KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Malle Seppik, Gaida Kivinurm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 12. veebruar 2012. a.,

§ 168lg.

6 järgi, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks.

§ 168lg.

6 kohaldamiseks puudub alus. Nimetatud kostja ei võtnud hagi kohe omaks, sest tegemist ei olnud esimese kostja vastusega. Enne õigeksvõttu esitas kostja vastuse, milles vaidles hagile vastu (kd. I, tl. 68 - 71). Samuti tingis hagi esitamise hageja nõude vaidlustamine nõuete kaitsmise koosolekul, s. o. ka antud kostja andis oma käitumisega põhjuse hagi esitamiseks. Samas arvestab kohus nimetatud kostja käitumist menetluses ning ei mõista kostjalt välja hageja menetluskulusid võrdselt teiste kostjatega, vaid

§ 165lg.

1 järgi erinevalt. Menetluskulud jäävad 40% ulatuses A I, 20% ulatuses Aruküla Farm OÜ ja 40% ulatuses H B kanda. Apellatsioonkaebus Anna I ja H B paluvad maakohtu otsuse osaliselt – 16.169, 64 euro suuruse nõude osas – tühistada ja uue otsusega jätta hagi selles osas rahuldamata, muutes vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kohtuotsus põhineb tunnistaja M P valeütlustel selle kohta, et ta sõlmis Padu 11 kinnistu elektriga varustamiseks lepingu üksnes selleks, et elektritarbimine ei oleks üleloomulikult suur ja I. B ei nõudnud võlga üksnes seetõttu, et see on pikaajaline protsess. Pole usaldusväärne, et tunnistaja loobus tarbitud elektri eest tasutud summade sissnõudmisest, kuna see on liiga pikk protsess. Tunnistaja sõlmis elektrienergiaga varustamise lepingu

1. septembril
2. a. ja kohtus antud tunnistuste järgi pääses ta majja alles jaanuaris
3. Ei ole usutav niivõrd pikal perioodil lubada võõrastel inimestel tasuta tarbida elektrienergiat. Apellandid said alles otsusest teada, et nende poolt esitatud dokumentaalsed tõendid ei ole piisavad tõendamaks asjaolu, et kinnistu valdus anti üle enne jaanuari
4. a. Hoone kasutamine elektrita oli võimatu, kuna hoonel oli kuni
5. a. individuaalne veega varustamine, mis oli võimalik vaid elektrivoolu abil. See lükkab omakorda ümber tunnistaja M P ütlused, et kinnistul elas ajavahemikul
6. a. –
7. a. keegi võõras ja tema sõlmis elektrilepingu üksnes seetõttu, et kontrollida tarbitava elektrienergia hulka. Lisaks oli hoone elektrivarustuse taastamine võimatu, omamata hoonesse juurdepääsu, kuivõrd voolumõõdik asub hoones. Kui hoone elektriga varustamise taastamise võimaldas tunnistaja M P või hageja, on tõendatud asjaolu, et neil oli elektrienergiaga taasvarustamise alustamise hetkel juurdepääs Padu 11 hoonesse. Lisaks sai apellantidele otsuse järgselt teatavaks asjaolu, et tunnistaja M. P müüs Padu 11 hoonet
8. a. suvel ning näitas ostuhuvilistele hoonet ka seestpoolt. Kolmandate isikute ütlustega on võimalik tõendada, et tunnistaja M. P andis kohtus teadvalt valeütlusi asjaolu kohta, millal hageja tegelikult kinnistu valduse sai. Samuti on apellantidele teatavaks saanud, et AS-iga Tallinna Vesi on kas
9. või
10. a. sõlmitud leping Padu 11 kinnistu liitumiseks ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrguga. Liitumiseks on vajalik esitada AS-i Tallinna Vesi korra järgi liitumisprojekt, mille koostamiseks on vajalik sissepääs hoonesse, millele liitumine tehakse. Apellantide andmetel on Padu 11 hoone liidetud Tallinna ühisveevärgi- ja kanalisatsioonivõrguga
11. a. 5

§ 651

lõikele 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Et otsust ei ole vaidlustatud osas, millega hageja nõuet pankrotimenetluses kantud kulutuste osas summas 3800, 81 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena tunnustati, siis on maakohtu otsus selles osas jõustunud ja ringkonnakohus lahendi õigsust selles osas ei kontrolli. Vaidlustatud on lahend 16.169, 64 euro suurust nõuet puudutavas osas. Selles osas ei ole maakohtu otsus õige ja tuleb osaliselt tühistada, tunnustades uue otsusega hageja nõuet 1469, 97 euro ulatuses OÜ Intelan (pankrotis) pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Koos nõudeosaga, mille kohta tehtud maakohtu otsus on jõustunud, on hageja kohtuotsusega tunnustatava nõude suuruseks 5270, 78 eurot. Hageja on oma pankrotimenetluses 16.169, 64 euro suuruse nõude tunnustamiseks esitatud hagi alusena tuginenud kohtuotsusega tunnustatud õigusele saada alates

1. maist
2. a. kuni Tallinnas Padu 11 asuva kinnisasja valduse üleandmiseni OÜ-lt Intelan hüvitist summas 5750 krooni (367, 49 eurot) kuus. Seda õigust ei ole kostjad ka iseenesest vaidlustanud. Hageja esitas nõude valduse üle andmata jätmise eest hüvitise saamiseks ajavahemiku eest
3. maist
4. a. kuni
5. detsembrini
6. a. Hageja väitis, et kinnisasja valdus anti talle üle
7. a. jaanuaris, samas ei toonud hageja hagi alusena esile faktilisi asjaolusid, millest nähtuksid tema poolt kinnisasja valduse saamise asjaolud. Kostjate väitel andis kohustatud isik kinnisasja valduse hagejale üle
8. a. juulis või augustis, mil elamut kasutanud I B andis võtmed üle hagejale ja tema vennale M Ple. Seega vaidlesid pooled selle üle, millal võlgnik hagejale vaidlusaluse kinnisasja valduse üle andis ja maakohus leidis õigesti, et vaidluse lahendamiseks oli oluline see ajahetk tuvastada. Maakohus rajas hagi rahuldava otsuse üksnes tunnistaja M P ütlustele, jättes tunnistaja I Bi ütlused kui ebausaldusväärsed kõrvale ja kostjate poolt esitatud kirjalike tõendite kui asjakohatutega arvestamata. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ei saa nõustuda. Kolleegium peab maakohtu menetluses esitatud tõendeid piisavaks, et jõuda nende hinnangu tulemusena maakohtust erinevale järeldusele kinnisasja valduse üleandmise aja kohta. Samas, arvestades asjaolu, et maakohus ei arutanud menetluses pooltega asjas olulisi asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses (

§ 351lg.

1) ega täpsustanud eelmenetluses, milliseid tõendeid on kostjal oma vastuväidete tõendamiseks esitada (

§ 392lg.

1 p. 4), apellatsioonkaebusele lisatud kirjalikud tõendid on aga kooskõlas kostja poolt varem esitatud tõenditega ja kinnitavad neid, siis leiab kolleegium, et need uued tõendid on võimalik vastu võtta. Ringkonnakohtu poolt kostja taotlusel täiendavate tõendite kogumist ei pea kolleegium 6

§ 633lg.

3 punkti 3, lõigete 4 ja 5 ning § 652 lg. 3 punkti 2 koosmõjust tulenevalt: apellant ei ole põhjendanud, mis tingis taotluse sedavõrd hilise esitamise. Selle üle, et vaidlusalusel kinnisasjal asuvat elamut kasutas

1. a. mai seisuga I B, ei olnud pooltel vaidlust. Sama nähtub Harju Maakohtu
2. septembri
3. a. otsusest M P hagis OÜ Intelan ja I Bi vastu, milles muuhulgas nõuti kinnistut välja kostjate ebaseaduslikust valdusest, sest nimetatud hagi on esitatud
4. mail
5. a. (kd. I, tl. 40). Tunnistajana üle kuulatud I B selgitas ütlusi andes, et elas kinnisasjal paiknenud eluruumis kuni
6. a. augustini ning lahkus sellest seoses uue eluruumi omandamisega, kusjuures võtmed andis ta H B korraldusel üle M Ple viimase poolt määratud ajal kas augustis või septembris – võtmete üleandmise ajaks oli ta eluruumist elamast juba lahkunud (kd. I, tl. 169). Vaidlust ei ole olnud asjaolu üle, et H B oli vaidlusalusel ajal OÜ Intelan juhatuse liige. Et M P on tunnistajana ütlusi andes ise kinnitanud, et esindas vaidlusaluse kinnisasjaga seoses oma kinnisasja omanikuks olevat õde M Pt (kd. I, tl. 170), siis ei saa nõustuda maakohtu otsuses sisalduva järeldusega, nagu ei oleks M P kui kolmanda isiku käitumisel vaidlusaluses õigussuhtes tähtsust. Et M P ja temaga võtmete üleandmisel kaasas olnud naisisik esitlesid end kui kinnisasja uued omanikud, kinnitas tunnistaja I B oma ütlustes (kd. I, tl. 169). M P poolt kinnisasja omaniku esindajana käitumine nähtub ka sellest, et ta on
7. a. sellel kinnisasjal elektri tarbimiseks lepingu sõlminud (kd. I, tl. 158). Seega, kui kinnisasi võlgniku poolt vabastati ja sellel asuva elamu võtmed anti üle hagejale või tema esindajale, siis tuleb lugeda kinnisasja valdus hagejale kohaselt üle antuks. Tunnistaja I B kinnitas ütlusi andes, et eluruumist elamast lahkudes taotles ta temaga sõlmitud elektrienergiaga varustamise lepingu lõpetamist (kd. I, tl. 169). AS-i Eesti Energia tõendist nähtub, et leping I B lõpetati
8. detsembril
9. a. (kd. I, tl. 162 ja kd. II, tl. 9), kuid lepingu lõpetamiseks esitatud avaldusest nähtub, et taotluse selleks oli tunnistaja esitanud juba
10. novembril
11. a. (kd. II, tl. 8). AS-i Eesti Energia eespoolosundatud tõenditest nähtub ka, et lepingu lõpetamisel lõpetati ühtlasi Tallinnas Padu 11 asuva kinnisasja varustamine elektrienergiaga. Avalikust andmebaasist – kinnistus-raamatust – nähtub aga, et I B omandas praeguseks elukohaks oleva Harku vallas Viti külas asuva kinnisasja
12. a. juulis sõlmitud lepingu alusel. Need asjaolud on kooskõlas selle tunnistaja poolt antud ütlustega ja kinnitavad neid. Ka senises elukohas aadressil Padu 11 elektritarbimise lõpetamine ja uue elukoha muretsemine muudavad eluliselt usutavaks tunnistaja väited vaidlusaluselt kinnisasjalt lahkumise ja valduse hagejale üleandmise kohta. Eluliselt usutav ei ole elamise jätkamine eluruumis, mille varustamine elektriga tema enda palvel lõpetati, kui selleks ajaks oli tunnistaja juba omandanud elamiseks uue eluruumi. Samas ei saa nõustuda maakohtu järeldusega, nagu saaks Harju Maakohtu
13. septembri
14. a. otsuse alusel järeldada, et sellel ajal ei olnud I B eluruumi vabastanud. Osundatud otsuses ei ole maakohus käsitlenud faktilisi asjaolusid I B poolt eluruumis elamise ja selle valdamise kohta; et selles asjas kostjateks olnud isikud, sealhulgas I B, esitasid kohtumenetluses väite endal kinnisasja valdamise õiguse olevat, ei saa veel teha järeldusi valduse faktilise teostamise kohta, sest õigus vallata ja valduse faktiline teostamine ei ole kattuvad mõisted. Pealegi nähtub kohtuotsusest, et kohtuistung, kus pooled said oma väiteid esitada, toimus
15. augustil
16. a., otsuse põhjal ei ole aga võimalik tuvastada, et väiteid kinnisasja valdamise kohta oleks esitatud ka pärast kohtuistungi pidamist. Maakohus ei ole tuvastanud, mis täpsemalt menetluses toimus, kas I B osales isiklikult kohtuistungitel, millal pooled just milliseid väiteid esitasid jmt. Osundatud
17. septembri
18. a. otsuse põhjal tuvastatavate faktiliste asjaoludega ei ole tunnistaja I B ütlused vastuolus. Mingit taolist isiklikku seotust OÜ-ga Intelan või kostjatega, mis annaks alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses, ei ole maakohus tuvastanud. 7

§ 173lõikele 3 tuleb muuta maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotust.

Hagi rahuldatakse osaliselt, 26, 4% ulatuses. Kooskõlas

§ 163

lõikega 1 tuleb poolte menetluskuludest jätta 73, 6% hageja kanda ja 26, 4% kostjate kanda. Kostjate omavahelises suhtes jaguneb see menetluskulude osa järgmiselt: Anna I ja H B hüvitavad kumbki 40% ja Aruküla Farm OÜ 20% (kostjate omavaheline menetluskulude jaotus ei muutu, võrreldes maakohtu otsusega, mida kostjad selles osas ei ole vaidlustanud). Apellatsioonkaebuses vaidlustasid kostjad maakohtu otsust 16.169, 64 euro ulatuses, sellest nõudest jäi rahuldamata 1469, 97 eurot ehk 9, 1%. Vastavalt

§ 171lg.

1 ja § 163 lg. 1 koosmõjule tuleb apellatsioonimenetluse menetluskuludest jätta vastustaja (hageja) kanda 90, 9% ja kostjate kanda 9, 1%. Kostjate vahel jagunevad nende kanda jäänud menetluskulud selliselt, et A I ja H B kumbki hüvitab nendest 50%. Et OÜ Aruküla Farm ei esitanud apellatsioonimenetlusega seoses mingeid nõudeid, ei olnud tal eelduslikult ka 8