1 ja art 19 lg-le 4 ning

§ 12

lg-le 1 ja § 22 lg-tele 1 ja 3, mis on deklaratiivsed ning ei anna haldusele õigust mingiteks toiminguteks.

§ 50

lg 2 annab õiguse teha ettekirjutus turustamise (st müügiks pakkumise ja müügi) peatamiseks, kuid ei sätesta õigust nõuda turult tagasikutsumist. Turustamise peatamisel ei saa olla tagasiulatuvat jõudu; 3) ettekirjutuste tegemisel on rikutud ärakuulamise põhimõtet. Vaidlus mee üle kestab Apricot OÜ ja Veterinaar- ja Toiduameti vahel neli kuud ning seda ei ole peetud kiireloomuliseks. Seega ei olnud vastustajal seaduslikku alust jätta kaebaja ära kuulamata; 4) kaebaja mee saastumine ei ole tõendatud, sest arusaamatu on seos katseprotokollis nr TL1107977-KT viidatud mee ja kaebaja juures oleva mee vahel. Arusaamatuks jääb, miks ei ole arvestatud Apricot OÜ vastuprooviga ja Tartu Halduskohtu otsusega haldusasjas 3-1259. Haldusasjas 3-12-59 on kohus tuvastanud, et katseprotokoll nr TL11077977-KT ei ole usaldusväärne. Apricot OÜ on lasknud teha kordusekspertiisi, mis kinnitas mee vastavust nõuetele; 2

(9)3-12-858 5) 26.03.2012 ettekirjutuse sai kaebaja kätte 30.03.2012, mistõttu ei olnudki kõiki ettekirjutuse punkte võimalik tähtaegselt täita. Pärast ettekirjutuse kättesaamist teavitas kaebaja koheselt koostööpartnereid, et meepartii tuleb tagasi kutsuda. Samuti teavitas ta Veterinaar- ja Toiduameti ametnikku V Vt, et tagasikutsumised on tehtud. Käesolevaks ajaks on kaebaja saanud tagasi 4200 kg mett; 6) 03.04.2012 korduva ettekirjutuse sai kaebaja kätte 18.04.
  1. Korduva ettekirjutuse tegemine ei olnud põhjendatud, sest kaebaja kutsus 26.03.2012 ettekirjutuse alusel meepartii tagasi. Ettekirjutust ei olnud võimalik täita kahe päevaga; 7) arusaamatuks jääb, kuidas tuli täiendavalt meepartii tagasi kutsuda. Pärast võõrandamist oli mesi teise isiku oma, kes ei olnud kohustatud kaebaja soove täitma. Kaebaja ei saa tagada, et ostja tema tagasikutsumispalve täidaks; 8) sunniraha tasumine ei ole võimalik, sest ettekirjutuses puudub viide, mis ajal ja kuhu tuleks sunniraha tasuda.
  2. Veterinaar- ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja seisukohad: 1) kaebaja poolt viidatud „küsitavused“ mee kvaliteedi osas ei ole kummutatud. Tartu Halduskohtu 16.02.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-59 tühistati Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskuse varasem, 27.12.2011 Apricot OÜ-le tehtud ettekirjutus. Ettekirjutuse tühistamise põhjuseks olid ettekirjutuses sisaldunud olulised vormivead ning vaidluse aluseks olevat faktilist asjaolu, milleks on klooramfenikooli sisaldumine kõnealuses meepartiis, ümber lükatud ei ole. Kohtuotsuses ei ole katseprotokolli kui tõendi usaldusväärsuse osas võetud mingit seisukohta; 2) kaebaja valduses on mesi, mis ei vasta

§ 12

lg-le 1 ning mille suhtes kuulub kohaldamisele

§ 12lg-s 3 sätestatud käitlemise keeld.

Kaebaja kohustused nõuetele mittevastava toidu käitlemisel sätestavad

§ 22lg-d 1 ja 3.

Harjumaa Veterinaarkeskuse järelevalveametniku pädevuse ettekirjutuste tegemiseks sätestab

§ 50

lg-d 1 ja 2; 3) kohustuse kutsuda mesi turult tagasi sätestab expressis verbis määruse nr 178/2002 art 19 lg 1. Sama määruse art 19 lg 4 paneb toidu käitlejale kohustuse teha koostööd järelevalveasutustega; 4) viide ettekirjutuste tühisusele on põhjendamatu. Veterinaar- ja Toiduameti järelevalvepädevuse näeb ette

§ 47lg 1.

Veterinaar- ja Toiduameti järelevalveametnike pädevuse sätestab

§ 48

ning konkreetse ettekirjutuse tegemise pädevuse sätestab

§ 50

. Harjumaa Veterinaarkeskuse juhataja on veterinaarjärelevalve ametnik veterinaarkorralduse seaduse (VKS) § 5 lg 2 tähenduses. Pädevuse toiduohutuse järelevalve teostamisel sätestavad Harjumaa Veterinaarkeskuse põhimääruse § 1 lg 1, § 5, § 6 p-d 1, 3 ja 10; 5) ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Inimeste tervisele ohtliku mee turustamise peatamiseks meetmete rakendamine peab toimuma viivituseta ning HMS § 40 lg 3 p 1 alusel ei pidanud kaebajat ära kuulama. Kuid isegi siis, kui asuda seisukohale, et kaebajale oleks tulnud anda võimalus seisukoha esitamiseks, ei saa ärakuulamisõiguse rikkumine kaasa tuua ettekirjutuste õigusvastasust. Vastustajal oli kohustus ettekirjutused teha; 6) kaebaja ei täitnud 26.03.2012 ettekirjutust ning ettekirjutuses sisaldus sunniraha rakendamise hoiatus. Seega oli sunniraha rakendamine lubatav. Kaebaja ei ole taotlenud ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist ega sunniraha rakendamise edasilükkamist. Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et ta ei saa sunniraha tasuda 03.04.2012 ettekirjutuses puuduvate makserekvisiitide tõttu. Sunniraha rakendamine toimub täitekorralduse andmisega kohtutäiturile ning sunniraha tasumine toimub täitemenetluses. 4. Tallinna Halduskohtu 03.07.2012 kohtuotsusega jäeti kaebus rahuldamata ning poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 3

(9)3-12-858 1) Harjumaa Veterinaarkeskuse juhataja oli pädev vaidlusaluseid ettekirjutusi andma; 2) ettekirjutuste tegemise on tinginud katseprotokolliga nr TL1107977-KT mees klooramfenikooli olemasolu tuvastamine. Vaidlus puudub selles, et meepartii importis Hiinast Eestisse Apricot OÜ. Vaidlus puudub ka selles, et Apricot OÜ andis imporditud meepartiist 19 591,2 kg üle Toomas Kaubandus OÜ-le ning seega käitles kaebaja temale üle antud meekoguse ulatuses sama meepartiid, mille puhul oli katseprotokolliga tuvastatud inimese tervisele ohtliku saasteaine sisaldus. Põhjendamatu on kaebaja väide katseprotokollis viidatud mee ja kaebaja juures oleva mee vahelise seose selgusetusest; 3)

§ 12

lg 1 kohaselt peab turuleviidav toit olema ohutu inimese tervisele ning vastama toiduseaduses ja teistes õigusaktides sätestatud muudele nõuetele. Klooramfenikooli sisaldav mesi

§ 12lg 1 nõuetele ei vasta.

Haldusasjas nr 3-12-59 ei ole katseprotokolli nr TL1107977-KT kui tõendi usaldusväärsuse osas seisukohta võetud; 4) nõuetele mittevastava mee käitlemise keelu sätestab

§ 12lg 3.

Vastavalt

§ 22

lg-le 1 vastutab käitleja käideldava toidu ning käitlemise nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks.

§ 22

lg 3 keelab nõuetele mittevastavat toitu vastu võtta, käitlemisel kasutada ja väljastada.

§ 50

lg 2 sätestab, et inimese tervisele ohtlike asjaolude ilmnemise korral on järelevalveametnikul õigus teha ettekirjutus toidu käitlemise osaliseks või täielikuks peatamiseks ning kohustada isikut toitu käitlemisest kõrvaldama. Nõuetele mittevastava mee turult tagasikutsumise meetme kohaldamise osas on vastustaja põhjendatult viidanud määrusele nr 178/

  1. Nimetatud määruse art 19 lg 1 sätestab, et kui toidu käitleja peab vajalikuks või kui tal on põhjust arvata, et tema imporditud, toodetud, töödeldud, valmistatud või turustatud toit ei vasta toiduohutusnõuetele, siis algatab ta viivitamata menetlused kõnealuse toidu kõrvaldamiseks turult, kui toit on kõnealuse esmakäitleja vahetu kontrolli alt väljunud, ning teatab sellest pädevatele asutustele. Art 19 lg 4 kohustab toidu käitlejaid tegema pädevate asutustega koostööd seoses meetmetega, mis võetakse nende tarnitavast või tarnitud toidust tuleneva riski ärahoidmiseks või vähendamiseks; 5) kaebaja ei ole tõendanud, et ta on 26.03.2012 ettekirjutuse täitnud. Kaebuse esitaja teade oma koostööpartneritele ei sisaldanud nõuet üle antud mee tagastamiseks ning kaebaja kinnitus, et mett turul ei ole, on paljasõnaline. Tervisele ohtliku toidu turult tagasikutsumist võimaldavad ka eraõiguse sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 188 ja 189 sätestavad müügilepingust taganemise ja sellest tuleneva üleantu tagastamise kohustuse. Samuti sisaldub VÕS-s regulatsioon müügilepingu lõpetamiseks ja tagasitäitmiseks poolte kokkuleppel; 6) 26.03.2012 ettekirjutus saadeti kaebajale samal päeval kell 13.
  2. Põhjusena, miks kaebaja sai ettekirjutuse kätte alles 30.03.2012, on toodud sekretäri puhkusel viibimine. Seega on alusetu kaebaja väide, et ettekirjutusega antud tähtaegade järgimine oli ebareaalne. Ettekirjutuse hilinenud kättesaamisel ei pidanud kaebaja vajalikuks taotleda ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist. Kuna 26.03.2012 ettekirjutust ei täidetud, oli vastustajal faktiline ja õiguslik alus 03.04.2012 ettekirjutuse tegemiseks ja sunnivahendi rakendamiseks; 7) vaidlust ei ole, et ärakuulamisõigust kaebajale ei tagatud. Kaebaja on väitnud, et kuna katseprotokoll väljastati 22.11.2011 (5 kuud tagasi) ja ettekirjutuste tegemiseni ei olnud vastustajal kiire, et meepartii turult kõrvaldada, ei olnud tuginemine HMS § 40 lg 3 p-le 1 põhjendatud. Järelevalveorgani tegevus ja kohaldatud sunnivahendite rakendamine oli suunatud sellele, et inimest tervisele ohtlikke saasteaineid sisaldav mesi käitlemiselt kõrvaldada. Isegi juhul, kui ärakuulamisõigust rikuti, ei toonud see kaasa ettekirjutuste õigusvastasust. Ettekirjutuste tegemisel oli vastustaja kaalutlusõigus vähenenud sisuliselt nullini; 4

(9)3-12-858 8) kaebaja ei ole põhjendanud, miks on ettekirjutused tema hinnangul ebaproportsionaalsed. Tervisele ohtliku mee tarbijateni jõudmise takistamiseks selle turult tagasikutsumist ei saa pidada ebaproportsionaalseks meetmeks; 9) seadusest ei tulene, et vastustajal olnuks õiguslik alus anda kaebajale võimalus tasuda sunniraha vabatahtlikult. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 9 lg-st 1 ja § 15 lgst 1 tuleneb, et haldusorgan rakendab sunniraha täiturile täitekorralduse andmise näol. Sama seisukohta toetab Tallinna Ringkonnakohtu 09.06.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-
  1. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Toomas Kaubandus OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse seisukohad: 1) õige ei ole kohtu seisukoht, et teade koostööpartneritele ei sisaldanud nõuet üleantud mee tagastamiseks, ning kaebaja kinnitus, et mett turul ei ole, on paljasõnaline. Kaebaja juhatuse liikme kinnitus selle kohta, et vaidlusalust mett turul ei ole, on piisavaks argumendiks. Apellatsioonkaebusele lisati täiendavate tõenditena saatelehed, mis juhatuse liikme kinnitust toetavad. Tõendeid ei esitatud halduskohtus, sest kohus jättis uurimisprintsiibi nõuetekohaselt rakendamata; 2) kohtu viide VÕS §-dele 188 ja 189 ei ole asjakohane, sest sel viisil ei ole võimalik mett kiiresti poodidest tagasi saada. Kaubanduskette on väga palju, mis ei võimalda ettekirjutust kahe päevaga täita; 3) kaebaja ei pidanud taotlema ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamist. Kaebaja juhatuse liikmel ei ole õigusalaseid teadmisi ning ettekirjutus ise ei sisaldanud selgitust tähtaja pikendamise taotlemise võimaluse kohta; 4) kaebaja jäeti põhjendamatult ära kuulamata. Vastustajal ei olnud mee turult kõrvaldamisega kiiret viis kuud, kuid kaebajale anti ettekirjutuse täitmiseks vaid kaks tööpäeva. Apricot OÜga toimuv kohtuvaidlus ei saanud ettekirjutuse tegemist takistada; 5) õige ei ole kohtu järeldus, et ettekirjutustel oli õiguslik alus, millele on ettekirjutustes viidatud. Pelgalt viide õigusnormile ei taga selle vastavust õiguslikule normile. Halduskohus on vääralt kohaldanud määruse nr 178/2002 art-t
  3. Juhises üldiseid toidualaseid õigusnorme käsitleva määruse 178/2002 art-te 11, 12, 14, 17, 18, 19 ja 20 rakendamise kohta on märgitud, et määruses nr 178/2002 ei ole sätestatud turult kõrvaldamist, kuid seda mõistetakse üldiselt kui protsessi toote kõrvaldamiseks tarneahelast. Turult kõrvaldamise kohustus kehtib, kui on korraga täidetud kaks kriteeriumit: 1) käitleja arvab, et kõnealune toit on ohtlik, sest see ei vasta toiduohutusnõuetele; 2) toit on turul ja on väljunud esmakäitleja vahetu kontrolli alt. Seega rakendub art 19 lg 1, kui toit on veel käitleja vahetu kontrolli all. Toitu ei peeta enam vahetu kontrolli all olevaks, kui see on müüdud või tasuta üle antud või muul viisil üle antud. Antud juhul leiab käitleja, et kõnealune toit ei ole ohtlik ning seega tagasikutsumise kohustust ei ole; 6) ei määruse nr 178/2002 art 19 ega ka ükski siseriiklik norm ei võimalda panna tagasikutsumise kohustust kaebajale. Kaebaja ei olnud toidu esmakäitlejaks, vaid selleks oli Apricot OÜ. Samuti ei olnud kaebaja vaidlustatavate ettekirjutuste tegemise hetkeks enam mee omanik. Tagasikutsumise kohustuse subjektideks saavad olla vaid toidu seaduslikud omanikud, praegusel juhul siis jaekauplejad. Ka

§-d 50 ja 501 ei sätesta teisiti; 7) õige ei ole halduskohtu seisukoht, et kaebaja saaks müügilepingutest taganeda. Taganemisõigus on kannatanud lepingupoolel, mitte lepingupoolel, kes on lepingut rikkunud. Lepingust saaksid taganeda seega vaid jaemüüjad; 8) määruse nr 178/2002 art 19 lg 4 näeb ette toidukäitlejate koostöö pädevate asutustega. Kaebaja teavitas kohe vastustajat, et hakkab koheselt probleemiga tegelema, ja teavitas vastustajat, et tagasikutsumised edasimüüjatele on tehtud. Kui kaebaja lahendus ei 5

(9)3-12-858 rahuldanud haldusorganit, siis pidi ta kaebajat sellest teavitama, mitte aga tegema korduva ettekirjutuse koos sunniraha rakendamisega. Kaebaja sai 26.03.2012 ettekirjutuse kätte 30.03.2012 kell 14.42 ning kell 15.40 teavitas oma koostööpartnereid, et antud meepartii tuleb tagasi kutsuda. Samuti teavitas kaebaja sellest ametnikku V Vt. Kaebuse esitamise ajaks oli kaebaja tagasi saanud 4200 kg mett ning käesolevaks ajaks on kogu mesi turult tagasi kutsutud; 9) korduva ettekirjutuse tegemine ja sunniraha rakendamine ei olnud põhjendatud. Kaebaja oli esialgse ettekirjutuse täitnud.
  1. Veterinaar- ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, esitades alljärgnevad vastuväited: 1) apellatsioonkaebusele esitatud tõendid tuleb jätta vastu võtmata. Dokumendid kajastavad mee tagastamist kaebajale ajavahemikul 20.04.2012-25.05.2012, so pärast ettekirjutuste andmist. Seega ei saa dokumendid tõendada asjaolusid, mis võiksid olla ettekirjutuste tühistamise aluseks; 2) kaebaja ei ole asunud rakendama adekvaatseid meetmeid mee turult tagasikutsumiseks; 3) kui kaebaja oleks haldusmenetluses teada andnud, et tal ei ole ettekirjutuse täitmiseks piisavalt aega, oleks saanud tõusetuda küsimus sellest, kas vastustaja oleks pidanud selgitama tähtaja pikendamise taotlemise võimalust; 4) katseprotokolli koostamise ajal oli toidujärelevalve ametnikele teadaolevalt mee käitlejaks Apricot OÜ. Kaebaja suhtes tehti ettekirjutus alles siis, kui Viljandimaa Veterinaarkeskus tuvastas, et Apricot OÜ ei ole mee turult kõrvaldamisele suunatud ettekirjutust täitnud. Seega on alusetu kaebaja väide, et vastustaja ei teinud viis kuud mitte midagi; 5) väited materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest on alusetud. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et mee tagasikutsumise näeb ette määruse nr 178/2002 art 19 lg
  2. Ühelgi õigusnormil ei põhine kaebaja seisukoht, et kuna tema ei olnud mee omanik, siis ei saanud talle eelviidatud art 19 lg 1 alusel kohustust panna. Kaebaja enda poolt viidatud juhendi p IV.3.1 ap (v) ütleb: „Artikli 19 lg 1 (kõrvaldamine ja/või tagasivõtmine ning teatamine) kehtib kõikide toidukäitlejate suhtes, kes on toitu importinud, tootnud, töödelnud, valmistanud või turustanud. Seda kohaldatakse ka jaemüüjate suhtes, kui nad on saatnud toote teisele jaemüüjale või kui neil on tagasivõtmise kohustus, sest nad on toote müünud või toimetanud tarbijale.“ RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuses ei ole enam kahtluse alla seatud vastustaja pädevust vaidlusaluseid ettekirjutusi anda, mistõttu ringkonnakohus sellel küsimusel ei peatu. Ringkonnakohus hindab esmalt 26.03.2012 ettekirjutuse (I) ning siis 03.04.2012 korduva ettekirjutuse (II) õiguspärasust. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste taotlused (III). I
  4. Vastustajal oli õiguslik alus ettekirjutuse tegemiseks. Vaidlusaluses meepartiis oli tuvastatud klooramfenikooli sisaldus. Vastavalt

§ 50

lg-le 2 on vastustajal inimese tervisele ohtlike asjaolude ilmnemisel õigus teha ettekirjutusi toidu käitlemise ja turustamise peatamiseks ning kohustada isikut toitu käitlemisest ja turustamisest kõrvaldama. Määruse nr 178/2002 preambuli punkti 30 kohaselt peab eeskätt käitleja vastutama toidu ohutuse tagamise eest. Kaebaja suhtes kehtib määruse nr 178/2002 art 19, mille lg 1 kohaselt toidukäitleja peab viivitama algatama menetlused toidu turult kõrvaldamiseks, kui ta peab seda vajalikuks või kui tal on põhjust arvata, et tema turustatud toit ei vasta toiduohutusnõuetele. Art 19 lg-t 1 ei saa 6

(9)3-12-858 tõlgendada kaebaja poolt märgitud viisil. Olukorras, kus toidukäitlejale on tehtud ettekirjutus kõrvaldada toit turustamisest seoses selles ohtliku aine olemasolu tuvastamisega, ei saa toidukäitleja oma suva alusel pidada toidu turult kõrvaldamist mittevajalikuks või leida, et tema arvab, et turustatud toit vastab toiduohutusnõuetele. Tervisekaitse valdkonnas kehtib ettevaatuspõhimõte (määruse nr 178/2002 preambuli p 20, art 7, art 14 lg 8). Seega peab vajalikud meetmed toidu kõrvaldamiseks võtma tarvitusele juba põhjendatud kahtluse korra. Katseprotokolli olemasolu, mis näitab klooramfenikooli esinemist toidus, on piisav ajend meetmete kasutuselevõtuks. Siinkohal viitab ringkonnakohus ka veel määruse nr 178/2002 art 14 p-le 6, mille kohaselt eeldatakse üldjuhul, et kogu kaubapartii on ohtlik.
  1. Kaebaja kohustamine kutsuda meepartii turult tagasi, on kohane meede, et tagada ohtliku toidu käitlemise peatamine. Kuigi kaebaja on rõhutanud, et tal on ettekirjutust selles osas võimatu täita, kinnitab kaebaja ise, et ta on käesolevaks ajaks kogu mee turult tagasi kutsunud. Õigus on kaebajal aga selles, et temal eraõigusliku isikuna on ilma avaliku võimu volituste olemasoluta võimatu efektiivselt tagada, et jaemüügiketid, kellele ta oli mee võõrandanud, pärast kaebajalt teate saamist mee müügilt kõrvaldavad ning selle kaebajale viivitamatult tagastavad. Vastustaja ei ole täpsustanud, kuidas 26.03.2012 ettekirjutuse p 2, mis kohustas kaebajat hiljemalt 30.03.2012 meepartiid turult tagasi kutsuma, oleks pidanud olema kaebaja poolt nõuetekohaselt täidetud. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja poolt 30.03.2012 koostööpartneritele saadetud kiri, kus selgitati tekkinud olukorda ning paluti „kauplustest tagasi kutsuda mesi Mesi Mumm partii nr 09/2013“, oli piisav ettekirjutuse p 2 täitmiseks. Arvestades ettekirjutuse täitmiseks antud lühikest aega (kui kaebaja oleks ettekirjutuse viivituseta kätte saanud, oleks ettekirjutuse täitmiseks jäänud neli tööpäeva), ei saanud vastustaja kaebajalt enamat oodata. 30.03.2012 teatas kaebaja ka elektronkirja teel vastustaja ametnikule Vladimir Vahesaarele, et on mee Kaupmees & Ko AS-st, Eesti Tarbijate Keskühistust ja Eugesta Eesti AS-st tagasi kutsunud. Kaebaja selgitas veel, et teistele koostööpartneritele ei ole vaidlusalusest partiist mett müüdud. Kui vastustaja leidis, et ettekirjutuse p 2 ei ole nõuetekohaselt täidetud, oleks tulnud kaebajale selgitada, mida ta peaks veel täiendavalt tegema.
  2. Ettekirjutuse p-ga 3 kohustati kaebajat andma vastustajale hiljemalt 29.03.2012 teada mee ladustamise koht ning p-ga 4 kohustati samaks ajaks esitama meepartii liikumisi kajastavad originaaldokumendid. Toimiku materjalidest nähtuvalt kaebaja nimetatud ettekirjutuse punkte ei täitnud. Vastustajal puudus ettekirjutuse tegemisel teave, mis ulatuses on mesi veel kaebaja valduses ja mis ulatuses edasi võõrandatud. Seega oli asjakohane vastava teabe küsimine. Toiduohutuse tagamise eest vastutavad kõik käitlemise lülid (määruse nr 178/2002 preambuli p 12) ning vastustajal on võimalik ettekirjutusi teha kõigile käitlejatele, sõltumata sellest, kas toit on käitleja vahetu kontrolli alt väljunud. Saades kaebajalt infot mee liikumise kohta, oleks vastustaja saanud teha täiendavaid ettekirjutusi järgnevatele käitlejatele.
  3. Seoses ärakuulamisõiguse rikkumisega märgib ringkonnakohus, et toiduohutuse tagamiseks võib olla põhjendatud ärakuulamise tagamisest loobumine HMS § 40 lg 3 p 1 alusel. Samas näitab käesoleva asjas menetlus, et haldusorgan ei ole menetlust läbi viinud kiirustades. Klooramfenikooli esinemine mees selgus 22.11.2011 katseprotokollist. Apricot OÜ-le saadeti nimetatud protokoll alles 23.12.2011 ning ettekirjutus toidu käitlemisest kõrvaldamiseks tehti 27.12.
  4. Vastustaja oli hiljemalt 26.01.2002 teadlik (vt kontrollakt nr 2710/01/2012-TH), et Apricot OÜ on suurema osa meest üle andnud Toomas Kaubandus OÜ-le. Sellele vaatamata tehti kaebajale ettekirjutus alles 26.03.2012, so kaks kuud hiljem. Seega ei saa väita, et ajafaktor takistas kaebajalt enne talle ettekirjutuse tegemist seletuse küsimist. Samas ei ole 7
(9)3-12-858 ettekirjutuse tühistamine põhjendatud, sest nagu halduskohus on õigesti märkinud, vähenes vastustaja kaalutlusõigus ettekirjutuse tegemisel praktiliselt nullini.
  1. Kaebaja ei täitnud ettekirjutuse p-e 3 ja
  2. Samas ei olnud nimetatud punktide täitmine ettekirjutuses näidatud tähtajaks (29.03.2012) võimalik, sest kaebaja sai ettekirjutuse kätte alles 30.03.
  3. Toiduseadus ei reguleeri, kuidas toimub ettekirjutuse kättetoimetamine, seega tuleb lähtuda haldusmenetluse seadusest. Vastavalt HMS §-le 26 tuleb haldusakt menetlusosalisele reeglina kätte toimetada postiga ning tulenevalt HMS § 27 lg-le 2 toimetatakse dokument isikule kätte elektrooniliselt, kui isik on sellega nõus. Arvestades, et kaebajat ei olnud enne ettekirjutuse tegemist menetlusse kaasatud, ei ole põhjust eeldada, et kaebaja oli vastustajale andnud nõusoleku talle dokumentide elektrooniliseks kättetoimetamiseks. Postiga kättetoimetamisel loetakse dokument menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud menetlusosalise asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele postiasutuses allkirja vastu üle antud (HMS § 26 lg 3). Tulenevalt HMS § 61 lg-st 1 kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. Kuna puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks posti teel saadetud ettekirjutuse kätte saanud enne elektrooniliselt edastatud ettekirjutuse kättesaamist, tuleb lugeda, et 26.03.2012 ettekirjutus hakkas kehtima 30.03.
  4. Seega ei olnud ettekirjutuse p-d 3 ja 4 tähtaja osas enam täidetavad. Tähtaja möödumisega ei kadunud ära kohustus ettekirjutus täita, kuid kaebajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud p-des 3 ja 4 nõutud andmeid hiljemalt 29.03.
  6. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et 26.03.2012 ettekirjutus oli küll antud menetlusveaga, kuid sellele vaatamata oli tegemist materiaalselt õiguspärase haldusaktiga. Ettekirjutuse p 2 täitis kaebaja nõuetekohaselt. Punktide 3 ja 4 täitmine ei olnud määratud tähtajaks enam võimalik. II
  7. 03.04.2012 korduvas ettekirjutuses on kaebajale pandud samad kohustused 26.03.2012 ettekirjutusega võrreldes. Samuti on kaebaja suhtes rakendatud sunniraha. Arvestades eelnevalt ringkonnakohtu poolt avaldatud seisukohti, oli ettekirjutus põhjendamatu p 2 osas, sest kaebaja oli asunud mett turult tagasi kutsuma. Vastustaja ei ole 03.04.2012 ettekirjutuses põhjendanud, miks kaebaja poolt tehtu ei ole piisav. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et korduv ettekirjutus tehti, sest möödunud oli 26.03.2012 ettekirjutuse täitmise tähtaeg ning kaebaja ei olnud esitanud andmeid tagasikutsumisele kuuluva mee liikumise ja ladustamise kohta. Sellest järeldas vastustaja, et 26.03.2012 ettekirjutus on täitmata. Nimetatu ei ole õige 26.03.2012 ettekirjutuse p 2 osas, kus kaebaja oli 30.03.2012 vastustajat elektrooniliselt teavitanud, et on oma koostööpartneritelt mee tagasi kutsunud. Kui vastustaja soovis nimetatud asjaolu kohta näha täiendavaid tõendeid, oleks pidanud sellest kaebajat teavitama, mitte tegema uuesti sama ettekirjutuse. Samuti on problemaatiline 26.03.2012 ettekirjutuse p-desse 3 ja 4 puutuv, sest nagu ringkonnakohus on eelnevalt leidnud, ei ole tõendatud 26.03.2012 ettekirjutuse kaebajale kättetoimetamine enne 30.03.
  8. Nimetatud asjaolust teavitas kaebaja ka vastustajat oma 30.03.2012 elektronkirjas. Vastustaja, nähes, et ettekirjutus hakkas kehtima pärast selle täitmise tähtaega, ei võtnud ette samme, et teavitada kaebajat uutest ettekirjutuse täitmise tähtaegadest. Arvestades, et kaebaja sai ettekirjutust täitma asuda alles 30.03.2012 ning vastustaja uut tähtaega ei määranud, ei saa 03.04.2012 ettekirjutuse tegemise ajaks andmete esitamata jätmist pidada ebamõistlikuks viivituseks. 8
(9)3-12-858
  1. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus 03.04.2012 ettekirjutuse. Põhjendamatu oli ka sunniraha määramine. III
  2. Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud tõendid selle kohta, et ajavahemikul 20.04.201225.05.2012 on mett tagastatud. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega, sest käesoleva kohtuvaidluse lahendamiseks on oluline kaebaja tegevus ajavahemikul 26.03.2012-03.04.
  3. Esitatud tõendid tuleb tagastada.
  4. Kaebaja on kandnud kahes astmes kohtukulusid riigilõivu näol kokku 61,94 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud ka õigusabikulude hüvitamist summas 600 eurot, kuid nimetatud kulu osas ei ole esitatud arvet ega selle tasumist tõendavat dokumenti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Arvestades, et kaebus ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulusid kokku 30 eurot. Kaire Pikamäe Virgo Saarmets Ruth Plaks 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.