Kostjad nimetatud sätete alusel kolmanda isiku tegevust heaks ei kiitnud. Seega puudub kolmandal isikul nõudeõigus. Laenulepinguga koos sõlmitud käenduslepingu punkti 5 kohaselt ei oleks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral pööratud panga poolt nõuet P T või tema pärija vastu, vaid võetud võlgnetav summa maha käendajalt, s.o P T tööandjalt OÜ M.K. Trans. Esimese astme kohtu lahend ja põhjendused Pärnu Maakohus rahuldas hagi M T vastu ning jättis rahuldamata hagi S R vastu. Kohus mõistis kostjalt I välja põhisumma 4756, 59 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise 205, 51 eurot, samuti viivise protsendina
lg 1 teises lauses sätestatud määras, arvestatuna põhivõlalt alates 06.02.2008 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotuse osas, tuginedes TsMS § 162 lg-tele 1 ja 4, jättis kohus hageja tasutud riigilõivu kostja I kanda, kuid pidas õiglaseks jätta õigusabikulud menetlusosaliste endi kanda. Pooled ei vaidlusta, et kolmas isik, kes loovutas nõude, on oma poja P T kohustuse panga ees täitnud, samuti ei ole vaidlust täidetud kohustuse suuruse üle. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millal läksid pärija õigused ja kohustused kostjale I üle ning kas ja millisel alusel tekkis R Tl tasutud võla osas tagasinõude õigus. Pärandi avanemise aeg on pärandaja surmapäev, kuid omand pärandvarale läheb pärijale üle vaid siis, kui pärija pärandi vastu võtab (pärimisseaduse (PärS) §-d 1 lg 1 ja 2 lg-d 1 ja 2). Kostja I 2 võttis pärandi vastu ja sellega läksid pärijale üle kõik õigused ja kohustused, mis pärandajal tema surmapäeval olid (PärS § 130 lg 1). Seetõttu ei ole õige kostjate seisukoht, nagu ei saa pärija vastutada pärandaja võlgade eest, mis olid olemas pärandaja surmapäeval, kuid olid pärandi vastuvõtmise ajaks kustutatud kolmanda isiku poolt. Nõusoleku alaealisele kuuluva varaga seotud tehinguks andis Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond otsustega nr 3-5/1110 (24.08.2007) ja nr 35/115 (03.09.2007). Otsuste kohaselt saavutasid R T ja S R kokkuleppe sõiduauto müümiseks ning laenulepingu lõpetamiseks kulunud summa tagastamiseks R Tle. Kostja II sai nõusoleku sõiduki müügiks ainult otsustes kindlaks määratud tingimustel. Kostjad ei ole sotsiaalosakonna otsust vaidlustanud. Kostja II on kostja I seadusliku esindajana selle otsuse alusel sõiduki müünud, kuid sõiduauto võõrandamisest saadavast tulust laenulepingu lõpetamiseks kulunud summat R Tle ta ei tagastanud. Maakohus ei nõustunud seisukohaga, nagu oleks ka pärandi vastuvõtmiseks olnud vajalik linnavalitsuse kui eestkosteasutuse (sel ajal kehtinud PKS § 95 lg 5 ja § 99 mõttes) nõusolek. Alaealise pärija kaitseks olid ja on ka praegu olemas PärS § 136 sätted, mille lg 1 kohaselt tuli alaealise puhul läbi viia pärandi inventuur ning kui seda ei taotletud, pidi alaealise seaduslik esindaja oma varast katma pärandja võlad, mis ületasid pärandvara. Antud juhul oli P T pärandvara väärtus suurem kui sellel lasuvad kohustused: sõiduk müüdi hinnaga 98 000 krooni, laenujääk oli surmapäeval oluliselt väiksem, lisaks kuulusid pärandvara hulka vastavalt pärimisõiguse tunnistusele arveldus- ja limiidikontod AS-s Hansapank. Oluline on seega märkida, et Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakond andis oma otsustega nõusoleku mitte pärandi vastuvõtmiseks (see oli vastu võetud 6 kuud enne vastavate otsuste tegemist), vaid alaealisele kuuluva vara müügiks vastavalt PKS § 99 lg 1 p-le 2, millisele sättele viidatakse õigesti ka otsustes. Kohus ei nõustunud kostjate väitega, et eestkosteasutuse kehtestatud tingimus tagastada osa sõiduki müügist saadavast summast R Tle on tühine. Esiteks ei ole viidatud otsustega sellist kohustust kostjatele pandud (R T ja S R kokkuleppele on otsuste kirjeldavas osas vaid viidatud), teiseks - sel ajal kehtinud perekonnaseaduse sätted ei välistanud selliste tingimuste kehtestamist, sest eestkosteasutus lapse huvides tegutsejana pidi nõusoleku andmisel igakülgselt silmas pidama alaealise varalisi huve ja isiklikke õigusi.
lg 4 sätestab, et kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muuhulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Käsundita asjaajamise heakskiitmine (
lg 1 p 1) on soodustatu poolt vajalik üksnes juhul, kui asjaajamine ei vasta soodustatu huvile, tema avaldatud või eeldatavale tahtele (
lg 1 p 2) ega ole oluline avalikes huvides (
Kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019-1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Seega peab
alusel nõude esitamiseks olema tõendatud, et käsundita asjaajaja on teinud midagi teise isiku heaks. Maakohus asus seisukohale, et antud juhul vastas pärandvara hulka kuuluva võla tasumine kostja I huvidele
Pärandi vastuvõtmisega omandas kostja I pärimisõiguse varale, mille väärtus oli oluliselt suurem kui R T poolt pärija eest täidetud kohustus, seega oli pärandi vastuvõtmine pärijale kasulik. Maakohus pidas paljasõnaliseks kostjate väidet, et R T poolt võla tasumine ei olnud pärija huvides, kuna eeldatavasti oleks võla tasunud käendaja. Sellisel juhul oleks käendajal tekkinud tagasinõudeõigus tasutud summa ulatuses pärija vastu
Et R T esitas nõude pärija vastu alles pärast pärandvaraks olnud sõiduki müümist, viitab sellele, et tema ja pärija (seadusliku esindaja S R) vahel oli kokkulepe tasutud 3 võla tagastamiseks. R T tasus pärandvaral lasuva kohustuse, mille eest pärija oli vastutav (ei ole vahet, kas panga või käendaja ees) ja ajas seega pärija asja. On tõenäoline, et kohustuse mittetäitmisega oleks kaasnenud pärandvaral lasunud ja pärijale üle läinud kohustuste suurenemine (vähemalt viivise näol). Maakohus, tuginedes
MS §-le 367, rahuldas hageja nõude viivise saamiseks ning mõistis selle välja kostjalt I. Kohus ei pidanud põhjendatuks rahuldada hagi kostja II vastu. Hageja ei ole usutavalt selgitada, millisel alusel saab kostja I ja kostja II vastutada solidaarvastutuse sätete alusel. Hagis viidatud TsÜS § 50 lg 2 on asjakohatu. Ilmselt on hageja pidanud silmas hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 50 lg 2, mille kohaselt oli lapse vanemal kohustus oma lapse õigusi ja huve kaitsta, tegutsedes tema seadusliku esindajana. Sellest aga ei tulene alust nõude esitamiseks lapse seadusliku esindaja vastu. Hageja nõue kostja II vastu ei ole põhjendatud, sest tegemist ei ole solidaarkohustusega
Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kohus ei ole otsuse tegemisel juhindunud TsMS § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8, sest otsuse põhjendavas osas ei ole märgitud tuvastatud asjaolusid ja nendest tehtud järeldusi, tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadusesätteid, mida kohaldati. Vaatamata asjaolule, et R T ei soovinudki kasutada seadusest tulenevat õigust kaitsta enda seaduslikke huve surnud poja P T pärijana, asus kohus ekslikult seisukohale, et tal on ikkagi õigus nõuda võlaõigusseaduse sätete järgi kohustuse täitmist oma pojapojalt. Kuigi puudub vaidlus, et R T teadis nii oma poja surmast kui ka sellest, et kui tal ka tekkis peale poja surma seadusest tulenevad nõuded poja vastu, siis oli tal seaduslik õigus esitada vastavasisuline avaldus pärimismenetlust läbiviivale notarile. R T ei kasutanud viidatud õigust pärimismenetluses ning seetõttu on ebaõige kohtu seisukoht rahuldada hagi esitatud motiividel. Apellandi arvates on alusetu kohtu seisukoht, et primaarne on R T nn õiglane tegutsemine, mitte aga apellandi õiguspärane tegevus vastavuses pärimisseaduse sätetega. Eelnevat arvesse võttes on alusetu ka viivise väljamõistmine. Viivisenõue ei põhine õiguslikul alusel ning seetõttu tuleb see jätta rahuldamata. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellandi kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Pärnu Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, mistõttu tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei pea ta vajalikuks neid korrata. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga kohtupoolsetele rikkumistele. Maakohus ei rikkunud tsiviilasja läbivaatamisel ja vaidluse lahendamisel menetlusõiguse norme. Maakohus hindas menetlusosaliste poolt kohtu ette toodud asjaolusid ja esitatud tõendeid õigesti. 4 Kaevatav kohtuotsus on nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et R Tl oli tasutud võla osas tagasinõude õigus. Hageja tugines oma nõude põhjendamisel muuhulgas Pärnu Linnavalitsuse sotsiaalosakonna otsustele ja nendes sisalduvale viitele kokkuleppe kohta laenulepingu lõpetamiseks tasutud summa tagastamiseks. Kohus on kõiki menetlusosaliste väiteid põhjalikult analüüsinud ja jõudnud õigele järeldusele, et R T tasus pärandaja võla pärija huvides. Maakohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist siis, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muuhulgas käsundita asjaajamisest (
Kuigi kohtule esitatud tõenditest võib järeldada, et soodustatud isik (seadusliku esindaja vahendusel) on pangavõla tasumise heaks kiitnud, ei ole sellel asjaolul antud juhul määravat tähtsust. Maakohus märkis õigesti, et kõnealune asjaajamine vastas soodustatud isiku huvile, millise asjaolu tõendmine oli
Seega, kui isik (käsundita asjaajaja) tegi midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal seaduses sätestatud õigused ja kohustused (
§-d 1019-1023), kui asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele. Kolleegium ei nõustu apellandi käsitlusega võlaõigusseaduse sätetele tuginemise ebakohasusest. Kolmas isik tasus pärandaja võla pärast pärandi avanemist. Asjakohatu on ka viide R T võimalusele osaleda pärijana P T pärimismenetluses. Pärimisseadusest tulenevalt ei ole teise järjekorra pärijatel õigust pärida, kui pärandajal on esimese järjekorra pärijaid (PärS § 12 lg 2). Pärandaja alanejad sugulased on esimese järjekorra seadusjärgsed pärijad, pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased aga teise järjekorra pärijad (PärS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1). Eelmärgitud põhjendustel ei ole alust muuta otsust ka viivisenõude rahuldamise osas.
lg 1 järgi võib võlausladaja rahalise kohustuse täitmisega viivtamise korral nõuda võlngikult viivitusintressi (viivis), arvates kohutuse sissenutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, milelle lisandub seitse protsenti aastas. Maakohus ongi kõenaluses määras viivise kostjalt I välja mõistnud. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja I kanda. Ü. Jänes U. Loonurm I. Nõmm 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.