← Eesti

3-11-1327/35

Obsah (6)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 109§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- 3-11-1327 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 02.03.2011 käskkirjaga nr 269-d karistati kinnipeetav K Pit vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (Kodukord) p 14.10.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 8 ööpäevaks ning piirati tema suhtes karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) § 48 kohaldamist vangistuse eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks. Käskkirja kohaselt väljastas K. Pt kambrist nr XX prügiämbri, milles oli sorteerimata prügi. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et K. P, olles kambri vastutav, ei allunud 02.02.2011 kella 20.30 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele sorteerida nõuetekohaselt prügi, vaid tõstis prügiämbri kambrisse tagasi. Süütegude toime- panemine näitab kinnipeetava lugupidamatut suhtumist vanglateenistuse ametnike ja kehtiva õiguskorra suhtes, annab halba eeskuju teistele kinni peetavatele isikutele ning seab ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Vastutust kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Arvestades K. P ükskõikset suhtumist õigusaktide nõuetesse ja kehtivate distsiplinaarkaristuste omamist (raskendav asjaolu), oleks noomitus liiga leebe karistus. Otstarbekas ei ole keelata lühi- või pikaajalisi kokkusaamisi, sest K. Pl ei ole alates
  2. a-st kokkusaamisi olnud, ega töölt eemaldamist, kuna kinnipeetav ei ole tööga hõivatud. Suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele, leiti, et proportsionaalne on kinnipeetavat karistada kartserisse paigutamisega vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise eest 5 ööpäevaks ja prügi sorteerimata jätmise eest 3 ööpäevaks.
  3. Tallinna Vangla direktori 28.04.2011 vaideotsusega nr 1-13/14557-1 jäeti K. P 01.04.2011 vaie 02.03.2011 käskkirja nr 269-d kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirjaga nr 117 kinnitatud „Kinni peetavate isikute jäätmete sorteerimise juhendi“ (Juhend) kohaselt tõstavad vangistussektsiooni kambrites kogutud jäätmed kambriukse taha kambris viibivad kinnipeetavad kordamööda, vastavalt graafikule. Jäätmete mittenõuetekohase sorteerimise tuvastamisel, vormistab vanglateenistuja ettekande kambris graafiku järgselt vastutava kinnipeetava nimele. Kuna vaide esitaja oli selle käskkirjaga tutvunud, siis oli ta teadlik asjaolust, et tal tuleb graafikus märgitud ajal sorteerida kambris tekkinud prügi. Vaide esitaja ei allunud seaduslikule korraldusele prügi sorteerida.
  4. K P taotles kaebuses Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 02.03.2011 käskkirja nr 269-d ja vangla direktori 28.04.2011 vaideotsuse nr 1-13/14557-1 tühistamist. Kodukorra p 14.10.1 ei kohusta kinnipeetavat sorteerima teiste isikute poolt tekitatud prügi. Kaebaja enda tekitatud prügi oli sorteeritud. Seega puudus alus karistamiseks. Kaebaja oli teadlik, et tal on kohustus sorteerida üksnes enda tekitatud prügi Kodukorra p 14.10.1 alusel. Kaebajal kui graafikujärgselt vastutaval kinnipeetaval oli kohustus tõsta prügikast loenduse ajal ukse taha, mida ta ka tegi. Tegu, mille eest distsiplinaarkaristus määrati, ei olnud õigusvastane ja kaebaja pole teo toimepanemises süüdi. 2

(7)3-11-1327 VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavat alluma üksnes vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kuna korraldus sorteerida teiste kinnipeetavate poolt tekitatud prügi oli ebaseaduslik, ei olnud alust kaebajat karistada ka vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest. Pealegi kohustati kaebajat sorteerima prügi paljakäsi, mis oleks asetanud ohtu tema tervise, kuna kambrikaaslaste hulgas oli süstivaid narkomaane, s.h üks HIV positiivne kinnipeetav. Haldusakt ei ole selge ja üheselt mõistetav ning sellise haldusakti täitmist ei saa kinnipeetavalt eeldada ega selle täitmata jätmise eest karistada. Vaideotsuse õigusvastasus tuleneb käskkirja õigusvastasusest. Vaide läbivaatamisel ei kontrollitud käskkirja andmise õiguspärasust, otstarbekust ega uuritud piisavalt dokumentaalseid tõendeid ehk õigusakte. Vaidemenetluses rikuti kaebaja õigust eesmärgipärasele haldusmenetlusele. Kaebajat ei karistatud mitte Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirja nr 117 rikkumise eest, vaid Kodukorra p 14.10.1 rikkumise eest.
  1. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebuse rahuldamata, leides, et korraldusele mitteallumine on tõendatud vanglaametnik T. M 03.02.2011 ettekandega nr 246 ja inspektor-kontaktisik J. E 23.02.2011 õiendiga, millest nähtuvalt kaebaja keeldus kambrist nr XX väljastatud sorteerimata prügi sorteerimast. K. Ple anti korraldus prügi sorteerida, kuid ta keeldus sellest ja tõstis prügiämbri tagasi kambrisse. Prügi sorteerimisega seonduvad tegevused on konkretiseeritud Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirjaga nr
  2. Kuna kaebaja oli teadlik asjaolust, et tal tuleb õhtuse loenduse ajal tõsta prügiämber ukse taha, siis pidi ta olema teadlik ka sellest, et tal tuleb vastutada kambrist väljatõstetava prügi sorteerimise eest. Kuna järelevalveosakonna valvur tuvastas, et kambrist tõsteti välja sorteerimata prügi, tuvastas ta distsiplinaarrikkumise toimepanemise ja koostas selle kohta ettekande. Olukord, kus vanglateenistuse ametnik peaks hakkama kontrollima, kellele kuulub prügiämbris olev prügi ja kas see on sorteeritud korrektselt, ei ole mõeldav, ning seetõttu tulebki Kodukorra p 14.10.1 rikkumine lugeda tuvastatuks kooskõlas Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirjaga nr
  3. Vanglaametniku korraldus oli seaduslik. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase korralduse kui tühise haldusakti. Juhendi järgi vastutab graafikujärgselt määratud kinnipeetav sorteerimata jäätmete tuvastamisel. Kuna vastutus on selle eest, et välja tõstetud oleks sorteeritud jäätmed, tuleb vajadusel ka teiste kambris viibivate isikute prügi sorteerida. Kuigi kaebaja märgib, et ta ei tea, et Tallinna Vanglas oleks ühtegi õigusakti, mille kohaselt tuleb sorteerida ka teiste kinnipeetavate tekitatud prügi, ei anna see alust mitte alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikule korraldusele.
  4. Tallinna Halduskohus tühistas 08.06.2012 otsusega Tallinna Vangla 02.03.2011 käskkirja nr 269-d ja 28.04.2011 vaideotsuse nr 1-13/14557-1 ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõivu 15,97 eurot. Kodukorra p 14.10.1 kohaselt on vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetavad kohustatud sorteerima enda poolt tekitatud pakendi-, paberi- ja papijäätmed ning olmeprügi. Pakend peab olema puhas. Sätet sõnasõnaliselt tõlgendades ei tulene sellest kinnipeetavale kohustust sorteerida kambrikaaslaste tekitatud prügi ja vastutada kambri prügi sorteerituna üleandmise eest. Vastustaja ei vaidlusta kaebaja väidet, et kaebaja sorteeris enda tekitatud prügi. Samuti ei tulene Kodukorrast, et kogu kambri prügi sorteerimata jätmise korral vormistatakse ettekanne graafikujärgselt prügi väljatõstmise eest vastutava isiku nimele. Seega ei saanud kaebajat karistada Kodukorra p 14.10.1 alusel. Graafikujärgselt vastutava kinnipeetava kohustused tulenevad haldusaktist, millele kaevatavas käskkirjas ei ole viidatud. Alles vaideotsuses ja kohtule esitatud kirjalikus vastuses viidati Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirjaga nr 117 kinnitatud „Kinni peetavate isikute jäätmete sorteerimise juhendile“. Juhendist tuleneb jäätmete kambri ukse taha tõstmise kohus3
(7)3-11-1327 tus, kuid see ei täpsusta Kodukorra p 14.10.1 sisu (mida mõista enda prügi sorteerimise all). Ka Juhendi sissejuhatuses märgitakse, et alates 24.05.2010 on vangistussektsiooni paigutatud kinnipeetavad kohustatud sorteerima enda poolt tekitatud jäätmed. Seega Juhendist ei tulene, et vastutav kinnipeetav peaks sorteerima kogu kambri prügi. Juhendist võib loogiliselt tuletada, et kambri ukse taha võib tõsta üksnes nõuetekohaselt sorteeritud prügi. Juhend määrab ka vastutava isiku, kui tuvastatakse nõuetekohaselt sorteerimata prügi. Seega tuleks vastutaval kinnipeetaval jätta sorteerimata prügi kambri ukse taha tõstmata ja kui ta seda teeb, siis saaks teda Juhendist tulenevalt karistada sorteerimata prügi ukse taha tõstmise eest. Kuna kogu kambri jäätmete sorteerimise kohustust ühele graafikujärgselt prügiämbri väljatõstmise eest vastutavale kinnipeetavale õigusaktidest ei tulene, ei saa Juhendit tõlgendada selliselt, et prügiämbrit kambri ukse taha tõstev kinnipeetav peaks vastutama kambri prügi sorteerimata jätmise eest. Kinnipeetav saaks vastutada enda prügi sorteerimata jätmise eest tulenevalt Kodukorrast. Käskkirja kohaselt karistati kaebajat vanglaametniku korraldusele mitteallumise eest (korraldus oli antud prügi sorteerimiseks) ja prügi sorteerimata jätmise eest. Kaebajat ei ole karistatud sorteerimata prügi kambri ukse taha tõstmise eest või enda prügi sorteerimata jätmise eest. Seega tuleneb Tallinna Vangla enda õigusaktidest kaebaja karistamise võimatus talle kaevatava käskkirjaga süüks pandud teo (prügi sorteerimata jätmine) eest. Kaevatav haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 nõudele, kuna selles ei ole märgitud õigusliku alusena Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirja nr 117 ega seostatud tuvastatud faktilisi asjaolusid Juhendist tulenevate kohustustega. Isiku karistamise korral peavad olema õiguslik ja faktiline alus korrektselt märgitud ning haldusaktist peab üheselt ja selgelt nähtuma faktilise ja õigusliku motivatsiooni seotus. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Antud juhul peavad sellele nõudele vastama nii kaevatav käskkiri, kui selle aluseks olevad üldkorraldused. Nii vangla kodukord kui direktori kinnitatud vanglasisesed regulatsioonid on käsitletavad üldkorraldustena (Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-54-07; 3-3-1-95-07; 3-3-1-20-08). Ühestki viidatud haldusaktist ei tulene selgelt ja üheselt mõistetavalt, et kinnipeetavat saaks karistada selle eest, et ta jätab sorteerimata teiste kinnipeetavate prügi. Seega sai vanglaametnik anda korralduse sorteerida kaebaja enda prügi või mitte tõsta kambri ukse taha sorteerimata prügi. Teiste kinnipeetavate prügi sorteerimiseks korralduse andmine oli õigusvastane. Kohus nõustub vastustajaga, et antud korralduse õigusvastasus ei olnud ilmselge (HMS § 63 lg 2 tühise haldusakti tunnustele vastav) ja kaebaja oli kohustatud korraldust täitma, kuid kaebaja oleks tulnud jätta sellise korralduse mittetäitmise eest distsiplinaarkorras karistamata. Vaidemenetluses ei toimunud selliseid rikkumisi, mis vaidlustatud haldusaktist eraldiseisvana tooksid kaasa vaideotsuse tühistamise. Õigusaktid ei ole tõendid ja vaidemenetlust ei ole alust pidada eesmärgipäratuks, kui vaie jääb rahuldamata. Asjaolu, et vaidemenetluses vaidlustatud haldusakti õiguspärasust kontrollides asus vaideorgan õiguse tõlgendamisel ebaõigele seisukohale, annab aluse vaideotsus tühistada, kuid ei anna alust väita menetlusnormide rikkumist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus. Kohus leidis ekslikult, et kaebajale antud korraldus (sorteerida prügi) oli õigusvastane. Vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. VangS-s ega mõnes muus õigusaktis ei ole ega saagi olla ammendavat loetelu vanglaametnike poolt antavatest võimalikest korraldustest. Ka õigus4
(7)3-11-1327 kantsler on leidnud, et vanglas karistuse ja eelvangistuse kandmine on keerukas ja paljude erinevate nüanssidega ning dünaamiline protsess. Selle käigus võib tekkida väga erinevaid olukordi, mida tuleb lahendada erinevate meetmetega (s.h erinevate korraldustega), mille ammendav kirjeldamine seaduses ei ole ilmselt mõeldav. Kuna kaebajale antud korraldus (sorteerida kambri ukse taha tõstetavas prügiämbris olev prügi) oli suunatud sisekorraeeskirjade täitmisele, oli tegemist õiguspärase korraldusega, mille täitmisest ta ei tohtinud keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest, vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kohus asus väärale seisukohale, et kuigi kaebaja oli kohustatud korraldust täitma, oleks tulnud ta korralduse mittetäitmise eest jätta distsiplinaarkorras karistamata. Kohus põhjendas oma seisukohta sellega, et kaebajale antud korralduse õigusvastasus ei olnud ilmselge. Vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetav on kohustatud korralduse täitma, ehkki peab seda mingil põhjusel õigusvastaseks või kui see hilisemal kontrollil osutubki õigusvastaseks (vt ka Riigikohtu 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Kuna kaebaja vanglaametniku korraldusele ei allunud, pani ta toime distsipliinirikkumise ja tema karistamine oli põhjendatud. Jättes kinnipeetavate poolt toime pandud rikkumistele reageerimata, ei ole vanglas võimalik tagada vangla üldist julgeolekut ega saavutada vangistuse täideviimise eesmärke.
  1. K. P palub kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja ei ole nimetanud, millist materiaalõiguse normi kohus ebaõigesti kohaldas. Kohus leidis, et kaebajat ei saa karistada Kodukorra p 14.10.1 rikkumise eest. Sellele ei ole vastustaja apellatsioonkaebuses vastu vaielnud, vaid on vaidlustanud kohtuotsuse üksnes vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise osas. Isegi kui ringkonnakohus asub korraldusele allumise osas teistsugusele seisukohale kui halduskohus, jääb käskkiri Kodukorra p 14.10.1 rikkumise osas jätkuvalt õigusvastaseks. Kaebajat karistati mitte niivõrd allumatuse, kuivõrd korralduse sisulise täitmata jätmise eest. Allumiskohustuse rikkumisele, mida apellatsioonkaebuse p-s 13 silmas peetakse, ei ole varasemas menetluses osundatud. Kohtuotsuses avaldati seisukohta üksnes selle kohta, et kaebaja oleks tulnud jätta distsiplinaarkorras karistamata korralduse sisulise mittetäitmise eest. Kui ringkonnakohus soovib asuda halduskohtust teistsugusele seisukohale, tuleb kindlasti hinnata käskkirjas süükspandavat rikkumist tsiviilseadustiku üldosas seaduse §-de 140 ja 141 lg 1 valguses ning võtta arvesse kohtule 25.01.2012 puuduse kõrvaldamiseks esitatud täiendavaid seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlustatud käskkirjaga karistati kaebajat kahe erineva rikkumise eest kartserisse paigutamisega kokku 8 ööpäevaks, s.h VangS § 67 p 1 rikkumise – vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele mitteallumise – eest 5 ööpäevaks ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.10.1 rikkumise – prügi sorteerimata jätmise – eest 3 ööpäevaks. Vaidlustatud vaideotsusega jäeti kaebaja vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata.
  3. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebajale Tallinna Vangla kodukorra p 14.10.1 rikkumise eest karistuse määramist. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole eksinud Tallinna Vangla kodukorra p 14.10.1 ega vaideotsuses viidatud Tallinna Vangla direktori 01.12.2010 käskkirjaga nr 117 kinnitatud „Kinni peetavate isikute jäätmete sorteerimise juhendi“ tõlgendamisel ning on põhjendatult järeldanud, et nendest tuleneb kinnipeetavale tema enda tekitatud prügi sorteerimise kohustus ja graafikujärgselt kambris kogutud jäätmete kambri ukse taha tõstmise kohustus (nimetatud kohustuste rikkumist ei ole käskkirjas kaebajale ette heidetud), 5
(7)3-11-1327 kuid ei tulene teiste samasse kambrisse paigutatud kinnipeetavate tekitatud prügi sorteerimise kohustust ega vastutust kogu kambri prügi sorteerimise eest. Halduskohus leidis õigesti, et ühestki vastustaja viidatud õigusaktist ei tulene selgelt ja üheselt mõistatavalt, et kinnipeetavat saaks karistada selle eest, et ta jätab sorteerimata teiste kinnipeetavate prügi ja teiste kinnipeetavate prügi sorteerimiseks korralduse andmine oli õigusvastane. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et õigusaktides ei ole ega saagi olla ammendavat loetelu vanglaametnike poolt antavatest võimalikest korraldustest ja kaebajale antud korraldus oli suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele, ei muuda korraldust (teiste samas kambris viibivate kinnipeetavate tekitatud) prügi sorteerimiseks õiguspäraseks ega õigusta kaebaja karistamist Tallinna Vangla kodukorra p 14.10.1 rikkumise eest.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega kohus tühistas vaidlustatud käskkirja kaebajale Tallinna Vangla kodukorra p 14.10.1 rikkumise eest karistuse (kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine) määramise kohta, nagu ka vaideotsuse tühistamine osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja vaie käskkirja vastavas osas kehtetuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuse väited ei lükka halduskohtu otsuse põhjendusi ja järeldusi ümber ning apellatsioonkaebus jääb vastavas osas rahuldamata.
  2. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja oli kohustatud vanglaametniku korralduse täitma, olenemata selle õigusvastasusest. Vastustaja ja halduskohtu seisukoht, mille kohaselt kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab ilmselgelt HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele, on kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi praktikaga (vt 07.03.2003 määrus nr 3-3-1-21-03, p 13 ja 01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). HMS § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vanglaametniku poolt kaebajale antud korraldus eeltoodud tunnustele ei vasta, samuti ei olnud tegemist sellise korraldusega, mille täitmine oleks saanud oluliselt ja intensiivselt riivata kaebaja inimväärikust või muid põhiõigusi. Kaebaja 25.01.2012 täiendavates seisukohtades (tl 43-46) esitatud väited oma tervise kaitseks hädakaitse teostamisest ja mõne nakkuse saamise reaalsest ohust, kuna prügi hulgas võis olla süstlanõelu, tätoveerimisnõelu, žilette, klaasikilde jms, on paljasõnalised ja ebausutavad, kuivõrd nimetatud esemed on kinnipeetavatele vanglas keelatud (vt justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 p 1).
  3. Nõustuda ei saa aga halduskohtu seisukohaga, mille kohaselt oleks tulnud kaebaja jätta vanglaametniku õigusvastase korralduse täitmata jätmise eest karistamata. Jättes täitmata vanglaametniku poolt kaebajale antud korralduse, rikkus kaebaja VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust ja vastustaja on määranud allumiskohustuse rikkumise eest kaebajale õigesti distsiplinaarkaristuse. Kaebaja eksib, väites, et apellatsioonkaebuse p-s 13 silmas peetud allumiskohustuse rikkumisele ei ole vastustaja varasemas menetluses viidanud. Vaidlustatud käskkirjas (tl 20-22) ja distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 23-24) on viidatud selgelt kahele teole, millest üks on allumiskohustuse rikkumine. Vastustaja selgitas allumiskohustuse rikkumist põhjalikumalt ja viitas Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 lahendis nr 3-3-1-10306 väljendatud seisukohtadele juba 27.02.2012 kirjalikus vastuses kaebusele, p-s 14 (vastus tl 55-57). Kaebaja sai vastustaja kirjaliku vastuse kätte 20.03.2012 (tl 66) ja esitas kohtule 29.03.2012 seisukoha vastustaja seletusele (tl 67-71).
  4. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et käskkirja tühistamine kaebajale VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustuse rikkumise eest karistuse määramise osas ja vaideotsuse tühistamine vastavas osas vaide rahuldamata jätmise osas oli õigusvastane. Ringkonnakohus 6
(7)3-11-1327 rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu otsuse eelnimetatud osas ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse vastavas osas rahuldamata. 14. Kuna ringkonnakohus muudab halduskohtu lahendit ja teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (

§ 109lg 4).

Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 108lg 1).

Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja tasutud riigilõivu summas 15,97 eurot. Arvestades kaebuse osalist (pooles ulatuses) rahuldamist, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pool kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust s.o 7,99 eurot. Kuna Tallinna Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ja kaebaja ei taotlenud apellatsioonimenetluses menetluskulude vastustajalt välja mõistmist, jäävad poolte võimalikud apellatsioonimenetluse kulud nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.