← Eesti

2-11-48712/27

Tsiviilasi nr: 2-11-48712 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 26.10.2012.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 34

¹ lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr on xxxxxxxxxx, teise jao omanikukande, mille kohaselt on U K viidatud korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse T K (isikukood xxxxxxxxxxx). Muus osas jätta hagi rahuldamata. 2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 3. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte kanda. 4. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: 1

(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 4.1. Kohustada kostjat, U K´i andma nõusolek (

§ 34

¹ lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr on xxxxxxxxxxx, teise jao omanikukande, mille kohaselt on U K viidatud korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse T K (isikukood xxxxxxxxx). 4.

  1. Välja mõista T Kl´lt U K´i kasuks 64 900 eurot. 4.
  2. Muus osas jätta hagi rahuldamata. 4.
  3. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte kanda.
  4. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  5. 12.10.2011.a esitas hageja maakohtusse kostja vastu hagi, milles palus jagada ühisvara. Menetluskulud jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.08.1997 abielu. Abikaasade ühine laps, RM K, on täisealine. Abielu on lahutatud Harju Maakohtu 23.04.2007 otsusega tsiviilasjas nr 207-
  6. Kohtuotsus jõustus 23.04.
  7. Abikaasade ühisvara on jagamata. Hagiavalduse kohaselt kuulub ühisvarasse xxxxxxxxx asuvast kinnistust (registriosa nr xxxxxxxxxx) 1052/3163 mõtteline osa, millele vastab reaalosana eluruum nr 1 üldpinnaga 105,2 m² (edaspidi korteriomand). Abikaasad on kinnistusraamatusse ühisomanikena sisse kantud. Hageja hinnangul on kinnistu väärtus 127 000 eurot. xxxxxxxx elamus asuv kodune vara, mille väärtus on hageja hinnangul 12 700 eurot. Perekonna huvides võetud kohustus, s.o. T. K ja H. K vahel sõlmitud laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus kogusummas 29 399,26 eurot. Arvestades abikaasade võõrandumist ja eluruumi planeeringut ei ole hageja arvates ühisvara ühine kasutamine ja majandamine võimalik. Hageja palub ühisvara jagada nii, et jätta ühisvarast korteriomand U K ainuomandisse, arvestades selle koguväärtuseks 127 000 eurot; jätta ühisvarast T K ainuomandisse H Kga 22.06.1999 laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus; mõista välja U Klt T K kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvel summas 84 549,68 eurot. 04.03.2012 esitas hageja nõude täpsustuse, milles nimetas jagamisele kuuluva ühisvara: korteriomand väärtusega 129 800 eurot ning T. K ja H. K vahel 22.06.1999 sõlmitud laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus väärtusega 29 399,36 eurot. Hageja palub hagiavalduse täpsustuses jagada poolte ühisvara nii, et jätta ühisvarast korteriomand UK ainuomandisse väärtusega 129 800 eurot; jätta T K ainuomandisse H Kga 22.06.1999 laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus negatiivse väärtusega 29 399, 38 eurot; mõista välja U Klt T K kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara arvel summas 79 599,69 eurot. Alternatiivselt juhul, kui UK ei soovi kinnistut ainuomandisse, jätta ühisvarast korteriomand T K ainuomandisse, arvestades selle väärtuseks 129 800 eurot; jätta T K ainuomandisse H Kga 22.06.1999 laenulepingust tekkinud laenu tagastamise kohustus negatiivse väärtusega 2

(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 29 399, 36 eurot. T K möönab enamsaadud ühisvara kompenseerimise kohustust ½ vara maksumuse väärtuses (50 200,32 eurot); tuvastada UK kohustus anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosas xxxxxxxx omaniku kandes muudatuste tegemises, s.o. T K ainuomanikuna sissekandmiseks; tuvastada UK kohustus anda xxxxxxxxxxxx asuva elamu valdus T Kle üle 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Valduse üleandmata jätmise korral tõsta UK koos talle kuuluva varaga xxxxxxxxx asuvast eluruumist välja. 31.01.2012 esitas hageja faktiväidete täpsustuse, mille kohaselt xxxxxxxx asuv kinnistu on osaliselt soetatud perekonna huvides võetud varaliste kohustuse s.o. H. Klt saadud laenu arvel. H K maksekontolt tehti vara soetamiseks makseid alljärgnevalt: 22.06.1999 - 55 000 krooni; 17.09.1999 - 234 916 krooni; 30.03.2000 - 100 000 krooni; 05.09.2000 - 40 000 krooni; 02.04.2001 - 33 000 krooni; 17.07.2003 – 4 000 krooni. Maksed on tehtud hagejaga 22.06.1999 sõlmitud laenulepingu täitmiseks. Kostja ei ole seni eeltoodud maksete tegemist vaidlustanud. Kostja vastuväited
  1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Alusetu on hageja väide, et kostja ei nõustu vara jagamisega kokkuleppel. Kostja soovib kinnistut jätta kaasomandisse. Ühisvara hulka ei kuulu tsiviilasja nr 2-09-9877 raames lahendatud H. K ja T. K vahelise väidetava laenulepinguga võetud kohustused kogusummas 29 399,36 eurot. Kui hageja ei ole endiste abikaasade tütre R M K ülikooli lõpetamise ajaks suutnud realiseerida kaasomandit AÕS § 73 lg 1 mõttes, siis lõpetada kaasomand müügiga kaasomanike kokkuleppel. Hageja poolt tuvastusnõuetena sõnastatud nõudeid ei saa menetleda, kuna kinnistu on käesoleval ajal ühisomandis. Menetluskulud jätta hageja kanda. Esimese astme kohtu otsus
  2. Maakohus tegi 13.08.2012.a otsuse, millega jättis T K ainuomandisse korteriomandi, arvestades selle koguväärtuseks 129 800 eurot. Maakohus mõistis T Klt U K kasuks välja 64 900 eurot, so 1/2 korteriomandi väärtusest. Menetluskulud jättis maakohus poolte kanda. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et poolte abielusuhted lõppesid
  3. aprillis. Vaidlust ei ole selles, et ühisvarasse kuulub korteriomand. Abikaasad on kinnistusraamatusse ühisomanikena sisse kantud. Vaidlust ei ole ka selles, et ühisvarasse kuuluva kinnistu mõttelise osa väärtus on 129 800 eurot. Poolte vahel on vaidlus, kas ühisvara hulka tuleb arvata Harju Maakohtu 15.06.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-09-9877 T Klt H K kasuks välja mõistetud võlgnevus 460 000 krooni ja 5 000 krooni leppetrahvi (29 399,36 eurot). Kohus leidis, et ühisvaraks ei ole mitte igasugune abikaasade kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Tsiviilasjas nr 2-09-9877 on kohus jõustunud lahendis tuvastanud, et U K ei ole H K ja T K vahel 22.06.1999 sõlmitud laenulepingu pooleks ega oma T Kga solidaarvastutust. Kohus on seisukohal, et hagiavalduse esitamise ja ühisvara jagamise ajal ei ole enam 22.06.1999 laenulepingust tulenevat kohustust, kuna 15.06.2010 tsiviilasjas nr 2-09-9877 tehtud otsuse jõustumisega on laenusuhe H K ja T K vahel lõppenud. Ühisvara jagamise hagi esitati kohtule alles 2011.aastal. Mitte kõik abielu ajal võetud kohustused ei kuulu ühisvara hulka, vaid ainult need kohustused, mis ei ole ühisvara jagamise ajaks lõppenud. Pärast abielusuhete lõppemist kohtuotsusega ühelt poolelt väljamõistetud kohustus ei saa ühisvara jagamisel muutuda mõlema poole negatiivseks ühisvaraks. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus Harju Maakohtu 15.06.2010 jõustunud 3
(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-09-9877 T Klt H K kasuks välja mõistetud 29 399 eurot poolte negatiivseks ühisvaraks. Kohus leidis, et abielu ajal soetatud kodune vara kuulub ühisvara hulka, kuid hageja ei taotle koduse vara jagamist. Kostja ei ole esitanud vastuhagi taotlusega jagada poolte ühisvara hulka kuuluvat kodust vara. Eeltoodust tulenevalt ei jaga kohus poolte ühisvara hulka kuuluvat xxxxxxxxxx asuvat kodust vara. Pooltel on õigus kohtusse pöördumisel valida, millist vara soovitakse jagada kohtu kaasabil, millise vara osas toimub jagamine poolte kokkuleppel. Kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude osas, mida ei ole esitatud. Eeltoodust tulenevalt jagab kohus ainult xxxxxxxxx asuva kinnistu. Hageja on taotlenud anda kinnistu kostjale ja välja mõista kostjalt kompensatsioon hageja kasuks. Alternatiivselt juhul, kui kostja ei taha kinnistut ainuomandisse, jätta kinnistu hageja ainuomandisse ja hagejalt välja mõista kompensatsioon kostja kasuks. Kostja soovib, et korteriomand jäetaks ühisvara jagamise tulemusena kaasomandisse, kostja ei soovi kinnistut enda ainuomandisse. Kuna kaasomandisse jagamise nõuet kohtule ei esitatud, tuleb kinnistu jätta hageja ainuomandisse. PKS § 19 lg 1 järgi loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks. Kuna kohus jätab kinnistu hageja ainuomandisse, tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kompensatsioon ½ vara väärtusest. Hagi esitamise ajal ja hagi läbivaatamise ajal ei ole jõustunud kohtulahendit, mille alusel kuulub hagejale xxxxxxxxxx asuv kinnistu. Seega ei saa kohus tuvastada U K kohustust anda nõusolek Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusraamatu registriosas 3026601 omaniku kandes muudatuste tegemises. Samuti puudub õiguslik alus kinnistu valduse üleandmiseks ja valduse üleandmisest keeldumise korral kostja väljatõstmiseks. Apellatsioonkaebus
  1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega rahuldada hageja nõuded täielikult. Hageja vaidlustas ka menetluskulude jaotust, mille kohaselt jättis maakohus menetluskulud poolte kanda. Hageja leiab, et otsus on ebaõige osas, milles kohus ei ole hageja nõuetele resolutsiooniga vastanud, samuti hagejalt väljamõistetud kompensatsiooni suuruse osas. Hageja ei nõustunud maakohtuga selles, et kostja ei vastuta hageja poolt sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Vastustaja seisukoht
  2. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras kohtuotsuse resolutsioonis jätta vaidlusalune korteriomand hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus täiendab kohtuotsust selliselt, et kohustab kostjat andma vaidlusaluse korteriomandi registriosa teise jao kehtiva omanikukande, mille kohaselt on korteriomandi ühisomanikuks kostja, kustutamiseks ja hageja korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik puudutatud isiku nõusolek (

§ 34¹ lg 1 tähenduses). Maakohtu otsus 4

(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 tuleb jätta muutmata osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise. Kohtuotsust tuleb täiendada ka lausega, mille kohaselt jääb hagi muus osas rahuldamata. See tähendab, et hagi jääb rahuldamata väljatõstmisnõude osas ja osas, milles hageja palus jätta laenulepingust tulenevad kohustused pooles ulatuses kostja kanda ning selles ulatuses hagejalt väljamõistetavat hüvitist vähendada.
  1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse üksnes hageja. Sellest tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus seda, kas korteriomandi hagejale jätmine on põhjendatud või mitte. Hageja ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses ka seda, et maakohus lähtus sellest, et korteriomandi väärtus on 129 800 eurot. Hageja ei vaidlustanud ka seda, et maakohus lähtus põhimõttest, et jagamisele kuuluv ühisvara tuleb jagada pooleks. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles maakohus leidis, et käesoleva menetluse raames kodune vara jagamisele ei kuulu. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust ka hagejalt kostja kasuks hüvitise kui sellise väljamõistmise osas, vaidlustades üksnes väljamõistetava hüvitise suurust. Nendel põhjustel lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piiride määratlemisel viidatud asjaoludest.
  2. Eelmises lõigus määratletud piiridest hoolimata tuleb maakohtu otsuse resolutsioon tühistada osas, milles maakohus määras kohtuotsuse resolutsioonis, et ühisvarasse kuuluv korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda täielikult enne 01.07.2010.a kehtinud perekonnaseadusest. Kehtiva PkS § 210 lg 1 kohaselt laieneb kehtiv perekonnaseadus kõikidele perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui järgnevatest sätetest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaldatakse nendele asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Sellest tulenevalt tuleb nõustuda maakohtuga, et ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest. Seega tuleb korteriomandi ühisvara hulka kuulumise üle otsustamisel kohaldada varaeseme omandamise ajal kehtinud seadust. Maakohus tuvastas õigesti, et korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka ning vastavas küsimuses ei ole hageja ka maakohtu otsust vaidlustanud. Samas tuleneb viidatud perekonnaseaduse sätetest, et alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest kohaldatakse perekonnaõigusliku ühisvara jagamisele kehtivas seaduses sätestatut. See tähendab, et kõik see vara, mis on abikaasade ühisomandis, sh ka see vara, mis omandati enne kehtiva seaduse jõustumist, tuleb jagada kehtivas seaduses sätestatu kohaselt. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda maakohtuga, et vaidlus, mis puudutab enne käesoleva seaduse jõustumist omandatud ühisvara, tuleb lahendada varem kehtinud seaduse alusel. Selline lähenemine on välistatud kasvõi juba seetõttu, et paljudel juhtudel võib ühisvara hulka kuuluda ka esemeid, mis omandati nii kehtiva perekonnaseaduse kehtivusajal aga ka eelmise või ka üleeelmise perekonnaõiguse kehtivuse ajal. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks tuleks ühisvara kui varakogumi jagamisel, selle hulka kuuluvate üksikute varaesemete jagamisel kohaldada jagamise viisi ja põhimõtete osas erinevaid seadusi. Sellest tulenevalt tuleb ühisvara jagamisel kohaldada kehtivat perekonnaseadust. PkS § 37 lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kaasomandi lõpetamise osas on kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukohta, et kohus ei saa oma otsusega lõpetada kaasomandit vaid kohtulahendi toime saab seisneda selles, et kohtulahendiga üksnes asendatakse kaasomandi lõpetamisele vastuvaielnud kaasomaniku tahteavaldused, mis on vajalikud tehingulisel teel kaasomandi lõpetamiseks ja kaasomandi eseme ühe kaasomaniku ainuomandisse jätmiseks. Seega, kaasomandi lõpetamise hagi ei ole mitte kujundushagi, mille alusel tekiks hagejal ainuomand kaasomandis olnud 5
(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 esemele, vaid kaasomandi lõpetamise hagi on sooritushagi, millega saab asendada neid tahteavaldusi, mida peaks kostja vabatahtlikult tegema selleks, et kaasomandis olnud ese teise kaasomaniku ainuomandisse kanda. Eespool toodust tulenevalt on vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsiooni see osa, millega määrati jätta korteriomand hageja ainuomandisse eksitav ja arusaamatu. Maakohus ei ole oma otsuses põhjendanud, mida ta vastava kohtuliku käsutusega silmas pidas. Arusaamatuks jääb, kas maakohus soovis lihtsalt ära märkida, et ühisvara jagamisel peab korteriomand jagamise tulemusena jääma hageja ainuomandisse või soovis maakohus oma otsusega anda hagejale korteriomandi ainuomandi. Kuivõrd alates 01.07.2010.a esitatud abikaasade ühisvara jagamise hagide puhul ei saa ainuomand kohtuotsuse alusel tekkida, ei annaks vastav kohtuotsus hagejale seda tulemust, milleks ta kohtusse pöördus. Maakohus ei ole oma otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks peaks uue perekonnaseaduse kehtivusajal ühisvara jagamine toimuma varasema seaduse alusel. Maakohus ei ole põhjendanud ka, miks ja kuidas saaks kohtuotsus olla ainuomandi tekkimise aluseks. Nendel põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb osas, milles maakohus määras otsuse resolutsioonis, et korteriomand tuleb jätta hageja ainuomandisse tühistada TsMS § 656 lg 1 p-i 5 alusel. Ringkonnakohus märgib siiski, et see, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse resolutsiooni vastava osa, ei tähenda, et korteriomandi ainuomandina hageja omandisse jätmine oleks väär. Seda sisulist otsustust, et korteriomand peab jagamise tulemusena lõppkokkuvõttes jääma hageja ainuomandisse, ei ole kumbki pool vaidlustanud ja sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtul alust sellisel viisil korteriomandi jagamist muuta. Siiski saab ühisvarasse kuuluva korteriomandi jagamine toimuda kehtivas seaduses sätestatud alustel ja korras. 9. Eespool käsitles ringkonnakohus seda, et ühisvara jagamine toimub kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt ja et kaasomandi lõpetamisel saab kohtulahendiga asendada üksnes kaasomandi lõpetamisega mittenõustunud kaasomaniku tahteavaldusi, st neid tahteavaldusi, mida kaasomanik peaks andma selleks, et tehinguliselt korteriomandi omandiosa hageja ainuomandisse üle kanda. Sellisteks tahteavaldusteks, mida peaks kostja tehingulise käsutuse puhul vabatahtlikult andma selleks, et hageja saaks korteriomandi ainuomandi, on asjaõiguslepingu, mille raames lepiks kostja hagejaga kokku, et kostjale kuuluv korteriomandi omandiosa läheb hageja omandisse, jaoks vajalik tahteavaldus ja praeguse kinnistusraamatu kande, mille kohaselt kuulub korteriomand hageja ja kostja ühisomandisse, kustutamiseks ja hageja ainuomaniku kande tegemiseks vajalik tahteavaldus (kande tegemise eelduseks olev puudutatud isiku nõusolek

§ 34¹ lg 1 tähenduses).

Selliste tahteavalduste andmise vajadus tuleneb AÕS §-st 64¹, mille kohaselt eeldab kinnisasja käsutus asjaõiguslepingu sõlmimist ja kande tegemist kinnistusraamatusse. Ühisomandile kohaldatakse erinormidega reguleerimata küsimustes kaasomandi sätteid (AÕS § 70 lg 6) ja kaasomandi osa käibib samade reeglite järgi kui vastavat liiki ainuomandis olev õiguse ese. Kande tegemine, muutmine ja kustutamine eeldavad aga

§ 34¹ lg-st 1 tulenevalt puudutatud isiku nõusolekut.

Korteriomandile kohaldatakse korteriomandiseadusega reguleerimata küsimustes asjaõigusseaduse kinnisomandi sätteid (KOS § 1 lg 1 lause 2), sh AÕS §-s 64¹ sätestatut. Seega tuleb lugeda sisuliselt põhjendatuks hageja nõuet, mille raames hageja palus tuvastada kostja kohustus anda hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik tahteavaldus. Täiesti põhjendatud vastav nõue hageja sõnastuses siiski ei ole, sest alates 01.01.2009.a kehtiva TsÜS-i redaktsiooni kohaselt asendab kohustatud isiku tahteavaldust kohtulahend, millega kohustatakse kohustatud isikut vajalikku tahteavaldust andma, mitte selline kohtulahend, millega tuvastatakse tahteavalduse andmise kohustus, nagu seda hageja ekslikult märkis. Ringkonnakohus leiab siiski, et kohus saab selle ebatäpsuse ise parandada ning teha kohtuotsuse, mis vastab kehtivale seadusele, st lahendi, millega kohustatakse kostjat 6

(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 andma kostja omanikukande kustutamiseks ja hageja ainuomanikuna kinnistusraamatusse kandmiseks vajalik tahteavaldus.
  1. Olgugi, et hageja ainuomanikuks saamine eeldab ka asjaõiguslepingu sõlmimist, ei saa kohus teha lahendit, millega kohustatakse kostjat andma asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust, sest hageja ei ole sellise tahteavalduse andmist kostjalt käesoleva kohtumenetluse raames hagenud. Hagilises menetluses otsustab hageja ise, millise nõude ta kostja vastu esitab. Kohus saab menetleda ning teha otsuse üksnes sellise nõude osas, mille on hageja kohtusse esitanud.
  2. Hageja heitis apellatsioonkaebuses maakohtule ette ka seda, et maakohus ei kohustanud kostjat vabastama kostja valduses olevat korteriomandit ning ei teinud väljatõstmist võimaldavat lahendit. Maakohtu otsus on selles osas lõppjäreldustes õige. Kostjal saaks tekkida korteriomandi valduse väljaandmise kohustus juhul, kui kostja kaotaks korteriomandile omandi. Senikaua kuni kostja on korteriomandi omanik, on tal ka õigus korteriomandit vallata (AÕS § 68 lg 1). Eespool esitas ringkonnakohus põhjendused selle kohta, et kostja ei kaota käesoleva otsusega omandit korteriomandile. Veelgi enam, ringkonnakohus märkis, et omandiõigusest ilmajäämiseks tuleb kostjal anda ka asjaõiguslepingu tekkimise eelduseks olev tahteavaldus, kuid sellist tahteavaldust ei ole hageja käesoleva kohtuasja raames hagenudki. Nendel põhjustel ei saa kostjat kohustada korteriomandi kaasvaldusest loobuma.
  3. Harju Maakohus leidis, et hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista hüvitis. Hageja apellatsioonkaebuses hüvitise väljamõistmist kui sellist ei vaidlustanud, hageja vaidlustas üksnes hüvitise väljamõistmise ulatuse, leides, et ära tuleks jagada ka laen, mille hageja oma emalt võttis. Maakohus leidis, et kostja laenulepingust tulenevate kohustuste eest ei vastuta ja et hagejalt kostja kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse määramisel ei saa laenulepingut arvesse võtta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on selles osas lõppjäreldustes õige, muuta tuleb põhjendusi. Hageja väitis käesoleva hagi raames, et ta sõlmis oma emaga 1999ndal aastal laenulepingu, mille järgi ta võlgneb oma emale 29 399,36 eurot. Hageja väitis, et ta võttis vastava laenukohustuse perekonna huvides, st ühisvarasse kuuluva korteriomandi soetamiseks. Kuni 30.06.2010.a kehtinud perekonnaseaduse § 20 lg 2 kohaselt vastutavad abikaasad ühe abikaasa poolt võetud kohustuste eest nii ühis- kui ka lahusvaraga, eeldusel, et kohustus võeti perekonna huvides. Sellisest vastutusest tuleneks kostjale solidaarkohustus, mis võiks VÕS § 69 lg-st 1 tulenevalt viia selleni, et omavahelises suhtes peaks kostja vastutama perekonna huvides võetud kohustuse eest pooles ulatuses. Selleks tuleks hagejal kohtu ette tuua ja tõendada, et hageja võttis kohustuse, st sõlmis laenulepingu, et laenulepingust tuleneb konkreetse rahasumma tasumise kohustus ja et laenulepingust tulenev kohustus võeti perekonna huvides. Käesoleva tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja mõistnud, millised asjaolud tõendamisele kuuluvad ning kellel asjaolude tõendamiskoormis lasub.
  4. Ringkonnakohus leiab, et hageja vastavaid asjaolusid tõendanud ei ole. Hageja ei ole tõendanud, et ta sõlmis oma emaga laenulepingu. Hageja esitas kohtule maksekorralduste koopiad (t lk 63 ja t lk 141 jj), millest nähtub, et hageja ema on teinud pangaülekandeid selgitustega „korteriomandi ostu-müügi leping“, „korteri ostuks“ ja „võlg“. Enamik ülekannetest tehti hagejale, üks ülekanne tehti ka Kodumajagrupi AS-le. Tegemist on hageja ema poolt tehtud ülekannetega. Viidatud tõendite alusel ei saa tõendatuks lugeda, et hageja sõlmis oma emaga laenulepingu(d), mis oleks sõlmitud perekonna huvides ja millest tekkis hagejal raha tagasimaksmise kohustus. Tegemist oli lähisugulaste vahel tehtud sooritustega, 7
(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 mille puhul võis olla tegemist ka näiteks kinkega. Üksnes ühe maksekorralduse (summa 40 000 krooni) selgitusse on märgitud „võlg“, mis võiks võib-olla viidata sellele, et ema andis oma pojale laenu. Samas ei saa sellest järeldada, et hageja ema andis oma pojale laenu ka kõikide ülejäänud maksete osas. Sellele lisaks on oluline, et hageja ei ole tõendanud, et raha, mille ülekandmisel märgiti selgitusse „võlg“ kasutati perekonna huvides. Hageja paljasõnaline ja konkretiseerimata väide, et see nii oli, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Nendel põhjustel tuleb asuda seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et esinevad kohustused, mis võeti perekonna huvides.
  1. Vastavaid asjaolusid ei saa tõendatuks lugeda ka tsiviilasjas nr 2-09-9877 tehtud otsuste alusel. Viidatud tsiviilasjas esitas H K (käesolevas tsiviilasjas hagejaks oleva isiku ema) hagi T K ja U K vastu. T K ja U K osalesid menetluses iseseisvalt ning nagu ka kohtulahenditest nähtub, käsutasid oma menetlusõigusi iseseisvalt ning erinevalt. T K võttis hagi õigeks, U K aga vaidles hagile vastu. Kohtud tegid otsused, milles T K osas hagi aluseks olevaid asjaolusid sisuliselt ei kontrollinud vaid lähtusid õigeksvõtust. Kohtud kontrollisid hagi aluseks olevaid asjaolusid üksnes UK osas ning leidsid, et kohtu ette ei ole toodud ega tõendatud asjaolusid, mis võimaldaksid hagi rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et see, kui T K võttis eelnevas tsiviilasjas hagi õigeks, ei saa tähendada, et sellest peaksid U Kle tekkima järgnevas tsiviilasjas mingid õiguslikud tagajärjed. H K poolt esitatud hagisid, mis esitati T K ja U K vastu, tuleb käsitleda kui kahte eraldiseisvat hagi, mis esitati menetlusökonoomilistel põhjustel ühes hagimenetluses, kuid milles kostjad esinesid eraldi ja iseseisvalt ning mille puhul ühe kostja poolt tehtud menetluslikud käsutused ei saanud omada õiguslikke tagajärgi teise kostja suhtes. Menetluskulude jaotus
  2. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 164 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte kanda. Kuigi hageja vaidlustas maakohtu otsust ka osas, milles viidatud sättele tuginedes menetluskulude jaotust vaidlustati, leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on selles osas lõppjäreldustes õige. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest lähtudes saaks menetluskulusid jagada teisiti. Oluline on muuhulgas ka see, et hagi ei rahuldata täielikult. Hagi jääb täielikult rahuldamata laenulepingust tulenevate kohustuste osas, samuti väljatõstmisnõude osas. Seega tuleks menetluskulud jätta poolte kanda ka põhjusel, et hagi ja ka apellatsioonkaebus rahuldatakse vaid osaliselt (apellatsioonkaebus seejuures väikeses osas). Riigikohus on ka kaasomandi lõpetamise asjades leidnud, et ühe kaasomaniku hagi alusel kaasomandi lõpetamise nõude rahuldamise korral tuleb üldjuhul jätta menetluskulud poolte kanda, sest kaasomandi lõpetamine on mõlema poole huvides (vt RKTKo 3-2-1-70-10). Puuduvad mõistlikud põhjused, miks ühisvara jagamise puhul tuleks menetluskulud jaotada teisiti. Menetluskulude teistsuguseks jagamiseks ei anna alust ka kostja tegevus. Kostja ei kasutanud menetlusõigusi pahauskselt ega venitanud menetlust. Ka kompromissiettepanekuga mittenõustumine menetluskulude teistsuguseks jagamiseks alust ei anna. Menetlusosalise poolt esitatud kompromissiettepanekuga mittenõustumine annab kohtule üksnes õiguse arvestada seda menetluskulude jaotamisel, kuid sedagi vaid juhul, kui menetlusosaline tegi kompromissiettepaneku, mis vastas valdavas osas sellele, kuidas kohus asja lõpplahendiga lahendas. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. 8
(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-42-13 Otsuse kuupäev Tartu,
  1. mai
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu Kohtuasi T.K hagi U.K vastu ühisvara jagamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-48712 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus T.K kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja T.K, esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila 3500 eurot Kostja U.K, esindaja vandeadvokaat Arvo Junti Asja läbivaatamise kuupäev
  5. aprill
  6. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-1148712 osas, milles T.K-lt mõisteti U.K kasuks välja 64 900 eurot ja jäeti rahuldamata T.K nõue U.K vastu korteriomandi valduse üleandmiseks ja sellest keeldumisel kostja 9
(10)Tsiviilasi nr: 2-11-48712 väljatõstmiseks. Saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tühistada ringkonnakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas.
  1. Täiendada tsiviilasjas nr 2-11-48712 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  2. oktoobri
  3. a otsuse resolutsiooni, asendades ringkonnakohtu resolutsiooni p 4.1 järgmiste otsustustega: 2.
  4. Rahuldada T.K hagi ühisomandi lõpetamiseks. 2.
  5. Kohustada U.K andma nõusolek ühisomandis oleva korteriomandi jagamiseks selliselt, et Tallinnas Xxxxxxxx XX asuvast kinnistust (Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXXXXXX) 1052/3163 mõtteline osa, millele vastab reaalosana eluruum nr 1 üldpinnaga 105,2 m2, jääb T.K ainuomandisse. Samuti kohustada U.K andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) kinnistu, mille kinnistusraamatu registriosa nr on XXXXXXX, teise jao omanikukande, mille kohaselt on U.K viidatud korteriomandi ühisomanik, kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse korteriomandi ainuomanikuna kinnistusraamatusse T.K.
  6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  7. Kassatsioonkaebus rahuldada.
  8. Tagastada T.K-le kassatsioonkaebuselt
  9. novembril 2012 tasutud kautsjon 100 (ükssada) eurot. 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.