3-12-2414/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-12-2414 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2013, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju summas 250 euro hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest
2. veebruarist 2013 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
3. märtsil 2013 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. 25.09.2012 esitas Tartu Vangla kinnipeetav XXX Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, milles soovis saada 250 euro suurust hüvitist väärikuse alandamise eest seoses 26.10.2009 ja 12.08.2011 sundkorras uriiniproovi võtmisega (tl 14).
5. 13.11.2012 otsusega nr 1-13/173-3 jättis Tartu Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna kaebajat ei sunnitud uriiniproovi andma ning tema privaatsust ei rikutud, järelikult ei ole tema väärikust alandatud (tl 7).
6. 19.11.2012 saabus kohtule XXX kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 250 eurot seonduvalt väärikuse alandamisega uriiniproovide andmisel. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS
7. Kaebuse kohaselt sunniti XXX 26.10.2009 ja veel ühel korral, millist kuupäeva Tartu Vangla ei soostu talle avaldama, Tartu Vangla meditsiiniosakonna tualettruumis narkootiliste ainete tarvitamise tuvastamiseks uriiniproovi andma. Kaebusest nähtuvalt oli 12.08.2011 kokku kolmas kord, kuid selle eest ta mittevaralise kahju hüvitamist Tartu Vanglalt ei nõua. Kaebaja väidab, et teda sunniti uriiniproovi andma, keeldumise korral ähvardati teda ootekambrisse paigutamisega, seetõttu sundis ta ennast proovi andma, samal ajal kui läbi lahtise ukse vaatas valvur ning koridoris mööduvad inimesed sisse kiikasid. Kaebaja lisab, et ise ta möödujaid ei näinud, sest tegeles topsi täitmisega ja möönab, et kuna möödunud on hulk aega, siis täpsemat sündmuste käiku on tal raske meenutada. Kaebaja väidab, et ta ei teadnud uriiniproovide andmise ajal, et see korraldus on õigusvastane ja leiab, et Tartu Vangla on alandanud tema väärikust õigusvastase ja süülise tegevusega, mistõttu palub Tartu Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis 250 eurot. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt on kaebaja väited uriiniproovi võtmisest sunniga vastuolulised. Vastustaja väidab, et kaebaja andis uriiniproovi vabatahtlikult, mistõttu puudus vastustajal sunni rakendamiseks igasugune põhjus. Asjaolu, et kaebaja on aja möödudes muutnud oma seisukohta, uriiniproovi võtmise kui toimingu õiguspärasusest, ei muuda toimingu faktilisi asjaolusid. Kui kaebaja sooritas toimingu teadmisel, et see oli õiguspärane, ei tähenda, et toimingu õigusvastasuse korral oleks toiming sooritatud sunni kohaldamisega. Kaebaja väited selle kohta, et urineerimisvajaduse puudumisel paigutatakse kaebaja ooteruumi, ei ole käsitletavad sunni rakendamisena ja sellised kaebaja tõlgendused on meelevaldsed. Vastustaja väidab, et XXX ei ole sunnitud uriiniproovi andma ning tema privaatsust ei ole rikutud. Järelikult ei ole õigusvastase ja süülise tegevusega tema väärikust alandatud ning kahju hüvitamise nõue summas 250 eurot ei ole põhjendatud. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9. Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega, on seisukohal, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata, kuna tõendatud ei ole vastustaja poolt kaebaja inimväärikuse alandamine.
10. Vaidlust ei ole selles, et 26.10.2009 suunati kinnipeetav XXX Tartu Vangla meditsiiniosakonda eesmärgiga pistelise kontrolli käigus avastada kinnipeetavate võimaliku narkootiliste ainete tarvitamist ja ta andis seal uriiniproovi, milles narkootiliste ainete tarvitamise jälgi ei tuvastatud.
11. Asja materjalidest nähtuvalt esitas XXX 25.09.2012 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses 26.10.2009 ja 12.08.2011 uriiniproovi võtmisega (tl 14) ja selles osas on vaidemenetlus läbitud. Halduskohtule esitatud kaebuses kaebaja loobus kahju hüvitamise nõudest seoses 12.08.2011 uriiniproovi võtmisega ja vaidlustab uue asjaoluna „uriiniproovi võtmise temale teadmata ajal“. Kuna tegemist on uue asjaoluga, mida kaebaja oma 25.09.2012 kahjunõude taotluses Tartu Vanglale esitanud ei ole ja vastustaja ei ole selles osas ka kahju hüvitamise taotlust läbi vaadanud, seega on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata, mistõttu jätab kohus nimetatud nõude osas kaebuse läbi vaatamata. Ka Riigikohus on oma 17.06.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-10 asunud seisukohale, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust. 2
12. Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla alandanud tema väärikust õigusvastase ja süülise tegevusega uriiniproovi andmisel. Kaeba väidete kohaselt võeti temalt uriiniproovi sunniviisiliselt ja uriiniproovi andmise ajal WC- ruumis inimesed piilusid teda. Kohus nende väidetega ei nõustu.
13. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil. RVastS § 9 lg 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas toiming, millega väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti või toimingu vahel. Kui kas või üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele.
14. Riigikohus on asunud seisukohale, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.
15. HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui tõendite esitamine ei ole võimalik, tuleb näidata põhjused, miks neid esitada ei saa, ja teatada, kus tõendid asuvad või võivad asuda. HKMS § 59 lg 4 sätestab, et kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab lõike 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks. Kohus märgib, et tõendamiskoormis antud küsimuses lasub kaebajal.
16. Kaebaja ei ole vastustajale ega kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid kaebuses toodud väiteid – et vastustaja võttis temalt uriiniproovi sunniviisiliselt või et uriiniproovi andmise ajal WC-ruumis keegi piilus teda. Kaebaja ei ole millegagi tõendanud oma väiteid, et WC uks oli uriiniproovi andmise ajal osaliselt avatud või et valvur oli ukse peal. Küll aga peab kohus usutavaks vastustaja väidet, et kuna kaebaja täitis korralduse vabatahtlikult, ilma keeldumata, siis puudus vastustajal sunni rakendamiseks igasugune põhjus. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja sooritas toimingu teadmisel, et see oli õiguspärane, ei tähenda, et toimingu õigusvastasuse korral oleks toiming sooritatud sunni kohaldamisega. Kaebaja väited selle kohta, et urineerimisvajaduse puudumisel paigutatakse kaebaja ooteruumi, ei ole kohtu hinnangul käsitletavad sunni rakendamisena ja sellised kaebaja tõlgendused on meelevaldsed.
17. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohus peab vajalikuks märkida, et vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et uriiniproovi andmiseks puudus seaduslik alus, sest otseselt vangla kodukord või muu vangistuse täideviimist reguleeriv õigusakt sellise korralduse andmist ette ei näe. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei saa anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda, mistõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja väide, et uriiniproovi võtmise korraldus peaks olema kuskil kirjas. Korraldus uriiniproovi andmiseks on vajalik vangla julgeoleku ja sisekorraeeskirjade täitmiseks, mistõttu on tegemist seadusliku korraldusega. 3
18. Kinnipeetav on kohustatud taluma vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebameeldivusi, sealhulgas uriiniproovi andmisega kaasnevaid ebamugavusi. Kaebaja arvamus, et nimetatud korraldusega rikutakse tema õigusi, ei ole asjakohane. Uriiniproovi andmine ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamiseks, kuna tekkiv ebamugavus ei ületa minimaalset raskusastet. Samuti on kaebaja õiguste mõningane piiramine (korraldus uriiniproovi võtmiseks) sobiv, vajalik ning proportsionaalne sellega saavutatava eesmärgiga – vangla julgeoleku tagamisega.
19. Kuna kaebaja ei ole aastatel 2009-2011 esitanud vangla poole pöördumisi seoses uriiniproovi võtmisega, selle õiguspärasusega ega sellega, et uriiniproovi võttes ei tagatud tema privaatsust, mistõttu ei ole varasemalt selliste asjaolude kohta haldusmenetluse käigus tõendeid kogutud, siis on kaebaja tagantjärgi oletused, et keegi koridoris võis näha tualettruumis toimuvat, kuigi valvur varjas ukseava oma kehaga, kohtu arvates paljasõnalised ja otsitud põhjused kahju hüvitise saamiseks. Pelgalt oletuste põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et kinnipeetava privaatsust on rikutud.
20. Kohus leiab, et iseenesest uriiniproovi andmine võib tekitada küll kaebajale ebamugavust või vastumeelsust, kuid tegemist ei ole inimväärikuse alandamisega, mis tooks kaasa hüvitise väljamõistmise tekitatud mittevaralise kahju eest. Muud RVastS § 9 lg-s 1 ettenähtud alused puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik 4