Obsah (4)

§ 5§ 9§ 4§ 1

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 22.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-12-1392 Haldusasi Menetlusosalised AS Kunda No

) § 5 lg 6 punktide 1 ja 2 alusel. Taotleja märkis, et saasteainete sattumine keskkonda oli seotud suurema kahju, sh inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmisega. Samal päeval edastas kaebaja taotluse (tlk 17) ka Keskkonnaametile, et ei väljastataks keskkonnatasu teadet enne keskkonnaministri vastuse saamist; vaadataks üle tasu määramise alus ja võetaks sealjuures arvesse ka Kunda jõe fooni.

1. 16.03.2012 peatas keskkonnaminister keskkonnatasude maksmisest vabastamise taotluse lahendamise põlengu tekkepõhjuste selgumiseni väärteomenetluses.
2. 28.05.2012 pöördus kaebaja keskkonnaministri poole kirjaga (tlk 28), milles palus taotluse lahendada, kuna uurimine on jäänud venima. Kaebaja esitas ka kaks ekspertiisiakti, milles peeti tõenäoliseimaks tulekahju põhjuseks isesüttimist. Kaebaja palus ühtlasi täiendavate selgituste esitamiseks kohtumist.
3. 17.06.2012 keskkonnaministri kirjaga (tlk 69) jäeti taotlus rahuldamata. Keskkonnaminister leidis, et taotlus keskkonnatasu maksmisest vabastamiseks ei ole põhjendatud.
4. 04.07.2012 esitas kaebaja kaebuse halduskohtule keskkonnaministri 17.06.2012 otsuse tühistamiseks ja uue haldusakti andmiseks kohustamiseks 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5. Keskkonnaamet koostas 14.08.2012 keskkonnatasu teate nr KKO 6-15.3/12/
7. 27.08.2012 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 14.08.2012 keskkonnatasu teate nr KKO 6-15.3/12/4 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Kohus võttis esitatud kaebused menetlusse, liitis need ning peatas esialgse õiguskaitse korras Keskkonnaameti 14.08.2012 keskkonnatasu teate täitmise kuni menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.
8. Keskkonnaamet tegi 16.11.2012 otsuse, millega täiendas 14.08.2012 keskkonnatasu teadet õigusliku aluse osas (viitega õigusaktile). 13.12.2012 esitas kaebaja ka sellele otsusele kaebuse, mis võeti kohtu poolt menetlusse ja liideti menetletava kohtuasjaga. 2
9. Kohtuistungil 10.04.2013 rahuldas kohus Keskkonnaameti taotluse eraldada nende vastu esitatud kaebus eraldiseisvalt menetlemiseks. Kohus tegi 11.04.2013 määruse, millega peatas Keskkonnaameti vastu esitatud kaebuses (haldusasi nr 3-12-1816) menetluse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. Kaebaja palub keskkonnaministri 17.06.2012 otsuse nr 11-3/392-4 tühistada. Kaebaja taotleb, et kohus määraks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 168 lg 1 alusel kindlaks otsuse täitmise tähtaja ehk kohustaks andma tühistatud otsuse asemel uue haldusakti 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Samuti taotleb kaebaja vastustajalt oma menetluskulude väljamõistmist. 12.
11. Kaebaja ei vaidlusta kustutustööde tagajärjel Kunda jõkke sattunud heitvee kogust, milleks oli 3200 m³. Kaebaja on seisukohal, et kustutusvee sattumist jahutusvee väljastussüsteemi ei olnud võimalik tõkestada. 02.01.2012 koostatud keskkonnatasu teate eelnõule 16.01.2012 esitatud vastuses kaebaja märkis, et saasteainete suublasse juhtimine oli tingitud tulekahjust kui erakorralisest sündmusest. Tulekahju kustutamata jätmisel oleks tuli võinud levida kõrvalasuvatele hoonetele ja maastikule, kahjustada kolmandate isikute vara ja tuua kaasa inimohvreid. Keskkonnaametil paluti mitte väljastada keskkonnatasu nõuet enne kui on selgunud, kas kaebajat saab vabastada keskkonnatasust

§ 5lg 6 alusel.

Keskkonnaminister peatas temale esitatud taotluse menetluse kuni tulekahju põhjuste väljaselgitamiseni 07.08.2011 algatatud väärteomenetluses. 28.05.2012 pöördus kaebaja uuesti keskkonnaministri poole ning palus seoses uurimise venimisega keskkonnatasust vabastamise taotlus ära lahendada ning esitas kaks eksperdi arvamust, selle kohta, et tulekahju tõenäoliseks tekkepõhjuseks oli isesüttimine. Samuti paluti keskkonnaministriga kokkusaamist. Keskkonnaminister otsustas 17.06.2012 kirjaga nr 11-3/392-4 jätta taotluse rahuldamata, kuna keskkonnatasust vabastamine ei ole põhjendatud. 12.2. Kaebaja leiab, et kaevatav otsus on haldusakt ehk

§ 5lg 7 alusel tehtud otsus.

Akt võib olla käsitletav ka eelhaldusaktina keskkonnatasu teate andmise menetluses, kuivõrd Keskkonnaamet ei saa enam ümber hinnata vabastamise põhjendatust. 12.3. Kaebaja on seisukohal, et kaevatav haldusakt on põhjendamata. Ka juhul, kui käsitleda otsust eelhaldusaktina, kehtivad sellele tavapärase haldusakti põhjendamise nõuded. Tulekahju on erakorraline olukord (

§ 9lg 7 p 2).

Tuleohutuse seaduse kohaselt on isik kohustatud rakendama esmaseid meetmeid tulekahju leviku tõkestamiseks. Ulatuslikku tulekahju peetakse hädaolukorra seaduse § 13 lg 2 p 2 kohaselt katastroofiks. Kaebaja leiab, et antud sündmus oli käsitletav

§ 5lg 6 p-s 1 ja 2 kirjeldatud juhtumina, mille korral keskkonnatasu ei võeta.

Kuna kaevatavas haldusaktis põhjendused puuduvad ei ole võimalik aru saada, miks taotlus jäeti rahuldamata. Haldusakt ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 ja § 56 lg 1 nõuetele. Nii ulatuslike puuduste tagantjärele kõrvaldamine võimalik ei ole. Haldusaktist ei nähtu diskretsiooniõiguse kasutamist. Haldusaktis on märgitud saasteainete sisaldus kustutusvees, mille üle vaidlust ei ole. Haldusaktis puudub täielikult analüüs saasteainete keskkonda sattumise asjaolude osas. 3 12.

1. Kaebaja märgib lisaks, et kuigi keskkonnaminister peatas taotluse menetluse tulekahju tekkepõhjuste väljaselgitamiseni, ei ole kaevatavas otsuses märgitud, et peatamise alus oleks ära langenud st, et keskkonnaminister oleks tulekahju tekkepõhjused välja selgitanud. 12.
2. Kundas ei ole saastunud kustutusvee töötlemise võimalust. Töödelda saaks välisriikides (nt Soome). Sellise koguse saastunud kustutusvee transporti pühapäeval kiiresti korraldada võimalik ei ole. Välisriiki transportimine nõuaks riikidevahelise veoloa vormistamist. Ajafaktor oli antud juhul oluline, kuna tekkis kamberpumpade augu uppumise oht ja kallite seadmete kahjustamise oht, mis võinuks peatada tsemenditootmise pikaks ajaks. Samuti, kui vesi oleks pumpamata jätmisel jõudnud alajaama, tekitanuks see suure riski (tehase- ja päästekomando töötajate eludele) ning kahjustused. Otsused kustutustööde osas võttis vastu riiki esindav Päästeamet ning kaebajal polnud võimalust sellesse sekkuda. 12.
3. Kohtumenetluse ajal lõpetati kriminaalmenetlus, kus ei tuvastatud kaebaja poolseid rikkumisi jäätmekütuse ladustamisel ning süüd tulekahju tekkimises. Samuti on ettevõtte keskkonnajuhtimissüsteem kontrollitud ja tunnistatud vastavaks standarditele, mida tõendavad kohtule esitatud sertifikaadid. 12.
4. Keskkonnaminister ei ole menetluse läbiviimisel kohaldanud uurimisprintsiipi ning on eeldanud süü ja põhjusliku seose puudumise tõendamist kaebajalt. Lisaks ei soovinud keskkonnaminister anda võimalust esitada täiendavaid selgitusi ja tõendeid, eirates kaebaja soovi kohtuda. Kaebaja on esitanud taotluses põhjendused, miks ta keskkonnatasust vabastamist taotleb, mistõttu väide taotluse põhjendamatusest ei ole õige. 12.
5. Pärast õnnetuse toimumist ei ole Kunda jõe vees tuvastatud negatiivseid muutusi, mis nõuaks leevendavate meetmete kasutamist.
6. Keskkonnaministri vastuses palutakse jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 13.
7. Puudub vaidlus, et kaebajale väljastatud keskkonnakompleksluba ei võimalda juhtida jõkke analüüsiaktis märgitud ohtlikke aineid. Veeseaduse (VeeS) § 8 lg 2 p 4 kohane vee erikasutusluba selliste saasteainete juhtimiseks suublasse puudus. 13.
8. Vastustaja sai koos kaebaja esitatud taotlusega ekspertiisiaktid, kuid need ei käsitle seda, kas jäätmekütuse ladustamisel rikuti tuleohutusnõudeid või muid reegleid, mis võisid tingida jäätmekütuse iseenesliku süttimise. Näiteks on vastuseta küsimused, kas sellist kütust tohib ladustada mitmekihiliselt (3-4 pakki üksteise otsas), kas täidetud olid kõik tuleohutusnõuded ehitisele ja ettevõtte protseduuridele (nt temperatuuri, niiskuse jms jälgimisreeglid) ning kas ettevõte ka neid järgis. Juhul kui hiljem selgub, et ettevõte rikkus oma kohustusi, on ka ilmne, et tulekahju kustutamisel keskkonda sattunud saasteainete keskkonnatasu maksmisest vabastamine läheks vastuollu ühe keskkonnaõiguse aluspõhimõttega – saastaja maksab. Käesoleval juhul sedavõrd ohtlike ainete nagu arseen, kroom, nikkel, plii, jne veekeskkonda sattumisel kannavad keskkonnatasud eesmärki, et selline keskkonnakasutus, millega loa andmisel ei arvestatud ning mille tõttu on väga raske 4 tervikuna ette näha nende ainete põhjustatud tagajärgi, oleks välistatud. Kõrgendatud keskkonnatasu tasumine aitab võimalike tagajärgedega võidelda (

§ 4lg 3).

Keskkonnaminister, kellel on pädevus otsustada erandina keskkonnatasu maksmisest vabastamist, ei ole pädev hindama küsimusi, kas ettevõtja tegevus oli piisav tulekahju ärahoidmiseks. Näiteks, kui ettevõtte KNC töötajad käisid laos viimati 16.06.2011, siis pole teada kas kontrollimisel jälgiti ka jäätmekütuse niiskus- ja temperatuurinäitajaid ning kas nende pinnalt oleks võinud järeldada, et toimuvad ebaharilikud protsessid, mis võivad päädida tulekahjuga. Lisaks ei ole teada, kas Jaama tn 2 toimunud põlengu puhul oli varasemast ladustuskohast eemaldatud ja uude kohta lahtiselt ladustatud kütuse puhul täidetud kõik vajalikud nõuded, et oleks välistatud teistkordne iseeneslik süttimine. Küsimus on oluline juba seetõttu, et kaebaja enda esitatud ekspertarvamuse kohaselt võib jäätmepallide väiksem tihedus ja suurem niiskusesisaldus soodustada isesüttimist. Seetõttu on vajalik tulekahju põhjuste selgitamisel hinnata, kas antud juhul oli ettevõtja riske maandanud piisavalt (näiteks kas oli tagatud piisav kontroll või vajalike tehnoloogiliste võimaluste olemasolu, et jälgida kütuse seisundit). Lisaks sellele toob H-ekspertiisi ekspertiis ka välja, et tulekahju tekkimisele laos võis kaasa aidata lao tume katus. Teisalt nendib Tallinna Tehnikaülikooli ekspertiis, et katsel kasutatud kütus ei pruukinud vastata vastavusdeklaratsioonile (TTÜ ekspertiis lk 9, lõige 4). Eeltoodu tõttu oli põhjendatud keskkonnaministri 16.03.2012 kiri kaebajale, millega selgitati vajadust jõuda tulekahju tekkepõhjustes selgusele teises menetluses kui keskkonnaministri haldusmenetlus. Samas oli jäätmekütus ja selle kasutamine ettevõtte tootmisprotsessis kaebaja enda kontrolli all. Ilmselt ei oleks keskkonnatasude eesmärgiga (

§ 4

lg 1) kooskõlas, kui isik, kes vastutab tulekahju tekkimise eest, ei peaks vastutama tulekahju kustutamisel tekkinud keskkonnakahjustuse eest teatud juhtudel. Lisaks, kuna antud juhul läbi viidud haldusmenetluse käigus ei suutnud ettevõtja piisava selgusega tõendada

§ 5

lõike 6 punktide 1 või 2 kohaseid asjaolusid (tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmine või inimohvreid põhjustava õnnetuse ärahoidmine), siis oli tema esitatud taotlus sisuliselt põhjendamata. Kaebaja ei esita kummaski keskkonnaministrile esitatud taotluses ühtegi tõendusmaterjali ega arutluskäiku, kuidas konkreetsel juhul oleks täidetud seaduses sätestatud keskkonnatasu maksmisest vabastamise eeldused. Esimeses taotluses (16.01.2012) kirjeldatakse asjaolusid ja selgitatakse üldteada asjaolusid, miks tulekahju kustutamine on vajalik. Kuidas konkreetsel juhul seaduses sätestatud eeldused on täidetud, ei ole taotlusest välja loetav. Teises taotluses (28.05.2012) edastatakse keskkonnaministrile ekspertiisid, mis otseselt ei tõenda seaduses sätestatud keskkonnatasude maksmisest vabastamise eelduste olemasolu, ning taotletakse asja otsustamist põhjendusega, et algatatud uurimise edasine kulg ei ole teada. Eeltoodu tõttu, isegi juhul, kui kohus tunnistaks tehtud keskkonnaministri otsuse õigusvastaseks ja kohustaks keskkonnaministrit andma välja uue otsuse, ei saaks see olla lõppotsuses praegu kehtivast erinev. 13.

1. Kaebuse kohaselt on kaebaja pidanud menetluse peatamist kuni tulekahju tekkepõhjuste selgumiseni õigustatuks. Seega nõustub kaebaja sellega, et teadaolevate asjaolude pinnalt ei ole võimalik kaebaja taotluse lahendamine kaebajale sobivalt. Seega on kaebaja möönnud võimalust, et taotluse rahuldamiseks (keskkonnatasude maksmisest vabastamiseks) puudus piisav informatsioon. Seetõttu ei ole sisuliselt põhjendatud ka kaebaja taotlus kohustada keskkonnaministrit uuesti asja otsustama. 5 13.
2. Vaidlustatud keskkonnaministri 17.06.2012 otsuses on kirjeldatud, kuidas kaebaja on oma taotlust põhjendanud (kirja lõik 2). Kirja järgmises lõigus on selgitatud, millistel juhtudel on võimalik vabastada isik keskkonnatasu maksmisest. Kirja lõigus 5 on võetud seisukoht, et kaebaja esitatud taotlus ei ole põhjendatud. Seega ei saa nõustuda kaebuse esitaja väitega, et keskkonnaministri langetatud otsustus on põhjendamatu ja õigusaktidega vastuolus. Rõhutame veelkord, et kaebaja ei ole haldusmenetluse vältel esitanud põhjendusi selle kohta, kuidas antud juhul oleksid täidetud keskkonnatasudest vabastamise eeldused, mida keskkonnaminister hinnata saaks. Seetõttu, kaebus keskkonnaministri otsuse õigusvastasuse osas on alusetu ja põhjendamata ning tuleb jätta rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et 16.01.2012 keskkonnaministri 17.06.2012 otsus nr 11-3/392-4 on haldusakt. Ka kohtu hinnangul tuli AS Kunda Nordic Tsement 16.01.2012 taotlus lahendada haldusakti andmisega. 21.10.2011 esitas kaebaja keskkonnatasu deklaratsiooni, milles deklareeris ohtlike ainete heitmist Kunda jõkke. Heitvee kogus ja saasteainete sisaldus määrati kindlaks OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus analüüsiaktiga. Menetlusosalistel puudub vaidlus, et kaebajal tekkis seoses saasteainete heitmisega Kunda jõkke keskkonnatasu maksmise kohustus. Keskkonnaameti koostatud keskkonnatasu teatele esitatud kaebuses vaidlustab kaebaja erinevate saasteainete maksustamise aluseid ja asjaolusid (jõevee fooni arvestamata jätmist; saasteainetele kehtestatud piirväärtuste mittearvestamist; tasu määramist tuhandekordses määras), viidates ka kaalutlusõiguse puudumise tõttu võimalikule vastuolule põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõttega. Keskkonnaministri vastu esitatud kaebus tugineb peamiselt haldusakti motiveerimatuse väitele ning sellise otsuse sisulise kontrolli teostamise võimatusele.
4. Antud juhul oli keskseks sätteks, mille alusel tuli keskkonnaministril kaebaja taotlus lahendada,

§ 5lg 6 punktid 1 ja 2.

Kaebaja taotles soodustuse kohaldamist ehk keskkonnakasutuse eest tasu võtmata jätmist.

§ 5

lg 6 kohaselt ei võeta keskkonnatasu, kui loodusvara kasutamine, saasteainete heitmine keskkonda või jäätmete kõrvaldamine keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses toimub: 1) sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks; 2) inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmiseks.

§ 5

lg 7 kohaselt teeb keskkonnatasu maksmisest vabastamise otsuse keskkonnaminister keskkonnatasu maksja põhjendatud taotluse alusel, kui käesolevas seaduses ei ole teisiti sätestatud.

-s teistsugune regulatsioon puudub. Kohus nõustub kaebajaga, et käesoleva vaidluse lahendamisel tuleb kohtul hinnata, kas kaevatav haldusakt on põhjendatud määral, mis võimaldab kontrollida selle sisulist õiguspärasust. Kaevatava haldusakti kogu põhjendus seisneb selles, et vastustaja arvates ei olnud AS Kunda Nordic Tsement taotlus põhjendatud. Kohtumenetluses on vastustaja otsust selgitanud selliselt, et haldusmenetluses ei esitanud kaebaja tõendeid, mis võimaldanuks järeldada keskkonnatasust vabastamise eelduste täidetust. 6 Seega on õiguslik vaidlus ka selles, kas kaebajal oli tõendamiskoormus (

§ 5

lg-st 7 tulenevalt), mis välistas haldusorgani poolt uurimisprintsiibi rakendamise (sh asja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude selgitamise kohustuse) ning kas see pidi kaasa tooma taotluse rahuldamata jätmise. Samuti, kas on veenev vastustaja seisukoht, et kaebaja puhul on keskkonnatasust vabastamine igaljuhul välistatud ehk vastustaja ei saaks teha teistsugust otsust ka taotluse uuel läbivaatamisel. Haldusakt peab olema nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane (HMS § 54 - haldusakti õiguspärasuse eeldused). Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada põhjusel, et kaevatav haldusakt on motiveerimata ning kohtuliku kontrolli teostamine nii tõsiste puudustega haldusakti sisulise õiguspärasuse üle ei ole võimalik. Haldusmenetluse läbiviimist ei saa üle kanda kohtumenetlusse. Kohtu jaoks ei ole veenev vastustaja seisukoht, et teistsuguse otsuse tegemine on välistatud. 16. Kohus peab vajalikuks märkida, et haldusorgan on käitunud haldusmenetluses vastuoluliselt, esmalt mööndes vajadust saada taotluse lahendamiseks selgust tulekahju tekkepõhjustes ja võimalikus kaebaja poolses süüs, peatades taotluse menetluse märgitud asjaolude väljaselgitamiseks väärteomenetluses. Seejärel, selgitamata, miks ta seda enam oluliseks ei pea, jätkanud taotluse menetlemist otsuse tegemisega, rakendamata ise uurimisprintsiipi ning isegi põhjendamata, miks tulekahju tekkepõhjus ja kaebaja võimalik süü enam tähtsust ei oma. Veelgi enam, ignoreerides ka kaebaja esitatud ekspertiisiakte (tõendid haldusmenetluses) tulekahju võimaliku tekkepõhjuse kohta. Samuti jättes võtmata seisukoha kaebaja taotluse osas, mis sisaldus 28.05.2012 pöördumises. Menetlusosalise seletus võib olla HMS § 38 lg 2 kohaselt tõendiks haldusmenetluses ning kaebaja taotles selgituste ärakuulamist.

§ 1

lg 2 kohaselt juhindutakse

alusel haldusmenetluse läbiviimisel ka haldusmenetluse seaduse sätetest. HMS §-st 38 tuleneb, et haldusorgan teeb haldusmenetluse käigus kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud (lg 1) ning menetlusosalisel on kaasaaitamiskohustus, mille täitmata jätmisel juhul, kui taotletakse soodustava haldusakti andmist, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata (lg 3). Riigikohus on asjas nr 3-3-142-09 selgitanud, et viimatimärgitud normi tuleb kohaldada mõõdupäraselt ning see ei vabasta haldusorganit täielikult tõendite kogumisest. Antud juhul ei ole keskkonnaminister jätnud taotlust läbi vaatamata, vaid rahuldamata ilma haldusmenetlust nõuetekohaselt läbi viimata. Kohtumenetluses on vastustaja vastuses märgitud, et taotluses ei ole põhjendatud ega taotleja poolt tõendatud, kuidas on täidetud keskkonnatasu maksmisest vabastamise eeldused ning esitatud ekspertiisiaktid ei tõenda otseselt seaduses sätestatud vabastamise eelduste olemasolu. Kohtu arvates tulnuks sellisele järeldusele jõuda haldusmenetluses, kus saanuks määrata taotluse esitajale tähtaja normi kohaldamise eelduseks olevate asjaolude põhistamiseks. Vastustaja seda ei teinud. Vastustaja selgitus, et kaebaja pidas haldusmenetluse peatamist põhjendatuks, millest tulenevalt oli ta ilmselt nõus, et enne peatamist puudus taotluse lahendamiseks vajalik informatsioon ei põhjenda seda, miks haldusorgan jättis oma kohustused haldusmenetluses täitmata. Lisaks tuleb märkida, et menetluse peatamine ja uuendamine on haldusorgani kaalutlusõiguse alusel tehtavad menetluslikud otsused, seega ei olnud vastustaja kohustatud kaebaja taotlusel menetlust jätkama. Asjaolu, et taotluse esitaja ei saanud aru, millised asjaolud omavad taotluse 7 lahendamisel tähtsust ning sellest tulenevalt esitama kohaseid tõendeid, ei vabasta haldusorganit menetleja kohustustest. HMS § 56 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud ning põhjendus tuleb esitada reeglina haldusaktis. Haldusakti põhjendamine tähendab selle andmise õiguslike ja faktiliste aluste esitamist. Kui tegemist on kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga, tuleb märkida ka kaalutlused, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus. Riigikohtu praktikas (asjad nr 3-3-1-13-02, 3-3-1-42-02, 3-3-1-54-03 jt) on rõhutatud, et õiguslik ja faktiline põhjendus peavad olema omavahel seostatavad, et nii akti adressaat kui kohus saaksid veenduda, et haldusaktis esitatud juhtumi asjaolud koos kohaldatud õigusnormidega toovad kaasa just sellise haldusakti andmise. Riigikohus ei ole varasemalt aktsepteerinud haldusakti põhjendamist kohtumenetluses, kuid haldusasjas nr 3-3-1-29-12 on pehmendanud varasemat seisukohta leides, et võib esineda erandlikke olukordi, kus haldusorganil on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Seejuures lasub haldusorganil tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel tegelikult eksisteeris ja kas sellega arvestati. Tegemist on erandliku olukorraga, mis ei vabasta haldusorganit haldusakti põhjendamise kohustusest. Haldusaktist ei nähtu, et haldusorgan oleks üldse tegelenud küsimusega, millised asjaolud tuleks kohaldatavast õigusnormist tulenevalt põhistada, rääkimata viitamisest tõendite esitamise vajadusele. Haldusaktis on tehtud viide

§ 5lg 6 p-le 1 ja 7.

Taotlus oli esitatud

§ 5lg 6 p-de 1 ja 2 alusel.

Haldusaktis on esitatud kokkuvõtvalt taotluse põhjendus, selgitamata, millised järeldused tegi sellest haldusorgan või kuidas jõudis arusaamisele, et põhjendused ei ole piisavad ning millest tulenevalt ei pidanud vajalikuks kohast haldusmenetlust läbi viia. Haldusaktis on toodud reovee keemiline sisaldus analüüsi akti kohaselt ning märgitud, et selliseid ohtlikke aineid ei ole ettevõttel lubatud keskkonda viia ning sellist keskkonnakasutust maksustatakse kõrgendatud määras. Kuidas selline kokkuvõte seondub kohaldatud õigusnormiga haldusaktist ei nähtu. Haldusakti lõpus on haldusorgani järeldus, et keskkonnatasu deklaratsioonis nr 4294 esitatud saasteainete eest ei ole keskkonnatasu maksmisest vabastamine põhjendatud. Järeldus peab loogiliselt järgnema asjaolude ja tõendite käsitlusele ning õigusnormi tõlgendamisele, milline osa haldusaktis täielikult puudub. Seega ei ole kohtul võimalik hinnata, kas järeldus on õige või vale ning sellest tulenevalt, kas haldusakt on õiguspärane. Küll on kohtul võimalik öelda, et sellise põhjendamata haldusakti andmine rikub selle adressaadi õigust saada aru keeldumise põhjustest ja vaidlustada otsuse sisulist õiguspärasust kohtus. Sellise rikkumise tuvastamisel tuleb taotlus saata uuesti lahendamiseks haldusorganile, vastasel juhul sekkuks kohus haldusorgani pädevuses oleva ülesande täitmisse. 17.

§ 5

lg 6 p 1 võimaldab keskkonnatasust vabastada saasteainete keskkonda heitja juhul, kui see toimub veelgi suurema kahju ärahoidmiseks. Kohus nõustub viidatud punkti osas vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud tõlgendusega, et tegemist peab olema veelgi suurema keskkonnakahju (keskkonna saastamise) ärahoidmisega. Sellist tõlgendust toetab nii sätte kujunemislugu kui seaduse eesmärk. Keskkonnatasu seaduse eesmärgiks ei ole üksikisikute omandiõiguse kaitse ning keskkonnatasuga ei heastata üksikisikute varale tekitatud kahju. Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada saasteainete 8 keskkonda heitmisega seotud võimalikku kahju (

§ 4lg 1).

Keskkonnatasu kasutatakse

§ 4lg 3 keskkonnakahjustuste heastamiseks.

Sealjuures tuleks silmas pidada, et mõju keskkonnale võib ilmneda oluliselt hiljem peale õnnetuse toimumist ning mõjude ilmnemine ei pruugi olla tõsikindlalt prognoositav vahetult peale õnnetust.

§ 5

lg 6 p 2 osas ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et sätet ei võiks kohaldada olukorrale, kus sündmus (õnnetus) oli alanud ning selle käigus hoiti keskkonna saastamise hinnaga ära võimalik sündmuse kumuleerumine inimelu(sid) ohustavaks. Sätte kitsalt grammatiline tõlgendamine ei ole kohtu arvates põhjendatud, kuna viib terve mõistusega vastuolus oleva ja sätte eeldatavale eesmärgile mittevastava tõlgenduseni. Sätte eesmärgiks saab kohtu arvates olla see, et inimelu(sid) säästetaks ka juhul, kui see toob kaasa keskkonnakahju, sõltumata sellest, kas inimelu(d) säästetakse enne sündmuse algust või selle käigus. Vastasel juhul viiks see järelduseni, et õnnetuse ajal inimelu väärtus devalveerub ning muutub keskkonnakahjuga võrreldes vähemoluliseks. Vastustajal on taotluse uuel menetlemisel võimalik välja selgitada, kas eelviidatud normide kohaldamiseks vajalikud asjaolud esinesid.

1. Kaebaja taotles vastustaja kohustamist lahendama taotlus (andma haldusakt) uuesti 1 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohus ei pea põhjendatuks määrata 1-kuulist tähtaega taotluse uueks lahendamiseks, kuna eeldatavalt kulub haldusmenetluse läbiviimisele (kaebajale ettepaneku tegemine esitada tõendid ja selleks mõistliku tähtaja andmine; võimalik täiendava arvamuse küsimine nii kaebajalt kui teistelt haldusorganitelt või ekspertidelt) rohkem aega, mida kohtul ei ole käesoleval hetkel võimalik täpsemalt hinnata. Seega jätab kohus tähtaja määramata. Haldusorganil tuleb taotluse lahendamisel juhinduda HMS § 5 lg-st 2 ning lahendada see mõistliku aja jooksul.
2. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab keskkonnaministri 17.06.2012 otsuse nr 11-3/392-4 ning kohustab vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama (HKMS § 5 lg 1 p 1 ja 2).
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 kohaselt mõistetakse menetluskulud välja menetluskulude nimekirja ja kohtule esitatud kuludokumentide alusel. Menetluskuludeks on käesolevas asjas riigilõiv ja esindaja kulu (HKMS § 101, § 103 lg 1 p 1). Nõuetekohased dokumendid on kaebaja poolt esitatud ning kulud kantud. Kaebaja taotleb kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu summas 30 eurot väljamõistmist. Alates 01.07.2012 kehtib HKMS § 104 lg 1 sõnastuses, et kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. 04.07.2012 kaebuses esitati tühistamise ja kohustamise nõue, mis on ühesuguse riigilõivuga nõuded. Seega tuli kaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Vastustajalt tuleb menetluskuluna välja mõista riigilõiv summas 15 eurot. Rohkem tasutud riigilõiv summas 15 eurot tuleb kaebajale tagastada HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel. Kaebaja taotleb menetluskuluna esindajate kulude väljamõistmist summas 3060,50 eurot (2700 eurot istungiväline õigusabi ja 360,50 eurot istungil esindamise eest). 9 Kohus leiab, et õigusabikulu suurus on põhjendatud. Kuigi vaidlus taandus lõppastmes haldusakti põhjenduste puudumisele, tingis sellise õigusabi töömahu õigusliku regulatsiooni ebaselgus ja haldusorgani vastuoluline käitumine haldusmenetluses. Kohus ei pea põhjendatuks keskkonnaministrilt välja mõista kogu kohtuistungi aja eest nõutavat esindajate tasu, kuna kohus arutas istungil ka Keskkonnaameti vastu esitatud nõuet ning põhjendatud on käesolevas asjas vastustajalt välja mõista pool istungil esindamisega seotud kulust. Keskkonnaameti vastu esitatud kaebuse edasisel lahendamisel saab kaebaja nõuda ka 10.04.2013 kohtuistungiga seotud kulusid. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu summas 2895,25 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 10