) § 96 lg-s 5 sätestatud tingimused vastutusotsuse koostamiseks
Maksuhaldur on tuvastanud, et V. I oli OÜ Nerelli juhatuse liikmena isikuks, kes omas kontrolli OÜ Nerelli tegevuse üle. V. I oli äriühingu esindajaks fiktiivsete tehingute vormistamisel, teostas OÜ Nerelli nimel väljamakseid ning tegeles kontrollitaval perioodil isiklikult äriühingu raamatupidamisega, sh deklaratsioonide esitamisega. Jõustunud maksuotsuses on tuvastatud, et V. I pidi olema teadlik, et OÜ-dega Evtest Grupp, Tibonik ja Anatalg tegelikkuses arvetel näidatud tehinguid ei tehtud. V. I tegevus OÜ Nerelli juhatuse liikmena on olnud suunatud maksude tasumisest kõrvalehoidumisele ja ta on tahtlikult rikkunud
V. I tahtlik tegevus on põhjustanud OÜ Nerelli maksuvõlgade tekkimise ja tasumata jätmise. A. I oli äriühingu juhatuse liikmena kohustatud näitama üles hoolsust, kontrollides OÜ Nerelli tehingute toimumist ja nende nõuetekohast dokumenteerimist. Kui A. I oleks näidanud üles juhatuse liikmelt oodatavat hoolsust, oleks ta märganud, et väidetavate teenuste saamine OÜdelt Evtest Grupp, Tibonik ja Anatalg ei olnud piisavalt dokumenteeritud. Maksuotsuses tuvastatud maksuõigusrikkumised olid sellised, mida tavaline mõistlik isik juhatuse liikme ametikohal ja sarnastel tingimustel oleks pidanud tähele panema. A. I oleks pidanud juhatuse liikme kohustusi täites märkama puudusi ja rikkumisi OÜ Nerelli raamatupidamises ning oli kohustatud võtma kasutusele vastavad abinõud. A. I kui juhatuse liikme kohustus oleks olnud kutsuda juhtimisvigade ilmnemisel kokku osanike üldkoosolek (kuni 11.03.2010 olid osanikud V. I 35% ja A. I 65% osalusega) eesmärgiga kutsuda V. I juhatuse liikme kohalt tagasi. Kuna maksuõigusrikkumised toimusid pikema perioodi jooksul, oleks A. I poolne kohene tegutsemine hoidnud ära tulevased rikkumised. A. I ei tundnud aga huvi äriühingu majandusliku olukorra vastu ning ei veendunud selles, kas äriühingu raamatupidamine on korraldatud vastavalt seaduses sätestatud nõuetele. A. Il ei olnud tema enda 02.02.2011 seletuse kohaselt mingeid takistusi OÜ Nerelli juhtimises osalemiseks. A. I mitteosalemine ettevõtte igapäevase äritegevuse juhtimisel oli juhatuse liikmete ühine otsus. A. Il olid kõik eeldused, et täita juhatuse liikme kohustusi õiguskuulekalt ning selleks ettenähtud hoolega, kuid ta jättis oma kohustused täitmata. Sellega käitus A. I viisil, kuidas poleks käitunud tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel. Kuna A. I usaldas enda seletuse kohaselt teist juhatuse liiget, kes oli tema poeg, mõistis ta isegi, et ei täitnud juhatuse liikme kohustusi tavapäraselt oodatava hoolega. Kui lähedased sidemed teise juhatuse liikmega raskendasid A. Il oluliselt oma kohustuste täitmist OÜ Nerelli juhatuse liikmena, oleks ta saanud taotleda enda tagasikutsumist juhatuse liikme kohalt. A. I ei tundnud huvi OÜ Nerelli majandusliku olukorra ja raamatupidamise korraldamise vastu, jättes sellega teisele juhatuse liikmele piiramatu tegutsemisvabaduse, millega jättis A. I olulisel määral järgimata äris vajaliku hoole. A. I on raskest hooletusest rikkunud oma juhatuse liikme seadusest tulenevaid kohustusi, mis on põhjuslikus seoses äriühingu maksuvõla tekkimise ja tasumata jätmisega. A. I passiivsus ei ole süüd välistav asjaolu, vaid käsitatav tegevusetusena oma seadusjärgsete kohustuste täitmisel. Vahendeid äriühingu asutamiseks oleks ta võinud pojale 3
§-s 8 toodud kohustusi, mida kinnitab ka OÜ Nerelli suhtes läbiviidud pankrotimenetlus. Maakohtu määruses on kirjeldatud OÜ Nerelli maksejõuetuse põhjusi ja kohus nõustus pankrotihalduri hinnanguga, et maksejõuetus ei tekkinud juhatuse liikmete kuriteo tunnustega teo või raske juhtimisvea tõttu. Maksuhaldur ei ole sellele tsiviilasjas vastu vaielnud. A. I ja V. I soovisid lahendada asja kompromissiga ning pöördusid enne vastutusotsuse koostamist maksuhalduri poole. Maksuhalduri esindajad nõustusid 20.04.2011 peetud läbirääkimistel kompromissiga, et A. I ja V. I tasuvad 01.05.2011 poole nõutavast summast, kuid maksuhaldur ei pidanud kokkuleppest kinni ja tegi kaebaja suhtes 27.04.2011 vastutusotsuse.
§-st 96 lähtuvalt A. Ile ja V. Ile kui maksuvõlgnikust OÜ Nerelli juhatuse liikmetele. OÜ Nerelli poolt tasumisele kuuluv maksusumma oli kindlaks tehtud ja määratud IMTK 29.04.2010 maksuotsusega. OÜ Nerelli juhatuse liikmeteks olid 18.02.1997–30.03.2010 A. I ja V. I ning alates 30.03.2010 kuni äriühingu tegevuse lõppemiseni ainult V. I. A. I põhiväited taanduvad kokkuvõttes sellele, et vastutusotsuse tegemine oli aegunud, kaebajal ei olnud võimalik täita 29.04.2010 maksuotsusega kindlaks määratud maksukohustust, sest ta ei olnud selleks ajaks enam äriühingu juhatuse liige, samuti ei esinenud A. I tegevuses OÜ Nerelli juhatuse liikmena tahtlust või rasket hooletust. Harju Maakohtu 10.02.2011 määrusega nr 2-10-56624 lõpetati OÜ Nerelli pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja OÜ Nerelli kustutati äriregistrist 20.05.2011, millise asjaolu üle vaidlust ei ole. Kuna vastutusotsus on tehtud 27.04.2011, siis ei saa olla vaidlust, et vastutusotsus tehti enne OÜ Nerelli õigusvõime lõppemist ja selles esitatud nõue on adressaadi suhtes kehtiv (vt Riigikohtu 04.12.2009 otsus nr 3-3-1-75-09). 5
lg 5 teise lause kohaselt võib
§-des 38-40 nimetatud isikutele vastutusotsuse teha alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on alustatud sissenõudmist
lg 1 p-s 6 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot. Sellest võib järeldada, et äriühingu kui tegeliku maksukohustuslase hilisemat tegevust ja rahalise kohustuse tähtaegse täitmise ülesande realiseerimise võimalusi tuleb
lg 1 tähenduses samuti hinnata.
lg-st 1 tulenevalt oleks OÜ Nerelli juhatuse liige pidanud maksuotsusega määratud maksukohustuse ära tasuma 30 kalendripäeva jooksul maksuotsuse saamisele järgnevast päevast arvates. A. Il ei olnud aga võimalik maksuotsusega määratud maksukohustust täita, sest ta ei olnud enam äriühingu juhatuse liige. Kuna selle aspekti tähendust ei ole vastutusotsuses analüüsitud, on haldusakt olulise kaalutlusveaga. Vastutusotsuses on asutud seisukohale, et A. I jättis seadusest tulenevad juhatuse liikme kohustused täitmata, äris vajaliku hoole olulisel määral järgimata ja seega oli tegemist raske hooletusega. See seisukoht baseerub aga A. I poolsel üldisel kohustuste täitmata jätmisel ning maksuhalduri mittenõustumisel OÜ Nerelli juhatuse liikmete omavahelist tööjaotust puudutava kokkuleppega. Vastutusotsuse tegemisel ei olnud aga vaja hinnata teisele juhatuse liikmele praktiliselt piiramatu tegutsemisvabaduse andmist äriühingu juhatuse liikme kohustuste üldise täitmise või täitmata jätmise kontekstis, vaid seonduvalt OÜ Nerelli konkreetse maksuvõla tekkimisega kontrollitaval perioodil (01.07.2007–31.07.2008). OÜ-le Nerelli 29.04.2010 koostatud maksuotsusest nähtub, et revidendid suhtlesid juhatuse liikmetest üksnes V. Iga. Põhiline etteheide oli sisendkäibemaksu põhjendamatu kajastamine käibedeklaratsioonidel ning vastava käibemaksu ja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt arvestatava tulumaksu riigile tasumata jätmine, kuid vastavaid maksudeklaratsioone esitas ja pangaülekandeid teostas V. I, mille üle ka vaidlus puudub. Äriühingu maksuvõlg ei saanud tekkida seetõttu, et juhatuse liige suhtus oma üldiste kohustuste täitmisesse pealiskaudselt, vaid tegelikkuses asetleidmata tehingute kajastamise, ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemise ning sisendkäibemaksu ebaõige arvestamise tagajärjel. Sellega ei tegelenud A. I ning tema poolt üldiste kohustuste täitmatajätmisel ja teise juhatuse liikme tegevuse pealiskaudsel kontrollimisel ei saa olla otsest seost kontrollitava perioodi tehingute ja vastava maksuvõla tekkimisega. Seetõttu ei ole põhjendatud maksuhalduri seisukoht, et juhatuse liikme üldiste kohustuste täitmata jätmise puhul oli tegemist raske hooletusega, mille tagajärjel tekkis äriühingul omakorda 29.04.2010 maksuotsusega kindlaks määratud maksukohustus. Maksuhaldur on teinud A. I kohustuste täitmise hindamisel seonduvalt OÜ Nerelli maksuvõlaga olulisi kaalutlusvigu ning seega tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. Maksu- ja Tolliamet palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta A. Iljini kaebus rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta kaebaja kanda. Halduskohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, leides, et: 1) maksuhaldur on teinud olulise kaalutlusvea, jättes analüüsimata, kuidas mõjutab isiku maksukohustust fakt, et ta ei olnud maksuotsuse tegemise hetkel enam äriühingu juhatuse liige; 2) juhatuse liikmete üldiste kohustuste täitmata jätmist ei saa pidada raskeks hooletuseks vastutusotsuse andmise kontekstis. 6
lg 1 alusel tekib vastutus äriühingu seaduslikul esindajal ja seda maksukohustuse tekkimise, mitte selle tuvastamise faktist lähtuvalt. Vastutusotsuse tegemine on võimalik ka nende isikute suhtes, kelle juhatuse liikme volitused on lõppenud. Vastupidine oleks selgelt vastuolus vastutusotsuse regulatsiooni eesmärgiga võtta vastutusele maksuvõla tekkimise eest tegelikult vastutavad isikud.
lg 5 kohaselt on vastutusotsuse tegemise eelduseks sissenõudmistoimingud juriidilise isiku osas. Juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ise ei ole suuteline seda tasuma. Äriühingu maksuvõlg ja maksuvõlast tulenev maksejõuetus olid põhjuslikus seoses A. I raske hooletusega. Halduskohus ei ole mõistnud raske hooletuse tähendust ja jõudis seetõttu absurdsele järeldusele, mille kohaselt juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmisel seadust rikkunud isikul igasugune vastutus puudub. Raske hooletus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõistes käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Hoolsus on objektiivne kategooria, mis nõuab vastaval majandus- või kutsealal kehtivate standardite järgimist. A. I on jätnud teadlikult täitmata oma juhatuse liikme seadusest tulenevad kohustused, mis on käsitatav hoole olulisel määral järgimata jätmisena. A. I oli äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmisel tegevusetu. Maksuhaldur ei ole väitnud, et A. I oli maksuvõla otseseks põhjustajaks, kuid A. I oleks oma hoolsus- ja kontrollikohustuste täitmisel saanud teada OÜ Nerelli poolt maksuseaduste rikkumisest ning oleks saanud seejärel võtta meetmeid selle vältimiseks. Äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei võta juhatuse liikmelt
lg-s 1 sätestatud kohustust tagada maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2012 otsus nr 3-09-2605, p 26).
lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest.
§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.
lg 3 kohaselt juhul, kui selliseid vastutavaid isikuid on mitu, vastutavad nad kohustuste täitmise eest solidaarselt.
lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava
st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Nimetatud sätetest tulenevalt on maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemise aluseks olevaid tingimusi kohtupraktikas piiritletud järgmiselt (vt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-1612, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 ap-d „e“–„i“): 1) kehtiva maksuvõla olemasolu ehk
lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavate asjaolude (s.o maksuvõlga ei ole tekkinud; maksuvõla sissenõudmine on aegunud; maksuvõlg on kustutatud) puudumine; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest (s.o maksukohustuse tekkimise hetke arvestamine; isiku funktsioon ja pädevus äriühingus); 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg (
) ei ole möödunud; 4)
§-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt sissenõudmise menetlus; 5) vastutusotsus
lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha. Äriühingu seadusliku esindaja vastutust võõra maksukohustuse eest (
lg 1) ja vastutusotsuse tegemist (
) on Riigikohus põhjalikult käsitlenud ka 12.12.2012 otsuses nr 3-3-1-23-12 (p-d 10-11), korrates selles suuresti Riigikohtu 31.10.2005 otsuses nr 3-3-1-41-05 (p-d 12, 13 ja 15) esitatud seisukohti. Juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on Riigikohtu praktika kohaselt järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada
-st ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Seejuures selgitas kõrgem kohus, et vastutuse kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama juhatuse liikme kohustuste rikkumise süülisuse ja süü vormi ning sellekohase sisulise motivatsiooni puudumise korral ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama, et ta ei ole kohustuste rikkumises süüdi. Süü vormide („tahtlus“ ja „raske hooletus“) sisustamisel on Riigikohtu hinnangul (p 14) võimalik lähtuda VÕS § 104 regulatsioonist, rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega (kohaste nõuete mittejärgimine). Seetõttu ei ole vastutusotsuse tegemisel seadusliku esindaja süü tahtluse vormis seostatav karistusõigusliku kaudse tahtluse konstruktsiooniga, vaid
lg-s 1 nimetatud tahtluse puhul peab seaduslik esindaja mõistma, et ta rikub
§-s 8 nimetatud kohustusi. Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel tuleb sageli lähtuda tõendite kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (p 20). 14. Ringkonnakohus on senises praktika korduvalt väljendanud seisukohta, et äriühingu juhatuse liikmete vahelised kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta
lg-s 1 sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses sätestatud äriühingu kohustuste (nt äriühingu raamatupidamise korraldamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid täidab, vaid oluline 8
lg-s 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku hoole järgimist VÕS § 104 lg 4 mõttes (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.11.2012 otsus nr 3-11-2645, p 15; 16.08.2012 otsus nr 3-092605, p-d 25-26; 28.02.2011 otsus nr 3-08-7). Ringkonnakohus jääb jätkuvalt nende seisukohtade juurde. 15. Kuigi
lg 1 näeb ette kolmanda isiku vastutuse võõra maksukohustuse eest, mille alusel esitab maksuhaldur seaduses sätestatud tingimuste esinemise korral vastutusotsusega juhatuse liikme või äriühingu maksuvõla eest maksukohustuslasega solidaarselt vastutava muu isiku suhtes olemuselt avalik-õigusliku maksunõude, mitte aga tsiviilõigusliku kahjunõude (vt nt Riigikohtu 17.08.2011 otsus nr 3-1-1-57-11, p 17.2; 28.01.2008 otsus nr 3-1-1-60-07, p 38), peab ringkonnakohus selguse huvides vajalikuks kajastada ka võimalikku analoogiat juhatuse liikme deliktiõigusliku vastutuse piiramise lubatavusega. Selline äriühingu juhtorgani liikme deliktiline vastutus võib iseenesest seonduda ka riigi maksunõude väärtuse langemisega ja maksuhalduri poolt esitatud tsiviilõigusel põhineva kahju hüvitamise nõudega. Juhatuse liige, täites juhatuse liikme kohustusi, ei tekita äriühingule lepinguväliselt õigusvastaselt kahju, sest tal on äriühinguga olemuslikult tehinguline suhe, mis sarnaneb enim käsundiga (vt Riigikohtu 04.05.2010 otsus nr 3-2-1-33-10, p 10; 09.04.2008 otsus nr 3-2-118-08, p 12; 11.05.2005 otsus nr 3-2-1-41-05, p 18). Juhatuse liikme vastutust äriühingu enda ees on võimalik kokkuleppega või ka äriühingu põhikirjas modifitseerida, sh kitsendada, järgides seejuures VÕS § 106 lg-s 2 sätestatud tingimusi, mille järgi on vastutust ebamõistlikult välistav või piirav kokkulepe tühine (vt Riigikohtu 04.05.2010 otsus nr 3-2-133-10, p 10). Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes ühingu enda ees, on võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. See tähendab, et võlausaldajate ees vastutavad äriühingu juhtorganite liikmed juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (nt Riigikohtu 31.03.2010 otsus nr 3-2-1-7-10, p 30; 02.11.2007 määrus nr 3-2-1-90-07, p 13; 25.04.2007 otsus nr 3-2-1-30-07, p 10; 22.09.2005 otsus nr 3-21-79-05, p 12). Selliseks kohustuseks saab kohtupraktika kohaselt olla näiteks ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada äriühingu püsiva maksejõuetuse korral äriühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu 25.02.2013 otsus nr 3-2-1-188-12, p 12; 17.12.2009 otsus nr 3-2-1-150-09, p 11). Riigikohus on asunud muu hulgas seisukohale, et ÄS § 180 lg 51 ning VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 kaitse-eesmärgiga on hõlmatud ka pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tagajärjel riigile tekitatud kahju, mis võib seisneda ühelt poolt selles, et võrreldes ajaga, mil pankrotiavaldus tulnuks esitada, suudab äriühing maksunõuet täita väiksemas ulatuses, ning 9
lg-t 1 ei oleks ka tsiviilõiguse analoogiat rakendades võimalik tõlgendada selliselt, et juhatuse liikmete suulise või kirjaliku kokkuleppega saaks piiritleda nende vastutuse ulatust kitsamalt, kui see tuleneb
lg-st 1, mille järgi on juriidilise isiku seaduslike esindajate kohustused ühetaolised, olenemata nende tegelikust rollist äriühingu maksuseadustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise korraldamisel. 16. 1) 2) Halduskohus on käesolevas asjas rahuldanud A. I kaebuse kahel peamisel põhjusel: A. I ei osalenud tegelikkuses OÜ Nerelli majandustegevuse korraldamises ja tema poolt juhatuse liikme üldiste kohustuste täitmata jätmine ei saanud põhjustada äriühingul konkreetse maksuvõla tekkimist. Maksuotsuses heideti OÜ-le Nerelli peamiselt ette näilike tehingute kajastamist maksuarvestuses, kuid vastavaid maksudeklaratsioone esitas ja pangaülekandeid teostas üksnes V. I. Äriühingu maksuvõlg sai tekkida vaid tegelikkuses asetleidmata tehingute maksuarvestuses kajastamises ja ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemises, millega A. Iljin aga ei tegelenud ja seega puudub otsene põhjuslik seos; A. I lahkus OÜ Nerelli juhatuse liikme kohalt 30.03.2010 ega saanud pärast nimetatud kuupäeva rääkida kaasa äriühingu juhtimises ja IMTK 29.04.2010 maksuotsust täita. Halduskohus leidis, et
lg-st 5 tulenevalt peab vastutusotsuses hindama ka tegeliku maksukohustuslase (äriühingu) hilisemat tegevust ja
lg 1 tähenduses rahaliste kohustuste tähtaegse täitmise ülesande realiseerimise võimalusi. Kuna maksuhaldur ei ole vastutusotsuses analüüsinud selle aspekti tähendust, et A. Il ei olnud võimalik täita maksuotsusega määratud maksukohustust, sest ta ei olnud enam äriühingu juhatuse liige, siis on haldusakt olulise kaalutlusveaga. 17. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et halduskohus on ekslikult asunud seisukohale nagu välistaks A. I vastutuse asjaolu, et konkreetsed tegevused, mille tagajärjel OÜ Nerelli maksuvõlg tekkis, sooritas V. I. Põhjendamatu on siduda äriühingu maksuvõla tekkimist kitsalt vaid ühe juhatuse liikme tegevusega, sest maksuvõla tekkimise muutis võimalikuks üksnes asjaolu, et teine juhatuse liige oli samal ajal tegevusetu. Põhjusliku seose olemasolu või puudumist kontrollitakse tavapäraselt nn conditio sine qua non testi abil, mille kohaselt tuleb hinnata, kas ajaliselt hilisem nähtus (s.o tagajärg) oleks saabunud ka ilma ajaliselt eelneva nähtuseta (s.o teo kui väidetava põhjuseta), ning jaatava vastuse korral põhjuslik seos puudub (vt selle kohta nt T. Tampuu. Lepinguvälised võlasuhted. 3., täiendatud ja muudetud trükk. Tallinn: Juura, 2012, lk 186). Maksuhaldur on põhjendatult rõhutanud, et kui A. I oleks tundnud huvi OÜ Nerelli igapäevase majandustegevuse vastu ja kontrollinud V. I tegevust, oleks teise juhatuse liikme õigusvastane käitumine talle teatavaks saanud ning ta oleks saanud rakendada meetmeid rikkumiste lõpetamiseks ja maksukohustuste täitmiseks või hoopis äriühingu juhatuse liikme kohalt tagasi astuda. Kuna A. Il oli juhatuse liikmena võimalik omapoolse aktiivsuse korral n-ö neutraliseerida V. I õigusvastane tegevus ja seega vältida 10
Ka ei saa juhatuse liikme vanus ja perekondlik seotus teise juhatuse liikmega õigustada äriühingu juhtorgani liikmele seadusega pandud kohustuste täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist. Vastutusotsuses on A. I süü õigesti kvalifitseeritud raske hooletusena, kuivõrd ta jättis juhatuse liikme kohustused pika aja jooksul olulisel määral järgimata. OÜ Nerelli suhtes läbi viidud maksukontoll kajastab juba iseenesest pikka perioodi (01.07.2007–31.07.2008), kuid A. I enda sõnade kohaselt ei tegelenud ta äriühingu majandustegevuse sisulise kontrollimisega tegelikult kogu oma juhatuse liikmeks oleku ajal (s.o 18.02.1997–30.03.2010). Kuna näilike tehingute maksuarvestuses kajastamise näol ei olnud tegemist mõne üksikjuhtumiga, vaid V. I pikaajalise süstemaatilise tegevusega, mille üle teine juhatuse liige jättis kontrolli teostamata, siis ei saa ka A. I tegevusetust määratleda vabandatava hooletusena. 18. Ringkonnakohus ei jaga ka seda halduskohtu seisukohta nagu omaks
lg 5 kohaselt vastutusotsuse tegemise seisukohalt iseenesest tähtsust asjaolu, et A. I lahkus OÜ Nerelli juhatuse liikme kohalt juba enne maksuotsuse tegemist ega saanudki seetõttu tagada, et OÜ Nerelli tasuks maksuvõla viivitamatult pärast selle kindlaksmääramist maksuotsusega.
lg 1 p 1 ja lg 2 järgi tekivad maksuseadusest tulenevad maksukohustused üldjuhul seadusega sätestatud tingimuste saabumisel (s.o vahetult seadusest tekib reeglina nii maksukohustus kui ka selle täitmise tähtpäev).
kohaselt on maksuvõlg selle seaduse tähenduses maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma ja sellelt arvestatud intress.
lg 1 p 2 kohaselt määrab maksuhaldur tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks teeb maksuhaldur maksuotsuse (
Maksuotsusega tuvastatakse, et maksukohustuslane on deklareerinud ja täitnud oma maksukohustuse seadusest tulenevast suurusest väiksemas ulatuses ning maksuotsusega ühtlasi kohustatakse haldusakti adressaati täitma oma maksukohustus seadusest tulenevas suuruses. Ka siis, kui tasumisele kuuluv maksusumma on määratud maksuotsusega, on maksuvõlg tekkinud sellest hetkest, mil maksukohustuslane oleks pidanud deklareerima ja täitma seadusest tuleneva maksukohustuse (vt Riigikohtu 25.04.2011 otsus nr 3-3-1-48-10, p 16). 11
lg-st 1 tulenevalt on seadusliku esindaja vastutus esindatava maksukohustuse eest seotud üksnes asjaoluga, et isik on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud
§-s 8 nimetatud kohustusi ja selle tõttu on äriühingul tekkinud maksuvõlg. Vastutuse esinemise seisukohalt on seega oluline, et isiku volitused seadusliku esindajana kehtisid maksukohustuse täitmise tähtaja saabumise hetkel (nt vastava maksudeklaratiooni esitamise tähtpäeval).
lg 1 ja § 40 lg 1 järgi juhatuse liikmele maksunõude esitamiseks ei oma iseseisvat tähtsust, millal äriühingu maksuvõlg kindlaks tehti ja kas äriühing oli sel ajal võimeline maksuvõlga tasuma või mitte. Vastupidist järeldust ei saa teha ka
lg-test 5 ja 6, mis sätestavad üksnes ajalised raamid ja eeltingimused vastutusotsuse tegemiseks, kuid ei piira endiselt juhatuse liikmelt maksuvõla sissenõudmist solidaarselt äriühinguga. Äriühingu maksevõimetuks muutumise aeg ja põhjused omaksid tähtsust vaid juhul, kui maksuhaldur oleks A. I suhtes esitanud deliktiõigusel põhineva kahju hüvitamise nõude (s.o tulenevalt riigi maksunõude täielikult või osaliselt väärtusetuks muutumisest seoses äriühingu maksevõime vähenemisega, võrreldes olukorraga, kui juhatuse liige oleks täitnud oma deklareerimiskohustust õiguspäraselt ja riik olnuks maksunõude avastamisel paremas olukorras, mistõttu ei oleks riigil tulu saamata jäänud – vt Riigikohtu 28.01.2008 otsus nr 3-11-60-07, p-d 46-48; 17.08.2011 otsus nr 3-1-1-57-11, p-d 17.1-17.2). Käesoleval juhul sellise kahjunõudega tegemist ei ole, vaid maksuhaldur on A. I suhtes vastutusotsuse koostamisega esitanud maksukohustuslase juhatuse liikmele seaduse alusel vastavasisulise avalik-õigusliku maksunõude (aktsessoorne ja solidaarne kõrvalkohustus – vt Riigikohtu 04.12.2009 otsus nr 3-3-1-75-09, p 9), mille sisuliseks aluseks on juhatuse liikme
lg-st 1 tulenev vältav kohustus tagada esindatava vara arvel maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.