KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-1071 Haldusasi Narva Linnavalitsuse ka

) § 23 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse

1. juuni 2011 määruse nr 84 Avaliku teenistuja, töötaja ning füüsilisest isikust ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded (edaspidi VVm 2011/84) § 2 lg 3 täitmiseks kohustuse nõuda kõigilt Narva koolidirektoritelt ja nende asetäitjatelt eesti keele oskuse parandamist ja ametikohal nõutavale tasemele vastava eksami sooritamist ning lõpetada tööleping nende koolijuhtidega, kes ei ole täitnud neid nõudeid ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks, s.o
2. detsembriks
3. Ettekirjutuse tegemist põhjendatakse kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega: Keeleinspektsioon on teinud ettekirjutused sooritada
4. juuliks 2012 ametikohal nõutava C1taseme eesti keele eksam Narva Kreenholmi Gümnaasiumi, Narva Pähklimäe Gümnaasiumi, Narva Peetri Kooli ja Narva Täiskasvanute Kooli direktoritele ning Narva Humanitaargümnaasiumi, Narva Kesklinna Gümnaasiumi, Narva Soldino Gümnaasiumi, 1 Narva Pähklimäe Gümnaasiumi, Narva Paju Kooli, Narva Peetri Kooli ning Narva Täiskasvanute Kooli õppealajuhatajatele. Narva Soldino Gümnaasiumi direktorile on tehtud ettekirjutus täiendada suulist eesti keele oskust. Aastatel 2004-2011 on keeleametnikud kontrollinud Narva koolide pedagoogide eesti keele oskuse vastavust kehtestatud nõuetele 688 korral, neist 547 korral ei vastanud kontrollitava keeleoskus ametikohal nõutavale tasemele. Narva Linnavalitsus on pika aja vältel eiranud asjaolu, et koolijuhid peavad oskama ja kasutama eesti keelt tööülesannete täitmiseks vajalikul määral ega ole pööranud piisavat tähelepanu koolijuhtide eesti keele oskuse nõude täitmisele, kuigi VVm 2001/84 § 2 lg 3 kohaselt on linnavalitsusel see kohustus. KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
5. Narva Linnavalitsus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Keeleinspektsiooni
6. märtsi 2012 ettekirjutus-hoiatuse nr 07-SR-9 tühistamist. Esmalt leiab kaebaja, et Keeleinspektsioonil ei ole pädevust teha ettekirjutust töölepingu lõpetamiseks töötajatega, kes ei oska eesti keelt nõutaval tasemel, kuivõrd

§ 31

lg 2 p 4 kohaselt on keeleametnikul õigus teha tööandjale üksnes ettepanek töölepingu lõpetamiseks. Seetõttu leiab kaebaja, et vaidlustatud ettekirjutus on selle resolutsiivosa

1. punkti osas haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 63 lg 2 p 3 kohaselt tühine. Kaebuse täienduses märgib kaebaja, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (edaspidi PGS) § 86 punktis 8 nimetatud riiklikku järelevalvet teostavaks ametiisikuks, kelle pädevuses on ettekirjutuse tegemine direktoriga töölepingu lõpetamiseks, on PGS § 84 lõike 1 kohaselt Haridus- ja Teadusministeerium või maavanem, mitte keeleametnik.
2. Teiseks heidab kaebaja Keeleinspektsioonile ette, et enne ettekirjutuse tegemist ei antud kaebajale võimalust esitada enda arvamust või vastuväiteid, millega rikuti HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Ärakuulamisõiguse sisu ja eesmärkide osas viitab kaebaja Riigikohtu otsustele haldusasjades nr 3-3-1-82-03, 3-3-1-83-11 ja 3-1-23-06 ning leiab, et ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
3. Kolmandaks leiab vastustaja, et ettekirjutuse tegemisel on Keeleinspektsioon jätnud tähelepanuta asjaolu, et eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud magistrikraadi eesti keeles. Siinkohal viitab kaebaja

§ 26

lg 3 punktile 5 ning märgib, et Narva Kreenholmi Gümnaasiumi direktoril Gennadi Bõkovil ja Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktori asetäitjal Tatjana Zarutskihhil on magistrikraad, mis on omandatud eestikeelses magistriõppes. Kaebaja on seisukohal, et ülikooliseaduse (edaspidi ÜS) § 24 lõikest 1 ja § 28 lõikest 1 tuleneb, et iga kõrgharidusastme läbimine tähendab, et isik on omandanud kõrghariduse ning magistriõppe lõpetamine on seega käsitatav kõrghariduse omandamisena

§ 26lg 2 p 5 mõistes.

Siinkohal toob kaebaja välja, et Gennadi Bõkov lõpetas magistriõppe 2000. aastal, mil kehtinud ülikooliseaduse §-i 2 kohaselt oli kõrgharidus keskhariduse baasil omandatav kõrgema astme haridus, mida tõendas vastav lõpudokument või akadeemiline kraad, kusjuures akadeemiline kraad oli ka magistrikraad. Kaebuse täienduses peab kaebaja asjakohatuks vastustaja viidet

§ 28

lõikele 2, kuna vaidlusaluses ettekirjutuses ei ole vastustaja vastavaisulist õigust rakendanud ega sellele tuginenud.

1. Viimaks leiab kaebaja, et ettekirjutus on ennatlik ja ebaproportsionaalne, kuivõrd ettekirjutuses nimetatud koolijuhtidele tehti ettekirjutused sooritada ametikohal nõutav C1taseme eksam
2. juuliks 2012, ent vaidlusalune korraldus anti enne selle tähtaja möödumist, ootamata ära, kas seal nimetatud koolijuhid ja asetäitjad täidavad neile tehtud ettekirjutused. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Keeleinspektsioon peab Narva Linnavalitsuse kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et koolijuhtide töö vastu on oluline avalik huvi ning mitte ühestki õigusaktist ei ilmne, et kooli pidajal oleks õigus teha mööndusi koolijuhtidele esitatavate keeleoskusnõuete osas. Vastustaja leiab, et riikliku järelevalve õigusele sekkuda kooli pidaja ja koolijuhi vahelisse lepingulisse suhtesse viitab ka PGS § 86 punkt
4. Vastustaja on seisukohal, et

§ 31

lõike 2 punktis 4 tulenev õigus teha tööandjale ettepanek töölepingu lõpetamiseks ei välista sama paragrahvi punktist 6 tulenevat õigust teha samas asjas tööandjale ettekirjutus keeleseaduse rikkumise lõpetamiseks.

1. Vastustaja leiab, et kaebajale oli tagatud ärakuulamisõigus erakordselt pika perioodi jooksul, arvestades asjaolu, et mõne koolijuhi (nt pr Tatjana Zarutskihh) eesti keele oskust kontrolliti esmakordselt
2. aastal. Vastustaja rõhutab, et kooli pidaja esindaja on olnud kaasatud kõikidel keeleoskuse kontrolli etappidel ning sellega on talle olnud tagatud võimalus esitada oma seisukohti järelevalveprotsessi vältel. Vastustaja märgib ka, et saatis
3. septembril 2009 Narva linnapeale teemakohase kirja, millele linnapea aga ei vastanud, millest võib järeldada, et ta ei soovinud kasutada oma õigust avaldada oma arvamust või vastuväiteid. Samuti märgib vastustaja, et kooskõlastas oma viimase kontrollkäigu Narva Linnavalitsusega, küsides eelnevalt andmeid koolijuhtidele tehtud ettekirjutuste täitmise kohta ning leppides kokku kontrolli aja ning koha.
4. Vastustaja leiab, et väidet, nagu eesti keeles magistriõppe läbimine vabastaks eesti keele tasemeeksami sooritamise kohustusest, võiks kaaluda juhul, kui tegemist oleks päevases õppevormis läbitud magistriõppega ning kui selle läbinud koolijuhtide tegelik keeleoskus vastaks ametikohal nõutavale tasemele, ent antud juhul ei ole mingit põhjust käsitada eksami sooritamise nõude esitamist veana, sest kõnealuste koolijuhtide eesti keele oskust on keeleametnikud pika aja vältel korduvalt kontrollinud ning leidnud, et see ei vasta ametikoha nõuetele. Vastustaja on siiski seisukohal, et ÜS ei anna alust käsitada akadeemilise õppe astet haridustasemena ega taotleda selle alusel eesti keele tasemeeksami sooritamisest vabastamist. Samuti toob vastustaja välja, et Gennadi Bõkov on magistriõppe lõpetanud
5. novembril 2000, ent sama aasta detsembrikuus on ta käinud eesti keele algtaseme tasemeeksamil, ent ei sooritanud seda; Tatjana Zarutskihhile on magistrikraad omistatud
6. aastal, kuid
7. aasta jaanuaris tema eesti keeleoskust kontrollinud keeleametnike hinnangul vastab tema eesti keele oskus hinnangul nõrgale B2-tasemele. Vastustaja hinnangul näitab see ilmekalt, et eesti keeles magistriõppe läbimine ei ole taganud koolijuhtidele piisavat eesti keele oskust ega saa olla seetõttu tasemeeksamist vabastamise aluseks.
8. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks ettekirjutus-hoiatus kaalutlusvigadega, ennatlik ja ebaproportsionaalne. Vastustaja toob välja, et kõnealused koolijuhid on pika aja vältel keeleseadust rikkunud ning neile on tehtud korduvalt tasemeeksami sooritamise ettekirjutusi. Vastustaja rõhutab, et kui tööandja otsib tehtud haldusaktist vigu ega soovi tunnistada oma vastustust töötajate keeleoskusnõude täitmise tagamisel, siis näitab see tema hoolimatut suhtumist eesti keele oskuse nõude täitmisesse, mis on vastutustundetu nii koolijuhtide kui ka Narva koolide tuleviku suhtes tervikuna. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leian, et Narva Linnavalitsuse kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Keeleametnik ei ole vaidlusaluse ettekirjutuse tegemisel ületanud oma 3 pädevust, ettekirjutus on õiguspärane ning selle andmisel ei ole haldusorgan teinud menetlusega vormivigu, mis võinuksid mõjutada asja otsustamist.
10. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et vaidlusalune ettekirjutus on tühine. Kaebuses viidatud haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 punkti 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. See tähendab, et eelviidatud normi kohaselt on haldusakti õigusjõud välistatud, kui haldusakti andja pädevuse puudumine on ilmne. Haldusasjas nr 3-3-1-30-09 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et juhtum, kus haldusorgan annab haldusakti ilma, et sellise haldusakti andmiseks oleks selles situatsioonis materiaalõiguslikku alust, ei ole samastatav juhtumiga, kus haldusorganil puudub pädevus haldusakti andmiseks. Kui iseenesest pädev haldusorgan on andnud haldusakti ilma, et selleks oleks õiguslikku alust, võib haldusakt olla seetõttu õigusvastane. Käesoleval juhul on vaidlusaluse ettekirjutus-hoiatuse andnud keeleametnik, kes on keeleseadusest tulenevalt riiklikku järelevalvet teostavaks ametiisikuks ning ettekirjutusega on selle adressaadile pandud kohustus, mis puudutab otseselt eesti keele oskuse ja eesti keele kasutamise nõuete täitmist. Neil asjaoludel ei saa väita, et pädevuse puudumine oleks ilmne. Ilmse pädevuse puudumise ning sellise haldusakti tühisusega oleks tegemist juhul kui selle oleks andnud näiteks Maksu- ja Tolliameti revident või näiteks Keeleinspektsiooni pearaamatupidaja. Niisiis on edaspidi põhjust hinnata seda, kas töölepingute lõpetamiseks ettekirjutuse tegemiseks oli käesoleval juhul materiaalõiguslik alus, ent ettekirjutuse tühisus HMS § 63 lg 2 p 3 alusel on välistatud.
11. Kaebaja seisukoht, et keeleametnikul ei olnud õigust panna ettekirjutusega kohustust töölepingute lõpetamiseks, on ka sisuliselt väär.

§ 31

lg 1 kohaselt on keeleinspektsiooni pädevuses kontrollida eesti keele ja võõrkeelte kasutamist ning eesti keele oskuse ja eesti keele kasutamise nõuete täitmist seaduses ja seaduse alusel sätestatud valdkondades. Sama paragrahvi 2. lõike punktist 6 tulenevalt on keeleametnikul oma ülesannete täitmisel õigus muuhulgas teha kohaliku omavalitsuse asutusele ettekirjutusi keeleseaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks ja edasiste rikkumiste ärahoidmiseks. Käesoleval juhul on keeleametnik tuvastanud, et Narva munitsipaalkoolide juhtide keeleoskus ei vasta nõuetele. Sellise rikkumise sisuks on, et konkreetsetel töökohtadel töötavad isikud, kes ei vasta sellel töökohal töötamiseks esitatavatele nõuetele. Samavõrd, kui eesti keelt nõutaval tasemel mitte oskavale isikule saab ette heita seda, et ta sellisel ametikohal töötab, saab ka tema tööandjale ette heita seda, et tööandja tema sellel isikul sellisel ametikohal töötada laseb. Tööandja kohustust seoses töötaja keeleoskusnõuetele vastavusega täpsustab VVm 2011/84 § 2 lg 3, kus sätestatakse sõnaselgelt, et tööandja tagab, et töötajad [...] valdavad eesti keelt nõutaval tasemel. Seega on keeleametnikul

§ 31lg 2 p 6 alusel õigus teha tööandjale ettekirjutus selline rikkumine lõpetada.

Vastasel juhul puuduksid avalikul võimul tõhusad vahendid sarnaste rikkumiste lõpetamiseks ja ära hoidmiseks. Tööandjale tehtav ettekirjutus sellise rikkumise lõpetamiseks ei pruugi olla sõnastustud üldise kohustusena rikkumised lõpetada ning edasisi rikkumisi mitte toime panna, vaid ettekirjutuse võib teha ka rikkumise lõpetamiseks konkreetse meetme võtmiseks. Sel juhul tuleb hinnata seda, kas meede, mille võtmise kohustus tööandjale ettekirjutusega pannakse, on sobiv, vajalik ja mõõdukas.

1. Käesoleval juhul ei saa ettekirjutusega pandud kohustust ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks jätkuvalt eesti keelt nõuetekohasel tasemel mitte oskavate koolijuhtidega töölepingute lõpetamiseks pidada ebaproportsionaalseks, kuna põhimõtteliselt ongi tegemist ainsa võimaliku ja tõhusa meetmega jätkuva õigusvastase olukorra lõpetamiseks. Olukorras, kus rikkumine seisneb selles, et töökohtadel, millel töötamiseks on seaduse alusel kehtestatud kindel eesti keele oskuse nõue, töötavad isikud, kelle eesti keele oskus neile nõuetele ei vasta, 4 on rikkumise lõpetamiseks kaks võimalust. Esiteks see, et konkreetsed isikud viivad oma keeleoskuse nõuetega vastavusse ja tõendavad seda ettenähtud korras ning teiseks see, et töösuhe nende isikutega lõpetatakse. Vaidlusaluse ettekirjutus-hoiatusega ei ole tööandjale pandud tingimusteta kohustust ettekirjutus-hoiatuse tegemise ajal eesti keelt nõuetele vastaval tasemel mitte oskavate koolijuhtide koheseks vallandamiseks, vaid tööandjat kohustatakse töölepingute lõpetamiseks nende koolijuhtidega, kelle eesti keele oskus ettekirjutuse täitmise tähtpäevaks nõuetele ei vasta. Ettekirjutuses on täitmise tähtpäevaks määratud
2. detsember 2012, seega on Narva Linnavalitsusele rikkumise lõpetamiseks vajaliku meetme võtmiseks antud kaheksakuuline tähtaeg. Seejuures nähtub vaidlusaluse ettekirjutuse sisust, et konkreetsetele koolijuhtidele, kelle eesti keele oskus kontrollimisel nõuetel ei vastanud, on keeleametniku ettekirjutusega pandud kohustus sooritada nõutaval tasemel eesti keele tasemeeksam hiljemalt
3. juuliks
5. Siinkohal tuleb rõhutada, et vaadeldavad rikkumised on pikaaegsed ja kestva iseloomuga, mistõttu ei oleks ka teoreetiliselt asjakohased mistahes etteheited küsimuses, kas sellise ettekirjutuse täitmiseks ning rikkumiste lõpetamiseks antud tähtaeg on piisav. Nõue, et õppeasutuste juhid ja nende asetäitjad peavad eesti keelt oskama C1-tasemel, ei ole uus. C1keeleoskustasemele vastava eesti keele oskuse nõue neil töökohtadel töötavatele isikutele on kehtinud juba vähemalt
6. aastast alates, mil jõustus keeleseaduse eelmise redaktsiooni § 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse
7. jaanuaril 1996 määrus nr 31 Isikutega tööalaselt suhtlevatele riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste teenistujatele ning asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide töötajatele eesti keele valdamise ja kasutamise nõuete kehtestamine, mille kohaselt oli asutuste, ettevõtete ja organisatsioonide juhtidel nõutav eesti keele oskus kõrgtasemel. Samuti sätestati õppeasutuste juhtide kõrgtaseme keeleoskusnõue Vabariigi Valitsuse
8. augusti 1999 määruse 249 Avalikele teenistujatele ning valitsusasutuste hallatavate riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuse töötajatele, avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja nende asutuste töötajatele kohustuslikud eesti keele oskuse tasemed punkti 10 alapunktis
9. Eeltoodut silmas pidades ei saa vaidlustatud ettekirjutusele ette heita seda, et pole piisavalt kaalutud nõutava meetme proportsionaalsust. Käesoleval ajal ei ole asjaolu, et munitsipaalõppeasutuse juhid ei oska nõuetele vastaval tasemel eesti keelt, võimalik õigustada mitte ühegi objektiivse asjaoluga. Seetõttu ei saaks vaidlustatud ettekirjutusele ka teoreetiliselt ette heita näiteks seda, et selle täitmise tähtaja määramisel pole piisavalt kaalutud asjaosaliste huve või näiteks kooli pidaja võimalusi nõuetekohasel tasemel eesti keelt mitte oskavate koolijuhtide vallandamise korral nende asemele uusi leida. Koolijuhtide nõuetekohane eesti keele oskus on avalikes huvides. Põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeeleks eesti keel. Põhiseaduse ideeliseks vundamendiks olevast preambulist tulenevalt on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine Eesti kui iseseisva riigi olemise eesmärk. Seega on ilmne, et avalik huvi selle vastu, et koolijuhid, kes juhivad ja korraldavad hariduse andmist, oskaksid eesti keelt, kaalub kakskümmend aastat pärast põhiseaduse vastuvõtmist igal juhul üles mistahes muud huvid või pragmaatilised argumendid, millega soovitakse õigustada vastupidist. Eelneva taustal on kohatu kaebaja poolt märkida, et vaidlusaluse ettekirjutuse kehtimajäämine tooks kaasa suuri ümberkorraldusi kaebaja haldusalasse kuuluvates koolides ning lisakulusid.
10. Vaidlusaluse haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ei anna alust ka kaebaja väited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kohaselt peab haldusorgan enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Samas sätestatakse HMS §-s 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse eesmärk on see, et isik, 5 kelle suhtes koormava haldusakti andmist või soodustava haldusakti andmisest keeldumist haldusorgan kaalub, saaks esile tõsta tema hinnangul asja otsustamise seisukohast olulisi asjaolusid ning et haldusorganil oleks neid asjaolusid võimalik hinnata ja asi õigesti ja põhjendatult lahendada. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et vahetult enne vaidlusaluse haldusakti andmist ei ole Keeleinspektsioon Narva Linnavalitsuse seisukohta ja arvamust küsinud. Ilmne on aga, et see ei saanud mõjutada asja otsustamist. Ärakuulamisõiguse rikkumine on oluliseks menetlusveaks neis haldusmenetlustes, kus haldusorganil tuleb tõsiselt kaaluda erinevaid võimalusi ja käitumisvariante ning eeskätt neil juhtudel, kui haldusorgan kavatseb haldusaktiga piirata selle adressaadile seadusest või varasemast kehtivast haldusaktist tulenevaid õigusi. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-23-06 käsitleti juhtumit, mille esemeks oli ehitusloa kehtetuks tunnistamine, seega olukorda, kus haldustegevuse sihiks oli isikule varasema haldusaktiga antud õiguse äravõtmine. Viidatud asjas leidis Riigikohus tõepoolest, et ärakuulamisõiguse rikkumine on sedavõrd oluline menetlusviga, et toob igal juhul kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamise. Seda Riigikohtu seisukohta ei saa aga laiendada kõigile haldusmenetlustele. Käesoleval juhul on oluline, et kaebajal ei ole ega ole ka olnud mingisugust õigustust lubada jätkuvalt koolijuhtidena töötada isikutel, kelle eesti keele oskus nõuetele ei vasta. Ka kohtumenetluses ei ole kaebaja viidanud ühelegi sellisele asjaolule, millele ta oleks ärakuulamisõiguse raames saanud tähelepanu juhtida ning millele hinnangu andmine oleks võinud või pidanud tooma kaasa vaidlusaluse akti andmata jätmise või teistsuguse sisuga haldusakti andmise. Nagu eelpool öeldud, ongi tekkinud olukorrast kaks väljapääsu – koolijuhid kas õpivad eesti keele selgeks ja sooritavad nõutaval tasemel eksami või nad tulebki vallandada. Ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei ole samuti kuidagi põhjendamatult lühike, arvestades seda, kui pika aja vältel on keeleoskusnõuded koolijuhtidele kehtinud.
11. Põhjendatud ei ole kaebaja seisukoht, et vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, et kahel selle põhjendavas osas nimetatud koolijuhi eesti keele oskus on nõuetekohane. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Narva Kreenholmi Gümnaasiumi direktor Gennadi Bõkov ning Narva Pähklimäe Gümnaasiumi direktori asetäitja Tatjana Zarutskihh on omandanud magistrikraadi ning magistriõppe õpingud on toimunud eesti keeles. Samuti pole aga vaidlust selles, et mõlemale nimetatud isikule on keeleametnik teinud ettekirjutuse sooritada ametikohal nõutav C1-taseme eesti keele eksam
12. juuliks 2012.

§ 26

lõikes 3 sätestatakse, et Eesti keele tasemeeksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud hariduse eesti keeles vähemalt ühel järgmistest tasemetest: põhiharidus, üldkeskharidus, põhihariduse baasil kutsekeskharidus, põhihariduse baasil keskeriharidus või kõrgharidus. Samas sätestatakse

§ 28

lõikes 2, et tasemeeksamile võib keeleametniku ettekirjutusega saata ka

§ 26

lõikes 3 nimetatud isiku, kui keeleametnikul on riikliku järelevalve käigus tekkinud põhjendatud kahtlus, et isiku keeleoskus ei vasta õigusaktides talle kehtestatud keeleoskustaseme nõuetele. See tähendab, et mõnel

§ 26

lõikes 3 nimetatud tasemel eesti keeles hariduse omandamine ei välista isiku kohustust tõendada oma eesti keele oskust tasemeeksamil. Ettekirjutusega, millega keeleametnik saadab isiku tasemeeksamile, on selle isiku eesti keele oskus seatud kahtluse alla selliselt, et isikule on pandud kohustus seda tõendada eksami sooritamisega. Kooli pidajal nagu ka ühelgi teisel tööandjal, kes tegutseb keeleseadusega reguleeritud valdkondades, ei ole pädevust iseseisvalt hinnata töötaja keeleoskust. See tähendab, et kui keeleametnik on isikule teinud ettekirjutuse sooritada teatud kuupäevaks eesti keele tasemeeksam ning isik selleks tähtpäevaks seda sooritanud ei ole, tuleb lugeda ta keeleoskusnõudele mittevastavaks, sõltumata sellest, et ta on hariduse omandanud eesti keeles. 17. Samas ei ole õige ka kaebaja seisukoht, et magistriõpingute läbimist tuleb käsitada kõrghariduse omandamisena eesti keeles

§ 26lg 3 p 5 tähenduses.

Ülikooliseaduse § 2 p 9 6 kohaselt on kõrgharidus keskhariduse baasil omandatav teaduslikule käsitlusele rajanev haridus, mida tõendab vastav lõpudokument. ÜS § 24 sätestatakse, et ülikoolis omandatakse kõrgharidus kolmel astmel: rakenduskõrgharidus- ja bakalaureuseõppes, magistriõppes ning doktoriõppes ning bakalaureuse- ja magistriõppe integreeritud õppekavadel põhinevas õppes omandatav kõrgharidus on kaheastmeline. Eeltoodust tulenevalt on isik kõrghariduse omandanud vähemalt bakalaureusekraadi või rakenduskõrghariduse omandamisega. Kõrghariduse erinevate astmete näol ei ole tegemist erinevate haridustasemetega.

§ 26

lg 4 kohaselt loetakse haridus omandatuks eesti keeles, kui vähemalt 60 protsenti õppetööst toimus eesti keeles. Ülalviidatud normide koostoimest tulenevalt saab väita, et isik on omandanud kõrghariduse eesti keeles esiteks juhul kui tema bakalaureuse- või rakenduskõrghariduse õpe on toimunud 60% ulatuses eesti keeles (sest bakalaureusekraadi või rakenduskõrghariduse diplomi omandamisega on isik omandanud kõrghariduse sõltumata sellest, kas ta järgmistel kõrgharidustasemetel hariduse omandamist jätkab) või teiseks siis, kui kõigi isiku poolt läbitud kõrgharidusastmete peale kokku on õppetöö toimunud 60% ulatuses eesti keeles. Seega isik, kes on läbinud bakalaureuseastme õppe võõrkeeles ning magistriõppe eesti keeles, ei saa väita, et ta oleks omandanud kõrghariduse selliselt, et 60% õppetööst toimus eesti keeles, välja arvatud juhul kui tema bakalaureuse- ja magistriõpingute peale kokku toimus õppetöö 60% ulatuses eesti keeles.

1. Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et vaidlusalune ettekirjutus on tehtud ennatlikult. Asjaolu, et ettekirjutus tehti enne, kui möödus ettekirjutuses nimetatud koolijuhtidele keeleametniku poolt tehtud ettekirjutuse täitmise tähtpäev C1-taseme tasemeeksamite sooritamiseks, ei ole asjassepuutuv, kuna kaebajale tehtud ettekirjutuse täitmise tähtpäev on sellest hilisem. Ettekirjutusest nähtuvalt on koolijuhtidelt nõutud tasemeeksami sooritamist
2. juuliks 2012, kaebajale on tehtud ettekirjutus lõpetada tööleping koolijuhtidega, kes ei ole tasemeeksamit sooritanud
3. detsembriks
5. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks ostus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, seega jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 7