← Eesti

2-11-41631/58

Obsah (8)§ 436§ 442§ 654§ 652§ 238§ 173§ 162§ 174

Tsiviilasi nr: 2-11-41631 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 28.12.2012.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 436

lg-s 1 ja

§ 442lg-tes 7 ja 8 sätestatud nõuetele.

Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud hageja esitatud põhjendustega, ei ole käsitlenud hageja esitatud tõendeid ning on jätnud hageja esitatud alternatiivse nõude üldse käsitlemata. Õige ei ole kohtu järeldus, et 25.03.2008.a maksekorraldus 1 500 000 krooni tasumiseks selgitusega: „Vastavalt võlaõiguslikule lepingule 29.02.2008 Harjumaa Viimsi vald Viimsi alevik ehituskrunt A-82 reg.osa nr 209502“, on tehtud kinnistu XX ostuhinna tasumiseks. Kohus on selles osas tõendeid valesti hinnanud ja põhjendamatult jätnud arvestamata tunnistaja K. G ütlused ning jätnud alusetult arvesse võtmata hageja esitatud tõendi, broneerimislepingu. Maksekorralduse teksti kohaselt on makse sooritaja selgelt väljendanud oma tahet, et makse on sooritatud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ eest tasumiseks. Käsitledes makse sooritaja eksimust makse kirjeldamisel, on loogiline eeldada, et kui isik sooritab makse, siis märgib ta eelkõige seda, mille eest ta tasub. Antud juhul on maksekorralduses märgitud, et tasutakse kinnistu „Ehituskrunt A-82“ (registriosa nr 209502) eest. Makse aluseks oleva lepingu kuupäevas on eksimine lihtsam ja see on loogiline. K. G tunnistajana selgitas, et makset sooritades ei olnud tal lepingut kaasas, mistõttu märkis ta lepingu kuupäeva mälu järgi. Lepingu all pidas ta silmas 07.03.2008.a sõlmitud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ broneerimislepingut, teadmises, et broneerimislepinguga olid pooled kinnistu müügis ja lepingu olulistes tingimustes kokku leppinud. Samuti olid pooled selleks ajaks kokku leppinud kinnistu „Ehituskrunt A-82“ müügilepingu notariaalse sõlmimise aja. Seega tuleb järeldada, et 25.03.2008.a tasus K. G kinnistu „Ehituskrunt A-82“ eest. XX kinnistu ostuhinna kokkulepe sisaldub 27.03.2008.a müügilepingu p-s 6.1, mille kohaselt pidi K. G kinnistu eest tasuma 11 000 000 krooni, millest p 6.1.1 järgi tuli 2 500 000 krooni maksta enne lepingu sõlmimist. 27.03.2008.a leping muutis 29.02.2008.a sõlmitud lepingut ja seega ei ole XX ostuhinna tasumise arvestamisel sellele tuginemine põhjendatud. Kostja kinnitas, et 2008.a alguses, kui pidid laekuma K. G poolt kinnistu XX ostuhinna maksed, teavitas K. G kostjat, et tal pole piisavalt vabu rahalisi vahendeid, et täita 29.02.2008.a lepingu p-st 3.1 tulenevat ostuhinna tasumise kohustust ning ta on asunud läbi rääkima erinevate finantsasutustega. Peale eelnevat vestlust tasus K. G 27.03.2008.a kostjale XX eest sularahas 1 000 000 krooni, mille kättesaamist kinnitas kostja 27.03.2008.a lepingus. Lisaks on K. G XX eest tasunud kostjale 04.03.2008.a pangaülekandega veel 1 000 000 krooni, kus makse selgituseks on märgitud „Notar. leping nr. 800 XX võlaõigusleping sõlmitud 29.02.08“. Sellega on tõendatud, et enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist on kostja saanud kinnistu XX ostuhinna makseid vähemalt 2 000 000 krooni. Seega ei mahu vaidlusalune makse 1 500 000 krooni 27.03.2008.a müügilepingu p 6.1.1 all kokkulepitud hinna sisse. Tegelikkuses tasus K. G kostjale kinnistu XX eest sularahas mitte 1 000 000 krooni vaid 1 500 krooni, mis pole antud vaidluses oluline. Oluline on, et eelkirjeldatud menetlusdokumendis on kostja kinnitanud, et enne müügilepingu sõlmimist sai ta ostjalt kinnistu XX eest sularahas 1 000 000 krooni ja kuna pangaülekandega on ta saanud selle kinnistu eest veel 1 000 000 krooni, saab järeldada, et 25.03.2008 K. G tasutud makse ei saanud olla XX kinnistu ostuhinna tasumiseks, kuna see oleks vastuolus 27.03.2008.a sõlmitud lepingu p-s 6.1.1 sisalduvaga. Eeltoodust nähtuvalt oleks sel juhul ostja tasunud kinnistu XX eest rohkem, kui ta lepingu järgi pidi tasuma. Seega ei ole õige kohtu järeldus, et 25.03.2008.a maksekorraldusega 1 500 000 krooni makse oli kinnistu XX ostuhinna tasumine. 5

(9)Tsiviilasi nr: 2-11-41631 Hageja nõude omandajana ei ole eelnevalt esitanud 04.03.2008.a maksekorraldust, kuna see dokument ei puudutanud otseselt hageja omandatud nõuet hõlmanud lepingut ja seda maksekorraldust ei olnud hageja valduses. Kuna nimetatud tõend on asjas olulise tähtsusega, on põhjendatud see asja juurde võtta. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et 27.03.2008.a lepingu p 9.1 järgi on tasutud üksnes 100 000 krooni, kuna maksekorraldus on tehtud enne notariaalse lepingu sõlmimist ja notariaalses lepingus oleks pidanud sisalduma ka märge kogu juba tasutud ostuhinna kohta. 27.03.2008.a müügilepingu p-s 9.1 on märgitud, mis tähtajaks pidi ostjal kogu summa tasutud olema, kuid siit ei tulene, et ostja ei oleks võinud ostusummat tasuda enne lepingus määratud tähtaega. Õige ei ole kostja väide, et K. G ei saanud 25.03.2008.a summas 1 500 000 krooni ülekannet tehes teada, et 27.03.2008.a kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõiguslikku müügilepingusse lisatakse kokkulepe kinnistu „Ehituskrunt A-82“ võlaõigusliku müügi kohta, ega teada müügilepingu olulisi tingimusi. Kohus on põhjendamatult jätnud käsitlemata hageja alternatiivse nõude. Hageja põhjendas, et kinnistu „Ehituskrunt A-82“ ostuhinnast 1 500 000 krooni tasus K. G enne võlaõigusliku müügilepingu sõlmimist teadmises, et 07.03.2008.a broneerimislepinguga olid pooled kinnistu müügis ja lepingu olulistes tingimustes kokku leppinud. Broneerimisleping kinnistu müügiks ei ole sõlmitud seadusega ettenähtud vormis. Seega sai kostja ostjalt 1 500 000 krooni, tulevase kohustuse täitmisena ja 27.03.2008.a müügilepingust taganemisega on see kohustus hiljem ära langenud. Seega sai kostja kinnistu „Ehituskrunt A-82“ ostuhinna tasumise makse alusetult ning VÕS § 1028 lg 1 alusel on hagejal selle makse osas tagasinõude õigus. Kui asjas leiab tuvastamist, et kostja sai kinnistu ostusumma makse mitte kinnistu võlaõiguslikust müügilepingust tulenevate ostja kohustuste täitmisena, tuleb lugeda, et ta sai selle broneerimislepingu alusel, mis on tühine tehing ja mille alusel kohustust ei tekkinud. Seega on kostja kohustatud selle summa tagastama VÕS § 1028 lg 1 alusel. Vastustaja seisukoht 5. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja esitas ringkonnakohtule täiendavad tõendid ning taotles nende vastuvõtmist. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, arvestades seejuures ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt esitatud põhjendustega, mis puudutavad hagi rahuldamata jätmist ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

Lisaks maakohtu poolt esitatud põhjendustele, peab ringkonnakohus vajalikuks esitada täiendavad põhjendused, mis on samuti hagi rahuldamata jätmise aluseks. 7. Hageja esitas kohtusse raha saamisele suunatud nõude. Hageja väitis, et tema eriõiguseellane tasus 25.03.2008.a kinnisasja müügilepingu alusel, mis sõlmiti 27.03.2008.a, 1 500 000 krooni viidatud müügilepingust tuleneva kinnisasja ostuhinna tasumise kohustuse täitmisena „Ehituskrunt A 82“ eest. Vastav rahasumma saaks tagastamisele kuuluda VÕS § 189 lg 1 alusel. See eeldab, et nimetatud sooritus (1 500 000 krooni maksmine) tehti 27.03.2008.a sõlmitud lepingu alusel. Pooled ei vaidle selle üle, et vastavast lepingust on taganetud. Hageja väitis, et hagi võiks rahuldamisele kuuluda ka VÕS § 1028 lg 1 alusel. See 6

(9)Tsiviilasi nr: 2-11-41631 eeldaks, et vastav sooritus tehti ilma õigusliku aluseta. Kõigepealt käsitleb ringkonnakohus VÕS § 189 lg-st 1 tuleneva nõudega seonduvat.
  1. Hageja väitis, et tema eriõiguseellane maksis raha just 27.03.2008.a sõlmitud kinnisasja müügilepingu alusel. Kostja vaidles sellele väitele vastu. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja maksekorralduse, millega vastav rahasumma üle kanti (t I kd lk 82). Vastavasse maksekorraldusse on märgitud selgitus: „Vastavalt võlaõigusliku lep. 29.02.2008 Harjumaa Viimsi vald Viimsi alevik ehituskrunt nr. A-82, reg osa nr 209502“. Hageja väidet ei saa selle tõendi alusel tõendatuks lugeda, sest selles maksekorralduses viidatakse mitte 27.03.2008.a kinnisasja müügilepingule vaid 29.02.2008.a müügilepingule. Kostja tõendas menetluses, et 29.02.2008.a sõlmisid kostja ja hageja eriõiguseellane ühe teise kinnisasja müügilepingu, mille alusel tuli hageja eriõiguseellasel kostjale üle kanda 11 000 000 krooni. Seega viidati maksekorralduse selgituses ühele teisele poolte vahel tegelikkuses sõlmitud kinnisasja müügilepingule, mille alusel tuli samuti raha maksta. Kostja tõendas 29.02.2008.a lepinguga, et makse tegemise ajaks ei olnud hageja eriõiguseellane kostjale kogu 11 000 000-kroonist ostuhinda tasunud. Seega on võimalik ja tõenäoline, et hageja eriõiguseellane tasus 1 500 000 krooni just 29.02.2008.a lepingu alusel.
  2. Kuigi hageja väitis käesolevas menetluses, et 29.02.2008.a lepingu alusel ei tulnud ühtegi makset summas 1 500 000 krooni 25ks märtsiks 2008.a tasuda, ei saa sellest väitest veel järeldada, et hageja eriõiguseellane maksis raha hoopis teise lepingu täitmiseks, kui see, millele maksekorralduse selgituses viidati. Hageja väitis, et ta maksis 1 500 000 krooni kaks päeva enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist lihtsalt põhjusel, et kinnisasja ostuhinna ettemaksmine ei ole keelatud. Tõepoolest, 27.03.2008.a lepingu järgi tuli 1 900 000-kroonine ostuhinna osa tasuda hiljemalt oktoobriks 2008.a ning pooled ei olnud kokku leppinud, et hageja eriõiguseellane ei võiks raha varem tasuda. Kuid samamoodi ei keelanud ostuhinna ettenähtust varem tasumist ka 29.02.2008.a müügileping. Tõenäoline on see, et kinnisasja ostja tasub ostuhinda, eriti sedavõrd suures ulatuses nagu 1 500 000 krooni, kehtiva lepingu alusel, mitte lepingu alusel, mida ta soovib alles tulevikus sõlmida.
  3. 27.03.2008.a müügilepingus kinnitasid kostja ja hageja eriõiguseellane, et hageja on enne 27.03.2008.a lepingu sõlmimist tasunud „Ehituskrunt nr A 82“ eest ainult 100 000 krooni. Notariaalselt tõestatud lepingute puhul kehtib eeldus, et lepingudokument annab ammendavalt ja lünkadevabalt edasi kogu pooltevahelise võlasuhte sisu. Selle eelduse peaks ümber lükkama see pool, kes väidab vastupidist. Hageja seda teinud ei ole.
  4. Kuivõrd hageja eriõiguseellase poolt 25.03.2008.a teostatud pangaülekande maksekorralduse selgituses oli viidatud 29.02.2008.a lepingule ja 27.03.2008.a lepingu objektile, ei ole suuremat alust väita, et makse tehti tulevikus sõlmitava lepingu täitmiseks, kui et makse tehti juba sõlmitud lepingu täitmiseks. Mõistlik inimene ei maksa enne kinnisasja müügilepingu sõlmimist igaks juhuks 1 500 000 krooni lootuses et ehk tulevikus vastav leping ikka sõlmitakse, samas, kui tal on juba varasemast lepingust tulenev ostuhinna tasumise kehtiv kohustus ja ta viitab maksekorralduse selgituses just täpselt sellele varasema kuupäeva lepingu kuupäevale ning paar päeva hiljem sõlmitavas lepingus kinnitab, et ta on 27.03.2008.a lepingu objekti eest maksnud ainult 100 000 krooni.
  5. Kuigi hageja väitis, et tema eriõiguseellane eksis maksekorralduse tegemisel just lepingu kuupäevaga ja mitte lepingu objektiga, on hageja väited tõendamata ja väited ei ole eluliselt usutavad. Maakohus leidis õigesti, et hageja eriõiguseellase ütlused ei ole tõendina arvestatavad. Ka muus osas hindas maakohus tunnistajate ütlusi õigesti. Antud juhul tuleb 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-11-41631 asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastada kirjalike tõendite alusel ning nendega vastuolus olevad või väga üldised tunnistajate ütlused tuleb kõrvale jätta. Hageja väitis, et tema õiguseellasel ei olnud maksekorraldust tehes õiget lepingut kaasas ning seetõttu ei mäletanud hageja õiget lepingu kuupäeva ning seetõttu märgiti selgitusse vale kuupäev. Selline väide on ebaloogiline ning ei ole eluliselt usutav. Hageja eriõiguseellane ei märkinud maksekorraldusse mitte valet kuupäeva, vaid ta märkis selgitusse kuupäeva, millal tegelikkuses kostja ja hageja eriõiguseellane sõlmisid ühe teise kinnisasja müügilepingu, millest tulenes samuti raha maksmise kohustus. Hageja väide, mis puudutas kuupäevaga eksimist, oleks olnud eluliselt usutavam siis, kui maksekorraldusse oleks märgitud mingi lepingu kuupäev, mis ei oleks viidanud ühelegi kostja ja hageja eriõiguseellase vahelise lepingu sõlmimisele. Väide, et hageja eriõiguseellane ei mäletanud õiget kuupäeva ja märkis selle asemale kogemata ja juhuslikult ühe teise kuupäeva, millal juhuslikult sõlmiti samade poolte vahel üks teine notariaalne leping, millest tulenes samuti raha maksmise kohustus, ei ole eluliselt usutav.
  1. Hageja eriõiguseellane viitas maksekorralduse selgituses võlaõiguslikule lepingule, mitte kinnisasja müügi eellepingule, broneerimisele vms. 25.03.2008.a „Ehituskrunt nr A 82“ osas võlaõiguslikku lepingut sõlmitud ei olnud. Hageja viitas käesolevas menetluses küll sellele, et kostja ja hageja eriõiguseellane sõlmisid broneerimislepingu, kuid siis oleks hageja eriõiguseellane viidanud maksekorralduse selgituses näiteks broneerimislepingule. Veelgi enam, lihtkirjalik broneerimisleping ei näinud sellise summa maksmise kohustust ette. Eluliselt ebausutav on olukord, kus kinnisasja ostja, maksab 1 500 000 krooni, viidates kehtivale notariaalsele kinnisasja müügilepingule (29.02.2008.a), mille alusel on hagejal kehtiv ostuhinna tasumise kohustus, soovides tegelikult maksta ühe teise kinnisasja eest, mille osas ei ole kehtivat müügilepingut sõlmitud ja mille ostmiseks sõlmitud broneerimisleping ei näe sellise summa maksmise kohustust ette.
  2. Seda, et hageja ei teinud 25.03.2008.a makset 27.03.2008.a lepingu alusel, tõendab veel hageja eriõiguseellase ja kostja vahel 24.03.2009.a sõlmitud ja notariaalselt tõestatud kokkulepe (t I kd lk 192 jj), milles hageja eriõiguseellane kinnitab, et ta on 27.03.2008.a lepingu alusel maksnud üksnes 100 000 krooni. Hageja väited, et selline leping „pressiti temalt välja“ on paljasõnalised, tõendamata ja need ei ole eluliselt usutavad. Notariaalselt tõestatud lepingute puhul tagab notariaalne tõestamine täiendavalt seda, et leping oleks tõene ning vastaks poolte tegelikule tahtele.
  3. Eespool asus kohus seisukohale, et hageja eriõiguseellane maksis raha 29.02.2008.a lepingu alusel ning et raha ei makstud 07.03.2008.a (lihtkirjaliku) broneerimislepingu alusel. Seetõttu ei saa hagi kuuluda rahuldamisele ka VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest ei esine olukorda, et sooritus (1 500 000 krooni maksmine) oleks tehtud ilma õigusliku aluseta.
  4. See, et 27.03.2008.a lepinguga muudeti 29.02.2008.a lepingut, ei anna alust järeldada, et hageja eriõiguseellane oleks maksnud raha mingi muu lepingu alusel, sest 25.03.2008.a oli 29.02.2008.a leping veel muutmata.
  5. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja ringkonnakohtule 04.03.2008.a maksekorralduse koopia. Vastav tõend tuleb apellandile tagastada.

§ 652

kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust üksnes maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel. Uusi tõendeid saab ringkonnakohus juurde võtta üksnes juhul, kui tõend tekkis peale asja sisulise arutamise lõpetamist maakohtus või kui pool ei saanud tõendit maakohtus esitada maakohtupoolse olulise menetlusnormi rikkumise tõttu. Asjaoludele, mis 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-11-41631 võimaldaksid tõendit juurde võtta, apellant viidanud ei ole. Kuigi apellant väitis, et tal varem seda tõendit ei olnud, ei ole apellant usutavaks muutnud seda, et tal ei olnud varem võimalik vastavat tõendit hankida või siis tõendi hankimisel kohtu abi taotleda. Peale seda, kui hagejale said teatavaks vastuväited, millele kostja tugines, oli hagejal võimalik täiendavad tõendid hankida. Kuivõrd hagejal oli võimalik kõnealune tõend apellatsioonkaebuse esitamise ajaks hankida, oleks apellant pidanud põhistama, miks ei olnud tal võimalik vastavat tõendit juba maakohtus hankida. Tõendi varasema hankimise võimatus ei ole eluliselt usutav ka põhjusel, et maksekorralduse tegi hageja elukaaslane. 18. 17.10.2012.a esitas vastustaja ringkonnakohtule täiendavad tõendid. Tõenditega soovib kostja tõendada oma väidete õigsust läbi selle, et hageja väitis teises tsiviilasjas, et vaidlusalune makse tehti just selle lepingu alusel nagu seda väidab kostja käesolevas menetluses. Vastavad tõendid tuleb vastustajale tagastada.

§ 238

lg 1 p 2 kohaselt võib kohus tõendite vastuvõtmisest keelduda, kui asjaolu kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud. Menetluskulude jaotus 19. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes

§ 162

lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.