← Eesti

3-11-863/10

Obsah (5)§ 37§ 3§ 19§ 29§ 12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-863 Otsuse kuupäev 08.07.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi XXi kaebus Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduv

§ 37esimene lõige sätestab, et igaühel on õigus haridusele.

Selline õigus on Euroopas laialt tunnustatud, olles kirja pandud paljudesse rahvusvahelistesse lepingutesse, millest paljudele on ka Eesti Vabariik alla kirjutanud. Õigus haridusele oleks aga sisutühi, kui seda ei tunnustataks. Seda seisukohta on väljendanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma

  1. juuli
  2. aasta lahendi Case "relating to certain aspects oflhe laws on the use of langnages in education in Belgium“ punktis
  3. Hariduse tunnustamise all tuleb silmas pidada nii toimingute sooritamist kui ka muid haldustegevuse liike. Ka haridusseaduse § 2 järgi peetakse "tunnustamist" ülioluliseks väärtuseks. Sama tuleneb ka ülikooliseaduse §-st
  4. Bakalaureuseeksami arvestamata jätmise tulemusel jääb kaebuse esitajal õppekava täitmata ning bakalaureusekraad saamata. Kaebaja arvates piiravad vaidlusalused sätted intensiivselt XXi põhiseadusega tagatud õigust haridusele, sest XXi bakalaureuseeksamit ei tunnustatud ehk ei peetud õigeks, kehtivaks ega väärtuslikuks.
  5. Vaidlusalused sätted piiravad intensiivselt ka XXi põhiseaduslikku õigust valida vabalt tegevusala ja elukutset, samuti õigust vabale eneseteostusele. XX on seisukohal, et ka igaühe valik läbida mingi individuaalne arengukava või seda jooksvalt muuta, on põhiseadusega kaitstud. Antud juhul ei saa olla argumendiks see, et XXil on juba kõrgharidus olemas ja tal justkui ei oleks õigusteaduse bakalaureusekraadi vaja. Kaebuse esitaja on valinud õppida õigusteadust. Kaebuse esitajal ei ole juriidilist kõrgharidust ja see takistab tal töötamast ametikohtadel ja tegutsemast tegevusaladel, mis seda eeldavad. Bakalaureuseeksam on stuudiumi lõpetamise üheks vältimatuks eelduseks. 3
  6. Vaidlusalused sätted piiravad intensiivselt ka XXi

§-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Võrreldes nende isikutega, kes tegid läbi sisuliselt sama eksami ja kellel arvestati sooritus bakalaureuseeksamina või kellel seda tehakse, on XX põhjendamatult halvemas seisus. XX on ka nendega võrreldes halvemas seisus, kelle bakalaureuseeksamit arvestati või arvestatakse magistri sisseastumiseksamina. XXil ei võimaldatud sama sooritust teiseks lugeda, kuigi bakalaureuseeksami nime all tehtud sooritust arvestati ja arvestatakse magistri sisseastumiseksamina nendel üliõpilastel, kes selleks soovi avaldasid või avaldavad. Seejuures on oluline just see, et bakalaureuseeksami ja magistri sisseastumiseksami sisu, hindamiskriteeriumid jm on võrdsed, mitte see, milline nimi eksamile antud on. Kaebuse esitaja oli bakalaureuseeksami sooritanud ja/või bakalaureuseeksami magistri sisseastumiseksamiks arvestatuks saanud üliõpilastega võrdses seisundis, kuid teda koheldi ebavõrdselt.

  1. Põhiõigust piirav õigusakt rikub põhiõigust, kui see ei ole põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt RKPJK
  2. juuni
  3. aasta otsus asjas nr 3-41-5-05, punkt 7; RKPJK
  4. detsembri
  5. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-10, punkt 46). Vaidlusalused kõrgharidusstandardi ja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra normid võivad olla formaalselt põhiseadusevastased ja on materiaalselt põhiseadusevastased, sest need sätted on ebaproportsionaalsed. Kui kohus leiab, et sätted ei ole formaalselt põhiseadusevastased, siis tuleb kontrollida materiaalset põhiseaduspärasust.
  6. Vabariigi Valitsus on kõrgharidusstandardi § 12 lõike 4 sõnastamisel seadnud legitiimseks eesmärgiks haridussüsteemi efektiivse toimimise ja kvaliteedi tagamise. Kõrgharidusstandardi seletuskirjast nähtub, et kõrgharidusstandardiga kehtestatakse ühtsed nõuded kõrgharidustaseme õpetele. Samas on kõrgharidusstandardi § 12 lõige 4 tekst ja mõte vastuolus kõrgharidusstandardi seletuskirjas väljendatuga, et "Õppe kvaliteedi kindlustamine ei saa olla normidega jäigalt reguleeritud, sest see viiks ebamõistliku ülereguleerimiseni. Õppimine ja Õpetamine on loov protsess, mis eeldab tahet ise aina paremaks saada. ". Kõrgharidusstandardi § 12 lõige 4 on XXi arvates määruse andja tehtud viga, mida näitab ka asjaolu, et kõrgharidusstandardi uuendamisel jäeti VÕTA reeglistik täielikult sisuliselt üle vaatamata (seletuskirja punkt 4).
  7. XX möönab, et iseenesest võivad hariduse kvaliteedi tagamine, haridussüsteemi efektiivse toimimise tagamine ja ühtsete nõuete kehtestamine olla legitiimseteks eesmärkideks, kuid antud juhul on põhiõiguste riive ebaproportsionaalne. Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb

§-st 11, mille järgi tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiravate õiguste ja vabaduste olemust. Proportsionaalsuse põhimõtte järgimine tähendab seda, et riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.

  1. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Vaieldamatult ebaproportsionaalne on sobivuse mõttes abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on abinõu vaidlusaluste sätete näol ebasobiv, sest ei soodusta ühelgi juhul eesmärgi saavutamist. Seda näitab ka kõrgharidusstandardi seletuskirjas märgitu, et "Õppe kvaliteedi kindlustamine ei saa olla normidega jäigalt reguleeritud, sest see viiks ebamõistliku ülereguleerimiseni/.../". Õppeasutusele igasuguse kaalutlusõiguse välistamine lõpueksamite üle kandmiseks VÕTA süsteemiga ei soosi mitte ühelgi juhul hariduse kvaliteedi tagamise, haridussüsteemi efektiivse toimimise tagamise ja ühtsete nõuete kehtestamise legitiimseid eesmärke. 4
  2. Kaebuse esitaja leiab , et abinõu ei ole vajalik. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu on mittevajalik vaid siis, kui on olemas üks teine abinõu, mille rakendamisel läheb vähemalt ühel asjaosalisel paremini, kuid mitte kellelgi halvemini (Riigikohtu järjepidev praktika: vt nt RKPJK
  3. juuni
  4. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-02, punkt 12; RKPJK
  5. aprilli
  6. aasta otsus asjas nr 3-4-1-3-04, punkt 31). Kaebuse esitaja arvates sisaldab haridusalane regulatsioon piisavalt võimalusi, et tagada hariduse kvaliteet ning haridussüsteemi efektiivne toimimine ja ühtsed nõuded kõrgharidustaseme õpetele. Sellest, kui õppeasutustel oleks diskretsiooniõigus lõpueksamite arvestamisel VÕTA süsteemiga, ei halveneks iseenesest hariduse kvaliteet ega haridussüsteemi efektiivne toimimine, see oleks vähemalt sama tõhus. Määruse andja ei ole diskretsiooniõiguse võimaldamist isegi kaalunud, nagu selgub kõrgharidusstandardi seletuskirja
  7. osast.
  8. Abinõu ei ole kaebuse esitaja hinnangul mõõdukas ehk proportsionaalne kitsamas tähenduses. Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav (Riigikohtu järjepidev praktika: vt nt RKPJK
  9. märtsi
  10. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-99, punkt 13; RKPJK
  11. detsembri
  12. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-10, punkt 55). Ühelt poolt tuleb kaaluda õiguse haridusele, õiguse valida vabalt tegevusala ja elukutset, vaba eneseteostuse õiguse ja võrdsuspõhiõiguse riive intensiivsust ja teiselt poolt haridussüsteemi efektiivse toimimise, haridussüsteemi kvaliteedi tagamise ja kõrgharidusele ühtsete nõuete kehtestamise eesmärke.
  13. Kaebuse esitaja arvates ei ole ebavõrdseks kohtlemiseks mõistlikku ega asjakohast põhjust. Nagu märgitud on XX jäänud halvemasse seisu võrreldes nende üliõpilastega, kellel samasisulise soorituse eest bakalaureuseeksam sooritatuks loeti. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus bakalaureuseeksam on üle kantav magistri sisseastumiseksamiks, aga vastupidi mitte. Kui õppeasutustel oleks expressis verbis õigus diskretsiooni kasutada, siis kaebuse esitaja arvates ei kannataks sellest iseenesest hariduse kvaliteet ega haridussüsteemi efektiivne toimimine. XX nõustub sellega, et igasugust sooritust ei tuleks arvestada bakalaureuseeksamina. Küll aga viib praegune regulatsioon tulemuseni, et isegi täpselt sama sooritust, mis on tehtud kasvõi üks päev varem, kuid teise nime all, ei saa sellegipoolest arvestada. Sellest tulenevalt on vaidlusalused kõrgharidusstandardi ja Tartu Ülikooli varasemate õpingute ja töökogemuse tingimuste ja korra relevantsed sätted ebamõõdukad.
  14. Eelnevast tulenevalt palub XX kohtul tunnistada Vabariigi Valitsuse
  15. detsembri
  16. aasta määruse nr 178 "Kõrgharidusstandard" § 12 lõige 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  17. novembri
  18. aasta määruse nr 17 "Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja kord" punkt 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata osas, milles need ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust bakalaureuseeksami arvestamisel. Kuna

§ 3

lõike 1 lause 1 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel ja kuna vaidlusalused sätted ei ole põhiseadusega kooskõlas, siis ei teostanud Tartu Ülikool vaidluskomisjoni keelduva otsuse andmisega võimu põhiseadusega kooskõlas olevate seaduste alusel, mistõttu tuleb vaidluskomisjoni otsus tühistada. 22. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja kohtult nõutava regulatsiooni andmata jätmise tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks. Selline pädevus kohtule tuleneb nt

JKS § 9 lõikest

  2. Kui kohus leiab, et VÕTA süsteem antud olukorra lahendamiseks, st magistri 5 sisseastumiseksami arvestamiseks bakalaureuseeksamina, ei kohaldu, tuleb kaebaja arvates vaadata, kas on olemas mõni muu regulatsioon, mida oleks võimalik rakendada eksami arvestamiseks.
  3. Kaebuse esitaja on sama vaidluse käigus Tartu Ülikoolilt korduvalt palunud alternatiivselt VÕTA süsteemile ükskõik millisel ülikoolile endale sobival viisil bakalaureuseeksam sooritatuks lugeda. Tartu Ülikool ka sellest nõudest järjepidevalt keeldunud. Seetõttu peab kaebuse esitaja võimalikuks, et üks-ühele ja piisava selgusega sõnastatud regulatsiooni antud olukorra lahendamiseks ei eksisteerigi. Igal juhul ei eksisteeri piisavalt õigusselget regulatsiooni. Normistiku olemasolu aga annaks selged juhised õppeasutustele praeguses vaidluses oleva situatsiooni lahendamiseks. Regulatsiooni andmata jätmine on sellest tulenevalt asjassepuutuv.
  4. XX leiab, et tulenevalt

§-st 3, on seadusandja kohustatud reguleerima põhiõigusi puudutavaid küsimusi. Seetõttu ka olukordi, mis puudutavad õigust haridusele, õigust vabale eneseteostusele, õigust vabalt valida tegevusala ning elukutset ja õigust võrdsele kohtlemisele, tuleb seadusandjal reguleerida. Kuna antud juhul on riive väga intensiivne, peab olema tagatud ka piisava õigusselgusega regulatsioon, mis antud juhul aga sootuks puudub või on vähemalt õigusselgusetu. Seega on (õigusselge) regulatsiooni andmata jätmine vastuolus põhiseaduse § 37 lõike 1 lausega 1, § 29 lõike 1 lausega 1, § 19 lõikega 1 ja § 12 lõike 1 lausega 1 ja sellest tulenevalt on kaebuse esitaja seisukohal, et nõutava regulatsiooni andmata jätmine tuleb tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks nii formaalse kui materiaalse põhiseadusevastasuse tõttu.

  1. Kui kohus leiab, et kõrgharidusstandardi § 12 lõige 4 ja Tartu Ülikooli varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra punkt 2 on põhiseaduspärased ja nõutav regulatsioon ei ole andmata jäetud või on nõutava regulatsiooni andmata jätmine põhiseaduspärane, siis palub XX kohtult vastustaja poolt jäetud kaalutlusõiguse kasutamatajätmise ja keeldumise aluseks olevate sätete väära tõlgendamise tõttu tühistada Tartu Ülikooli vaidluskomisjoni otsus.
  2. Kaebuse esitaja leiab, et vaidluskomisjoni otsus on haldusakt HMS § 51 lõike 1 mõttes. Haldusakti sisulise õiguspärasuse üheks eelduseks on kohaldatava õigusakti korrektne tõlgendamine ja rakendamine. XXi arvates Tartu Ülikool kõrgharidusstandardi § 12 lõiget 4 ja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra punkti 2 tõlgendanud ebakorrektselt ja ei ole põhjendamatult tõlgendatud in dubio pro üliõpilane. Kaebuse esitaja arvates ei vii ainult lingvistiline tõlgendus õiglase tulemuseni. Kõrgharidusstandardi § 12 lõike 4 sõnastamisel ei saa Vabariigi Valitsus kaebaja arvates olla mõelnud, et ka samas õppeasutuses sooritatud ja positiivsele tulemusele hinnatud muu nimega eksam, mis on identne lõpueksamile, ei ole siiski lõpueksamina arvestatav.
  3. VÕTA süsteemi eesmärk on reguleeritud kõrgharidusstandardi §-ga 11, mille punkti 1 järgi on VÕTA üheks eesmärgiks "suurendada isikute, sealhulgas erivajadusega isikute hariduslikku ja tööalast mobiilsust ning avardada elukestva õppe võimalusi". VÕTA rakendamisel peab õppeasutus lähtuma muuhulgas haldusmenetluse seadusest (kõrgharidusstandardi § 12 lõige 2). Tõlgendamisel tuleb lähtuda ka haridusseadusest, ,mille § 2 lõike 2 järgi lähtutakse hariduse põhialustes üldinimlike ja rahvuslike väärtuste, isiksuse, usu- ja südametunnistuse vabaduse tunnustamisest. Haridusseaduse § 2 lõige 3 sätestab hariduse eesmärgina ka igaühele pidevõppeks eelduste loomise. Nende eesmärkide ja põhimõtete valguses ei ole kaebuse esitaja arvates võimalik väita, et kõrgharidusstandardi § 12 lõike 4 ja Tartu Ülikooli varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra punkti 2 ratio legis oleks praeguses olukorras välistada õppeasutusel 6 bakalaureuseeksamit arvestatuks lugemast. Senine tõlgendus on aga viinud tulemuseni, kus kaebuse esitaja mitmeid põhiõigusi on ebaproportsionaalselt riivatud, kaebuse esitaja elukestva õppe võimalusi on väga intensiivselt kitsendatud, kaebuse esitaja isiksuse arengut ei ole tunnustatud, kaebuse esitajale on loodud haridusteel väga ebasoodsad tingimused ja on liialt kitsendatud tema eeldusi pidevõppeks. Kaebuse esitaja arvates on vaidlusaluste sätete tõlgendamine õige selliselt, et õppeasutusel on vähemalt kaalutlusõigus lõpueksami arvestamiseks. Selline tõlgendus lähtuks kaebuse esitaja arvates seaduse mõttest ja mõistliku seadusandja tahtest. XX on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluseid norme vääralt tõlgendanud ja jätnud kaalutlusõiguse kasutamata, mistõttu on ka Tartu Ülikooli vaidluskomisjoni otsus materiaalselt õigusvastane ja tuleb tühistada.
  4. Nagu kaebuse esitaja välja tõi on ta palunud vastustajal arvestada bakalaureuseeksamit vastustajale endale sobival viisil. Üheks võimaluseks ongi magistri sisseastumiseksami hinde sisse kandmine bakalaureuseeksami hindena VÕTA süsteemi väliselt. Vastustaja on ka sellest keeldunud, tuues põhjenduseks kõrgharidusstandardi § 7 lõike 6 ja Tartu Ülikooli õpekorralduseeskirja punkti
  5. Siinjuures võib samuti olla tegemist põhiseadusevastaste sätetega või vastuoluga nõutava regulatsiooni andmata jätmise näol. Kaebuse esitaja arvates teenivad need normid oma eesmärki ainult selles osas, et lõpueksamile ei peaks üliõpilast lubama enne, kui tal on läbitud konkreetselt lõpueksami sooritamiseks vajalikud ained. Kaebuse esitaja on palunud vastustajal kasvõi tingimuslikult bakalaureuseeksamit arvestada - tingimusel, et kõik ülejäänud ained on läbitud. Vastustaja on keeldunud igasugusest bakalaureuseeksami sooritatuks lugemisest. Samuti ei käi vaidlus lõpueksamile lubamise üle, mis on üheks õppekorralduseeskirja punkti 112 eelduseks, vaid lõpueksami arvestatuks lugemise üle. Kaebuse esitaja leiab, et tal on bakalaureuseeksam sisuliselt sooritatud. Seega ei ole õppekorralduseeskirja punkt 112 relevantne. Ka VÕTA süsteemi väliselt bakalaureuseeksami arvestamata jätmine on olnud väära normide tõlgendamise ja rakendamise tõttu õigusvastane ja seetõttu tuleb Tartu Ülikooli vaidluskomisjoni otsus tühistada.
  6. Põhjusel, et magistri sisseastumiseksam on sama, mis bakalaureuseeksam, siis palub XX kohtul kohustada ettekirjutuse tegemisega ilma asjaolude täiendava kaalumiseta Tartu Ülikooli arvestama kaebuse esitaja õigusteaduskonna baccalaureus artium-i õppekava bakalaureuseeksamit.Kui kohus leiab, et asjaolusid on vaja täiendavalt kaaluda, palub XX kohtul kohustada vastustajat ettekirjutuse tegemisega vastustajat asja uueks otsustamiseks.
  7. 03.06.2011 esitatud täiendavas seisukohas teatab kaebaja, et jääb kõikide seniste taotluste ja seisukohtade juurde ning taotleb täiendavalt kaebuse esitaja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamist või alternatiivselt VÕTA rakendamispraktika osalise õigusvastasuse tuvastamist Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kaebaja märgib, et käesoleva dokumendi kohtule esitamise ajaks on XXil sooritatud kõik Tartu Ülikooli õigusteaduskonna baccalaureus artium-i 2008/2009 õppeaasta õppekava läbimise eelduseks olevad õppeained Õppeainete sooritamise fakt näitab seda, et kaebuse esitaja põhiseadusega tagatud ja kaebuses välja toodud õigused on veelgi intensiivsemalt kahjustatud, sest nüüd ei ole kaebaja haridusteel ja isiklikus arengukavas mitte üksnes takistus õppekava täitmisel, vaid koguni bakalaureusekraadi saamisel. Ei ole ühelgi juhul menetlusökonoomiliselt mõistlik ega kaebaja õiguskaitsevõimalusi efektiivselt arvestav, kui kaebaja poolt õppekava läbimise fakt käesolevast vaidlusest kõrvale jätta.
  8. Kaebaja huvi rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamiseks on preventiivne. 7 Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus (Riigikohtu halduskolleegiumi
  9. jaanuari
  10. aasta otsus asjas nr 3-3-1-88-09, punkt 14). Kaebaja isiklik suhe VÕTA rakendamispraktikasse ja selle õigusvastasuse tuvastamisse tuleneb asjaolust, et kaebajal on lisaks Tartu Ülikoolist omandatud teadmistele ka varasem kõrgharidus, läbitud koolitused ja töökogemus, mida kaebaja soovib ka edaspidi õpingute käigus VÕTA raames üle kanda. Kui kohus tuvastaks VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse (kasvõi osaliselt), siis annaks see kaebajale reaalse eelise selle näol, et Tartu Ülikool peaks struktuuriüksuses, kus kaebaja õpib, VÕTA süsteemi rakendama õiguspäraselt ehk nii nagu peab, millest tulenevalt ei saaks enam kaebaja õigused kahjustatud ja ei oleks enam põhjust kohtusse pöördumiseks. Reaalne eelis seisneb ka aja kokkuhoius, õigusselguses, läbipaistvuses ja tulevikus teostatava õigusvastase haldustegevuse ära hoidmises.
  11. Seoses VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamise nõudega toob kaebaja välja olulised rikkumised, et tingivad kogu VÕTA süsteemi kasutamise õigusvastasuse või alternatiivselt osalise VÕTA süsteemi kasutamise kui ka rakendamispraktika õigusvastasuse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
  12. Kaebaja märgib, et varasemaid õpinguid ning töökogemust peab hindama dekaani korraldusega moodustatud komisjon (Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja punkt 86 ja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord punkt 5). M. Xi arvates tuleks alati või vähemalt bakalaureuseeksami või sellesarnase olulise soorituse arvestamise otsustamise jaoks igal juhul komisjon moodustada. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas iga taotluse läbi vaatamiseks komisjoni ei moodustata.
  13. Kaebaja märgib, et otsustest teavitamine on õigusvastane. Sellisel viisil nagu kaebajale VÕTA otsus teatavaks tehti, ei saa vastavalt HMS-le koormavat haldusakti teatavaks teha. Nagu nähtub kaebusele lisatud kirjavahetusest, siis on kaebajale algselt ilma faktiliste ja õiguslike põhjendusteta lihtsalt "ei" öeldud. Kaebajal kulus 7 päeva, et otsuse originaal kätte saada. Kui kaebaja ei oleks omal algatusel rohkem huvi tundnud, ei olekski põhjendusi ega otsust ennast tulnud.
  14. veebruari 2011 kiri ei ole haldusaktist teatavaks tegemine, vaid informatsioon haldusakti kohta. Selline VÕTA otsustest teatavaks tegemine rikub kaebaja arvates HMS § 62 lõike 2 punkti 1 ja seal viidatud õigusnorme. VÕTA otsuseid ei toimetata seaduses ettenähtud viisil kätte, puuduvad digitaalallkirjad.
  15. Kaebaja leiab, et enne VÕTA keelduva otsuse tegemist peaks ülikool üliõpilase ära kuulama (HMS § 40). Ärakuulamine ja arvamuse esitamine võiks muuta ülikooli mõtteviisi. XXit ei kuulatud ära, ta ootab siiani
  16. veebruaril 2011 palutud vastuvõttu VÕTA otsusest rääkimiseks.
  17. VÕTA otsustel puudub vaidlustamisviide. Viite puudumine muudab koormava otsuse saanud isiku õiguskaitsevahendite otsimise oluliselt keerulisemaks, eriti arvestades seda, et üliõpilane on nõrgemal positsioonil kui ülikool. Vaidlustamisviite puudumine kõikidel VÕTA plankidel on oluline rikkumine.
  18. Nimetatud põhjustel on VÕTA süsteemi kasutamine Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas õigusvastane ja ülikooli võimalik autonoomia seda küsimust reguleerida ei ole ja ei saa olla sedavõrd vaba ja piiritu, et sellisel viisil üliõpilase huvid kõrvale jätta. Kui seadusandja on VÕTA süsteemi loonud ja ülikool seadusega lubatud piires selle kohta enda õigusakte andnud, tuleb sellest reeglistikust kinni pidada ja seda süsteemi õiguspäraselt rakendada. 8
  19. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja , et Riigikohus on tõepoolest leidnud, et ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega kooskõlas, kuid Riigikohtu praktika järgi eeldab see kaalumise tulemusel põhjendatud järeldusteni jõudmist, et isikute põhiõigused ja -vabadused oleks tagatud kaalutlusõiguse olemasoluta. Kaalutlusõiguse olemust seoses põhiõigustega on Riigikohus selgitanud järgmiselt: "Loomulikult peab seadusandja diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kehtestamisel kaaluma seda, kas regulatsioon on proportsionaalne. Kolleegium on seisukohal, et kui seadusandja pole kaalutlusõigust sätestanud, siis võib tekkida küsimus kaalutlusõigust mittevõimaldava regulatsiooni põhiseaduspärasusest. Nimelt võib seadusega sätestatud regulatsioon olla mitteproportsionaalne" (Riigikohtu halduskolleegiumi
  20. märtsi
  21. aasta otsus asjas nr 3-3-1-11-03, punkt 43). Sellest tulenevalt on kaebaja arvates küsimus selles, et kas määruse andja kaalus kõrgharidusstandardi § 12 lõike 4 sätestamisel selle piirangu proportsionaalsust ja teiseks, kas see säte annab sõltumata määruse andja võimalikust tahtest ka tegelikult proportsionaalse põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuse. XX on seisukohal, et määruse andja ei ole vaidlusaluse sätte vastu võtmisel analüüsi teinud ja isegi kui mingi analüüs on tehtud, ei anna see siiski proportsionaalset põhiseadusega kooskõlas olevat tulemust vaidlusaluse sätte näol. Kaebaja hinnangul ei saa lugeda pelgalt terminoloogiliste paranduste tegemist kõrgharidusstandardi seletuskirjas nõutavaks kaalumise tulemusel põhjendatud järeldusteni jõudmiseks, et isikute põhiõigused ja -vabadused oleks tagatud kaalutlusõiguse olemasoluta.
  22. Vastustaja väide, et kõrgharidusstandardi § 12 lõige 4 on seadusandja selge tahe, arvestab õppija huvisid ja vastab rahvusvahelisele tavale, ei vasta ühelgi juhul tegelikkusele ega põhiseadusele ega haridusalasele regulatsioonile. Kaebaja huvide mitte arvestamist ja sügavalt intensiivset põhiõiguste riivet on XX kaebuses selgitanud. Kõrgharidusstandardi seletuskirjadest ega Tartu Ülikooli vastusest ei nähtu. millisele rahvusvahelisele tavale vastab kõrgharidusstandardi § 12 lõige
  24. Kaebaja märgib, et Eesti ja Euroopa Liidu haridusalasest regulatsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast kõlab läbivalt see, et hariduse tunnustamine on õiguse haridusele üks võtmeelemente. Sama tuleneb Eesti Vabariigi poolt alla kirjutatud "Kõrgharidusega seonduvate kvalifikatsioonide Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni" preambulast. Seega ei saa tunnustamist kui õiguse haridusele võtmeelementi ühelgi juhul kõrvale jätta õiguse haridusele tõlgendamisel ja sisustamisel. Kuna praegusel juhul piirab tunnustamata jätmine XXi põhiõigusi bakalaureusekraadi saamisel, on
  25. märtsi 2011.a. vaidluskomisjoni otsus nr 1 ja vaidlusaluste õigusnormide riive kaebaja õigustele eriliselt sügavat laadi.
  26. Vastustaja seisukoht magistri sisseastumiseksami ja bakalaureuseeksami sarnasuse või erinevuse kohta on kaebajale üllatav, sest vaidluskomisjoni
  27. märtsi 2011 otsuse nr 1 punktis 1 on Tartu Ülikool asunud seisukohale, et magistri sisseastumiseksami ja bakalaureuseeksami sisuline sarnasus ei oma tähendust.
  28. Põhjusel, et magistri sisseastumiseksam on sama, mis bakalaureuseeksam, siis jääb XX alternatiivselt ka selle taotluse juurde, et kohustada Tartu Ülikooli arvestada kaebaja bakalaureuseeksam tehtuks VÕTA süsteemi väliselt, st eksami sisse kandmisena või mõnel muul vastustajale endale sobival viisil. 9 Ei ole õiglane, kui kaebaja peaks bakalaureusekraadi saamiseks ja magistrisse sisse astumiseks tegema kaks sama sooritust, samal ajal kui eelmisel aastal kolm bakalaureuseõppe üliõpilast said ja sel aastal kõik bakalaureuseeksami sooritajad saavad soovi korral oma soorituse magistri sisseastumiseksamiks arvestada. Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei ole mõistlikku põhjust. Vastustaja vastuväited
  29. Tartu Ülikool leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  30. Tartu Ülikool on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse
  31. detsembri
  32. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" § 12 lg 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  33. novembri
  34. a määruse nr 17 «Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punkt 2 ei ole Põhiseadusega vastuolus ning kõrghariduse omandamiseks ei ole täiendavate regulatsioonide kehtestamine vajalik.
  35. Tartu Ülikool on nõus kaebuses esitatud selgitusega, mille kohaselt 2010 aasta
  36. juulil sooritas XX Tartu Ülikooli Õigusteaduskonna magistriõppesse Tartusse õppima asumiseks positiivsele tulemusele magistri sisseastumiseksami. Samas ei ole kaebuse esitaja tänaseni sooritanud Tartu Ülikooli Õigusteaduse bakalaureuseõppekava lõpueksamit (õppeaine Bakalaureuseeksam, ainekood OI00.00.003).
  37. Vabariigi Valitsuse
  38. detsembri
  39. a määrusega nr 178 kehtestatud „Kõrgharidusstandard" on Ülikooliseaduse alusel antud õigusakt, millega kehtestatakse kõrgharidustasemel toimuvale Õppele ühtsed nõuded, Kõrgharidusstandardi § 1 lg 2 kohaselt kehtib kõrgharidusstandard kõrgharidustaseme kõikidele astmetele ja õppevormidele, olenemata Õppeasutuse õiguslikust seisundist.
  40. Ülikooliseaduse § 223 lg 1 kohaselt on õppe läbiviimise aluseks kõrgharidusstandardile vastavad õppekavad, mis on kinnitatud ülikooli nõukogus ja kantud Eesti Vabariigi haridusseaduse § 366 lõike 4 alusel asutatud Eesti Hariduse Infosüsteemi. Kõrgharidusstandardi järgimine on ülikoolidele kohustuslik. Kõrgharidusstandardi järgimata jätmisel võidakse teha ülikoolile Ülikooliseaduse § 5 3 ' lg 1 p 2 alusel ettekirjutus ja ettekirjutuse täitmata jätmise korral tühistada õppe läbiviimise õigus vastavalt Ülikooliseaduse §223 lg 8 punktile
  42. Kõrgharidusstandardi § 12 lg 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  43. novembri
  44. a määruse nr 17 ..Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punkt 2 ei ole Eesti Vabariigi Põhiseadusega vastuolus.
  45. Põhiseaduslik igaühe õigus haridusele ei tähenda, et hariduse omandamisel ei tohiks kehtida õiguspäraselt kehtestatud nõuded hariduse omandamiseks. Kaebuse esitaja õigust omandada haridust seaduslikult kehtestatud tingimuste kohaselt ei ole piiratud.
  46. XX viitab kaebuses Kõrgharidusstandardi seletuskirja (Seletuskiri Vabariigi Valitsuse määruse „Kõrgharidusstandard“ eelnõu juurde) punktile 4 ja leiab, et seletuskiri viitab asjaolule, et varasemate Õpingute ja töökogemuse arvestamise kord on jäänud eelnõus sisuliselt üle vaatamata ja vead parandamata. Tartu Ülikool leiab, et kaebuse esitaja on seletuskirja liiga vabalt tõlgendanud. Seletuskirja punkti 4 sõnastus on järgmine: Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted ei ole kehtiva kõrgharidusstandardiga võrreldes muutunud. Terminoloogiliselt on määrus kooskõlla viidud seadustega, kus senise sõnastuse „ eelneva õpitulemuse ja erialase 10 töökogemuse arvestamine" asemel võeti kasutusele sõnastus „varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine", mis on tavakasutuses arusaadava lühendina VÕTA" Tartu Ülikool leiab, et kuna varasemate Õpingute ja töökogemuse arvestamise põhimõtted uue kõrgharidusstandardiga ei muutunud, ei olnudki mõistlik seletuskirjas vastavat osa uuesti üle korrata ja seega tuleb kõrgharidusstandardi paremaks mõistmiseks lugeda ka esialgse kõrgharidusstandardi seletuskirja.
  47. Vastustaja ei nõustu järeldusega, et uue kõrgharidusstandardi kehtestamisel olemasolevat õigusakti ei analüüsitud. Esialgse õigusakti analüüsimisele viitab ka terminoloogiliste paranduste tegemine.
  48. Kõrgharidusstandardi esialgne seletuskiri (Seletuskiri Vabariigi Valitsuse määruse „VabariigiValitsuse 13.08.
  49. a määruse nr 258 „Kõrgharidusstandard" muutmine" juurde) selgitab varasemate õpingute ja töökogemuse põhimõtteid ja kehtestatud nõuete tausta. Seletuskirjas öeldakse, et „VÕTA-t [varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist] on õppija huvisid ja rahvusvahelist tava järgides võimalik rakendada sisseastumisel ja õppekava täitmisel (arvestades ÜSis ja RAKSis sätestatut) Lõpueksamile või -tööle esitatud nõuete juures märgitakse otsesõnu, et „eelneva õpitulemuse ja erialase töökogemuse arvestamist ei rakendata õppe lõpetamisel sooritatava eksami või töö suhtes". Seega võib seletuskirjast järeldada, et varasemate õpingute ja töökogemuse mittearvestamine lõpueksami või -töö korral on seadusandja selge tahe, mis tugineb nii õppija huvidele kui ka rahvusvahelisele tavale antud valdkonnas.
  50. Kaebuse esitaja jätab tähelepanuta sisseastumiseksami ja lõpueksami olemusliku erinevuse. Sisseastumiseksami eesmärgiks on kontrollida sisseastuja teadmisi ja järjestada sisseastujad paremuse järgi. Sisseastumiseksami puhul tuleb silmas pidada seda, et tagatud peab olema nõuetele vastavate soovijate juurdepääs haridusele. Lõpueksami või -töö puhul tuleb aga hinnata juba saavutatud õpiväljundite taset ja seega on lõpueksam või -töö ja selle hindamine oluline instrument hariduse kvaliteedi tagamisel. Sellest tulenevalt on sisseastumiseksami ja lõpueksami hindamine põhimõtteliselt erinev.
  51. Täiendava regulatsiooni andmise nõudmine on Tartu Ülikoolile arusaamatu. Nagu juba eelnevalt mainitud, peab kõrghariduse õpe vastama riiklikele standarditele ja sellest tulenevalt ei saa ülikool kehtestada õppe läbiviimiseks täiendavaid regulatsioone, milleks pole antud volitusnorme.
  52. Samuti ei pea Tartu Ülikool võimalikuks tõlgendada Kõrgharidusstandardit selliselt, et oleks võimalik kehtestada regulatsioon varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise korras lõpueksami arvestamiseks, kuna selline võimalus on Kõrgharidusstandardis otsesõnu välistatud.
  53. Vastuseks kaebaja täiendavatele seisukohtadele ja taotlustele märgib ülikool, et Tartu Ülikoolile on kaebuse esitaja õppetulemused ja muu õppekava läbimisega seotud informatsioon teada. Tartu Ülikool ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et lõpueksami sooritamine on takistuseks kaebaja isiklikus arengukavas. Bakalaureusetöö kaitsmine või bakalaureuseeksami sooritamine on haridustee tavapärane osa. Kõrgharidusstandardi § 7 lõike 6 kohaselt lõpeb bakalaureuseõpe bakalaureuseeksami sooritamise või bakalaureusetöö kaitsmisega.
  54. Kaebuse esitaja isikliku arengukava täitmist ei saa ega soovi Tartu Ülikool takistada. Samas ei saa Tartu Ülikool mööda minna riiklikult kehtestatud nõuetest kõrgharidusele. 11
  55. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (edaspidi rakendamispraktika õigusvastasuse või tuvastamise nõue on põhjendamatu. ka VÕTA)
  56. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine toimub ülikoolis Vabariigi Valitsuse
  57. detsembri
  58. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" ja Tartu Ülikooli nõukogu
  59. novembri
  60. a määruse nr 17 «Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" alusel. Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise taotlusi vaatab õigusteaduskonnas läbi dekaani moodustatud komisjon. Taotluse läbivaatamine on pedagoogilise otsustuse tegemine, mille osas on vastava korra kehtestamine antud ülikooli pädevusse. VÕTA komisjonide otsuste vaidlustamise kord on samuti kehtestatud ülalnimetatud korras.
  61. Kõrgharidusstandardi tõlgendamise osas saab Tartu Ülikool lähtuda õigusakti tekstist ja seletuskirjast. VÕTA koolitajate eraviisiliselt esitatud arvamusi ei ole Tartu Ülikooli hinnangul võimalik Kõrgharidusstandardi tõlgendamisel kasutada.
  62. Kaebaja väide, et vastustaja on selgesõnaliselt võtnud omaks, et õigusteaduskonna bakalaureuseõppe lõpueksam ja magistriõppe sisseastumiseksam on identsed, ei vasta tõele. Tartu Ülikool ei ole väljendanud seisukohta, et bakalaureuseõppe lõpueksam ja magistriõppe sisseastumiseksam on identsed. Ülikool on selgitanud, et eksamite sarnasuse küsimus ei ole asjakohane, kui sisseastumiseksami arvestamine lõpueksamina on otsesõnu keelatud. Tartu Ülikool kaebuse vastuses selgitanud, et sisseastumiseksam ja lõpueksam on olemuslikult erinevad. Sisseastumiseksami eesmärgiks on kontrollida sisseastuja teadmisi ja järjestada sisseastujad paremuse järgi. Sisseastumiseksami puhul tuleb silmas pidada seda, et tagatud peab olema nõuetele vastavate soovijate juurdepääs haridusele. Lõpueksami või -töö puhul tuleb aga hinnata juba saavutatud õpiväljundite taset ja seega on lõpueksam või -töö ja selle hindamine oluline instrument hariduse kvaliteedi tagamisel. Sellest tulenevalt on sisseastumiseksami ja lõpueksami eesmärk põhimõtteliselt erinev. Kohtu põhjendused ja otsus
  63. Kaebuse ese
  64. Kaebuses on kohtule esitatud viis taotlust ning 03.06.2011 täiendavalt taotluse varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamisteks või alternatiivselt VÕTA rakendamispraktika osalise õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
  65. Esitatud kaebuse taotlustest on kolm HKMS §-st 6 lähtudes kaebuse lahendamiseks lubatavad taotlused. Vastavalt HKMS § 6 lg 3 p 1 on võimalik taotleda haldusakti tühistamist. HKMS § 6 lg 2 p 1 kohaselt on võimalik taotleda välja andmata jäetud haldusakti andmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks kohustamist ja HKMS § 6 lg 3 p 1 järgi saab iseseisva nõudena taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist.
  66. Kaebuse esitaja taotleb tühistada Tartu Ülikooli õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni
  67. märtsi 2011.a. otsus nr 1, kohustada ettekirjutuse tegemisega ilma 12 asjaolude täiendava kaalumiseta Tartu Ülikooli arvestama kaebuse esitaja õigusteaduskonna baccalaureus artium-i õppekava bakalaureuseeksamit või kohustada ettekirjutuse tegemisega Tartu Ülikooli asja uueks otsustamiseks.
  68. Täiendavalt on esitatud taotlus varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise (VÕTA) rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamisteks või alternatiivselt VÕTA rakendamispraktika osalise õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Kuna kaebaja on välja toonud oma põhjendatud huvi sellise taotluse esitamiseks, käsitleb kohus seda taotlust HKMS § 6 lg 3 p-s 1 nimetatud iseseisva tuvastamistaotlusena.
  69. Taotlused, milleks on taotlus tunnistada põhiseaduse vastaseks ja kohaldamata jätta Vabariigi Valitsuse
  70. detsembri
  71. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" § 12 lg 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  72. novembri
  73. a määruse nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punkt 2 või tunnistada põhiseaduse vastaseks kohase regulatsiooni puudumine ning taotlus tunnistada õigusvastaseks Tartu Ülikooli poolt kaalutlusõiguse kasutamata jätmine ja vaidluskomisjoni
  74. märtsi 2011.a. otsuse nr 1 aluseks olevate sätete tõlgendamine kuuluvad läbivaatamisele, tühistamis- ja kohustamistaotluse läbivaatamise raames. Asja läbivaatamisel kohus kaalub, kas ja kui siis, kummal kaebuse esitaja poolt viidatud põhjusel on haldusakti aluseks olev õiguslik regulatsioon põhiseadusega vastuolus (viidatud sätete vastuolu või kohase regulatsiooni puudumise vastuolu

-ga). Tühistamisnõue ja kohustamise nõue

  1. Kaebuse esitaja palub tühistada TÜ õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni
  2. märtsi
  3. a otsuse nr 1, millega jäeti XXi taotlus magistrieksami tulemuse arvestamiseks bakalaureuseeksami tulemusena rahuldamata.
  4. Tühistamisnõudes tugineb kaebaja seisukohale, et
  5. märtsi
  6. a otsuse nr 1 aluseks olevad normid - Vabariigi Valitsuse
  7. detsembri
  8. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" § 12 lg 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  9. novembri
  10. a määruse nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punkt 2 - on vastuolus põhiseadusega. Seega tuleb tühistamisnõude lahendamiseks anda hinnang kaebaja poolt osundatud sätete põhiseaduspärasusele.
  11. Kõrgharidusstandardi § 12 lg-s 4 on sätestatud, et varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist ning arvestamist ei kohaldata sama määruse § 7 lõikes 2, § 8 lõikes 2 ja § 9 lõikes 2 nimetatud lõpetamise nõuete täitmisele. Kaebuse esitajat puudutab § 7 lg 2, milles on reguleeritud bakalaureuseeksam: bakalaureuseõppes moodustab bakalaureuseeksam või bakalaureusetöö õppekavas määratud õppe mahust vähemalt 5 ainepunkti. Seega sisaldub kõrgharidusstandardi § 12 lg-s 4 keeld laiendada varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist bakalaureuseeksamile. Tartu Ülikooli nõukogu
  12. novembri
  13. a määruse nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punktis 2 korratakse põhimõtet, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist ei rakendata lõpueksamite ja lõputööde puhul. Regulatsioon on selge ja ühemõtteline. Sama piirang on kehtestatud ka rakenduskõrgharidusõppe ja magistriõppe lõpueksami kohta – seega on seadusandja selge tahe olnud eristada lõpueksamit ülejäänud õppetöö sooritustest. 13
  14. Kaebuse esitaja leiab, et piirang kohaldada varasemate õpingute ja töökogemuse hindamist ning arvestamist bakalaureuseeksamile on vastuolus põhiseadusega osas, milles see ei võimalda seaduse rakendajale kaalutlusõigust. Kaebuse esitaja leiab, et kaalutlusruumi puudumise ning keelu absoluutsuse tõttu on rikutud tema õigust haridusele (

§ 37

lg 1), õigust vabale eneseteostusele (

§ 19

), õigust valida vabalt tegevusala ning elukutset (

§ 29

lg 1) ja õigust võrdsele kohtlemisele (

§ 12). 72.

Kohus kaebaja selle seisukohaga ei nõustu. Põhimõte, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamist ei rakendata lõpueksamite ja lõputööde puhul, on põhjendatud, sest lõputööd või lõpueksamit võib pidada ülikooli tähtsaimaks eksamiks, mis ei ole asendatav. Vastasel juhul võiks seni sooritatud ainepunktide täies mahus ülekandmise teel lõpetada erinevaid kõrgkoole, läbides kogu õppekava ainult varasema õppe- ja töökogemuse arvestamise teel. Nagu ülal viidatud, kehtib sama piirang ka teiste õppetasemete puhul. Seega Vabariigi Valitsuse

  1. detsembri
  2. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" § 12 lg-s 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  3. novembri
  4. a määruse nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punktis 2 kehtestatud piirang on mõistlik ja vajalik.
  5. Põhjendatud on ka kaalutlusõiguse puudumine lõpueksamite ja lõputööde arvestamise puhul. Kui osadel isikutel arvestataks erandina varasemate õpingute ja töökogemuse tulemusi ning teistel mitte, looks see võimaluse subjektiivseks eelistamiseks, samuti degradeeriks lõpueksami tähendust ning kahjustaks kokkuvõttes hariduse kvaliteeti, kuivõrd lõpueksami hindamine on oluline instrument hariduse kvaliteedi tagamisel, nagu on õigesti välja toodud Tartu Ülikooli vastuses kaebusele.
  6. Kaebuse esitaja väited selle kohta, et rikutakse tema õigust haridusele, lähevad sisulisse vastuollu tema kaebuse eesmärgiga: soov õppida realiseerub ainekava läbimise, sh eksamite tegemise kaudu. Seega lõpueksamit võiks võtta kui võimalust eneseteostuseks, oma põhiseadusliku õiguse haridusele realiseerimiseks. Kaebuse esitaja õigust haridusele (

§ 37

lg 1) ning õigust vabale eneseteostusele (

§ 19

), oleks rikutud siis, kui tal keelataks lõpueksami tegemine, nii et hariduse omandamine oleks takistatud. Praegusel juhul ei takista kaebuse esitajat hariduse omandamisel miski. 75. Õigus valida vabalt tegevusala ning elukutset (

§ 29

lg 1) seondub õigusega töötada vabalt valitud tegevusalal, st töö- ja teenistussuhetega. Antud sätte esemelises kaitsealas on tööga, sh avaliku teenistusega seotud õigused (töötajate õigused, diskrimineerimise keeld elukutse või töökoha valikul, riigi kaitse lastele, rasedatele naistele jt sotsiaalsetele gruppidele, sundtöö keeld, ametiühinguvabadus, streigiõigus jms). Käesolevas asjas on

§ 29lg 1 asjassepuutumatu.

76. Väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta (

§ 12

) on paljasõnalised, sest kaebuse esitaja ei too välja ühtki konkreetset olukorda, kus teda oleks koheldud erinevalt võrreldes nende isikutega, kes on esitanud taotluse arvestada sisseastumiseksam magistriõppesse bakalaureusetaseme lõpueksamina.

  1. Kokkuvõtteks leiab kohus, et ei ole alust Vabariigi Valitsuse
  2. detsembri
  3. a määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard" § 12 lg-t 4 ja Tartu Ülikooli nõukogu
  4. novembri
  5. a määruse nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" punkti 2 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ega kohaldamata jätta. Need sätted ei riku ebaproportsionaalselt ühtki kaebuse esitaja põhiõigust. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistriõppesse sisseastumiseksami ja bakalaureuseõppe lõpueksami võimalik sisuline sarnasus ei oma selle hinnangu andmisel tähtsust. 14
  6. Alternatiivina palub kaebuse esitaja kontrollida, kas põhiseadusega on kooskõlas olukord, et puudub regulatsioon, mille alusel oleks võimalik magistriõppesse sisseastumiseksamit bakalaureuseõppe lõpueksamina arvesse võtta.
  7. Kohus on seisukohal, et varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamine on nii „Kõrgharidusstandardis" kui ka Tartu Ülikooli nõukogu
  8. novembri
  9. a määruses nr 17 ,,Varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord" piisavalt reguleeritud. Nagu eelnevalt märgitud on regulatsioon selge ja ühemõtteline. Seadusandja selge tahe on olnud eristada lõpueksamit ülejäänud õppetöö sooritustest. Kohtu arvates ei riku regulatsiooni puudumine, mille alusel oleks võimalik magistriõppesse sisseastumiseksamit bakalaureuseõppe lõpueksamina arvesse võtta, kaebuse esitaja põhiõigusi ega piira tema vabadusi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et ülikool ei saa kehtestada õppe läbiviimiseks täiendavaid regulatsioone, milleks pole antud volitusnorme. Kaebuse esitaja oletus, et ilmselt on olemas mõni muu õiguslik regulatsioon, mille alusel oleks võimalik magistriõppesse sisseastumiseksamit bakalaureuseõppe lõpueksamina arvesse võtta, on ekslik ja põhjendamatu.
  10. Lisaks kahtlusele, et TÜ õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni
  11. märtsi
  12. a otsus nr 1 tugineb õigusaktidele, mis on vastuolus põhiseadusega, näeb kaebuse esitaja otsuse õigusvastasust ka kaalutlusõiguse kasutamata jätmises ning kehtiva õiguse ebaõiges tõlgendamises.
  13. Kohtu arvates ei saa kaalutlusõiguse rikkumist vaidlustuskomisjonile ette heita, sest kõrgharidusstandardi § 12 lg 4 ja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimuste ja korra punkt 2 ei annagi nende normide rakendajale kaalutlusõigust. Tartu Ülikool on õigesti kohaldanud ning tõlgendanud otsuse aluseks olevaid sätteid ja otsust on piisavalt põhjendatud. Vaidlustuskomisjon ei saa asuda kaaluma, kas oleks võimalik magistriõppesse sisseastumiseksamit bakalaureuseõppe lõpueksamina arvesse võtta, kui õigusaktid selle otsesõnu keelavad.
  14. Lähtudes eeltoodust jätab kohus rahuldamata kaebuse taotluse tühistada TÜ õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni
  15. märtsi
  16. a otsuse nr 1, millega jäeti rahuldamata XXi taotlus magistriõppesse sisseastumiseks tehtud eksami tulemuse arvestamiseks bakalaureuseeksami tulemusena. Kuna haldusakti tühistamise taotlus jääb rahuldamata, jäävad rahuldamata ka kaebuse taotlused Tartu Ülikoolile kohustava ettekirjutuse tegemiseks. VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamise nõue
  17. Rakenduspraktika õigusvastasuse tuvastamise taotlusena sõnastatud nõudega taotleb kaebaja tunnistada õigusvastaseks menetluskorra rikkumine nii tema konkreetse VÕTA taotluse lahendamisel kui taotluste lahendamisel õigusteaduskonnas üldiselt. 15
  18. Kaebaja toob oluliste rikkumistena, mis tema arvates tingivad kogu VÕTA süsteemi kasutamise õigusvastasuse ning selle rakendamispraktika õigusvastasuse Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, välja järgnevad asjaolud: 1) Varasemaid õpinguid ning töökogemust peab hindama dekaani korraldusega moodustatud komisjon (Tartu Ülikooli õppekorralduseeskirja punkt 86 ja varasemate õpingute ja töökogemuse arvestamise tingimused ja kord punkt 5). M. Xi arvates tuleks alati või vähemalt bakalaureuseeksami või sellesarnase olulise soorituse arvestamise otsustamise jaoks igal juhul komisjon moodustada. Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas iga taotluse läbi vaatamiseks komisjoni ei moodustata. 2) Tema teavitamine otsustest oli õigusvastane. VÕTA otsuseid ei toimetata seaduses ettenähtud viisil kätte, puuduvad digitaalallkirjad. Sellisel viisil nagu kaebajale VÕTA otsus teatavaks tehti, ei saa vastavalt HMS-le koormavat haldusakti teatavaks teha. Kaebajal kulus 7 päeva, et otsuse originaal kätte saada. Kui kaebaja ei oleks omal algatusel rohkem huvi tundnud, ei olekski põhjendusi ega otsust ennast talle tulnud.
  19. veebruari 2011 kiri ei ole haldusaktist teatavakstegemine, vaid informatsioon haldusakti kohta. Selline VÕTA otsustest teatavaks tegemine rikub kaebaja arvates HMS § 62 lõike 2 punkti 1 ja seal viidatud õigusnorme. 3) Kaebajat ei kuulatud enne VÕTA keelduva otsuse tegemist ära. Rikutud on HMS §-s 40 sätestatut. 4) VÕTA otsustel puudub vaidlustamisviide. Viite puudumine muudab koormava otsuse saanud isiku õiguskaitsevahendite otsimise oluliselt keerulisemaks, eriti arvestades seda, et üliõpilane on nõrgemal positsioonil kui ülikool. Vaidlustamisviite puudumine kõikidel VÕTA plankidel on oluline rikkumine.
  20. Kaebaja märgib, et tema huvi VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamiseks on preventiivne. Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Kaebaja isiklik suhe VÕTA rakendamispraktikasse ja selle õigusvastasuse tuvastamisse tuleneb asjaolust, et kaebajal on lisaks Tartu Ülikoolist omandatud teadmistele ka varasem kõrgharidus, läbitud koolitused ja töökogemus, mida kaebaja soovib ka edaspidi õpingute käigus VÕTA raames üle kanda. Kui kohus tuvastaks VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse (kasvõi osaliselt), siis annaks see kaebajale reaalse eelise selle näol, et Tartu Ülikool peaks struktuuriüksuses, kus kaebaja õpib, VÕTA süsteemi rakendama õiguspäraselt ehk nii nagu peab, millest tulenevalt ei saaks enam kaebaja õigused kahjustatud ja ei oleks enam põhjust kohtusse pöördumiseks. Reaalne eelis seisneb ka aja kokkuhoius, õigusselguses, läbipaistvuses ja tulevikus teostatava õigusvastase haldustegevuse ära hoidmises.
  21. Kohtul ei ole kaebaja väidetest lähtuvalt alust asuda seisukohale, et VÕTA rakendamispraktika õigusteaduskonnas on tervikuna või osaliselt õigusvastane. Kaebaja selgitus preventiivse huvi kohta on liialt üldsõnaline. Asjaolu, et nii teaduskonnas kui TÜ õppekorraldusega seonduvate otsuste vaidluskomisjoni
  22. märtsi
  23. a otsusega nr 1 jäeti XXi taotlus magistrieksami tulemuse arvestamiseks bakalaureuseeksami tulemusena rahuldamata, ei anna alust üldistusteks või põhjendatud kahtlusteks, et tulevikus võiksid tema õigused saada kahjustatud, kuna õigusteaduskond tema teisi võimalikke VÕTA taotlusi õiguspäraselt ei lahenda. Kohtu arvates puudub XXil põhjendatud huvi VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas.
  24. Kaebaja poolt välja toodud menetlusnormide rikkumised, mis tema arvates tingivad VÕTA rakendamispraktika õigusvastasuse, on tegelikult seotud tema taotluse magistrieksami tulemuse arvestamiseks bakalaureuseeksami tulemusena lahendamisega, 16 mitte VÕTA rakendamispraktika õigusvastasusega Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas üldiselt. Kohtu arvates ei saanud ükski väidetavatest menetlusnormide rikkumistest antud juhul mõjutada XXi konkreetse taotluse kohta tehtud otsust.
  25. HMS § 40, mille rikkumisele kaebaja viitab, lõige 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajale oli ärakuulamisõigus piisavalt tagatud. Ta esitas oma seisukohad ülikooli töötajatele meili teel ja sai nendelt oma pöördumistele ka vastuse. Ärakuulamine ei pea toimuma suuliselt.
  26. HMS § 62 lg 2 p 1 sätestab, et haldusakt tehakse kättetoimetamisega teatavaks käesoleva seaduse
  27. peatüki
  28. jaos sätestatud korras isikule, kelle õigusi haldusaktiga piiratakse või kellele pannakse haldusaktiga täiendavaid kohustusi. Kättetoimetamise nõude täitmine on oluline selleks, et isikul oleks võimalik tähtaegselt realiseerida oma kaebeõigus, kui ta haldusakti vaidlustamist vajalikuks peab. Vaidlustamisviite märkimise on vajalik ja tähtis samal põhjusel. Antud juhul ei ole mõningane viivitus vaidlustuskomisjoni otsuse saamisel ega vaidlustamisviite puudumine otsuses kaebajat tähtaegselt kohtusse pöördumast takistanud.
  29. Lähtudes kohtuotsuse eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6 jätab kohus XXi kaebuse tervikuna rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.