Obsah (5)

§ 163§ 657§ 651§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-11-31218 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.01.2013, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Ande Tänav, Malle Seppik Tsiviilasi

) §-le 367 ning liisingulepingu üldtingimuste p-dele 3.7, 7.4 ja 741 kostjalt välja mõista 14 122,07 eurot ja viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni järelmaksuga müügilepingu nr 00145029L p-s 5.1 sätestatud määras s.o. 0,25% päevas. Kohtuistungil alandas hageja nõuet 92,95 eurot, s.o. kindlustusmakse osas perioodi 24.07.2008-15.08.2008 eest, kuna sõiduk tagastati 23.07.

1. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukoht
2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4. aasta alguses tekkisid OÜ-l QuickBalt makseraskused liisingulepingust tulenevate liisingumaksete tasumisel. 13.05.2008 teatisega lepingute ülesütlemise kohta andis hageja OÜ-le QuickBalt võlgnevuse 46 348,37 krooni (2962,20 euro) tasumiseks täiendava tähtaja. OÜ-l QuickBalt rahalised vahendid puudusid, kuid lepingut üles hageja poolt ei öeldud, mida tõendab arvete jätkuv esitamine. Hagiavaldusest ei nähtu millise kuupäeva seisuga liisinguleping üles öeldi. Kuna liisinguese kuulus tagastamisele, kui hageja lepingu üles ütleb, siis kuivõrd hageja eelnimetatud teatise alusel lepingut üles ei öelnud, puudus liisinguvõtjal ka kohustus liisinguese tagastada ja OÜ-l QuickBalt oli põhjendatud arusaamine lepingu jätkamisest.
6. juuli teises pooles sai kostja abikaasa telefonikõne, milles teda teavitati liisingueseme üleandmise nõudest. Liisinguese anti hagejale üle hageja esmase liisingueseme tagastamise nõude esitamisel. Enne ei olnud OÜ-d QuickBalt teavitatud liisingueseme üleandmise ajast ja kohast ning ka arveid väljastati edasi. Seega puudus OÜ-l QuickBalt teave liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise kohta ja liisingueseme 4 tagastamise kohustuse osas. Seetõttu ei ole õige väide, et OÜ QuickBalt keeldus liisingueset tagastamast, millest tulenevalt hageja pidi pöörduma tagastusteenust pakkuva koostööpartneri poole ning põhjendamatu on ka tagastusteenuse kulu 159,78 eurot. OÜ QuickBalt tagastas liisingueseme hagejale 23.07.
7. Tagastamisaktil on märgitud sõiduki ainsateks nähtavateks puudusteks kriimustused tagastange paremal nurgal ning mittetöötav õhkvedrustus. Sõiduki OÜ Reeborn poolt Saksa Auto AS-le üleandmisel 28.07.2008 olid sõidukile tekkinud juba täiendavad puudused – täkked ja kriimustused esistangel ning kriimustused parempoolsetel ustel. Seega tekkisid sõidukile pärast üleandmist täiendavad kahjustused.
8. Sõiduki tagastamisel hagejale 23.07.2008 sõiduki turuhinda ei määratud. Hageja ei ole tõendanud, milline oli sõiduki turuhind selle tagastamise hetkel, eelkõige seda, et sõiduki väärtus oli väiksem kui sõiduki liisingulepingujärgne jääkmaksumus koos tähtaegselt tasumata liisingumaksete võlgnevusega.
9. Vara müügiakti kohaselt on sõiduk antud Saksa Auto AS-le müüki 01.08.2008 ning vara realiseerimismaksumuseks on määratud 480 000 krooni (30 677,59 eurot) koos käibemaksuga. Vara maksumuse määramise aluseks on akti kohaselt hinnakomitee 01.08.2008 otsus. Kostjal on põhjendatud kahtlus, et sõiduki ülevaatus teostati alles 18.09.2008, s.o. 2 kuud peale sõiduki tagastamist. Riigikohus on lahendi 3-2-1-77-08 p-s 16 leidnud, et määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajat), et need teaksid hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda. Hageja ei teavitanud liisinguvõtjat ega kostjat kui käendajat pärast sõiduki tagastamist sõidukile määratud realiseerimismaksumusest, sh sellest, millise hinnaga ning millisel viisil planeerib hageja asuda pakkuma sõidukit müügiks kolmandatele isikutele. Seega kostjal ega liisinguvõtjal ei olnud võimalik müügiprotsessis osaleda, et leida sõidukile võimalikult kõrge hinnaga ostja. Kostja ei ole teadlik, millise hinnaga asus hageja sõidukit tegelikult võõrandama ning kas hageja poolt sõidukile määratud turuhind vastas üldse sõiduki tegelikule turuhinnale. Samuti ei teavitatud müügihinna alandamisest arvestades, et sõiduki esialgseks realiseerimismaksumuseks määrati 480 000 krooni (30 677,59 eurot), kuid sõiduk võõrandati väidetavalt hinnaga 284 050 krooni (18 154,10 eurot).
10. Hageja on sõiduki hinda igakuiselt alandanud välja toomata selleks mõistliku põhjendust. Kuna leping lõppes 09.07.2008, on põhjendamatu kindlustusmakse perioodi 16.07.200815.08.2008 eest. Samuti tuleb viivisenõuet vähendada seaduses kehtestud määrani, kuna kostja on tarbija. Maakohtu otsus
11. Harju Maakohus rahuldas 20.06.2012 otsusega hagi osaliselt ja mõistis Rainar Valgilt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja põhivõlgnevuse 6015,79 eurot ja viivise perioodi 05.07.2011-20.06.2012 eest summas 5290,56 eurot ning alates 21.06.2012 tasumata põhinõudelt 0,25% päevas kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 6015,79 eurot. Menetluskulud jättis kohus kooskõlas

§ 163lg-ga 1 57% ulatuses hageja kanda ja 43% ulatuses kostja kanda.

1. Kohus leidis, et 13.05.2008 teatis lepingu ülesütlemise kohta, milles hageja andis kostjale täiendava tähtaja 14 päeva võlgnevuse tasumiseks, on kooskõlas VÕS §-ga
3. Peale teatise saamist võttis kostja ühendust hagejaga ning toimusid läbirääkimised võlgnevuse tasumiseks ja osaliselt ka võlgnevust tasuti, mistõttu hageja lepingut kohe ei lõpetanud, vaid alles 09.07.
4. Hageja pikendas poolte kokkuleppel võlgnevuse tasumise tähtaega, mis ei ole vastuolus seaduses sätestatud lepingu ülesütlemise korraga. Samuti ei sätesta seadus, et lepingu ülesütlemiseks tuleb saata uus teade, kuna esialgses teates oli selgelt märgitud, et antakse tähtaeg võlgnevuse tasumiseks ja kui võlgnevust 5 tähtajaks ei tasuta, ütleb hageja lepingu üles. Seega liisinguvõtja oli võlgnevuses maksete tasumisega üle kolme kuu, ei tasunud võlgnevust talle antud täiendavate tähtaegade jooksul ja hagejal oli õigus, tuginedes liisingulepingu üldtingimuste p-dele 7.1.2 ja 7.1.
5. leping 09.07.2008 üles öelda.
6. Kuna kostja käendas liisinglepingut, siis hagi esitamine kostja vastu on VÕS § 65 lg-st 1 tulenevalt lubatud.
7. Hageja on nõude esitanud alljärgneva arvestusega: tähtajaks tasumata arved 3013,53 eurot (tl 24-30) + vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 956,74 eurot (ilma käibemaksuta, tl 34-39) + vara jääkmaksumus 25 536,63 eurot (ilma käibemaksuta) = 29 506,90 – sõiduki müügist saadud 15 384,83 eurot (ilma käibemaksuta) = 14 122,07 eurot – kohtuistungil loobutud summa 92,95 eurot kindlustuse eest perioodil 24.07.200815.08.2008 = 14 029,12 eurot.
8. Kohus leidis, et põhjendatud nõuded on tähtajaks tasumata arved: 05.03.2008 arve 1727,11 krooni, 03.04.2008 arve 10 855,49 krooni, 06.05.2008 arve 10 850,09 krooni, 04.06.2008 arve 8884,67 krooni, 06.06.2008 arve 1960 krooni, 03.07.2008 arve 10 914,17 krooni ja 13.08.2008 arve (kindlustus perioodi 16.07-23.07.2008 eest) 32.32 eurot (16.0715.08.2008 s.o. 31 päeva eest 1960 krooni ehk 125,27 eurot, päevas 4,04 eurot ja 8 päeva eest 505,70 krooni ehk 32,32 eurot). Kõik kokku 45 697,23 krooni ehk 2920,58 eurot. Kuivõrd liisinguese tagastati 23.07.2008, siis tulenevalt liisingulepingu üldtingimuste p-st 6.3.1 on liisingueseme tagastamise ajani põhjendatud kindlustusmaksete tasumine.
9. Põhjendatud kulu on ka müügieelne tehniline ülevaatus 27,72 eurot ja sõiduki realiseerimise eest makstav tasu 769,24 eurot (tl 36-39). Sõiduki tehniline ülevaatus peale sõiduki tagastamist ja enne müüki suunamist on vajalik ja põhjendatud, et kindlaks teha sõiduki tehniline olukord ja tuvastada võimalikud rikked ning vead, mis omavad tähtsust ka sõiduki hinna määramisel. Samuti on põhjendatud müügikulu, kuna kostja ise sõidukite müügiga ei tegele.
10. Ka sõiduki tagastusteenuse kulu on põhjendatud. Isegi juhul kui pooled pidasid pärast lepingu ülesütlemise teatise saatmist läbirääkimisi võlgnevuse tasumiseks ja hageja pikendas võlgnevuse tasumise tähtaega, kuid võlgnevust ikkagi ei tasutud, pidi kostja aru saama, et liisinguese tuleb tagastada ja selleks tuleb ühendust võtta lepingu ülesütlemise teatise saatjaga. Kuna kostja seda ei teinud, siis oli hagejal õigus kasutada tagastusteenust ja nõue tagastusteenuse kasutamise eest summas 159,78 on põhjendatud (tl 34-35). Hageja on kõik nimetatud kulud ka kandnud. Maakohus viitas Riigikohtu lahendi nr 3-2-152-11 p-le
12. Liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1, mille kohaselt kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandjale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa ehk liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe, on kohtu hinnangul kostjat ebamõistlikult kahjustavad, kuna ei võeta arvesse liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel ja pannakse tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtjale, eriti veel juhul kui liisinguvõtja ei saa müügiprotsessis osaleda. Seega on nimetatud üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.
13. selles osas kostjat ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning vastavalt VÕS § 42 lg-le 1 tühised. Maakohus viitas Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-3308, 3-2-1-77-08 ja 3-2-1-11-
15. Vastavalt TsÜS §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Vaidlusaluse sõiduki väärtust (turuhinda) liisingueseme tagastamisel 23.07.2008 kindlaks ei tehtud. Vastavat sõiduki hindamisakti ei ole kohtule 6 esitatud. Sõiduk müüdi 25.02.2009 hinnaga 284 050 krooni ehk 18 154,10 eurot (koos käibemaksuga) (tl 40,93). Hageja esitas kohtule andmed selle kohta, et vaidlusaluse sõiduki hinda on korduvalt alandatud perioodil 01.08.2008- 30.01.2009, mil lõplikuks hinnaks määrati 299 000 krooni (19 109,58 eurot) (tl 85-90) ja AS Saksa Auto teatise, mille kohaselt sõiduk suunati müüki hinnaga 30 677,65 eurot, hinda igakuuliselt alandati ja 27.02.2009 müüdigi sõiduk hinnaga 18 154,10 eurot (tehti ka ostjale lubatud hinnaalandus 5%) (tl 129). Seega müüdi sõiduk oluliselt madalama hinnaga, kui oli sõiduki jääkväärtus liisingulepingu kohaselt ja sõiduki müüki suunamise alghind. Müügihinnast ja müügihinna alandamisest liisinguvõtjat ja kostjat (käendaja) ei teavitatud, mida kinnitas ka hageja esindaja kohtuistungil.
16. Seega ei ole põhjendatud hageja väited, et liisingueseme väärtus tagastamise hetkel 23.07.2008 ja müügihind 25.02.2009 (s.o 6 kuud hiljem) on samad. Arvestades liisingueseme olemust, siis selle väärtus aja möödudes langeb, seega langeb sõiduki hind poole aasta jooksul kindlasti. Pooled on esitanud kohtule portaali auto24 hinnapäringud, millistest nähtub, et samalaadse sõiduki keskmine müügihind perioodil 01.01.200831.07.2008 on 32 307 eurot ja perioodil 01.08.2008- 28.02.2009 27 212 eurot (tl 82-84, 144-145). Analoogsete sõidukite keskmine müügihind on 6 kuuga langenud 5095 eurot. Antud olukorras, kus liisingueset tagastamisel nõuetekohaselt ei hinnatud, leidis kohus, et vara väärtuseks tagastamise hetkel tuleb lugeda liisingueseme müüki suunamisel määratud hind 30 677,59 eurot (käibemaksuga) – 10% = 27 609,83 eurot (käibemaksuga) ja 23 398,16 eurot (käibemaksuta). Nimetatud väärtus on mõistlik ja vastab ka poolte esitatud autoportaalis auto24 analoogsete sõidukite keskmisele hinnale
17. aastal (32 307 eurot ja 27 212 eurot). Sõiduki müüki suunamisel määratud hind 30 677,59 eurot ei vastanud ilmselt vaidlusaluse sõiduki turuväärtusele, kuna selle hinnaga ei õnnestunud sõidukit mõistliku aja jooksul võõrandada. Seda tõendab hageja poolt esitatud autoportaali auto24 müügikuulutus vaidlusaluse sõiduki kohta (tl 104-106) ja AS Saksa Auto teatis, et sõiduk oli perioodil august 2008-veebruar 2009 aktiivses müügis, kuid seda ei õnnestunud müüa vaatamata sellele, et müügihinda igakuuliselt 6 kuu jooksul alandati (tl 129). Kui sõiduk oleks koheselt müüki suunatud õige väärtusega, oleks võõrandamine mõistliku aja jooksul reaalsem. Kuna liisinguandjat ega kostjat liisingueseme hinna alandamisest ei teavitatud, ei saa liisingueseme võõrandamise hinnariski panna kostja kanda. Kostja ei saanud müügiprotsessis osaleda ega liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.
18. Vastavalt VÕS § 367 lg-le 3 kuulub kuludest mahaarvamisele liisingueseme väärtus tagastamise hetkel 23 398,16 eurot (käibemaksuta). Seega hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele summas 2920,58 + 956,74 + 25 536,63 = 29413,95 – 23 398,16 = 6015,79 eurot.
19. Hageja nõudis kostjalt viivist alates hagi esitamisest s.o 05.07.2011 kuni põhivõla tasumiseni lepingu p-s 5.1 sätestatud määras s.o 0,25% tasumata põhivõlalt päevas. VÕS § 94 järgi, kuna liisingulepingus on ette nähtud viivisemäär 0,25% päevas, kuulub kohaldamisele lepinguga ettenähtud viivisemäär. Seega viivisenõue on põhjendatud perioodi hagi esitamisest 05.07.2011 kuni kohtuotsuse tegemiseni 20.06.2012 s.o 352 päeva eest 5290,56 eurot (0,25% 6015,79-st on 15,03 eurot päevas x 352 = 5290,56 eurot) ja edasine viivis vastavalt

§-le 367 0,25% tasumata põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte üle põhivõla s.o. 6015,79 euro. Kostja nõudis kohtuistungil viivise vähendamist. Põhivõlast suuremat viivisenõuet tuleb põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peab võlausaldaja tõendama, et kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud suurem kahju. Võlausaldaja ei ole seda tõendanud. Maakohus toetus Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-87-

1. 7 Hageja apellatsioonkaebus
2. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi põhinõude osas rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi kogu põhinõude ulatuses.
3. Maakohus on otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja protsessiõigusnorme ning hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi.
4. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ning seega tüüptingimustena tühised VÕS § 42 lg 1 alusel. Sellist seisukohta pole kostja kordagi menetluses esitanud ega põhjendanud, seetõttu on kohtu sellekohane järeldus meelevaldne. Menetluse kestel on kostja viidanud ilma põhjendusteta Riigikohtu lahenditele nr 3-2-177-08 ja 3-2-1-33-08 ning neid tsiteerides leidnud, et hageja ei ole määratlenud liisingueseme turuväärtust selle tagastamise hetkel. Nimetatud Riigikohtu lahendid käsitlevad aga olukorda, kus kohtud on konkreetses olukorras leidnud, et lepingu punktid, mille kohaselt lähtutakse lõpliku nõude arvestamisel üksnes sõiduki müügihinnast, hoolimata sõiduki tegelikust turuväärtusest, on tühised. Kuivõrd hageja on seisukohal, et sõiduki müügihind on selle tegelik turuväärtus (sest on kujunenud läbi professionaalse müügitehnika ja avaliku müügiprotsessi), ei ole antud juhul tegemist kostjat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega ning hageja nõude arvestamisel on võimalik lähtuda sõiduki tegelikust müügihinnast. Nii kostja kui maakohus on hagejale ette heitnud, et hageja ei ole kostjat teavitanud sõidukile määratud hindadest ning seega ei ole kostja saanud müügiprotsessis osaleda. Hageja on selgitanud, et vastavat protseduuri ettenägev Riigikohtu praktika ilmnes alles Riigikohtu 08.10.2008 otsuses nr 3-2-1-77-
5. Selleks ajaks oli sõiduki müügiprotsess juba alanud (sõiduk suunati müüki alates 01.08.2008), mistõttu ei saanud hageja ka Riigikohtu vastavatest suunistest lähtuda. Seega on nimetatud etteheide ajalises mõttes ennatlik ja põhjendamatu.
6. Maakohus on sõiduki turuväärtuse määramisel tuginenud müügipakkumistele portaalis auto24.ee. Müügikuulutustest nähtuvad pakkumise hinnad ning on teadmata, milliseks reaalselt kujunevad tehingu hinnad. Müügipakkumise hinna näol on tegemist müüja ühepoolse nägemusega asja väärtusest ning subjektiivse hinnanguga. See aga ei tähenda, et turg sellele nägemusele vastab. Tihti on vajalik hinda korduvalt alandada ning selle tulemusel jõutakse asja tegeliku väärtuseni. Omades andmeid pakkumiste kohta, ei saa väita, et antud vaidlusaluse sõiduki väärtus ei saa olla madalam. Majandusteoorias tõestatud tõde on, et asja tegeliku turuväärtuse määrab pakkumise ja nõudluse suhe, mis realiseerub asja hinnas. Lisaks on maakohus viidanud, et müügihinna turuväärtusele mittevastavust kinnitab ka asjaolu, et müügihind oli oluliselt madalam lepingu ülesütlemiseaegsest jääkmaksumusest. Eelneva seisukohaga hageja ei nõustunud. Sõiduki jääkväärtus (-maksumus) määratakse liisingulepingu sõlmimisel ning see on lähtuv sõiduki algsest ostuhinnast vastavalt matemaatilisele maksegraafikule. Vaidlusalune leping on sõlmitud novembris 2006 ning sõiduk on müüdud veebruaris
7. Sõidukite üldised hinnad lepingu sõlmimise ajal olid teatavasti oluliselt kõrgemad kui sõiduki müügiperioodil tulenevalt majandusliku olukorra olulisest halvenemisest. Eeltoodust lähtuvalt ei ole võimalik käsitleda võrreldavatena sõiduki jääkmaksumust ning turuväärtust. Maakohtu ja kostja poolt viidatud müügipakkumise hind ning vaidlusaluse sõiduki lepinguline jääkmaksumus on sarnased vaid kokkusattumuse tõttu ning ei väljenda tegelikku olukorda.
8. Sõiduki realiseerimise hinna näol on tegemist sõiduki turuväärtusega selle tagastamise hetkel. Sõiduk suunati müüki 01.08.2008 ning võõrandati 25.02.
9. Juba müügiperioodi pikkus näitab, et hageja ei käitunud müügipakkumiste hindu määrates kergekäeliselt ning 8 kostjale kahjulikult. Samas ei ole põhjust eeldada, et selle perioodi kestel muutunuks sõiduki seisukord ning sellest tulenevalt ka selle väärtus. Kostja ei ole kuidagi tõendanud, et hageja oleks liisingueseme müügiprotsessis käitunud ebakorrektselt, mis tõi kaasa liisingueseme turuhinnast madalama hinnaga müümise.
10. Maakohus on hagejale ette heitnud, et hageja ei ole turuväärtust kindlaks määranud koheselt sõiduki tagastamisel. Kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 3, on hageja seisukohal, et seaduses ei olegi sätestatud, millal tuleb eseme turuväärtus kindlaks määrata. Vastavalt hageja kasutatud turuväärtuse väljaselgitamise metoodikale ei olegi võimalik tegelikku ja adekvaatset turuväärtust kindlaks määrata kohe – see peab selguma turujõudude toimel nõudluse ja pakkumise tulemusena. Hageja selgitas eseme turuväärtuse välja sõiduki müügiprotsessi tulemusena ehk tagantjärele ning selline teguviis ei ole vastuolus seadusega. Sõiduki algse müükisuunamise hinna määramisel lähtuti mh sarnaste sõidukite müügipakkumistest ning suunati sõiduk müüki võimalikult kõrge hinnaga. Müügiperioodil oli sarnaste sõidukite keskmine pakkumiste hind 27 212,00 eurot. Hageja suunas sõiduki müüki hinnaga 30 677,59 eurot (käibemaksuga). Siinkohal ei oma tähtsust ka asjaolu, et hagejale tagastamisel vajas sõiduk remonti. Hageja on selgitanud, et sõidukit pakuti müügiks kui oluliste puudusteta sõidukit (mida väljendab ka algne hind). Asjaolu, et sõiduki vastu huvi puudus, näitas, et küsitud hind ei vasta pakutavale kaubale ehk küsitud hinna näol ei ole tegemist selle turuväärtusega. Selle tõttu langetatigi pakkumise hinda seni, kuni see vastas turuväärtusele ehk kui pakutud hinnaga leidus sõidukile ostja. Seega sõiduki müügihind ja turuväärtus ei saa olla käsitletavad eraldi, kui müügiprotseduur on toimunud avalikult ning läbipaistvalt. Vaid sellisel juhul on võimalik müügiprotsessi tulemusena välja selgitada asja turuväärtus. Antud juhul on müügiprotsess toimunud avalikult, kasutades professionaalset tehnikat ja metoodikat. Üksnes asjaolu, et hageja ei kaasanud vastavalt müügiprotsessi kestel ilmunud Riigikohtu praktikale kostjat müügiprotsessi juurde (ei saatnud vastavaid teatiseid) ei tähenda, et sõiduki tegelikku müügihinda ei saaks käsitleda selle turuväärtusena. Vastavalt Riigikohtu lahendile nr 3-21-52-11 võib kohus tuvastada, et hind, millega sõiduk võõrandati, oligi selle tagastamisaegne turuväärtus.
11. Maakohus on võrrelnud kostja esitatud väljavõtet portaalis auto24.ee sarnaste sõidukite müügipakkumiste kohta perioodil 01.01.2008-31.07.2008, kus keskmiseks müügipakkumise hinnaks oli 32 307,00 eurot ja hageja esitatud sarnast väljavõtet perioodil 01.08.2008-28.02.2009 (müügiperiood), kus keskmiseks müügipakkumise hinnaks oli 27 212,00 eurot ning jõudnud järeldusele, et sõiduki väärtus on müügiperioodil langenud 5 095,00 eurot. Põhjendamatu on võtta võrdlusmaterjaliks kostja väljavõte perioodist 01.01.2008-31.07.
12. Sõiduk tagastati alles 23.07.2008 ning periood alates 01.01.2008 ei puutu asjasse. Tähtsust võiks asjas omada üksnes sõiduki müügiperiood. Lisaks ei saa pakkumishindade muutumist käsitleda koheselt väärtuse muutumisena – pakkumishindu alandatakse pidevalt tulenevalt turunõudlusest ning tegeliku tehinguväärtuseni ehk müügihinnani jõudmiseks on vajalik pakkumise hinda tihti alandada.
13. Maakohus ei ole piisavalt hinnanud ka hageja esitatud Saksa Auto AS selgitusi. Viimane on kinnitanud, et sõiduki müügihind kujunes läbi tavapärase avaliku müügiprotsessi ning on seega käsitletav sõiduki turuväärtusena. Lisaks on Saksa Auto AS välja toonud, et salongist müüdi jaanuaris 2009 uus liisinguesemega sarnane sõidukimudel hinnaga 28 200,00 eurot. Seega ei saa olla mõeldav, et sarnase, u 3 aastat vana kasutatud ning avariisid läbinud sõiduki turuväärtus võiks olla kohtu poolt tuvastatud 27 609,83 eurot (käibemaksuga). Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks ei pidanud ta Saksa Auto AS-i kui müügiprotsessis osalenud professionaalse, mh uute ja kasutatud Volkswagenite müügiga tegeleva ettevõtte arvamust sõiduki turuväärtusest adekvaatseks ja arvestatavaks. 9 Kostja apellatsioonkaebus
14. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus rahuldas hageja viivisenõude põhivõlga ületavas osas ehk 5290,56 euro ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi viivisnõude osas perioodi 05.07.2011-20.06.2012 eest summas 5290,56 eurot ning alates 21.06.2012 tasumata põhivõlalt 0,25% päevas, kuid kokku mitte rohkem kui 6015,79 eurot. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
15. Kostja leidis, et kuivõrd kohus rahuldas hageja viivisenõude hagi esitamise ajast kuni otsuse tegemiseni 5290,56 euro ulatuses ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni arvestusega 0,25% põhinõudelt, kuid mitte rohkem kui 6015,79 euro ulatuses, siis seega kokku rahuldas kohus hageja viivisenõude 11 306,35 euro ulatuses (5290,56 + 6125,79 = 11 306,35). Sellises ulatuses viivisenõude rahuldamine ei vasta kohtu poolt otsuses märgitud seisukohale ega ka kehtivale kohtupraktikale. Tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-87-10 p-s 12 väljendatule, leidis kostja, et kohus oleks saanud rahuldada hageja viivisenõude selliselt, et viivised kokku, st alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni ei ületa põhivõla summat, s.o 6015,79 eurot. Vastused apellatsioonkaebustele
16. Kostja vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
17. Hageja kostja apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu seisukoht
18. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuste väited ei anna alust selle tühistamiseks.

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. 47. Kuna hageja on vaidlustanud maakohtu otsust põhinõude osalise rahuldamata jätmise osas ning kostja viiviste väljamõistmise osas, ei kontrolli ringkonnakohus muus osas maakohtu lahendi paikapidavust.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

1. Vastuseks hageja apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa põhinõude rahuldamisel arvestada liisingulepingu üldtingimuste p-dega 3.7 ja 7.4.
2. Maakohus on õigesti leidnud, et lepingutingimused, mis ei arvesta liisingueseme väärtust selle tagastamise hetkel ja panevad liisingueseme võõrandamise hinnarisk ainuüksi liisinguvõtja kanda, on kostjat VÕS § 44 tähenduses ebamõistlikult kahjustavad ning VÕS § 42 lg 1, lg 3 p 5 järgi tühised. Maakohus on nimetatud seisukohta esitades põhjendatult juhindunud Riigikohtu poolt 29.04.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, 08.10.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08 ja 05.03.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 märgitust. Kaebuse väide, et hageja ei saanud järgida sõiduki tagastamisel ja müügiprotsessis VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel kujunenud Riigikohtu praktikat, kuna 08.10.2008 lahendi nr 3-2-1-77-08 tegemise ajaks oli müügiprotsess juba alanud, ei ole asjakohane. Kõnealuses otsuses on Riigikohus viidanud juba kahele varasemalt tehtud (29.04.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 ja 17.06.2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08) lahendile, mis samuti käsitlevad liisingueseme väärtuse määramist selle tagastamisel ning liisingueseme müümist ilma kohustatud isikute osalemise võimaluseta. Mõlemas varasemas menetluses on üheks menetlusosaliseks olnud hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti). 10
3. Erinevalt hagejast leiab kolleegium, et maakohtu poolt leitud sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel vastab asjas esitatud tõenditele ja on põhjendatud. Kohus on õigesti lähtunud internetiportaali auto24 hinnapäringutest, millest nähtub, et samalaadse sõiduki keskmine müügihind perioodil 01.01.2008 – 31.07.2008 on olnud 32 307 eurot ja perioodil 01.08.2008 – 28.02.2009 27 212 eurot (I kd, tl 82-84 ja 144-145). Maakohus on lähtunud nimetatud hindade keskmisest 30 677,59 eurot (käibemaksuga), arvestanud hageja kasuks maha allahindlusprotsendina 10% ning saanud sõiduki vääruseks 27 609,83 eurot (käibemaksuga) ja 23 398,16 eurot (käibemaksuta). Kolleegiumi arvates on maakohtu sellekohane arvestuskäik tõenditel põhinev ja loogiline ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Seda, et müügikuulutused on sõiduki väärtuse hindamisel tõenditena kõlbulikud, on Riigikohus rõhutanud 05.03.2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-11-12 p-s
4. Sealsamas on kolleegium ka märkinud, et analoogsete sõidukite müügikuulutuste olemasolu korral lasub liisinguandjal kohustus tõendada, et sõidukit ei olnud võimalik müüa müügikuulutustes näidatud hinnaga. Kaebuse väide, et maakohus oleks pidanud sõiduki väärtuse määramisel arvestama sõiduki müügiprotsessi käigus kujunenud hinnaga, ei ole asjakohane, kuna nimetatud tõendid kajastavad sõiduki hinna kujunemist arvestusega, et liisingueseme võõrandamise hinnariski kannab ainuüksi liisinguvõtja või käendajana kostja.
5. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kostja on maakohtu lahendist ekslikult aru saanud ja seetõttu on kostja kaebus asjakohatu. Maakohus on viivise suurust piiranud põhinõude summaga 6015,79 eurot ning see hõlmab otsuse kohaselt nii viivist, mis on mõistetud välja perioodilt 05.07.2011 – 20.06.2012 kui viivist, mille kohus on mõistnud välja alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Üle maakohtu poolt põhjendatuks peetud põhinõude suuruse summa ei ole maakohus viivist välja mõistnud.
6. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jätab kolleegium apellatsioonimenetluse menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Iko Nõmm Ande Tänav Malle Seppik 11