Obsah (10)

§ 76§ 113§ 635§ 637§ 643§ 644§ 208§ 218§ 220§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Ingrid Niinemägi Otsuse tegemise aeg ja koht 26.aprillil 2013.a. Paide kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-64415 Tsiviilasi Skuba Eesti OÜ

§ 76

lg-te 1 ja 3, § 82 lg 7 alusel ja viivise 328.57 euro tasumist

§ 113lg 1 alusel. Kostja vastuväited (tl 37-39; 95-96). Kostja on seisukohal, et hageja nõue on Ts

ÜS § 147 lg-te 1 ja 2 alusel aegunud. Hageja nõude aluseks on 07.10.2008 väljastatud arve nr 6138574, mille tasumise tähtajaks on märgitud 21.11.

1. Käesoleval juhul muutus nõue sissenõutavaks alates arve maksetähtaja möödumisest, seega 22.11.2008 ning arve sissenõutavusest möödus 3 aastat 23.11.
2. Aegumise puhul ei kohaldu TsÜS § 147 lg 3 sätted, kuna hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulist suhet ega sõlmitud lepingut. Ainuüksi asjaolu, et kostja raamatupidaja on esitanud 19.01.2009 nõude kohta saldokinnistuse, ei tähenda nõude tunnustamist. Kui kohus peaks leidma, et aegumine ei leia antud juhul kohaldamist, palub kostja jätta hagi rahuldamata alljärgnevalt esitatud asjaolude tõttu. Hageja ei ole avaldanud arve aluseks oleva tehingu sisu, kuid tegemist on kostja väitel juba kolmanda tehinguga hageja ja kostja vahel samas asjas. Nimelt tellis kostja hagejalt 22.01.2008 oma veoautole Renault Magnum 6 kütusepumpa koos nende vahetusega. Hageja teostas töö ning väljastas kostjale arve nr REM 6305378 summas 79 690 krooni, mille kostja tasus (tl 40). Kostja autol tekkisid pärast pihustite vahetamist tõrked ja auto ei töötanud. Kostja teavitas hagejat puudustest, kuid hageja keeldus kostja autole paigaldatud pihusteid kontrollimast ja ümber vahetamast, mistõttu kostja auto seisis ning kostja tellis hagejalt 4 uut kütusepumpa. Hageja täitis kostja tellimuse ning väljastas kostjale 30.09.2008 arve nr 6138267 summas 43 550 krooni (tl 41). Kostja tasus ka selle arve, kuid auto ei hakanud tööle ka nende pihustitega. Kostja käis korduvalt hageja juures sooviga kontrollida pihusteid, samuti avastas kostja, et pihustitel on märgitud väljastamise ajaks aasta 2006, mis viitas asjaolule, et pihustid võisid olla kasutatud. Kostja vastavasisulisele märkusele ei osanud hageja midagi vastata ega olnud nõus ka ekspertiisiga. Kostja jättis talle kasutud varuosad hagejale ega pidanud võimalikuks hageja poolt esitatud 07.10.2008 arve tasumist. Kostja leidis pärast korduvaid ja tulutuid vaidlusi hagejaga teise müüja, kellelt ta sai korralikud varuosad, mille tõenduseks on 01.04.2009 arve nr 0409002 summas 52 800 krooni (tl 42) ning pärast nende varuosade paigaldamist hakkas auto korralikult tööle. Hageja seisukoht kostja vastusele (tl 54-58; 107-110) Hageja on leinud, et antud juhul kohaldub aegumisele TsÜS § 147 lg 3, millest tulenevalt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Seega leiab hageja, et 3-aastase aegumistähtaja kulgemine algas 01.01.2009 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2011 kell 24.
3. Kuna hagiavaldus esitati enne 31.12.2011, ei ole nõue aegunud. Hageja leiab, et poolte vahel oli tulenevalt arvest nr 6138574 lepinguline suhe, kuna kostja tellis teenust ja hageja osutas teenust. Hageja vaidleb vastu ka kostja seisukohale selle kohta, 2 et saldokinnitus ei saa olla käsitletav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 tähenduses ning kui kohus peaks leidma, et aegumistähtaja kulgemise algus ei ole 01.01.2009 kell 00.00, siis on hageja seisukohal, et selleks on saldokinnituse kuupäev 19.01.
4. Veel leiab hageja, et kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit väite kohta nagu oleks kostja sõidukitele töövõtulepingu raames paigutatud varuosad ebakvaliteetsed. Kostja kui majandusja kutsetegevuses tegutsev isik oleks pidanud tööde vastuvõtmisel koheselt tuvastama, kas üleantu vastab nõuetele või mitte. Kostja nimetatud kohustust ei täitnud ega andnud teada ka mistahes õiguskaitsevahendi kasutamisest ning selle võimalikest õiguslikest ja faktilistest asjaoludest. Vastupidi, kostja väljastas saldoteate, millega tunnistas võlga hageja ees. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused
5. Eelmenetluses on kohus vastavalt 08.05.2012 määrusele jätnud kohaldamata Skuba Eesti OÜ nõude aegumine tuginedes TsÜS §147 lg-le 3 (tl 62-63).
6. Poolte vahel oli 22.01.2008 arvest nr REM 6305378 lähtuvalt sõlmitud töövõtuleping kütusepumpade ja pihustite vahetuseks (tl 40). Ka on hageja esitanud kostjale 30.09.2008 arve nr 6138267 4 pihusti pumba kohta (tl 41) ning 07.10.2008 arve nr 6138574 (tl 4), millest viimase alusel hageja võlgnevuse tasumist kostjalt nõuab. Seega on hageja esitanud kostjale kolm arvet ning pooled vaidlevad selle üle, kas 07.10.2008 arve on seotud 22.01.2008 arvega ning kas poolte vahel oli sõlmitud müügi- või töövõtuleping.
7. 07.10.2008 arvest nr 6138574 nähtub, et see on esitatud kahe PIHUSTI PUMP RVI E-TEC eest. Kostja on leidnud, et nii viimatinimetatud arve kui ka 30.09.2008 arve on seotud 22.01.2008 arve kohaselt osutatud teenuse puuduste kõrvaldamisega. Kuna kostja hagejalt kokkulepitud teenust ei saanud, ei ole tal ka kohustust 07.10.2008 arvet tasuda. Kohus nõustub ning pooled ei ole ka vaidlustanud, et 22.01.2008 arvest lähtudes oli poolte vahel sõlmitud teenuse osutamise leping, kuid vaidluse all on, kas nimetatud töövõtuleping sai hageja poolt täidetud ning kas töö vastas lepingutingimustele.

§ 635

kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Seega on töövõtja põhikohustus töö tegemine, tellija kohustus aga maksta tasu. Töövõtja tasunõue muutub

§ 637lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega.

Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

§ 637

lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Samas ei muuda töö vastuvõtmine

§ 76

lg-s 1 sätestatud põhimõtet, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning sama paragrahvi 3.lõike sätestatut, et kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Töö vastuvõtmine ei võta tellijalt iseenenesest õigust tugineda tehtud töös ilmnevatele puudustele. Küll omab see olulist tähtsust pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusele. Nimelt kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse

§ 76

lg 4 kohaselt, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli lepingukohane ja täielik ning vastupidist peab tõendama tellija. Kostja on õigeks võtnud, et tellis hagejalt 22.01.2008 oma veoautole Renault Magnum kuus kütusepumpa koos nende vahetusega ning et hageja teostas töö, kostja võttis selle vastu ning tasus ka hageja poolt esitatud arve nr REM 6305378 summas 79 690 Eesti krooni. Kohtuistungil vande all ülekuulatud kostja seaduslik esindaja kinnitas, et 2008 jaanuari arve alusel teostatud töö osas tekkisid probleemid praktiliselt kohe pärast töö teostamist, kuid hageja seaduslik esindaja eitab teadmist kostja pretensioonidest seoses jaanuaris esitatud arve alusel vahetatatud kütusepumpade kohta ning muud tõendid, mis kinnitaksid kostja väiteid 3 pretensioonide esitamise kohta, puuduvad. 22.01.2008 arve tasumiseks oli kostjal aega kuni 21.02.2008, s.o. 30 päeva, kostja tasus arve tähtaegselt ning on mõistlik eeldada, et teenuse osutamisel puudusi polnud. Kostja on esitanud 22.07.2009 hagejale esitatud taotluse (tl 97), mille saamist vastaspool eitab ning kostjapoolseid tõendeid hageja poolt nimetatud taotluse kättesaamise kohta kostja esitanud ei ole. 22.07.2009 taotlusest nähtub hoopis aga, et mitte koheselt pärast tööde teostamist, vaid 2008 septembris ilmnes veoautol, mis oli remonditud 2008.a. algul, sõiduki rike.

§ 643

alusel juhul, kui tellija on töövõtulepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

§ 644

lg 1 kohaselt tuleb tellijal teatada töö lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimuste mittevastavuses sai teada või pidi teada saama. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et 2008 septembris ilmnenud puudus ei saanud mõistliku arusaama kohaselt esineda töö või varuosa üleandmisel sama aasta jaanuaris, s.o. rohkem kui 8 kuud varem.

§ 644

lg 3 kohaselt juhul, kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimuste mittevastavusele tugineda. 4. 30.09.2008 arvest nr 6138267 ja 07.10.2008 arvest nr 6138574 nähtub hageja nõue pihusti pumpade tasumiseks, seega on tegemist arvetega, kus on nõutud varuosade maksumust, Kostja on ka 22.07.2009 taotluses tuginenud asjaolule, et hageja müüs talle varuosad (pumbad), mis paigaldati Plus OÜ, s.o. kolmanda isiku, poolt. Kuigi kostja raamatupidaja poolt 19.01.2009 kinnitatud saldoteatis (tl 7) nagu ka arve vastuvõtmine ei tähenda ei kostja ega ka kohtu arvates nõude tunnustamist, ei ole kostja eitanud, et ta 07.10.2008 arve alusel saadud varuosad, mille maksumust hageja nõuab, vastu võttis (26.09.2012 ja 05.04.2013 kohtuistungi protokollid ja 22.07.2009 taotlus), kuid väidab, pumbad ei vastanud lepingus kokkulepitule.

§ 208

lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.

§ 218lg 2 kohaselt vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.

Kostja on 22.07.2009 hagejat teavitanud mittekvaliteetsetest pumpadest, mis hageja poolt kostjale hangiti 07.10.2008 arve alusel, samas sätestab

§ 220

, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest sai teada või pidi teada saama. Sama sätte lg 2 kohaselt oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud osja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kostja on küll väitnud, et hageja poolt talle hangitud pumbad on mittekvaliteetsed ega vastanud lepingus kokkulepitule, kuid tõendeid selle kinnituseks esitatud ei ole. Ka ei ole 2008 sügisel avastatud puudustest teavitamine alles 2009 suvel mõistlik ega kooskõlas

§ 220sätetega.

Samuti ei ole kostja kauba mittevastavust

§ 220

lg 2 nõuetest lähtuvalt kirjeldatud ning selgusetu on, konkreetselt milliste hagejalt saadud pumpade osas oli mittevastavus lepingutingimustele. 5. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et tõendatud ei ole 22.01.2008 arve seotus 07.10.2008 arvega. Hageja poolt kostjale 07.10.2008 esitatud arve näol oli tegemist arvega, mis oli esitatud müüdud varuosade eest, seega on tegemist ostu-müügilepinguga. Hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Võlaõigusseaduse (

) § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Vastavalt

§-le 100 on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda 4 kohustuse täitmist. 6. Hageja nõuab kostjalt

§ 113lg 1 alusel viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest.

Hageja ei ole viivise arvestuslikku õigsust vaidlustanud, küll aga kohtuvaidluses leidnud, et viivist tuleks alandada. Kuigi TsMS § 402 lg 2 kohaselt võib kohtukõnes viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele ja kohtuistungil uuritud tõenditele, mida kostja on eiranud, peab kohus vajalikuks osundada

§ 113

lg-le 8, mille kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule. Viimatinimetatud sätte lg 1 kohaselt võib viivist vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoole majanduslikku seisundit. Selleks, et nõuda viivise vähendamist, peab olema see ebamõistlikult suur ning selle tõestamise kohustus on kostjal. Antud juhul moodustab viivis põhinõudest ligikaudu 22% ning kostja viivise suuruse ebaproportsionaalsust tõendanud ei ole. Riigikohus on oma lahendites leidnud, et põhivõlast ja seaduslikust viivisest suurema viivisenõude esitamisel peab võlausaldaja viivisenõude suurust põhjendama, kuid antud juhul on viivisenõue põhivõlast tunduvalt väiksem. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, seega kostja. /allkirjastatud digitaalselt/ Ingrid Niinemägi Kohtunik 5