← Eesti

2-12-8479/15

Obsah (7)§ 88§ 108§ 113§ 396§ 82§ 13§ 162

2-12-8479 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2013, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-

) § 1028 lg-t 1 ning kostjal lasub kohustus tagastada nii laenu põhiosa, tasumata intress kui ka tasuda viivist. Kostja esindaja 21.03.2012 selgitus, mis maksete katteks 28.11.2011 tehti, ei vasta tõele. Kostja juhatuse liikme kirja järgi tasuti 40% nii põhinõudest kui ka 40% intressist, kuigi hageja selle tasumise korraga ei nõustu. 28.11.2011 ja 02.12.2011 maksekorraldustel on märgitud selgituseks – laenulepingu järgne võlgnevus (mitte võlgnevus ja intress) ja vaid 05.12.2011 maksekorraldusel on toodud, et see on intressi makse. Järelikult kahe esimese makse puhul ei määranud võlgnik, millist kohustust ta täidab. Hageja leiab, et kohustuste täitmise järjekorra suhtes saab antud võlasuhtes tugineda üksnes

§ 88

lg-tele 8 ja 9.

§ 88lg 9 alusel on võlausaldajal õigus määrata 3

(10)2-12-8479 milliste kohustuste täitmise ja millises järjekorras ta vastu võtab. Maksekorraldustel nimetas kostja makset üksnes laenulepingu järgseks võlgnevuseks (välja arvatud viimane, so kolmas makse), kuigi tal oli vabalt võimalik nimetada, milline osa maksest on põhivõlg ja milline viivis või intress. Seega ei soovinud kostja ise kordagi täpsustada, milliseid makseid ta teostas, jättes sellega selgelt valikuõiguse hagejale. Järelikult on hageja õigesti määranud nii hagiavalduses kui ka hilisemates menetlusdokumentides kostja teostatud kohustuste täitmise järjekorra. Kokkuvõttes ei saa antud võlasuhtes võlgnik ilma võlausaldaja nõusolekuta ise määrata

§ 88lgtest 8 ja 9 erinevat kohustuste täitmise järjekorda.

Hageja on seisukohal, et poolte vahel kokkulepitud viivise määr 0,5% päevas ei ole ebamõistlikult suur ning seetõttu puuduvad alused selle vähendamiseks. Kõrge viivise ja intressimäär on õigustatud asjaoluga, et hageja ei ole finantsettevõte ning ei saa endale lubada pikaks ajaks rahaliste vahendite väljalaenamist. Kostja ei ole põhjendanud

§-st 162 lg 1 kohaseid viivise vähendamise asjaolusid. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

  1. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta selle rahuldamata.
  2. Kostja leiab, et hagis märgitud laenuleping on ÄS § 181 lg-te 3 ja 4 alusel tühine, kuna on allkirjastatud mõlema poole juhatuse liikme MB poolt osanike nõuetekohase volituseta. Kuigi kõnealusel juhul ei sõlmitud laenulepingut osaühingu ja selle juhatuse liikme vahel, tuleb ÄS § 184 lg-d 3 ja 4 tõlgendada selliselt, et osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte ainult tehingute puhul, mis tehakse tema endaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige. Hageja ja OÜ WS(kostja osanikud) pole vastu võtnud osanike otsust, millega nõustutakse MB esindusel sõlmima laenulepingut hagejaga, keda samuti esindab MB. Tehingu tühisuse tõttu on hagejal õigus nõuda laenulepingu alusel kostjale üle kantud laenusumma tagastamist, kuid tühisuse tõttu puudub hagejal intressi ja viivise tasumise nõue. Arvestades kostja poolt laenulepingu alusel tasutud summat kokku 65 086,10 eurot on kostja tagastanud tühise tehingu tulemusel saadud rahasumma. Kui laenuleping ka poleks tühine, on kostja sellest tulenevad kohustused kohaselt täitnud. Pooled sõlmisid 07.11.2001 kostja osa omandiõiguse ülekandmise kokkuleppega (kokkuleppe punkt 2.4) erikokkuleppe. Kokkuleppe kohaselt on seisuga 09.11.2011 võlgnevuse suurus 63 941,10 eurot ning kui selleks kuupäevaks ei ole võlgnevus tasutud, arvestatakse kostja makseviivituse korral hageja kasuks laenulepingu järgset intressi (mitte viivist). Käsutuslepingust tuleneb seega, et pooled on kostja enamusosaluse omandamisel uuesti läbi rääkinud laenulepingu tingimused. Isegi juhul, kui laenuleping on kehtiv, tuli kostjal tasuda laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel intressi 35% aastas, mitte viivist 0,5% päevas ning kostja on laenulepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja leiab ka, et osanik WS OÜ sai anda laenulepingule heakskiidu üksnes käsutuslepingu punktis 2.4 esitatud tingimustel. Alternatiivselt leiab kostja, et laenulepingu punkt 3.2, mis näeb ette viivise tasumise kohustuse määras 0,5% päevas, on ebamõistlikult kõrge, mistõttu palub kostja kohtul seda vähendada mõistliku suuruseni. Kostja hinnangul on hageja oma 03.05.2012 menetlusdokumendis ja ka 05.
  3. 2012 istungil kinnitanud, et loobub alates 03.05.2012 edasiulatuvast viivisest. Kostja arvates 4

(10)2-12-8479 on TsMS § 367 järgsest viivisenõudest loobumine ja selle hilisem esitamine hagi muutmine TsMS § 376 lg 1 mõttes, milleks kõnesoleval puhul puuduvad mõjuvad põhjused ja millele kostja on vastu vaielnud ning kohus ei ole luba andnud. Kostja kinnitab, et ei ole kätte saanud hageja poolt kostja esindajatele EK ja PP 01.12.2011 väidetavalt esitatud hageja viivisenõuet kajastavat nõudekirja. Asjaolu, et hageja esindajal on väljatrükk omaenda e-kirjast, ei tõenda selle kättesaamist Eero Kookla või Paavo Pilve poolt. Kostja teostas 02.12.2011 makse sisuliselt kohese jätkuna esimesele 28.11.2011 maksele, teades ise, et vastav laenu tagastamise kohustus kuulub tasumisele. Sellel ei olnud seost 01.12.2011 nõudekirjaga. 01.12.2011 nõudekirja kättesaamist EK või PP poolt ei ole tehniliselt võimalik ka tagantjärele kindlaks teha. MENETLUSE KÄIK
  1. 11.03.2013 määrusega otsustas kohus vastavalt TsMS § 403 lg-le 1 lahendada asja kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Nimetatud määrusega andis kohus pooltele võimaluse esitada asja lahendamise seisukohast tähtsust omavaid täiendavaid dokumente ja avaldusi kuni 02.04.
  2. Samas teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 23.04.2013 kell 15:00 (t lk 139-140). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  3. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
  4. Hageja nõue 4 472,76 euro väljamõistmiseks võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Taoliste nõuete rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113lg 1.

  1. Pooled vaidlevad praegusel juhul esmalt laenulepingu kehtivuse üle. Juhul kui laenuleping kehtib, vaidlevad pooled edasi selle üle, millises järjekorras tuleb lugeda kostja laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist ning kas esinevad alused viivise vähendamiseks.
  2. Kohus peab eeltoodust johtuvalt vajalikuks käsitleda esmalt vaidlusküsimust 30.05.2011 allkirjastatud laenulepingu (t lk 10-14) kehtivusest. Kohtu hinnangul ei ole laenuleping menetluses tuvastatud asjaoludel tühine. Kostja hinnangul tuleneb laenulepingu tühisus ÄS § 181 lg-test 3 ja
  3. ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Kohtule ei ole praeguses asjas tõepoolest esitatud äriseadustikust lähtuvatele sisu- ja vorminõuetele vastavaid osanike otsuseid laenulepingu sõlmimise kohta. Samas ei ole vaidlusalune laenuleping sõlmitud osaühingu ja selle juhatuse liikme (MB) vahel. MB on juhatuse liikmena allkirjastanud laenulepingu ja selle lisad nii laenuandja kui laenusaaja nimel. Kohus leiab, et taoliselt esindaja poolt tehtud tehingut oleks põhimõtteliselt võimalik TsÜS § 131 järgi tühistada kui n-ö huvide konfliktis tehtud tehingut. Samas ei ole taoline tehing seadusest tulenevalt (ipso jure) tühine. 5

(10)2-12-8479 TsÜS § 98 lg-st 1 tulenevalt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Asja materjalidest ei nähtu, et üks 30.05.2011 sõlmitud laenulepingu pooltest oleks teinud teisele tühistamise avalduse. Kostja ei ole lepingu tühistamisele kohtumenetluses ka tuginenud.
  1. Seonduvalt kostja väidetega lisab kohus, et Riigikohtu 14.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-06 ei toeta kostja käsitlust laenulepingu tühisusest. Esiteks tuleb tähele panna, et Riigikohtu otsuses kohaldus õigusvaidlusele enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 95 lg 2 koostoimes ÄS § 168 lg 1 p-dega 4 ja
  2. Teiseks on Riigikohus lahendi
  3. punktis märkinud, et kehtiva TsÜS §-s 131 on sätestatud esindatava võimalus tühistada esindaja tehing, mis on tehtud n-ö huvide konfliktis.
  4. Edasi käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas kostjal on sõlmitud laenulepingust tulenevalt täitmata kohustusi. 12.

§ 396

lg 1 järgi kohustub laenuandja laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja on saanud 30.05.2011 sõlmitud laenulepingu alusel laenuks kokku 55 000 eurot ning laenusumma tuli tagastada hagejale hiljemalt 09.11.2011 (laenulepingu lisa 3, t lk 14). Samuti puudub erimeeluses selles, et laenulepingu punktis 2.2 on kokku lepitud intressimääras 35% aastas ning kokku pidi 09.11.2011 seisuga kostja intressi tasuma 8 625,39 eurot. Kostja on teinud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hagejale kolm makset (kokku summas 65 086,10 eurot) järgmiselt: 28.11.2011 kandis kostja hagejale üle 25 576,44 eurot, 02.12.2011 veel 38 364,66 eurot ning 05.12.2011 täiendavalt 1 145 eurot. 13. Hageja on menetluses väitnud, et on otsustanud nõuda viivist laenu tagastamise kohustusega viivitamise eest ning arvestanud kõik kolm osamakset osaliselt viivise katteks.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise nõudmine on seega võlausaldaja õigus, mitte kohustus. Hagejal on seega õigus nõuda viivist, kuid viivisenõude kostja poolt kättesaaduks lugemine omab tähtsust kohustuste täitmise järjekorra määramisel. 14. Täitmine erinevate kohustuste katteks on reguleeritud

§ 88

normides.

§ 88

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Sama paragrahvi järgmised lõiked siiski sisuliselt piiravad võlgniku valikuõigust. Muu hulgas tuleneb

§ 88

lg-st 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Paragrahvi üheksanda lõike järgi ei või võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Intress

§ 88

lg 8 mõttes hõlmab ka viivist (viivitusintressi) (vt nt: Riigikohtu 04.01.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-11, p 11). 15. Nagu eelpool märgitud, on kostja 28.11.2011 tasunud hagejale 25 576,44 eurot. Vastava maksekorralduse selgituseks on märgitud "LAENULEPINGU JÄRGNE 6

(10)2-12-8479 VÕLGNEVUS" (t lk 27). Seega ei ole kostja makset teostades otseselt määratlenud, millise kohustuse ta täita soovib. Samas puudub pooltel vaidlus, et 28.11.2011 seisuga ei olnud hageja kostjale viivisenõuet esitanud (ka esitatud tõendite põhjal ei saa teha teistsugust järeldust). Viivise nõudmine on

§ 113lg 1 järgi siiski võlausaldaja õigus, mitte kohustus.

Ka poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktist 3.2 ei saa kohtu arvates teha teistsugust järeldust. Kuigi raha maksmise kohustuse täitmisega viivitav võlgnik peab põhimõtteliselt üldjuhul arvestama viivise tasumise kohustusega, on sellise kohustuse tekkimise ja sissenõutavaks muutmise (

§ 82

lg 7) eelduseks vastavasisulise nõude esitamine võlausaldaja poolt.

§ 88

normide rakendamisel saab erinevate kohustustena arvestada sissenõutavaks muutnud kohustusi. Eeltoodust lähtuvalt ei saa kohtu hinnangul lugeda kostja poolt 28.11.2011 tehtud makse arvel täidetuks viivisenõuet (perioodi 10.-28.11.2011 eest) summas 5225 eurot. Makse arvelt tuleb kooskõlas

§ 88

lg-ga 8 lugeda täielikult tasutuks laenulepingu järgne intress 8625,39 eurot ja laenu tagastamise kohustus 16 951,05 euro ulatuses.

  1. Juba 01.12.2011 on hageja esitanud kostjale viivisenõude, teatades muu hulgas viivise nõudmisest laenulepingus kokkulepitud määras 0,5% tähtaegselt tagastamata summast alates laenu tagastamise tähtpäevast 09.11.2011 (t lk 28-30). Nõudekiri edastati hageja esindaja poolt elektronkirjaga kostja juhatuse liikmetele PP (pXXX) ja EK (XXX) (t lk 125). Elektronkiri on jõudnud saajani siis, kui see on saabunud saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse, kuid e-kiri on kätte saadud alles siis, kui saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Majandus- ja kutsetegevuses peaks saama lugeda e-kirja kättesaaduks hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse (vt nt: Riigikohtu 21.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12307, p 12). Kostja on vaielnud praegusel juhul vastu hageja saadetud e-kirja kättesaamisele ning kättesaamist kui asjaolu ei ole võimalik ilmselt enam ka tõendada. Kostja esindaja esitatud internetiteenuse pakkujate kirjade kohaselt puudub selleks tehniline võimalus (t lk 135 ja 137). Kohtu arvates tuleb kõnealune tahteavaldus lugeda TsÜS § 70 järgi siiski hiljemalt 02.12.2011 kostja poolt kätte saaduks, kuna hageja on valinud tahtevalduse edastamiseks mõistliku viisi. Ülalviidatud meiliaadressid olid hagejale teadaolevad kostja juhatuse liikmete kontaktaadressid ning asja materjalidest nähtuvalt olid kostja juhatuse liikmed nendelt e-postiaadressidelt hageja juhatuse liikmele ka ise kirju saatnud (t lk 126). Tavaliste asjaolude korral oleks 01.12.2011 kell 15.48 saadetud e-kiri saabunud adressaatide teenusepakkuja serverisse samal päeval ning kiri tuleb lugeda kättesaaduks hiljemalt 02.12.
  3. 02.12.2011 on kostja tasunud hagejale 38 364,66 eurot. Vastava maksekorralduse selgituseks on märgitud taas "LAENULEPINGU JÄRGNE VÕLGNEVUS" (t lk 31). Selleks hetkeks tuleb lugeda viivisenõue kostja poolt kättesaaduks. Kuivõrd selle makse tegemise ajaks oli hageja viivisenõude esitanud ja selle saab lugeda kostja poolt ka kätte saaduks, tuleb makse arvelt

§ 88

lg-st 8 lähtuvalt lugeda kohustuse täitmine toimunuks esmalt viivitusintressi katteks ning muus oas lugeda laenu tagastamise kohustuse katteks. 18. Kogu laenusumma 55 000 eurot tagastamise kohustuse täitmisega oli kostja ülaltoodust nähtuvalt viivituses perioodil 10.-28.11.2011, s.o kokku 19 päeva. Võttes aluseks laenulepingus kokku lepitud viivisemäära (0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas), moodustab viivis selle ajavahemiku eest 5 225 eurot (55 000*0,5%*19). Ajavahemikus 29.11.-02.12.2011 (s.o 4 päeva) oli kostja viivituses laenusumma 38 048,95 eurot (55 000 – 16 951,05) tagastamisega. Viivis selle perioodi eest moodustaks vastavalt 760,98 eurot (38 048,95*0,5%*4). Siiski on hageja arvestanud siin viivist kolme päeva eest summas 649,11 eurot (t lk 71) ning TsMS § 5 lg 1 järgi peab kohus põhjendatuks lähtuda sellest viivise summast. Seega oli 02.12.2011 seisuga muutunud sissenõutavaks 7

(10)2-12-8479 viivis kokku summas 5 874,11 eurot (5225+649,11). See nõue tuleb 02.12.2011 makse arvelt esmalt täidetuks lugeda. Ülejäänud 32 490,55 eurot (38 364,66 – 5 874,11) tuleb arvestada laenu tagastamise kohustuse katteks. 19. Kohus lisab, et isegi kui viivisenõue tuleks lugeda kättesaaduks 02.12.2011 pärast teise osamakse sooritamist, tuleks 01.12.2011 saadetud nõudekirja käsitleda kui võlausaldaja

§ 88lg 4 kohast teadet selle kohta, millised kohustused loeb hageja täidetuks.

Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks 01.12.2011 nõudekirjale viivitamata vastu vaielnud (

§ 88lg 5).

20. 05.12.2011 on kostja tasunud hagejale veel 1 145 eurot, märkides maksekorralduse selgituseks "laenulepingu põhiosalt intressi makse, lõplik" (t lk 32). Sõltumata maksekorralduse selgitusest, tuleb ka selle makse arvelt vastavalt

§ 88

lg-le 8 lugeda kohustuse täitmine toimunuks esmalt viivitusintressi katteks ning muus osas laenu tagastamise kohustuse katteks. Ajavahemikus 03.-05.12.2011 (s.o 3 päeva) oli kostja viivituses laenusumma 5 558,40 eurot (55 000 – 16 951,05 – 32 490,55) tagastamisega. Ka selle ajavahemiku puhul on hageja nõudnud viivist 55,62 eurot (2 päeva eest põhivõlgnevuse summalt 5562,14 eurot). Kohtu arvestuste kohaselt saanuks viivist nõuda 3 päeva eest summaks 83,38 eurot (5558,40*0,5%*3). Kohus peab põhjendatuks asja lahendamisel lähtuda hageja märgitud viivise summast 55,63 eurot. Ülejäänud 1 089,38 eurot (1 145 – 55,62) tuleb arvestada laenu tagastamise kohustuse katteks.

  1. Eeltoodust lähtuvalt on kostja poolt jätkuvalt täitmata laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus 4 469,02 euro ulatuses (55 000 – 16 951,05 – 32 490,55 – 1089,38).
  2. Alates 06.12.2011 on kostja olnud eelnimetatud 4 469,02 euro tasumise kohustuse täitmisega ka viivituses. Ajavahemikus alates 06.12.2011 kuni 27.02.2012 on 84 päeva. Lähtudes laenulepingus kokku lepitud viivisemäärast (0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas), moodustab viivis märgitud ajavahemiku eest 1 876,99 eurot (4469,02*0,5%*84).
  3. Samuti on palunud hageja mõista kostjalt välja viivised TsMS § 367 järgi põhisummalt (s.o hageja käsitluse kohaselt 4 472,76 eurolt) laenulepingu punktis 3.2 sätestatud määras alates hagivalduse esitamisest (s.o 28.02.2012) kui põhinõude täitmiseni. Viidatud TsMS § 367 esimese lause kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
  4. Kostja väidete kohaselt on 30.05.2011 sõlmitud laenulepingu punktis 3.2 kokku lepitud viivisemäära muudetud hageja ja WSOÜ (registrikood XXX) vahel 07.11.2011 sõlmitud käsutuslepinguga (t lk 19-26). Selle lepingu punkti 2.4 järgi saaks hageja kostja arvates nõuda viivist ainult laenulepingus kokku lepitud intressi määras (35% aastas). Kohus kostja taolise käsitlusega ei nõustu. Laenulepingut saaks muuta sama lepingu osapoolte (st hageja ja kostja) kokkuleppel (

§ 13lg 1).

Kostja aga ei ole 07.11.2011 sõlmitud käsutuslepingu pool (samuti ei ole WSOÜ vaidlusaluse laenulepingu pool). Juba seetõttu ei saanud käsutuslepinguga muuta laenulepingu tingimusi. Pigem võib asja materjalide põhjal nõustuda hagejaga, et 07.11.2011 sõlmitud käsutuslepingu punktis 2.4 soovis WSOÜ anda hagejale lisatagatise kostja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Ülaltoodut arvestades kuulub vaidlusaluses võlasuhtes kohaldamisele (laenulepingus ette nähtud) viivisemäär 0,5% 8

(10)2-12-8479 tasumata summalt päevas. Kohtu eeltoodud järeldusi ei muuda ka asjaolu, et kostja on hiljem saanud WSOÜ õigusjärglaseks 24.05.2012 sõlmitud osaühingute ühinemislepingu alusel (t lk 116). 25. Kostja on taotlenud (alternatiivselt) ka viivise vähendamist.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva

162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 26. Kohus leiab, et käesolevas asjas esinevad alused kostjalt nõutava viivise vähendamiseks. Viivise vähendamine

§ 113

lg 8 ja

§ 162

lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning pooled ei ole seda käesoleval juhul ka väitnud. Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Kohtu hinnangul tuleb ühelt poolt arvestada asjaoluga, et laenulepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest (s.o 182,5% aastas) on oluliselt suurem

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud n-ö seadusjärgsest määrast.

Hageja oli seejuures kogu laenusumma tagastamise kohustusega viivituses üksnes 19 päeva ning 05.12.2011 seisuga on hageja põhikohustuse ligikaudu 92% ulatuses täitnud. Teiselt poolt ei sõltu TsMS § 367 kohase viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Kummalgi poolel ei ole kohtule esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tuleks

§ 162lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.

Kohtule ei ole eitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või kostja majandusliku olukorra kohta.

  1. Arvestades ülaltoodut, peab kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjalt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutnud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 4 469,02 eurot) suurust.
  2. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 4 469,02 eurot, 27.02.2012 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise summas 1 876,99 eurot ning lisaks viivise protsendina põhinõudelt (s.o 4 469,02 eurot) alates hagiavalduse esitamisest 28.02.2012 kuni põhinõude täitmiseni määras 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kohus piirab sissenõutava viivise summat resolutsiooni eelnimetatud põhinõude (4 469,02 eurot) summani.
  3. Hageja on 17.12.2012 esitatud menetlusdokumendis leidnud, et kostja esindaja poolt alles 05.12.2012 eelistungi lõppedes esitatud väide selle kohta, et kostja esindajad ei ole ülalkäsitletud 01.12.2011 nõudekirja kätte saanud, on esitatud hilinemisega. Hageja palub seda kostja vastuväidet TsMS § 329 lg-st 1 juhindudes kohtul seetõttu mitte arvestada. Kohtu hinnangul ei ole see vastuväide esitatud iseenesest hilinemisega. Kostja ei ole nõudekirja kättesaamist kui asjaolu menetluses omaks võtnud (TsMS § 231 lg 2). Kohtu arvates puuduvad praegusel juhul ka alused TsMS § 231 lg 4 järgi 9

(10)2-12-8479 kostja omaksvõttu eeldada. Seega pidanuks hagejat esindav advokaat aru saama kõnealuse asjaolu tõendamise vajadusest (TsMS § 230 lg 1). Juhul kui hageja esindaja eeldas omaksvõttu, võinuks ta paluda seda kostja esindajal kinnitada. Samas, nagu kohus on juba eelpool märkinud, ei oma 01.12.2011 nõudekirja tegelik adressaadini jõudmine vaidluse lahendamise seisukohast määravat õiguslikku tähtsust. 30. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul moodustasid hageja poolt kostja vastu esitatud nõuded (koos rahaliselt kindlaksmääratud viivisenõudega) kokku 6 351 eurot. Otsusega rahuldab kohus need nõuded 6 346,01 euro ulatuses, mis moodustab ligikaudu 99% hageja nõuete summast. Arvestades eeltoodut, jätab kohus menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.