← Eesti

3-12-2670/55

Obsah (9)§ 278§ 279§ 44§ 267§ 157§ 165§ 201§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 02.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-2670 Haldu

§ 278lg 1).

Vastukassatsioonkaebust hankeasjas esitada ei saa (

§ 278lg 3).

Sõltumata menetlusosaliste nõusoleku olemasolust või selle puudumisest võib Riigikohus hankeasjas esitatud kassatsioonkaebuse vaadata läbi lihtmenetluses (

§ 279lg 1).

3-12-2670 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Linnatranspordi AS avaldas 20.11.2012 riigihangete registris väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusena läbiviidava riigihanke „Uute busside ostmine“ hanketeate (hanke viitenumber 138917). Hanketeate (HT) p III.2.1.4 kohaselt võivad nimetatud hankes osaleda taotlejad, kelle asukoht on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga (Government Procurement Agreement – GPA) ühinenud riigis.
  2. MAZ Eesti OÜ esitas 30.11.2012 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse HT p III.2.1.4 ja p III.2.2.1 peale. Vaidlustaja märkis, et ta soovis esitada ühispakkumuse Valgevenes asuva Minski Autotehasega. VAKO 13.12.2012 otsusega nr 240-12/138917 rahuldati vaidlustus osaliselt, hankijat kohustati viima õigusaktide nõuetega vastavusse HT p III.2.2.1 ning muus osas jäeti vaidlustus rahuldamata. Vaidlustuse rahuldamata jätmist põhjendades leidis VAKO, et riigihangete seaduse (RHS) § 12 lg 3 ja § 3 p 3 koosmõjust tulenevalt oli hankijal õigus piirata HT-s taotlejate ringi RHS § 3 p-s 3 nimetatud isikutega, mistõttu on HT p-s III.2.1.4 kehtestatud piirang RHS-ga kooskõlas.
  3. MAZ Eesti OÜ esitas 21.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse VAKO 13.12.2012 otsuse osaliseks tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 27.12.2012 määrusega rahuldati kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus. Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2013 määrusega tühistati esialgse õiguskaitse määrus. 21.01.2013 esitas kaebaja nõude muutmise taotluse, mida täpsustas 31.01.
  4. Kaebaja palus tunnistada VAKO otsus õigusvastaseks osas, milles vaidlustus jäeti rahuldamata, ja tuvastada HT õigusvastasus osas, millega nähakse ette tingimus, et hankes võivad osaleda taotlejad, kelle asukoht on mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis (HT p III.2.1.4). Kaebaja soovis esitada ühispakkumuse Valgevenes asuva Minski Autotehasega, kuid hanketingimuste kohaselt ühispakkumust ei aktsepteeritaks, sest Minski Autotehas asub väljaspool RHS § 3 p-s 3 loetletud riike. HT p-s III.2.1.4 seatud tingimus rikub kaebaja põhiseaduslikku õigust mitte olla diskrimineeritud olukorras, kus õiguste piiramiseks – hankemenetluses osaleda võivate isikute ringi kitsendamiseks – puudub sisuline alus, st hankija ei ole pakkujate ringi piiramist mingil viisil põhjendanud ning pakkuja tunnistatakse ebasobivaks üksnes tema päritolu tõttu. Riigihangete praktika kohaselt on kvalifitseerimistingimus vastav ja proportsionaalne, kui ta on kohane ja vajalik. Tingimus on vajalik, kui taotleja võimet hankelepingut täita ei ole võimalik sama veenvalt tõendada kergema tingimuse abil. Hankija on kasutanud RHS § 12 lgs 3 sätestatud õigust piirangu kohaldamiseks, kuid tehtud otsust, millele kohalduvad haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõuded, ta põhjendanud ei ole. Hankija ei ole tõendanud, et hankelepingu täitmise võimekus on vaid RHS § 3 p-s 3 nimetatud riikides asuvatel isikutel. HT on eelhaldusakt ning selle suhtes kohaldub HMS regulatsioon. Otsustus, mille osas ei ole hankija teostanud kaalutlusõigust, läheb lisaks HMS-le vastuollu ka RHS § 3 p-s 2 sätestatud põhimõttega tagada hanke läbipaistvus. VAKO leidis, et HT-s ei pea olema kaalutlusi toodud, kuid samas märkis, et hankija ei ole vastuses vaidlustusele esitanud taotlejate ringi kitsendamise osas ühtegi põhjendust. Seega on VAKO toonud välja põhjendamise vajalikkuse, kuid kaebajale arusaamatult ei ole põhjenduste puudumist 2

(9)3-12-2670 seadusevastaseks pidanud. Haldusorgani põhjendused peavad kohtupraktika kohaselt veenma asja arutavat organit selles, et haldusorgan on otsust tehes teostanud kaalutlusõigust nõuetekohaselt. Seega on tegemist haldusaktiga, mis ei vasta HMS nõuetele. On oluline, et asukohariigi piirang ei kohalduks hankeobjektile. Ühispakkumuses koos kaebajaga osalev isik toodab busse, mis vastavad kõigile Euroopa Liidu ja Eesti nõuetele ning mida Eestis ka kasutatakse. Kuna bussid vastavad nõuetele, ei ole hankijal võimalik sätestada hankedokumentides nõudeid, mis selliste busside pakkumise välistaksid. Hankija on vaidlustatud nõude esitanud eesmärgiga välistada hankemenetlusest koos ühispakkumust esitada soovinud isikuga ka tema poolt toodetavate busside pakkumus. Busside garantiihoolduse jm hankelepingu tingimuste edasise täitmisega oleks tegelenud kaebaja kui tootja ametlik esindaja Eestis. Hankelepingus on võimalik määratleda kõik lepingu täitmiseks vajalikud tingimused, sh juhuks, kui üks ühispakkujatest asub väljaspool RHS § 3 p-s 3 nimetatud riike. Seetõttu on HT vaidlustatud tingimus arusaamatu. RHS § 3 p 2 kohustab hankijat tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse. HT põhjal peab olema arusaadav tingimuse vajalikkus. Hankija ega VAKO ei ole asja menetluses vastavaid selgitusi andnud ja seega ei ole tingimuse seadmine kaebaja jaoks läbipaistev. Piirangu põhjenduse esitamata jätmine rikub kaebaja õigusi. Rikutud on ka RHS §-s 1 sätestatud põhimõtet hankemenetluses osalevate isikute võrdsest kohtlemisest, sealjuures diskrimineerimise põhjust nimetamata. Kaebajal puudub võimalus veenduda, kas piirangu kohaldamine on olnud õigustatud või mitte. VAKO rõhutab otsuses riigihanke põhimõtteid, mille kohaselt kvalifitseerimise tingimused ei tohi põhjustada diskrimineerimist, ebavõrdset kohtlemist ja välistada konkurentsi, kuid samas toob VAKO otsus kaasa nende põhimõtete rikkumise. Kui kohus leiab, et hankija saab RHS § 3 p 3 kohaldada mistahes põhjenduse äratoomiseta, siis taotleb kaebaja selle sätte kohaldamata jätmist vastuolu tõttu põhiseaduse (PS) §-ga
  1. Hankija on piiranud kaebaja õigust osaleda hankemenetluses tulenevalt pakkuja asukohariigist, kuigi muus osas vastab pakkumus kõigile hankija esitatud nõuetele. Vaidlustatud tingimusega on hankija rikkunud pakkujate võrdse kohtlemise printsiipi ja pakkumuse esitajat alusetult diskrimineerinud seetõttu, et ühispakkumuses osalev Minski Autotehas ei vasta asukohariigi kriteeriumile, mille kehtestamise põhjendust ei nähtu seadusest ega HT-st. Seega koheldakse isikuid RHS § 3 p-s 3 toodud riikidest pärinevate isikutega võrreldes erinevalt üksnes seetõttu, et nende päritoluriik ei ole aktsepteeritav. Erinev kohtlemine ei ole mingil viisil objektiivselt põhjendatud. Võrdsuspõhimõttest kõrvale kaldumise põhjenduseks ei saa olla Valgevene Vabariigi poolt takistuste tegemine Eesti Vabariigi ettevõtjatele osalemaks Valgevenes toimuvatel riigihangetel. Kui Eesti Vabariik ei sea põhjendamatult takistusi, ei tee seda ka Valgevene Vabariik. Kui takistusi tehakse, saab see olla tingitud üksnes sellest, et Eesti Vabariik on rakendanud esimesena piirangud.
  2. Tallinna Linnatranspordi AS palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus. Tegemist on Eesti juriidilise isikuga ja Eesti on Euroopa Liidu liikmesriik. Seega vastab kaebaja HT p-s III.2.1.4 sätestatud tingimustele ning vaidlustatud tingimus ei saa piirata kaebaja õigusi. Kaebus on esitatud teise isiku – Minski Autotehase õiguste kaitseks, kelle poolt ühispakkujana või eraldivõetuna esitatud pakkumine ei kvalifitseeruks. Teise isiku õiguste kaitseks kohtusse pöörduda ei saa. Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2013 määruse põhjendustes ei ole arvestatud asjaoluga, et kaebaja ja Minski Autotehas on juriidiliselt eraldiseisvad isikud. Asjaolust, et Minski Autotehas ei vasta HT nõudele, ei saa tuletada kaebaja õiguste riivet. 3
(9)3-12-2670 Vaidlustatud hanketingimus on õiguspärane. RHS § 12 lg-st 3 ja § 3 p-st 3 tuleneb üheselt, et hankijal on õigus näha HT-s ette piirang hankes osalevate isikute päritolule, eeldusel, et piirangu mõju ei puuduta RHS § 3 p-s 3 loetletud riikidest pärit isikuid. Kaebaja on tõlgendanud seaduses sätestatud võrdse kohtlemise nõuet ning mittediskrimineerimise keeldu laiendavalt, jättes kahe silma vahele RHS-s sätestatu ja selle mõtte. RHS § 12 lg 3 ei kohusta piirangu kehtestamisel hankijat piirangut põhjendama või neid põhjendusi HT-s märkima. Lisaks on VAKO õigesti leidnud, et HT formaat ei eelda ega võimalda selles kehtestatud tingimuste põhjendamist. Seega on alusetu ka kaebaja väide, et tingimus on õigusvastane põhjendamiskohustuse täitmata jätmisest tingituna. Ka VAKO on sõnaselgelt märkinud, et üksnes asjaolu, et hankija ei ole põhjendanud RHS § 12 lg 3 kohaldamist, ei muuda tingimust õigusaktidega vastuolus olevaks. Seda eriti olukorras, kus õigusakt näeb otsesõnu ette õiguse selline tingimus sätestada. Vaidlustatud hanketingimuse aluseks olev RHS § 3 p 3 on kooskõlas PS-ga. Kaebaja juriidilise isikuna ei saa olla PS §-ga 12 sätestatud õiguste adressaadiks. Kaebaja esitatud tõlge väidetavast Valgevene riigihangete seadusest (vastustajal puudub võimalus veenduda, et tegemist on Valgevene seaduse ning selle kehtiva redaktsiooniga) kinnitab samuti, et Valgevene kohaldab nn rahvuslikku režiimi välismaistele kaupadele ja teenustele, st piirab ligipääsu riigihangetele lähtuvalt pakkuja päritolust. Miski selles sättes ei tõenda, et Eesti ja / või Euroopa Liidu ettevõtjate suhtes tervikuna seesugust režiimi ei kohaldataks. Arvestades Eesti seaduse võimalusi, tuleb pigem eeldada, et seda nn rahvuslikku režiimi kohaldatakse ka Eesti ettevõtjate suhtes. Seejuures ei oma mingit tähendust, missugune riik oma regulatsiooni varem kehtestas. Mööndes, et HT-s ei saa kajastada piirangute põhjendusi, on kaebaja leidnud, et piirangud peavad lõppastmes olema kohtulikult kontrollitavad. Vastustaja on 08.01.2013 kohtuistungil piirangu peamised sisulised põhjendused esitanud. Kui kohus nõustub kaebajaga kontrollitavuse vajalikkuse küsimuses, on kohtul võimalik neid põhjendusi (nende olemasolu) kontrollida. Riigihanke tingimusi ei saa käsitada haldusaktina. Riigihanke tingimuste dokument ei tekita ühelegi isikule õigusi ja kohustusi ega ka muuda või lõpeta neid. Seetõttu ei saa tingimuse õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda haldusaktile esitatavatest nõuetest, sh põhjendatuse nõudest. 5. Tallinna Halduskohtu 04.02.2013 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kaebajalt mõisteti vastustaja kasuks välja menetluskulu 939 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2013 määruses on juba käsitletud vastustaja seisukohta kaebajal kaebeõiguse puudumise kohta. Ringkonnakohus leidis, et HT piirab kaebaja õigusi.

§ 44

lg 1 sätestatud kaebeõiguse olemasolu eeldus on täidetud kummagi ühispakkuja jaoks, sest ühe ühispakkuja mittevastamine HT p-le III.2.1.4 toob kaasa ka teise ühispakkuja võimetuse hankes osaleda.

§ 267

lg 2 näeb ette, et isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsuste ja dokumentide suhtes, sh asjaolu siduvalt kindlaks tegevate hankija otsuste ja dokumentide suhtes, kohaldatakse halduskohtumenetluses haldusaktide kohta sätestatut; muude hankija otsuste ja dokumentide suhtes kohaldatakse toimingute kohta sätestatut. Viidatud regulatsioonist tuleneb, et sellest, kas hankija tegevus on käsitatav haldusakti või toiminguna, sõltub, mida saab halduskohtule esitatavas kaebuses taotleda ja millised on halduskohtu volitused kaebuse lahendamisel. Riigikohus on pidanud oma praktikas hanketeadet eelhaldusaktiks (3-3-1-29-12, p 16; 3-3-1-52-11, p 21; 3-3-1-87-10, p 4

(9)3-12-2670 16; 3-3-1-99-09, p 16). Hanketeate eeltoodud õiguslik määratlus ei tähenda aga seda, et HT-le kohalduksid HMS-s eelhaldusaktile sätestatud vorminõuded. HMS § 2 lg-st 2 tulenevalt ei ole riigihangete teostamine haldusmenetlus HMS tähenduses ning Riigikohus on korduvalt (3-31-69-00, 3-3-1-58-06) rõhutanud, et riigihankemenetlus toimub RHS-s määratud avalikõiguslike toimingute kaudu. RHS § 12 lg 3 ls 2 sätestab, et hankija võib piirata HT-s pakkujate ja taotlejate ringi hankemenetluses, lubamata hankemenetluses osaleda muudest kui sama seaduse § 3 p-s 3 nimetatud riikidest pärit isikutel või andes § 3 p-s 3 nimetatud riikidest pärit isikute esitatud pakkumustele eeliseid muudest riikidest pärit isikute esitatud pakkumuste ees. Selle sätte rakendamise põhjendamist RHS ette ei näe. Samas panevad RHS vastavad sätted hankijale kohustuse põhjendatud kirjaliku otsuse tegemiseks pakkuja või taotleja kvalifitseerimise või kvalifitseerimata jätmise, pakkuja või taotleja hankemenetlusest kõrvaldamise, pakkumuste vastavaks tunnistamise või tagasilükkamise, kõige soodsama pakkumuse edukaks tunnistamise kohta. Kui seadusandja oleks soovinud HT-s kehtestatud piirangute põhjendamist, siis oleks seda loetletud otsustega analoogiliselt nõutud ka HT puhul. Lisaks on VAKO põhjendatult märkinud, et hankemenetluses puudub dokument, milles hankija saaks või peaks HT-s kehtestatud piiranguid põhjendama. 10.01.2013 määruses asus ka ringkonnakohus seisukohale, et HT tingimuste põhjendamist RHS ette ei näe ning samuti ei tulene selline nõue riigihanke korraldamise üldpõhimõtetest. Kaebaja on ka ise möönnud, et põhjendusi ei saa kajastada HT-s. Kuigi VAKO on pidanud taunimisväärseks, et hankija ei ole esitanud vaidlustusmenetluses ühtegi põhjendust, miks on kitsendatud taotlejate ringi, pole sellist etteheidet hankijale tehtud mitte seetõttu, et RHS-st tuleneks HT-s kehtestatud piirangute põhjendamiskohustus ja sellest tulenevalt oleks HT p III.2.1.4 õigusvastane, vaid sellepärast, et vaidlustaja tugines oma väidetes nimelt hankijapoolsete põhjenduste puudumisele. Eelneva põhjal leiab kohus, et HT tingimuste põhjendamist RHS ette ei näe ning hankija poolt RHS § 12 lg 3 kohaldamine ei eelda piirangu kirjalikku ega suulist põhjendamist. Siiski märgib kohus, et asja arutamisel 08.01.2013 kohtuistungil on vastustaja piirangu kohaldamise osas ka vastavad selgitused andnud. Halduskohus jagab ringkonnakohtu 10.01.2013 määruses väljendatud seisukohta, et riigihanke läbipaistvust ja kontrollitavust, konkurentsi ärakasutamist ning RHS § 3 lg-s 3 nimetatud pakkujate võrdset kohtlemist on võimalik saavutada ka ilma hankija poolt HT-s hanketingimuste põhjenduste esitamiseta. RHS eelnõu (816 SE I) seletuskirjast nähtub: „Riigihangete regulatsiooni abil püütakse edendada Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 28 tuleneva kaupade vaba liikumise, artiklist tuleneva teenuste pakkumise vabaduse ja artiklis 43 mainitud asutamisvabaduse põhimõtete teostumist. Riigihangete regulatsiooni puhul, nagu ka ülejäänud ühenduse õiguse alla kuuluva tegevuse puhul, tuleb lisaks rakendada asutamislepingu artiklist 12 tulenevat diskrimineerimise keeldu. /…/ Eelnõu §-s 3 toodud riigihangete üldpõhimõtted vastavad Euroopa Ühenduse asutamislepingu eesmärkidele kaupade vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kohta. Hankijal on siseriiklikul tasandil märkimisväärsed võimalused arendada riigihangete kaudu ettevõtlust, eelkõige andes rohkem võimalusi väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele osalemiseks riigihangetel. Direktiivides sätestatud regulatsiooni esmaseks eesmärgiks on pakkujate ja taotlejate võrdne ja rahvusest sõltumatu kohtlemine ning kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamine riigihangete korral. /…/ Eelnõu § 3 punktis 3 nimetatud taotlejate ja pakkujate erapooletu ja võrdse kohtlemise põhimõte eeldab, et hankemenetluse igal etapil koheldakse taotlejaid ja pakkujaid ühesugusel moel sõltumata teguritest, mis ei ole seotud hanke läbiviimisega. Niisugusteks teguriteks on eelkõige taotlejate ja pakkujate päritolu või asukoht mingis liikmesriigis või piirkonnas. Seega eeldab võrdne kohtlemine ka seda, et mujalt pärit taotlejaid ja pakkujaid koheldakse samal moel nagu oma piirkonna ettevõtteid. Euroopa Kohtu otsustes C-31/87, Beentjees ja C-243/89, Storebelt on võrdse kohtlemise põhimõtet tõlgendatud nii, et hankele esitatavad nõuded ei tohi olla nn kohalikud (lokaalsed). Teatud 5
(9)3-12-2670 piirkonna pakkujaid soosivad ega diskrimineerivad. /…/ Riigihanke üldpõhimõtteid peaks järgima kõikides hankemenetluse etappides. Seega ei tohi näiteks koostada hankedokumente nii, et hanke objekti määratlus seab pakkujad ebavõrdsesse olukorda. Hankedokumendid peavad olema kõikidele soovijatele kättesaadavad. Pakkujate kvalifitseerimisel ja pakkumuste hindamisel eeldab võrdse kohtlemise nõue seda, et esitatud nõudmised puudutavad ühtmoodi kõiki pakkujaid. Vastavalt proportsionaalsuse nõudele peavad need nõudmised olema mõistlikus suhtes hanke objektiga. Kui pakkumus jääb konkurentsist välja seetõttu, et see ei vasta hankedokumentides sätestatud nõuetele, tuleb ka teised vastavat puudust sisaldavad pakkumused tagasi lükata.“ Seega mittediskrimineerimine tähendab läbipaistvuse tagamise kohustust ning sel eesmärgil on sätestatud hanketeate / hankedokumentide avalikustatuse tagamine huvitatud isikutele, mis omakorda võimaldab avatud konkurentsi tekke kaupade või teenuste pakkumisel, samuti tagab avalikustatus hankemenetluse erapooletuse ning selle kontrolli. Kohus juba märkis, et RHS paneb hankijale teatud juhtudel kohustuse põhjendatud kirjaliku otsuse tegemiseks. Hanke läbipaistvamaks ja kontrollitavaks muutmisele on suunatud ka riigihanke aruande esitamise kohustus. RHS § 3 p 3 sätestab, et hankija peab kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinenud riigis, võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning jälgima, et kõik isikutele seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on tõlgendanud seaduses sätestatud võrdse kohtlemise ning mittediskrimineerimise keeldu laiendavalt, jättes tähelepanuta, et sätte eesmärgiks on tagada hanketuru avamine ja soodustada konkurentsi lepinguosaliste riikide vahel, samuti hanketuru avamine konkurentsile Euroopa Liidu siseturul, ning nõue on seatud lepinguosaliste riikide pakkujate võrdseks kohtlemiseks. Seetõttu on ekslik kaebuse väide RHS § 3 p-s 3 loetletud isikute teiste isikutega ebavõrdse kohtlemise põhiseadusevastasusest. Ringkonnakohus on 10.01.2013 määruses leidnud, et riigihankes osalejate piiramine RHS § 3 p-s 3 nimetatud riikide ettevõtjatega on leidnud aset avalikes huvides. Kohus jagab seda järeldust. Vastustaja on kaebaja täiendavalt esitatud dokumente hinnates asunud põhjendatult seisukohale, et nii Eesti kui Valgevene seadused võimaldavad teineteise ettevõtjate suhtes kehtestada riigihangetel piiranguid, mistõttu ei saa rääkida ebavõrdsest kohtlemisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. MAZ Eesti OÜ apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

§ 157

lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning

§ 165

lg 1 p-st 4 tulenevalt peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muu hulgas põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Kohus üksnes kinnitas vastustaja õiguspärast käitumist, kuid pole veenvalt põhistanud, miks ta ei loe kaebaja vastuväiteid põhjendatuks. Kohtu seisukoht, et HT-le ei kohaldu HMS-s eelhaldusaktile sätestatud vorminõuded, ei tulene seadusest. HMS § 2 lg 2 ei vabasta kohustusest põhjendada vaidlustatud otsust, s.o piirangu kohaldamist vastavalt RHS § 12 lg-le 3. Neid põhjendusi ei saa tõepoolest kajastada HT-s, kuid vajadusel (nt vaidluse tekkimisel) peab vastustaja suutma piirangu kehtestamist kaebajale põhjendada, mida vastustaja ega kohus pole veenvalt teinud. Haldusakti andnud organ peab vähemalt vastava järelepärimise järel selgitama akti adressaadile otsuse tagamaad. Vastasel juhul kaotaks Riigikohtu seisukoht, et HT puhul on tegemist eelhaldusaktiga, oma mõtte. 6

(9)3-12-2670 Kuna RHS eelhaldusakti ei käsitle, tuleb pöörduda HMS sätete poole (HMS § 52 lg 2, § 56 lg 1 ls 2). Kuna HT-s on põhjenduse jaoks ruum piiratud, tulnuks põhjendus esitada mõnes muus dokumendis. Ammendavat selgitust pole kaebaja saanud siiani. Kui VAKO on pidanud oluliseks märkida, et ta ei ole heaks kiitnud vastustaja tegevust, on sellel sisuline tähendus. VAKO-l olnuks ju võimalus jätta kaebaja vastuväited täielikult tähelepanuta ja piirduda seisukohaga, et hankijal põhjendamiskohustus puudub. Halduskohus ei ole vaidlusmomenti põhjendamiskohustuse olemasolu juures ka ise täielikult eiranud, viidates vastustaja poolt kohtuistungil piirangu kohaldamise kohta antud selgitustele. Kahetsusväärselt ei ole aga kohus ise mingit täiendavat selgitust lisanud. Kohus rõhutas RHS vaidlusaluse sätte eesmärki tagada hanketuru avanemine ja soodustada konkurentsi lepinguosaliste riikide (mille hulka kaebaja emaettevõte ei kuulu) vahel. Kaebaja ei eita nimetatud eesmärki, kuid eesmärgi nimetamine iseenesest ei põhjenda diskrimineerimise õiguspärasust ega kaebaja vastuväidetega arvestamata jätmist. Halduskohus ja ringkonnakohus ei ole ammendavalt põhjendanud seisukohta, et riigihankes osalejate ringi piiramine RHS § 3 p-s 3 nimetatud riikide ettevõtjatega on toimunud avalikes huvides. Kaebaja leiab jätkuvalt, et võrdsuspõhimõttest kõrvalekaldumise aktsepteeritav põhjendus ja ühtlasi diskrimineerimise õigustus ei saa olla asjaolu, et pärast põhjendamatute piirangute rakendamist on teine riik vastanud riigihankemenetluses omapoolsete piirangutega. Kohtud ei ole vajalikul määral tutvunud kaebaja esitatud väljavõtetega Valgevene Vabariigi õigusaktidest, sest vastasel juhul ei oleks saanud kuidagi järeldada, et Valgevene Vabariik on üheselt välistanud Eesti Vabariigi ettevõtjate osalemise sealsetel riigihangetel. Küll on aga seda teinud Eesti Vabariik Valgevene ettevõtjate suhtes. Kokkuvõttes ei nähtu kohtuotsusest ühtegi sisulist põhjendust, miks seatud hanketingimus on kohtu arvates õiguspärane. Kaalutlusõiguse omamine ei muuda piirangut automaatselt õiguspäraseks. Piirangu põhjendatust peab olema võimalik kontrollida. Kohus ei pidanud kontrollimist vajalikuks. Seetõttu on kaebajale piirangu motiiv jätkuvalt ebaselge. 7. Tallinna Linnatranspordi AS palus jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja lõpetada asja menetlus või jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Lõppjäreldustes on halduskohtu otsus seaduslik ning põhjendused kaebuse rahuldamata jätmisel asjakohased ja õiguslikult adekvaatsed. Vastustaja ei nõustu üksnes kohtuotsuse põhjendustega, milles leitakse, et kaebajal on kaebeõigus. Vastustaja jääb kõigi varasemalt esitatud seisukohtade, vastuväidete ja põhistuste juurde nii kaebeõiguse puudumise kui ka hanketingimuste seadusega kooskõlas oleku küsimuses. Apellatsioonkaebuses pole välja toodud midagi uut ega sellist, millele halduskohus ei oleks oma otsuses hinnangut andnud. Kaebaja ei eita RHS § 12 lg 3 eesmärki, milleks on hanketuru avamine Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna ja GDA liikmesriikide ettevõtjatele ning konkurentsi tagamine ja mittediskrimineerimine nende riikide ettevõtjate suhtes. Samas kaebaja leiab, et tema suhtes tuleks ikkagi teha erand sõltumata sellest, et ettevõtja, kellega ta soovis ühispakkumust teha, ei kuulu RHS § 3 p-s 3 nimetatud riikide hulka. Milles aga seisneks sellise erandi õiguslik ja faktiline alus, ei ole kaebaja suutnud põhjendada. Kohtule ja kaebajale on kohtuistungil vajalikud selgitused vaidlusaluse piirangu kohaldamise kohta jagatud, kuid ta ei pea neid ammendavaks. Asjaolu, et kaebajale esitatud kaalutlused ei meeldi, ei muuda vaidlustatud tingimust õigusvastaseks. Ka ei saa sellest tingituna väita, et hanketeate vaidlustatud tingimus oleks põhjendamatu. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt on HT eelhaldusakt, kaotaks oma mõtte, kui sellele ei kohaldata haldusaktile esitatavaid nõudeid, sh põhjendamiskohustust. Halduskohus on selgitanud, et HT eelhaldusaktina käsitlemisel on praktiline väärtus just 7
(9)3-12-2670 kaebeõiguse ulatuse ning halduskohtu volituste kindlaksmääramisel. See ei anna aga alust laiendada HMS sätteid riigihanke dokumentidele, millele kohaldatavad nõuded määrab HMS asemel kindlaks RHS, mis aga selle seaduse § 12 lg 3 kohaldamise otsuse põhjendamist ette ei näe. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ei saa järeldada, et Valgevene Vabariik on üheselt välistanud Eesti Vabariigi ettevõtjate osalemise sealsetel riigihangetel, küll aga olevat seda teinud Eesti Vabariik Valgevene ettevõtjate suhtes. Olles hinnanud RHS sätteid ning kaebaja esitatud tõlget väidetavast Valgevene riigihangete seadusest, leiab vastustaja jätkuvalt, et mõlema riigi seadused võimaldavad teineteise ettevõtjate suhtes riigihangetel piiranguid kehtestada. Ka ei ole eluliselt usutav, et Valgevene Vabariigi vastav regulatsioon oleks kehtestatud vastusena Eesti Vabariigi regulatsioonile või ka tingimata pärast Eesti Vabariigis seesuguse regulatsiooni kehtestamist. Ka ei oma mingit tähendust see, missugune regulatsioon oli kehtestatud varem, kui mõlemad riigid neid piiranguid seada saavad. Asjas kogutud tõendite pinnalt pole võimalik ka tuvastada, milline regulatsioon oli kehtestatud varem. Antud juhul ei saa seega rääkida ebavõrdsest kohtlemisest ega lugeda vaidlusalust hanketingimust õigusvastaseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (

§ 201lg 4).

  1. Kaebaja kaebeõiguse osas jääb ringkonnakohus oma 10.01.2013 määruses (p 10) toodud seisukohtade juurde. Vastustaja ei ole menetluse kestel toonud esile uusi asjaolusid, mille tõttu tuleks ringkonnakohtul oma varasem seisukoht, millega nõustus ka halduskohus, ümber hinnata.
  2. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja seisukohta, et hanketingimuste eelhaldusaktina käsitlemine kaotab mõtte, kui sellele ei kohaldu HMS-s haldusaktile sätestatud vorminõuded. Hanketingimuste määratlemine eelhaldusakti ja mitte toiminguna on oluline seetõttu, et eelhaldusakti puhul, erinevalt toimingust, saab rääkida kehtivusest. Eelhaldusaktiga tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Hanketingimuste puhul tähendab kehtivus seda, et kui isik ei ole õigeaegselt tema õigusi piiravat hanketingimust vaidlustanud, ei saa ta hankija hilisemate otsuste vaidlustamisel tugineda tingimuse õigusvastasusele. Põhjendamiskohustus on haldusel ka toimingu puhul – puudutatud isikul on õigus nõuda toimingu põhjendamist tagantjärele. Kaebaja möönab, et hanketingimuse põhjendus ei pea sisalduma HT-s, ja rõhutab, et haldusakti andnud organ peab vähemalt järelepärimise korral selgitama otsuse tagamaad. Antud juhul on vastustaja teatanud vaidlustusmenetluses kohaldatud piirangu õigusliku aluse (RHS § 12 lg 3) ning kohtumenetluses esitanud ka selgitused, miks ta pidas vajalikuks kasutada seadusega hankijale antud õigust ja piirata HT-s pakkujate või taotlejate ringi hankemenetluses, lubamata hankemenetluses osaleda muudest kui sama seaduse § 3 p-s 3 nimetatud riikidest pärit isikutel. Vastustaja selgitas (08.01.2013 kohtuistungi protokoll, tl 106-113), et pakkujate ringile piirangute seadmine on mõistlik põhjusel, et tagada avalikkusele parim transporditeenus, lähtutakse majanduslikult soodsama pakkumuse põhimõttest, mitte odavaimast hinnast; vastustajal on olnud võimalus tutvuda erinevate toodetega ning tal on praktiline kogemus 8

(9)3-12-2670 kolmandate riikide busside sobimatusest Eesti kliimasse olemas. Apellatsioonkaebuses ei peeta selgitust veenvaks ja ammendavaks, kuid miks on piirang selgitust arvestades õigusvastane, apellatsioonkaebuses ei põhjendata. Kohtul pole alust pidada vastustaja põhjendust asjakohatuks või lubamatuks kaalutluseks.
  1. Ringkonnakohus jääb ka oma 10.01.2013 määruses (p 13) toodud seisukohtade juurde, mis seonduvad kaebaja väitega võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta. Ringkonnakohus ei pea jätkuvalt RHS § 3 p-s 3 loetlemata isikute ebavõrdset kohtlemist sättes loetletud isikutega võrreldes põhiseadusevastaseks ega pea RHS § 12 lg 3 kohaldamata jätmist põhjendatuks. Ringkonnakohus märkis oma määruses, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepingu eesmärk on avada lepinguosaliste riikide hanked rahvusvahelisele konkurentsile. Eesti turu avamine sellise riigi ettevõtjatele, kes ei võimalda Eesti ettevõtjatel enda riigihangetes osaleda, tooks kaasa olukorra, kus teise riigi ettevõtjal on laialdane pääs eksporditurgudele, Eesti või muul Euroopa Liidu ettevõtjal sellist pääsu aga pole. See tooks kaasa olukorra, kus Eestis ja mujal Euroopa Liidus tegutsevatel ettevõtjatel oleks ettevõtlusvõimalused ahtamad ning innovatsiooni ja töökohtade loomine oleks siin raskem tulenevalt teiste, Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga ühinemata riigi ettevõtjate parematest võimalustest konkureerida oma asukohajärgses riigis. Seetõttu on riigihankes osalejate piiramine RHS § 3 p-s 3 nimetatud riikide ettevõtjatega avalikes huvides. Vastustaja poolt korraldatava hanke puhul ei ole võimalik välja tuua selliseid erisusi, mis õigustaksid sellisest üldisest põhimõttest turu avamise piiramisel kõrvale kalduda. Ringkonnakohus lisab, et oluline pole siinkohal see, kas Valgevene Vabariik on oma seadusega Eesti ettevõtetel riigihangetes osalemise täielikult välistanud või mitte, vaid oluline on see, et ta ei ole võtnud lepingulist kohustust avada hanked rahvusvahelisele konkurentsile ja võimaldada Eesti ettevõtjatel riigihangetes osaleda.
  2. Kaebaja on apellatsioonkaebuselt tasunud 20.02.2013 maksekorraldusega nr 6561 riigilõivu 1278,33 eurot. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõiv

§ 108lg 1 alusel kaebaja enda kanda.

13. Vastustaja taotles kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu väljamõistmist summas 231 eurot. Kulu kandmine on tõendatud advokaadibüroo 04.03.2013 arve nr 67 ja pangateatisega arvel märgitud summa 15.03.2013 laekumise kohta.

§ 109

lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

§ 108

lg 12 ls 2 näeb ette kohtu kohustuse kontrollida volitatud esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust ka juhul, kui kuludele ei ole esitatud vastuväidet. Kaebaja ei ole esimese astme kohtus ega ka apellatsioonimenetluses vastustaja esindaja kuludele vastuväidet esitanud. Sellele vaatamata ning juhindudes

§ 108

lg 12 ls-st 2 jätab ringkonnakohus vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulu kaebajalt välja mõistmata, sest tegemist ei ole

§ 109lg 6 mõistes vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga.

Vaidluse asjaolud ei ole sellised, mille puhul saab hankija välise õigusabi kulude väljamõistmist kaebajalt pidada õigustatuks. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.