3-11-2209 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsember 2011. a Tallinn Haldusasja number 3-11-2209 Haldusasi M.M.i kaebus Ees

) sätestatud imperatiivsetest normidest, mis keelavad täiskoormusega õppival isikul olla töötuna arvel. Töötukassa võttis kaebuse esitaja tema poolt esitatud andmete alusel töötuna arvele ja määras töötutoetuse. Kaebuse esitaja 16.02.2011 töötuna arvelevõtmise avaldusel on märgitud, et ta ei õpi täiskoormusega õppes ja ei ole viimase 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva töötanud töölepingu, võlaõigusliku lepingu alusel või olnud avalikus teenistuses, samuti ei viibi ta akadeemilisel puhkusel. Kaebuse esitaja viibis akadeemilisel puhkusel pärast töötuna arvelevõtmist ajavahemikul 15.04.2010-13.06.2010. Hilisema kontrolli käigus selgus Eesti Hariduse Infosüsteemi andmetest, et kaebuse esitaja õpib alates 28.08.2009 Tallinna Tehnikaülikoolis kaugõppes täiskoormusega õppevormis. Seega tuli lähtudes

§ 6lg 5 p 6 kaebuse esitaja töötuna arveloleku otsus kehtetuks tunnistada.

Kuna õigus töötutoetusele on üksnes töötuna arveloleval isikul, tuli vastavalt

tunnistada kehtetuks ka töötutoetuse määramise otsus. 12.

§ 6

lg 5 p 6 ei anna töötukassale võimalust kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas õppimise asjaolude ilmnemisel töötuna arvelevõtmine kehtetuks tunnistada või mitte. Töötuna arvelevõtmine tunnistatakse kehtetuks kõikidel isikutel, kellel puhul hiljem selgub, et nad töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise hetkel õppisid täiskoormusega õppes ja neil puudub 180-päevane hõive. Töötukassa ei ole kaebuse esitajat töötuna arvelevõtmise kehtetuks tunnistamisel võrreldes teiste isikutega ebavõrdselt kohelnud. Töötuna arvelevõtmise alused on sätestatud

-s ning neid rakendatakse ühtmoodi

jõustumisest alates 01.01.

2. Vaidlustatud otsused ei riku põhiseadusest tulenevat õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Isikul ei saa olla õiguspärast ootust, et töötukassa jätaks sisuliselt õigusvastased otsused kehtima, jättes arvestamata

-s töötuna arvelevõtmiseks sätestatud nõudeid. Kuna on tõendatud, et kaebuse esitaja õppis töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise hetkel 16.02.2010 täiskoormusega õppes, tuli lähtudes

§ 6

lg 5 p 6 vaide esitaja töötuna arveloleku otsus ja sellest tulenevalt töötutoetuse määramise otsus kehtetuks tunnistada

1. Töötukassa ei mõista, kuidas kaebuse esitaja suhtes tehtud otsused on võtnud ära PS § 28 sätestatud kaebuse esitaja õiguse tervise kaitsele või õiguse riigi abile vanaduse, töövõimetuse jne. suhtes. Samaselt jääb selgusetuks viidatud otsuste põhiseaduslik õigusriive PS §-ga 37, mis sätestab igaühe õiguse haridusele. Töötukassa ei sea kaebuse esitajale takistusi hariduse omandamisel, kuid rõhutab uuesti, et isikut, kes osaleb täiskoormusega õppes, ei saa töötuna arvele võtta. 15.Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja osundusega, mille kohaselt on ta seoses vaieldavate otsustega kaotanud soodustused, mis muidu laieneksid üle ühe aasta töötuna olnud isikule. Nagu vastustaja on rõhutanud oli kaebuse esitaja töötuna arvelevõtmine kehtetu algusest peale, seega ei saanud talle laieneda ka pikaajalise töötu „soodustused“. Asjaolu, et kaebuse esitaja mitteõiguspärane töötuna arvele võtmine tuvastati hiljem, ei tee väljaantud õigusakte õiguspärasteks ning kaebuse esitaja ei saa eeldada õigusvastaste haldusaktide kehtima jäämist. 3
2. Üldkokkuvõtvalt soovib töötukassa rõhutada, et temale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja kaebuse motiiv ning sellega taotletava õigushüve olemus. Töötukassa ei ole rakendanud kaebuse esitaja suhtes töötutoetuse tagasinõuet, seega puudub kaebuse esitajal igasugune materiaalne kahju. Kuna kaebuse esitaja läks üle osalise koormusega õppesse, on isik käesoleval hetkel teistkordselt töötuna arvel, millest tulenevalt laienevad talle ka kõik

-st tulenevad tagatised ning töötukassa poolt pakutavad teenused. Ainukene praktiline põhjendus töötukassa otsuste õigusvastaseks tunnistamiseks, mille kaebuse esitaja on välja toonud, on kaebuse esitaja nägemus, justkui kaotas kaebuse esitaja seoses vaieldavate otsustega soodustused, mis muidu laieneksid üle ühe aasta töötuna olnud isikule. Nagu vastustaja aga juba eelnevalt viidanud ei saanud selliste „soodustuste“ teke (milleks on ainult

§ 18

sätestatud palgatoetus) nagunii kaebuse esitajale laieneda, kuna tema töötuna arvelolek oli õigusvastane algusest peale. IV KOHTU SEISUKOHT 17.Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.

1. Vaidlus puudub faktilise asjaolu üle, et alates 28.08.2009 õpib kaebuse esitaja Tallinna Tehnikaülikoolis kaugõppes täiskoormusega õppevormis ja õppis täiskoormusega õppes ka töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise hetkel 16.02.
2. Samuti puudub vaidlus selles, et töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul ei olnud kaebuse esitaja vähemalt 180 päeva hõivatud

26 lg 3 p 1 ja 2 nimetatud tegevusega ega viibinud avalduse esitamise hetkel akadeemilisel puhkusel.

§ 6

lg 5 p 6 kohaselt ei võeta isikut töötuna arvele, kui ta õpib õppeasutuses statsionaarses õppes või täiskoormusega õppes, välja arvatud juhul, kui täiskoormusega õppes õppiv isik on viimase 12 kuu jooksul olnud vähemalt 180 päeva hõivatud

26 lg 3 p 1 ja 2 nimetatud tegevusega või viibib akadeemilisel puhkusel.

§ 26

lg 3 p 1 nimetatud tegevuseks on töötamine töölepingu alusel või avalikus teenistuses Eestis või Eestist lähetatud töötajana välisriigis ning sama lõike p 2 nimetatud tegevuseks on töötamine Eestis töövõtu-, käsundus- või muu teenuse osutamiseks sõlmitud võlaõigusliku lepingu alusel . Seega M.M. töötuna arvelevõtmiseks sätestatud tingimustele 16.02.2011 ei vastanud. 19.Töötukassa poolt on 01.06.2011 otsusega nr TA 11-0086757 tuvastatud, et M.M. võeti 16.02.2011 töötuna arvele vastavalt töötuna arvelevõtmise avaldusele, milles esitatud andmete kohaselt taotleja ei õpi täiskoormusega õppes ja ei ole viimase 12 kuu jooksul vähemalt 180 päeva töötanud töölepingu, võlaõigusliku lepingu alusel või olnud avalikus teenistuses, samuti ei viibi ta akadeemilisel puhkusel. Kaebuse esitaja ei ole nimetatud otsuses asjaolude tuvastamise õigsust vaidlustanud , samuti ei ole ta sellekohaseid vastuväiteid nimetatud faktilistele asjaoludele esitanud asja arutamisel, mistõttu ei pidanud kohus vajalikuks nõuda täiendavalt 16.02.2011 töötuna arvelevõtmise avalduse esitamist. 20. Kaebuse esitaja töötuna arvelevõtmise otsuse algusest peale kehtetuks tunnistamisel on töötukassa otsuse tegemisel arvestanud ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lõigetega 1 ja 2 ning § 66 lõikega 1. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.HMS § 66 lg 1 sätestab, et õigusvastase haldusakti võib, arvestades sama seaduse § 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Kohus nõustub töötukassaga selles, et

§ 6

lg 5 p 6, mille kohaselt ei võeta täiskoormusega õppivat isikut töötuna arvele, on imperatiivne norm ja arvestades hiljem teostatud kontrolli tulemusena tuvastatut , et M.M. õppis töötuna arvelevõtmise avalduse esitamise hetkel 4 täiskoormusega õppes kaugõppes ja tal puudus 180-päevane tööga hõivatus, tuli lähtudes

§ 6

lg 5 p 6 kaebuse esitaja töötuna arveloleku otsus kehtetuks tunnistada.

§ 7

lg 1 p 3 kohaselt teeb Eesti Töötukassa otsuse isiku töötuna arveloleku lõpetamise kohta

§ 6

lõike 5 punktides 2-11 loetletud juhtudel.

§ 6lg 5 p 6 sätestab: § 6.Isiku töötuna või tööotsijana arvelevõtmine /.../

§ 6

lg 5 p 6 on ka Eesti Töötukassa 01.06.2011 otsus nr TA11-0086761, millega keelduti kaebuse esitaja töötuna arvelevõtmisest põhjusel, et ta ei vasta nimetatud sättes töötuna arvelevõtmiseks isikule seatud tingimustele.

1. Kui üldreeglina tähendab tagasiulatuvalt haldusakti kehtetuks tunnistamine selle haldusakti faktiliste tagajärgede tagasitäitmise nõudmise võimalust, siis käesoleval juhul on töötukassa küll tunnistanud M.M.i töötuna arvelevõtmise algusest peale kehtetuks, kuid kaebuse esitaja suhtes töötutoetuse tagasinõuet rakendatud ei ole. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et töötukassa pidanuks kaebaja esitatud dokumentide põhjal , vaatamata töötuna arvelevõtmise avalduses märgitule, uurimisprintsiibist lähtuvalt selgitama välja asja otsustamiseks vajalikud asjaolud, seega käsitleda kaebaja töötuna arvelevõtmist töötukassa töötaja hooletusena, ei tingiks see töötuna arvelevõtmise otsuse kehtetuks tunnistamata jätmist. Kuna alusetult makstud töötutoetuse tagasinõuet on vastustaja otsustanud isikule mitte esitada, siis on põhjendamatu kaebuse väide, et töötukassa on jätnud töötukassa töötaja eksimuse tõttu tehtud vea tagajärjed kaebuse esitaja kanda.
2. HMS § 67 lg 4 p 6 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel. Lisaks märgib kohus, et õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist ei välista isiku usaldus haldusakti kehtimajäämise suhtes. Isegi siis, kui ei esineks käesoleval juhul usalduse kaitset välistavaid tingimusi , leiab kohus, et antud juhul, kus tegemist oli töötuna arvelevõtmise kohta antud õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisega, ei saa kujuneda olukorda, kus määravaks on usalduse kaitse. Töötuna arvelolek on oma olemuselt ajutine, mistõttu ei ole ka asjakohane kaebuse üldsõnaline väide, et ta on haldusakti kehtivust usaldades kavandanud oma käitumisviisi ( muutnud oma elukorraldust).
3. Kaebuse väitel on kaebuse esitaja kaotanud vaidlusaluste haldusaktide alusel soodustused, mis aitaksid kaebuse esitajal leida tööd s.t. soodustused, mida saab isik, kes on üle aasta olnud reaalselt töötu. Vastuseks kohtu küsimusele, milline on kaebaja taotletav eesmärk, on M.M. asja arutamisel selgitanud, et tema eesmärgiks on saavutada, et tema pealt laieneks

§ 18

ettenähtud palgatoetus tööandjale, mis annaks kaebuse esitajale parema võimaluse töö saamiseks.

§ 2

p 1 kohaselt on tööturuteenus teenus, mida osutatakse töötule ja tööotsijale ja selles seaduses sätestatud muul juhul isikule töö leidmiseks ja tööalase arengu soodustamiseks ning tööandjale sobiva tööjõu saamiseks.

§ 9

lg 1 sätestab tööturuteenuste liigid, nähes p 8 ühe tööturuteenusena ette palgatoetuse.

§ 9

lg 2 sätestab, et töötule osutatakse lõikes 1 5 nimetatud tööturuteenuseid individuaalse tööotsimiskava alusel.

§ 18lg 1 kohaselt on palgatoetus tööandjale töötu töölerakendamiseks makstav toetus.

Palgatoetusega saab tööle rakendada töötu, kes on töötuna arvelevõtmisele eelnenud 12 kuu jooksul vabanenud vanglast ning töötu, kes on olnud töötuna arvel järjest üle 12 kuu ega ole tööd leidnud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib palgatoetust taotleda füüsiline isik, eraõiguslik juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud töötu tähtajatu töölepinguga tööle või teenistusse võtmise korral.

§ 1

lg 1 kohaselt on seaduse eesmärk tööealise elanikkonna võimalikult kõrge tööhõive saavutamine ning pikaajalise töötuse ja tööturult tõrjutuse ennetamine tööturuteenuste osutamise ja tööturutoetuste maksmise kaudu. Seega tuleneb

eespoolnimetatud sätete (§1, 2, 9, 18 ) koosmõjust, et palgatoetuse teenuse eesmärgiks on väiksema konkurentsivõimega (riskigruppi kuuluvate) töötute töölesaamise ja töötamise toetamine.

§ 9

lg 2 tulenevalt on palgatoetus töötule osutatav tööturuteenus sõltumata asjaolust, et taotluse palgatoetuse saamiseks esitab tööandja ning palgatoetust makstakse tööandja palgakontole.

eelnõu seletuskirja kohaselt peab palgatoetus soodustama uute töötajate valikut registreeritud pikaajaliste töötute seast, kes tulenevalt oma staatusest on vähem konkurentsivõimelised. Kaebuse esitaja ei vastanud töötuna arvelevõtmisel selleks seatud tingimustele , seega tema töötuna arvelevõtmine oli vastuolus seadusega ja õigusvastane algusest peale. Õigusvastasest haldusaktist, mille andmiseks õiguslik alus puudus, ei saa tuleneda põhjendatud ootust sellise haldusakti kehtimajäämiseks, samuti ei saa isiku seadusega vastuolus töötuna arvelevõtmine olla aluseks ootustele isiku suhtes selliste tööturuteenuste kohaldamiseks, mis on ette nähtud isikutele, kes on olnud töötuna arvel järjest üle 12 kuu. 24.Põhiseaduse § 29 lg 3 sätestab:Riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel..Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et PS kõnealusest sättest tuleneb riigi kohustus abistada tööotsijat töö leidmisel ja et sellest objektiivsest kohustusest tuleneb ka subjektiivne õigus . Samas leiab kaebaja ekslikult, et viidatud sättest tuleneb talle subjektiivne õigus kasutada kõige efektiivsemaid tööturuteenuseid, nagu tööturukoolitus, tööpraktika, avalik töö, tööharjutus, palgatoetus, ettevõtluse alustamise toetus jne. Kuivõrd põhiseaduses on riigi vastav kohustus sätestatud üldiselt määratletuna, siis tuleneb sellest esmalt, et põhiseadusega ei ole konkretiseeritud, millistest kaalutlustest tuleb riigil lähtuda või millisel viisil abi osutatakse. Objektiivsest üldiselt määratletud kohustusest ei saa tuleneda isiku subjektiivset nõudeõigust konkreetsetele tööturuteenustele ja/või –toetustele, s.o. PS § 29 lg 3 tuleneva abi liikidele, mille sätestab seadus. Sotsiaalsed õigused on ennekõike käsitletavad riigi üldise kohustatusena, mida realiseeritakse vastavalt sotsiaalpoliitilistele kokkulepetele ja majanduslikele võimalustele. Seega on riigil kohustus tagada kõigile sätestatud õiguste kasutamise võimalus õiglasel ja võimalustekohasel alusel. 25. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 13.03.2009 otsuses kohtuasjas nr 34-1-17-08 leidnud: Ajaloolistest põhjustest ja suuremast abstraktsuse astmest tingituna ei saa põhiseaduses kasutatud mõiste sisu sõltuda alamal seisvas õigusaktis kasutatavast määratlusest, kuid võib sellega kattuda. Kui põhiseadusest madalamal seisva õigusaktiga oleks võimalus siduvalt määratleda põhiseaduse mõistete sisu, siis tähendaks see, et põhiseaduse sisu oleks allutatud seadusandja tahtele. Seega oleks ekslik PS § 29 lg 3 kasutatud mõiste „tööotsija“ sisustamine

§ 2

lg 2 toodud tööotsija mõiste definitsioonist ja

§ 2lg 3 toodud töötu definitsioonist.

26. Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta (ESH) ei ole otsekohaldatavaks välislepinguks. EHS art 9 “Õigus kutsenõustamisele“ sätestab: Et rakendada tulemuslikult õigust kutsenõustamisele, kohustuvad lepingupooled vastavalt vajadusele tagama kõigile, kaasa 6 arvatud puuetega isikud, teenused, mis aitavad lahendada kutseala valiku ja karjääriga seotud probleeme, pöörates tähelepanu inimese isikuomadustele ja neist olenevale kutsesobivusele, või edendama selliste teenuste pakkumist. Selline abi peaks olema tasuta nii noortele, kaasa arvatud koolilapsed, kui ka täiskasvanutele. Kaebuse esitaja ei ole märkinud, et tal oli probleeme kutsenõustamisega. Sealjuures tuleneb käsitletavast artiklist riigi kohustus kutsenõustamise õiguse tulemuslikuks rakendamiseks tagada või edendada kutsenõustamise teenuseid, sealjuures arvestades isikuomadustest sõltuva kutsesobivusega. Nagu kohus on eespool märkinud, on seadusandja pädevuses täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses tööotsijale töö leidmisel osutatakse. Siinkohal märgib kohus, et

§ 9

lg 2 sätestab tingimused tööturuteenuste osutamiseks , sealjuures tööotsijale ja täiskoormusega õppes õppivale töötule, aga samuti töötu või tööotsijana arvele mitte võetud isikutele. 27.ESH art 13 lg 1 järgi peab riik tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate, eelkõige sotsiaalkindlustussüsteemi hüvitiste kaudu selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi .ESH art 12 lg 1 tuleneb kohustus luua esmajoones sotsiaalkindlustussüsteeme,mis tagavad hüvitise saamise teatud olukordades, sealhulgas töötuse korral. Üldine õigus riigi abile puuduse korral on sätestatud Põhiseaduse § 28 lg 2 . Seadusandja pädevuses on täpsemalt määrata, millist liiki abi ja millises ulatuses abi tuleb puuduse all kannatavale inimesele osutada . Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21.01.2004.a. otsuses asjas nr 3-4-1-7-03 asus Riigikohus seisukohale, et Erinevate võimuharude pädevust aitab piiritleda ja nendevahelist tasakaalu säilitada arusaam, et sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud, kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. Kaebuse esitaja ei ole oma kaebuses märkinud, et temale oleks keeldutud abi või toetuse andmisest puuduse korral ja ta ei ole ka vaidlustanud vastavaid halduse toiminguid või haldusakte.

1. Riigikohtu varasemast praktikast tuleneb, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet ( Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsus asjas nr 3-4-1-2-02). Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium rõhutas 20.03.2006.a. otsuses asjas nr 3-4-1-33-05, et Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee:võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine.Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukordi koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt.Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll langeb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus.Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Õppeasutuse päevases õppevormis või täiskoormusega õppes õppiva isiku puhul eeldatakse tema staatusest tulenevalt tema põhitegevusena õppimist ja selle tegevusega hõivatust mahus, mille puhul ei saa üldiselt eeldada samaaegset täiskohaga töötamist. Samamoodi nagu ei tule põhiseadusest subjektiivset õigust nõuda konkreetses vormis abi, ei tähenda riigi kohustus abistada tööotsijat töö leidmisel seda, et riik peaks kõikidele isikutele, kes on soovivad saada tööd, osutama ühtemoodi abi.
2. Kohus on käesolevas asjas leidnud, et Eesti Töötukassa 01.06.2011 otsus nr TA11-0086761 ja 01.06.2011 otsus nr TA 11-0086757 on õiguspärased ja on eespool toonud vastavad põhjendused , seega on sisuliselt õiguspärane ka vaideotsus, millega jäeti vaie rahuldamata. Vaideotsuse on kaebuse esitaja vaidlustanud, leides, et vaideotsuse tegemisega viivitamine ja vaide tähtaja pikendamise teate esitamine tähtaja rikkumisega on hinnatav olulise 7 menetlusveana, mis tingib haldusakti õigusvastasuse. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Viga avaldab mõju juhul, kui esineb konkreetne võimalus, et ilma selleta oleks tehtud teistsugune otsustus. Käesoleval juhul puudub ilmselgelt vea mõju vaidemenetluse tulemusena tehtud otsuse sisule, mistõttu ei kuulu rahuldamisele ka vaideotsuse tühistamisnõue. V MENETLUSKULUD
3. HkMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebus jääb rahuldamata, ent kuna vastustaja HkMS § 93 lg 1 sätestatud korras menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt taotlenud ei ole, jäävad kummagi menetlusosalise menetluskulud tema enese kanda. Lea Kuuse kohtunik 8