← Eesti

3-12-113/48

Obsah (10)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 201§ 49§ 46§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-113 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328 kinnitati Tallinnas XX asuv Kopli kordon (2 radarjaama, vaatlusjaam ja 3 elamut) riigi omandusse jääva vara nimekirja. Piirivalveamet esitas 16.02.1994 Tallinna Linnavalitsusele taotluse kinnitada XX ja XX eluruumid erastamisele mittekuuluvateks tööandja eluruumideks. Elamud arvati Tallinna Linnavolikogu 05.05.1994 otsusega nr 62 erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirja ja vastavast nimekirjast välja Tallinna Linnavolikogu 02.10.1997 otsusega nr
  2. XX kinnistul asuvad ehitised kanti riigivara registrisse 11.12.
  3. Kinnistusraamatu väljavõttest (I kd, tl 38) nähtuvalt on 16.10.2002 kinnistamisavalduse alusel Harju Maakohtu kinnistusosakonnas 27.02.2003 avatud registriosa nr 10268101, kinnistu koosseisus on Tallinnas XX asuv 15 466 m2 suurune maatükk katastritunnusega 78408:808:2100, omanikuna on sisse kantud Eesti Vabariik ja riigivara valitsejana Siseministeerium.
  4. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 15.12.2011 otsusega nr 6.1-06/62082 rahuldamata A A 30.05.2001 Piirivalveametile (01.01.2010 korraldati Piirivalveamet ümber Politsei- ja Piirivalveametiks) esitatud avalduse XX asuva eluruumi ostmiseks põhjusel, et 1) avaldus on esitatud pärast eluruumide erastamise seaduse (EES) § 22 lg-s 5 sätestatud tähtaja (kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest 21.10.1997) möödumist ja A. A on eluruumi erastamise õiguse minetanud; 2) eluruum ei ole erastamise objektiks, kuna see on kantud riigivara registrisse 11.12.1997 ega kuulunud avalduse esitamise ajal kehtinud EES § 3 lg 5 p 6 kohaselt erastamisele.
  5. Politsei- ja Piirivalveamet jättis 15.12.2011 otsusega nr 6.1-06/62076 rahuldamata P K 30.05.2001 Piirivalveametile esitatud avalduse XX asuva eluruumi ostmiseks eeltoodud otsusega samadel põhjendustel.
  6. A A ja P K taotlesid kaebustes Politsei- ja Piirivalveameti 15.12.2011 otsuste nr 6.106/62082 ja 6.1-06/62076 tühistamist ning Politsei- ja Piirivalveameti ning Siseministeeriumi kohustamist vastavalt XX ja XX eluruumide erastamise avalduste läbivaatamiseks kolme kuu jooksul. Kaebuse väitel esitas A. A esimese eluruumi erastamise avalduse 12.09.1994, kui temaga sõlmiti XX eluruumi üürileping ning uuesti samasisulise avalduse 22.04.1996 üürilepingu sõlmimise ajal ja 30.05.2001 üürileandja palvel seoses avalduste kaotsiminekuga. Kuna A. A esitas eluruumi erastamise avalduse juba enne 01.03.1995, on otsuses valesti leitud, nagu oleks ta erastamisavalduse esitamise tähtaja mööda lasknud. Kaebuse väitel esitas P. K esimese eluruumi erastamise avalduse 01.06.1995, kui temaga sõlmiti XX eluruumi üürileping (tööandja eluruumi üürileping II kd, tl 10-12), uus eluruumi üürileping sõlmiti 21.10.1997 (II kd, tl 13-18) ja 21.10.2002 uuendatud eluruumi üürileping (II kd, tl 19-23) kümneks aastaks. Kaebaja esitas 30.05.2001 avalduse üürileandja palvel seoses eelmise avalduse kaotsiminekuga. Kaebaja esitas ka tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse (01.06.1995) ja avalduse suhtes ei ole enne 15.12.2011 otsust tehtud. Kohtuistungil selgitasid kaebajad, et Tallinna Linnavolikogu arvas XX elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja
  7. a aprillis ja lähtudes Riigikohtu lahendis nr 33-1-38-08 sisalduvast seisukohast olnuks neil õigus erastamisavaldus esitada kolme kuu jook2

(7)3-12-113 sul alates teate saamisest, et need elamud on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebajatele ei ole sellist teadet senini esitatud ja seega on ka
  1. a-l esitatud avaldused tähtaegsed. Kaebajad leidsid, et õigusvastane oli juba
  2. a-l XX eluruumide kandmine erastamisele mittekuuluvate tööandja eluruumide nimekirja, kuna seda tehti elamuseaduse § 68 sätestatud tähtaega eirates.
  3. Politsei- ja Piirivalveamet ning Siseministeerium palusid jätta kaebused rahuldamata ja leidsid, et erastamisavalduste tähtaegne esitamine on tõendamata. Politsei- ja Piirivalveameti arhiividest ei ole selliseid avaldusi leitud. Eluruumide erastamiseks ei oleks olnud alust ka seetõttu, et need ei ole erastamise objektiks, olles kantud riigivarana riigivara registrisse.
  4. Tallinna Halduskohus jättis 13.04.2012 otsusega A. A ja P. K kaebused rahuldamata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda. XX asuvate ehitiste alune maa kanti kinnistusraamatusse 16.10.
  5. Pärast XX asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg 1), ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik. Pärast maatüki kinnistusraamatusse kandmist ei saa selle maatükiga püsivalt ühendatud ehitises asuvad ruumid olla eraldi tsiviilkäibes, mis tähendab, et ehitise aluse maa kinnistamisega lakkas olemast eluruum kui eraldiseisev asi (eluruum vallasasjana). Eluruum kui vallasasi oli omandireformi tarbeks kujundatud eraldiseisev asja liik, mis lakkas sellisena eksisteerimast seoses muutumisega kinnisasja oluliseks osaks. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-23-01, et eluruumi erastamise õigust mõjutab elamu aluse maa õiguslik staatus ja kinnisomandisse kuuluv ehitis ei saa olla erastamise objektiks EES § 3 lg 1 mõttes. EES § 217 näeb ette võimaluse erastada korteriomandi esemeid, kuid see säte ei ole asjassepuutuv, sest XX kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud. EES ei anna võimalust erastada korteriomanditeks jagamata kinnisasja oluliseks osaks olevas ehitises paiknevaid eluruume ka mitte juhul, kui kinnisasja omanik on erastamise kohustatud subjekt ja kinnisasja oluliseks osaks muutunud ehitiste vallasasjana tsiviilkäibes liikumise korral oleks eluruumide erastamine kõne alla tulnud. Seadus ei anna ka kaebajale õigust nõuda, et kinnisasja omanik selle korteriomanditeks jagaks (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2012 otsus nr 3-11-1503). Seega isegi juhul, kui kaebajatel olnuks mingil varasemal ajal subjektiivne õigus nõuda vaidlusaluste eluruumide erastamist, ei saa neil sellist õigust olla pärast ehitise aluse maa kandmist kinnistusraamatusse. Seega ei saanud vaidlustatud otsused enam täiendavalt mõjutada kaebajate õigust vaidlusaluste eluruumide erastamiseks. XX asunud eluruumide erastamine oli võimatu juba alates 15.03.1995, mil jõustus EES § 3 lg 5 p 6, mis sätestas, et erastamisele ei kuulu Vabariigi Valitsuse poolt riigi omandisse jääva vara nimekirja kinnitatud hoonetes asuvad eluruumid. XX asuvad Kopli kordoni hooned kanti sellisesse nimekirja Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrusega nr 328, mis jõustus 17.11.
  6. Riigikohus leidis otsuses nr 3-3-1-85-06, et EES § 3 lg 5 p-l 6 ei ole tagasiulatuvat jõudu ja enne selle normi jõustumist esitatud erastamisavaldus oleks tulnud lahendada avalduse esitamise ajal kehtinud seaduse alusel. Isegi kui leiaks tõendamist P. K poolt erastamisavalduse esitamine 01.06.1995, olnuks selle alusel erastamine EES § 3 lg 5 p 6 alusel välistatud. A. A väite, mille kohaselt ta esitas esimese eluruumi erastamise avalduse septembris 1994, tõendatuse korral ei oleks talle eluruumi erastamist takistanud Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrus nr 328, küll aga asjaolu, et 05.05.1994 oli Tallinna Linnavolikogu kandnud Neeme tn 33 elamud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. EES § 3 lg 5 p 6 näeb alates 27.03.1999 ette, et erastamisele ei kuulu riigivara registrisse kantud eluruumid ja riigivara registrisse kantud hoonetes asuvad eluruumid. Neeme tn 33 asuvad ehitised kanti riigivara registrisse 22.12.
  7. Sellisena kehtis see norm kuni 01.01.2010 ja sellest tulenevalt polnud kaebajatele eluruumide erastamine võimalik juba vähemalt
  8. a 3
(7)3-12-113 detsembrist. Asjaolu, et EES § 3 lg 5 p 6 on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta asja lahendamist seetõttu, et alates 16.10.2002 välistab eluruumide erastamise nende aluse maa kinnistamine. Isegi kui leiaks tõendamist erastamisavalduste esitamine kaebajate poolt vastavalt
  1. ja
  2. a-l, ei oleks alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks, sest lõppkokkuvõttes on haldusorgan asja lahendanud õigesti ja teistsuguse resolutiivosaga otsust ei oleks olnud võimalik teha. Põhimõtteliselt ei saa välistada, et juhul, kui leiaks tõendamist, et A. A esitas erastamisavalduse
  3. a-l ja
  4. a aprillis arvati XX tn eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja, tuleks tõdeda, et A. A erastamisavalduse lahendamisega viivitamine oli õigusvastane ja sellega võis tekkida talle ka kahju, ent neid küsimusi ei ole kaebuses esitatud tühistamisnõuete lahendamiseks tarvis hinnata. Need asjaolud ei mõjuta vaidlustatud otsuse õiguspärasust. P. K puhul ei teki eelnimetatud küsimust isegi teoreetiliselt, kuna juba enne tema poolt väidetavalt esmakordse avalduse esitamist kehtis EES § 3 lg 5 p 6 ning seal sätestatud asjaolu ei langenud ära kuni ehitistealuse maa kinnistusraamatusse kandmiseni. Vabariigi Valitsuse 25.10.1993 määrust nr 328, mis on materiaalses mõttes üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 mõistes ja mis olnuks seetõttu halduskohtus tühistamiskaebusega vaidlustatav, ei ole kaebajad vaidlustanud. Eluruumi kui eraldiseisva asja võõrandamine kaebajatele ei oleks võimalik ka riigivaraseaduse alusel, sest eluruumi kui eraldiseisvat asja enam ei eksisteeri. Teoreetiliselt oleks võimalik kaebajatele võõrandada mõtteline osa XX kinnistust, ent sellist võõrandamise kohustust riigil ei ole, iseäranis ei oleks kohustust võõrandada seda turuväärtusest odavama hinna eest. Ka juhul kui kaebajatel oleks olnud mingil ajal õigus ja võimalus nende kasutuses olnud eluruumid erastada, ei oleks nende juurde ilmselgelt olnud võimalik maad erastada praeguse XX kinnistu ulatuses. Seega ei saa vaidlustatud otsuseid õigusvastaseks pidada ega tühistada ka seetõttu, et vastustaja ei ole kaalunud võimalust võõrandada vaidlusalust vara kaebajatele riigivaraseaduse alusel. Kuivõrd vaidlustatud otsuste tühistamiseks ei ole alust, tuleb rahuldamata jätta ka esitatud kohustamistaotlused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  5. P K ja A A palusid apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebused rahuldada – tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 15.12.2011 kirjades nr 6.1-06/62076 ja nr 6.106/62082 sisalduvad otsused ning kohustada Siseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveametit lahendama nende avaldused XX ja XX eluruumide erastamiseks kolme 3 jooksul või tuvastada alternatiivselt otsuste õigusvastasus. Kohtu seisukoht, mille kohaselt vaidlustatud otsused ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, kuna kõnealused eluruumid ei ole olnud ega olnud ka vaidlustatud otsuste tegemise ajal erastamise objektiks, ei ole kooskõlas asja materjalide ega kohaldatavate normidega. Riigikohus märkis 13.03.1998 otsuses nr 3-3-1-9-98, et eluruumi mitteerastamise mõjuva põhjuse äralangemisel tekib üürnikul EES §-de 3 ja 4 alusel subjektiivne õigus erastada eluruum (sama leiti otsuse nr 3-3-1-13-03 p-s 11 ja määruse nr 3-3-1-38-08 p-s 16). Tallinna Linnavolikogu 02.10.1997 otsusega nr 178 arvati vaidlusalused eluruumid erastamisele mittekuuluvate eluruumide nimekirjast välja. Tulenevalt Riigikohtu määrusest nr 3-3-1-38-08 pidanuks Siseministeerium ja/või Politsei- ja Piirivalveameti õiguseelneja teatama kaebajatele XX eluruumide erastamise võimalikkusest ning 3 kuu jooksul arvates nimetatud teate saamisest oleks kaebajatel olnud õigus esitada taas kord uus erastamise avaldus. Teadet mitteerastamise põhjuse äralangemise kohta ei ole kaebajatele kunagi saadetud, mistõttu tuleb lisaks eelnenutele tähtaegseteks lugeda ka 30.05.2001 avaldused. 4
(7)3-12-113 Kohus jättis tähelepanuta, et ajal, mil linnavolikogu vaidlusaluse vara erastamisele mittekuuluva vara hulgast välja arvas, polnud tegemist kinnisasjaga. XX ehitised kanti riigivara registrisse alles 11.12.1997 ja registreeriti maakatastris 23.05.
  1. Kinnistusraamatusse kanti riigi omandiõigus alles 27.02.
  2. Seega vahemikus 02.10.1997 kuni 11.12.1997 ei esinenud mingeid vara erastamist takistavaid tegureid. Haldusorganid ei ole oma kohustusi erastamisavalduste menetlemisel nõuetekohaselt täitnud. Isegi kui asuda seisukohale, et kohtuotsus on põhjendatud kinnisasja erastamise võimatust puudutavas osas, on otsus lõppjäreldustes ebaõige. Kaebajad väljendasid kohtuistungil oma seisukohta, et ehkki nende esimeseks eelistuseks on saada vaidluse tulemusena erastamistoimingute hinnaga oma kodu (XX elamud b ja c) omanikeks, soovivad nad selle võimatusel otsuste õigusvastasuse tuvastamist ja nendega tekitatud kahju väljamõistmist. Kuna kohus leidis ekslikult, et kõnealused elamud ei ole kunagi erastamise objektiks olnud, jättis kohus asjas tähtsust omavad tõendid hindamata, s.h erastamisavalduste tähtaegsuse ja erastamise võimalikkuse mistahes ajahetkel enne kinnistamist, hindamata, jõudes ebaõige otsuseni. Kohus ei pööranud piisavalt tähelepanu eluruumide erastamata jätmise tegelikele põhjustele. A. A esitas eluruumi erastamise avalduse 12.09.1994, seejärel 22.04.1996 ja 30.05.
  3. P. K esitas eluruumi erastamise avalduse 01.06.1995 ja 30.05.
  4. Kaebajad on esitanud eluruumide erastamise avaldused tähtaegselt ja korduvalt. Vaidlustatud otsused on seega õigusvastased ja tuleb seetõttu tühistada või tühistamise võimatuse korral tuvastada nende õigusvastasus, andes sellega kaebajatele võimaluse riigivastustuse seaduse (RVastS) alusel kahjunõude esitamiseks. Kuivõrd kinnistut ei ole riik seni võõrandanud ega seda kohustustega koormanud, on hea tahte korral võimalik leida mitmeid tehnilisi lahendusi tekkinud olukorra lahendamiseks, XX kinnistu jagamiseks ja ositi kaebajatele võõrandamiseks.
  5. Vastustajad palusid apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata jätta järgmistel põhjendustel. Kaebajad ei ole osundanud ühelegi materiaalõiguse normile, mida kohus ebaõigesti kohaldas või kohaldamata jättis, ega selgelt märkinud, milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kaebajate väited, et
  6. a kevadel teatati nende erastamisavalduste kaotsiminekust ja paluti esitada uued erastamisavaldused, on paljasõnalised. Kaebajad ei ole enne 30.05.2001 erastamisavaldusi esitanud. Politsei- ja Piirivalveameti arhiivimaterjalidest ei ole tuvastatud, et kaebajad oleksid väidetud ajal erastamisavaldused esitanud. Arusaamatuks jääb, millele tuginedes leiavad kaebajad, et eluruumi mitteerastamise põhjuse äralangemisest teavitamine oli vastustajate õiguseelneja kohustus. Vastustajate hinnangul ei ole Riigikohtu määruses nr 3-3-1-38-08 seda kajastatud ja vaidluse asjaolud on erinevad. EES regulatsioonist ei tulene Siseministeeriumile ja/või Politsei- ja Piirivalveameti õiguseelnejale kohustust teavitada mistahes ajahetkel üürnikke eluruumi erastamise võimalikkusest. EES § 5 lg 1 p 1 ja § 22 lg-d 5 ja 61 näevad selgesõnaliselt ette, et eluruumi erastamiseks tuleb tähtaegselt esitada avaldus. Kaebajad avaldasid soovi erastada eluruum ja esitasid vastavad avaldused 30.05.
  7. Sellega ei tekkinud neil tagasiulatuvalt subjektiivset õigust erastamisele pelgalt seetõttu, et eluruumid võisid olla mingil ajahetkel erastamise objektiks. Kaebajate seisukoht, et kohus jättis tähelepanuta, et ajal, mil linnavolikogu vaidlusaluse vara erastamisele mittekuuluva vara hulgast välja arvas, ei olnud tegemist kinnisasjaga, pole asjakohane. Vaidlusalused eluruumid ei kuulunud erastamisele erastamisavalduste esitamise ajal ega vaidlustatud otsuste tegemise ajal. Halduskohus on õigesti leidnud ja selgitanud, et pärast XX asuvate hoonete muutumist kinnisasja oluliseks osaks, ei ole neis hoonetes asuvate ruumide erastamine EES alusel enam võimalik, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-23-
  8. 5
(7)3-12-113 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks ja uue otsusega kaebuste rahuldamiseks alust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus

§ 201lg 4 alusel vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Käesolevas asjas vaidlustatud otsusega jäeti kaebajate avaldused eluruumi erastamiseks rahuldamata esiteks seetõttu, et avaldused on esitatud pärast EES § 22 lg-s 5 sätestatud tähtaja möödumist, ja teiseks seetõttu, et XX b ja c elamutes asuvad eluruumid ei ole EES § 3 lg 5 p 6 kohaselt erastamise objektiks, kuna need on 11.12.1997 kantud riigivara registrisse.
  2. Halduskohus leidis, et kõnealused eluruumid ei olnud erastamise objektiks nii seetõttu, et hooned, milles eluruumid asusid, olid kantud riigivarana riigivara registrisse (otsuses märgitud 22.12.1997, registri väljavõtte ja Rahandusministeeriumi 14.01.1998 õiendi nr 60-2-9/6595 kohaselt 11.12.1997) ega kuulunud EES § 3 lg 5 p 6 alusel erastamisele, kui ka seetõttu, et hoonete aluse maa kinnistusraamatusse kandmisega (otsuses märgitud 16.10.2002, registriosa väljavõtte kohaselt 16.10.2002 kinnistamisavalduse alusel sisse kantud 27.02.2003 - I kd, tl 38) muutusid hooned kinnisasja oluliseks osaks ja hoones asuvad eluruumid lakkasid olemast eraldiseisvad vallasasjad (erastamise objektid EES § 3 lg 1 mõttes). Veel leidis halduskohus, et eluruumide erastamine kaebajatele ei ole võimalik EES § 217 alusel, kuna XX asuvat kinnisasja ei ole korteriomanditeks jaotatud ja seadus ei anna kaebajatele õigust kinnisasja korteriomanditeks jagamist nõuda, ega ka võõrandamine riigivaraseaduse alusel, sest eluruumi kui iseseisvat asja enam ei eksisteeri. Eeltoodud halduskohtu seisukohti ei ole kaebajad apellatsioonkaebuses vaidlustanud.
  3. Halduskohtu seisukoht, mille kohaselt isegi juhul, kui leiaks tõendamist erastamisavalduste esitamine kaebajate poolt vastavalt
  4. ja
  5. a-l, ei oleks alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks, sest lõppkokkuvõttes on haldusorgan asja lahendanud õigesti ja teistsuguse resolutiivosaga otsust ei oleks olnud võimalik teha, on kooskõlas kohtupraktikaga. Riigikohtu halduskolleegium leidis 14.05.2002 otsuse nr 3-3-1-25-02 p-s 24, et „õigusi rikkuva ja õigusvastase haldusakti võib menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt jätta tühistamata juhul, kui pärast haldusakti tühistamist tuleks samasisuline akt igal juhul uuesti välja anda“. Kuna vaidlustatud otsustega lahendati kaebajate erastamisavaldused ja ka kaebajad möönavad, et kõnealuste eluruumide neile erastamine ei ole enam eluruumide erastamise seaduse alusel võimalik, ongi antud juhul tegemist sellise olukorraga, kus haldusorganil tuleks pärast vaidlustatud otsuste tühistamist otsustes kaebajate poolt erastamisavalduste esitamise tähtaja ebaõige kajastamise tõttu, igal juhul anda välja samasisulised otsused kaebajate erastamisavalduste rahuldamata jätmise kohta. Seega ei oleks vaidlustatud otsuste tühistamine ka nende väidetava osalise õigusvastasuse tõttu menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt põhjendatud.
  6. Nõustuda ei saa kaebajate etteheitega, mille kohaselt oleks halduskohus pidanud kaebajatele selgitama alternatiivse tuvastamisnõude esitamise vajadust või kaebuses sisalduva tühistamisnõude tuvastamisnõudeks muutmise võimalikkust. Üleminek tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele võiks olla vajalik seoses võimaliku kahjunõude esitamisega tulevikus. Käesoleval juhul halduskohtul selline selgitamiskohustus puudus, sest kaebajatele kahju tekkimine ei saa olla seotud vaidlustatud otsustega, millega on üksnes tuvastatud erastamise võimatus, vaid haldusorganite mingi varasema võimaliku tegevuse või tegevusetusega, mille tagajärjel kujunes olukord, et vaidlusaluste eluruumide kaebajatele erastamine ei osutunud enam võimalikuks (s.o eeldusel, et tuvastamist leiab kaebajate erastamisavalduste tähtaegsus). Kuna vaidlustatud otsustega jäeti kaebajate erastamisavaldused rahuldamata, siis võib vaidlustatud otsuste jõustumisega seostada pigem võimaliku kahjunõude esitamise tähtaja kulgema hakkamist. Kuna kaebajatele kahju tekkimine ei saa seonduda vaidlustatud otsustega, siis ei ole 6

(7)3-12-113 nende otsuste õigusvastasuse tuvastamine põhjendatud ega kaebajate õiguste kaitseks vajalik. Eeltoodud põhjendustel puudub alus ka aktsepteerida kaebuses sisalduva tühistamisnõude muutmist tuvastamisnõudeks apellatsioonimenetluses (

§ 49lg 2).

Kaebuste nõuete muutmine suuremas ulatuses (nt varasemate haldusaktide või toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks) ei ole

§ 49lg 2 järgi lubatav. 14. Arvestades eeltoodut, on kaebajatel tulevikus soovi korral võimalik RVast

S §-s 17 sätestatud korras ja tähtajal esitada kahju hüvitamise taotlus kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtule (vt ka RVastS § 18 ja

§ 46lg 4).

Kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel on muu hulgas oluline tuvastada kaebajate poolt eluruumi erastamise avalduste esitamise tähtaegsus, erastamise võimalikkus mistahes ajahetkel enne kõnealuste hoonete aluse maa kinnistamist ja haldusorgani poolt erastamisavalduste menetlemise nõuetekohasus. Arvestades, et kõnealuste eluruumide erastamine kaebajatele ei ole enam eluruumide erastamise seaduse alusel võimalik, ei ole eeltoodud asjaolud käesoleva vaidluse lahendamisel olulised.

  1. Nõustuda võib kaebajatega selles, et kuni riik ei ole kinnistut koormanud ega võõrandanud, on võimalik leida olukorra lahendamiseks mitmeid võimalusi. Samas tuleb märkida, et kaebajatel puudub õigus nõuda nii kinnistu jagamist kui ka kaebajatele ositi võõrandamist. Olukorra lahendamine on võimalik vaid kokkuleppel, kuid kohus ei saa vastustajat sellise kokkuleppe sõlmimiseks kohustada.
  2. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning vaidlustatud halduskohtu otsus muutmata. 17.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebajate kasuks, jäävad nii kaebajate halduskohtus nende kanda jäetud menetluskulud kui ka apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv 15,97 €) nende enda kanda. Vastustajad ei taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist ega esitanud menetluskulude nimekirja. Seega jäävad ka vastustajate võimalikud apellatsioonimenetluse kulud

§ 109lg 1 neljanda lause kohaselt nende enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Lilianne Aasma /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.