KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprillil 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-425 Haldusasi I.P. kae

) § 22 lg 12 alusel (xxxxxx kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk. 3). 17.02.2009 sõlmitud asjaõiguslepingu alusel sai xxxxxxx kinnistu ainuomanikuks I.P. (xxxxxxx kinnistuga piirneva maa erastamise toimiku lk. 75).

1. Harju maavanema 30.05.2011 korraldusega nr 1153-k anti luba erastada Tallinna linnas Kristiine linnaosas asuvat eraomandis olevat xxxxxx kinnisasjaga, xxxxx kinnisasjaga, xxxxxx kinnisasjaga ja xxxxxx kinnisasjaga piirnevat reformimata riigimaad ligikaudse suurusega 384 m² (lk 55).
2. 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendi nr 897 kohaselt on xxxxxxx, pindalaga 384 m², maksustamishinnaks 8100 eurot.
3. Tallinna Linnavalitsuse 25.01.2012 korralduse nr 98-k p-ga 1 määrati xxxxxxx kinnisasjaga piirneva maa I.P.le erastamise tingimused, sh p-ga 1.4 määrati tulenevalt

§ 22

³ lg-st 1 ja 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendist nr 897 xxxxxxx maa maksustamishinnaks 8100 eurot (lk 78).

1. 29.02.2012 esitas I.P. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnvalitsuse 25.01.2012 korralduse nr 98-k punkti 1 alapunkti 1.4 tühistamise nõudes ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamise nõudes määrata erastamise objektiks oleva maa maksustamishind uuesti. KAEBAJA VÄITED
2. Endine xxxxxxx hoonete omanik E.T. esitas 06.06.1994 Tallinna Linnavalitsusele maa ostmise avalduse eesmärgiga erastada kogu xxxxxx maa, s.h antud maaga piirnev maa. E.T.ale väljastati teatis tema avalduse registreerimisest Tallinna Linnavalitsuse maakorralduse osakonnas jrk. nr 5148 all 06.06.
3. Avalduses sisalduvatest taotlustest rahuldati üks Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusega nr 5983-k. Teise taotluse (soovin osta maad, mis piirneb mulle kuuluva või minu omandusse antava maaga) osas ei ole erastamise korraldaja vastu võtnud lõplikke otsuseid. Antud juhul ei esine ühtegi haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lõikes 1 toodud alust menetluse lõpetamise kohta ning antud ei ole ka haldusakti selle kohta, et 06.06.1994 avalduses sisalduva taotluse menetlus lõpetatakse HMS § 43 lg 2 lähtudes. Seega on kuni käesoleva ajani E.T.a avaldus lahendamata. Kaebaja 29.05.2006 avaldus on E.T.a 06.06.1994 avalduse täpsustus, et vastustajale teada anda jätkuvast soovist erastada kogu xxxxxxx kinnistu hoolimata omanikuvahetusest.
4. E.T. esitas koos 06.06.1994 maa ostmise avaldusega 15.12.1950 koostatud lepingu koos maa plaaniga, mis on lepingu lahutamatuks osaks ning kus on märgitud nii hoonete alune kui nendega piirnev maa. Leping tõendas hoonete aluse maa suurust, kuid plaanil oli märgitud kogu hoonete omaniku kasutuses oleva maa suurus ning avalduses oli samuti kirjas kogu soovitav maa – 600+600=1200 m². Seega oli vastustaja juba
5. a teadlik, et xxxxxxx kinnistu suurus on 1200 m². Asjaolu, et xxxxxxxx asuv kinnistu on kogusuurusega 1200 m², nähtub ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.11.1993 koostatud Krundi maamaksu määramise aktist nr 1045, milles on tsooni maksustamishind 75kr/m2 määratud pindalale 600+600=1200 m². 2
6. Ka vaidlusaluse korraldusega ei lahendata kõiki 06.06.1994 avalduses toodud taotlusi. Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusega nr 5983-k erastati 600 m², mis paikneb keset taotletavat 1200 m² maatükki. Nii hoonete taha kui hoonete ette jääb juba 62 aastat xxxxxx kinnistu omanike kasutuses olev, kuid veel erastamata maa. Plaanidel on veel erastamata maa märgitud reservmaana. Seega on xxxxxx paikneva maa (taotletav 1200 m²) erastamise menetlus kestnud kokku 18 aastat ning pole teada, millal see menetlus lõppeb. Erinevate õigusaktide muudatuste või hoonete omanike vahetumise tõttu on aja jooksul küll 06.06.1994 esitatud avaldust täpsustatud, kuid loobutud ei ole avaldusest kunagi.
7. Vastustaja tegevusest ning koostatud dokumentidest jääb mulje, et vastustaja peab loomulikuks, et haldusmenetluses ilmnenud iga muudatuse korral on erastajal kohustus esitada uus avaldus maa erastamiseks. Sellisest loogikast lähtudes peaks kaebaja ka xxxxxx ja tänavamaa vahele jääva maa erastamiseks esitama uue avalduse, sest osale 06.06.1994 esitatud avalduses taotletud maast on järjekordselt vastu võetud otsus, kuid osa 1200 m² kinnistust jääb ka sellega erastamata. Selline haldusmenetlus on aga ebamõistlik ning erastaja jaoks liialt koormav. Kuna haldusmenetlus algas 06.06.1994 avalduse esitamisega ning vastavat haldusmenetlust ei olnud lõpetatud, siis oli haldusorganil avalduse menetlemise kohustus. Vastav kohustus ei langenud ära üksnes seetõttu, et avaldus osaliselt rahuldati või, et mingil ajahetkel õiguslik alus avalduse rahuldamiseks puudus. Kuna uues avalduses selgesõnaliselt esialgsest avaldusest ei loobutud, siis tuleb uut avaldust käsitleda esialgse avalduse täpsustusena (avaldaja isiku osas) ja avalduse menetlemist täpsustatud asjaoludel jätkata.
8. Kuna maareformis kohaldatakse põhimõtet, et vara võõrandaja poolt esitatud erastamisavaldus jääb vara uue omaniku suhtes kehtima, on

§ 22³ lõike 1 alusel erastamisele kuuluva maa müügihinnaks kas 1993.

aasta maa maksustamishind või

1. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui
2. aasta maa maksustamishind. Vaidlusaluse korraldusega rikutakse kaebaja subjektiivseid õiguseid erastada xxxxxxx maaga piirnev maaüksus (xxxxxxxx) õiguspärasel alusel määratud müügihinnaga, mistõttu tuleb vastustajat kohustada maa maksustamise hinna uuesti määramiseks. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määruse nr 50 „“Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 1² maa erastamise kord“ (edaspidi ka Kord) § 11 lõike 2 kohaselt on vastavalt „Maareformi seaduse“ § 22 lõikele 12 ja § 223 lõikele 1 erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind. Kuna seadus on antud juhul täpsem, siis maamaksustamishinna määramisel tuleb lähtuda

is sätestatud regulatsioonist. Ühtlasi tuleb seadust rakendades lähtuda seaduse eesmärkidest.

i §-s 2 kohaselt on maareformiseaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks. Seda eesmärki ei ole võimalik täita tõlgendades seadust erastaja jaoks kahjulikult ja määrates iseseisva kasutusvõimaluseta (seega turuväärtuseta) maa erastamise hinnaks kõrgema hinna, kui seadusest tulenevalt võimalik.

1. Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrus nr 50 „“Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 1² maa erastamise kord“ jõustus 11.03.
2. E.T. esitas avalduse 06.06.1994 ning kaebaja esitas eelnimetatud avalduse täpsustuse 29.05.
3. Seega olid mõlemad avaldused esitatud enne Korra jõustumist. Kui Korraga kehtestati erastajate jaoks ebasoodsamad tingimused, tuleb lähtuda seadusest, sest seal on erastaja jaoks soodsam regulatsioon. Maa-ameti kinnisvara hindamise osakonna juhataja kt Andres Jussi 09.03.2012 saadetud kirjaga nr 1.2-6/31 on tõendatud, et Kristiine linnaosas asuva elamumaa xxxxxxxx maa väärtuseks on
4. a maa korralise hindamise tulemustes 75kr/m² ja
5. a maa korralise hindamise tulemustes 140 kr/m
6. Seega soodsaim maamaksustamishind on
7. a maa maksustamishind ning seega oleks pidanud vaidlusaluses korralduses määrama xxxxxxx kinnisasjaga piirneva maa erastamise müügihinna 3 lähtudes
8. a maa maksustamishinnast. Erastatava maa pindala on 384 m². Seega maa müügihind peaks antud juhul olema 75x384=28800 krooni ehk 1841 eurot.
9. Isegi kui seaduse vastavad sätted on mitmetimõistetavad, tuleb hea halduse põhimõtte kohaselt kohaldada tõlgendust, mis on taotlejale soodsam. Õiguslike aluste muutumise korral tuleneb varemalgatatud, kuid lõpetamata menetluse jätkamise kohustus ka hea halduse põhimõttest. Hea halduse põhimõttest tuleneb ka, et haldusorgan peab tagama, et menetlus oleks õiglane. Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust (näiteks teavitama asjaolust, et avaldus on võimalik rahuldada osaliselt ning andma välja haldusakti menetluse lõpetamise kohta vastavas osas) ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb taotlejale anda asjakohaseid selgitusi, haldusorgan peab asjaolusid uurima, koguma tõendeid, kaaluma erinevaid variante jne. Seda käesolevas asjas ei tehtud. On selge, et xxxxxxxxx maa erastamisel on tehtud vigu ja maareformi käigus tekkinud vead ei ole tingitud maad omandada soovivate isikute tegevusest. Seetõttu tuleks rakendada erastajale soodsamat tõlgendust ning kohaldada soodsaimat võimalikku hinda -
10. a maa maksustamishinda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
11. Kaebaja esitas 29.05.2006 maa ostueesõigusega erastamise avalduse xxxxxxx kinnistuga piirneva maa erastamiseks

§ 22lg 1² alusel.

Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 vastu võetud määruse nr 50 „„Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 1² maa erastamise kord“ (edaspidi Kord) § 1 lg 1 kohaselt reguleerib Kord

§ 22

lg-s 1² sätestatud eraomandis oleva kinnisasjaga piirneva maa, millest ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (edaspidi kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa), erastamist liitmiseks piirneva(te) kinnisasja(de)ga, tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul

-s sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Korra § 11 lg 2 esimese lause kohaselt on vastavalt

§ 22lg-le 1² erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

Vaidlusaluse korralduse p-s 1.4 sätestatud xxxxxxxx maa maksustamishind on määratud tulenevalt

§ 22

³ lg-st 1 ja 08.11.2011 koostatud maatüki maksustamishinna õiendist nr 897, mis on arvutatud samuti lähtuvalt kehtivast maa maksustamishinnast. Seega on vaidlusaluses korralduses määratud xxxxxxxxx maa maksustamishind lähtuvalt kehtivatest õigusaktidest ning kaebaja seisukoht, mille kohaselt rikub xxxxxxxx maa maksustamishind tema subjektiivseid õigusi, väär. 17. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, justkui oleks xxxxxxx maa maksustamishinna määramisel pidanud aluseks olema E.T.a 06.06.1994 esitatud avaldus. E.T. esitas tulenevalt

§ 22

lgst 1 xxxxxxx maa ostmise avalduse, milles märkis soovitava maa suuruseks 600+600 m². Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.11.1996 määrusega nr 267 kinnitatud „Maa ostueesõigusega erastamise korra“ p-st 10 tuleb maa ostueesõigusega erastamise avaldusse märkida muu hulgas andmed senise maakasutuse kohta (suurus ja õiguslik alus viitega maakasutusõigusega aluseks olevale pädeva organi otsusele või lepingule). E.T. esitas koos 06.06.1994 maa ostmise avaldusega l5.12.1950 koostatud lepingu, millega anti S. M.le tähtajatu kasutamise õigus xxxxxxxx maatükile suurusega 600 m². Kuivõrd 15.12.1950 lepingu kohaselt hõlmas senine maakasutus 600 m², siis määrati Tallinna Linnavalitsuse 12.02.1999 korraldusega nr 942-k xxxxxxxxx maa teenindamiseks vajalik krunt samuti suurusega 600 m². Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korraldusega nr 5983-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 12.02.1999 korraldus nr 942-k kehtetuks ning määrati xxxxxx maa ostueesõigusega erastamiseks E.T.ale ja A.T.ale, erastamise tingimused jäid seejuures samaks. Seega on E.T.a 06.06.1994

§ 22

lg 1 alusel 4 esitatud avaldus lahendatud ega saa olla kaebaja 29.05.2006

§ 22lg 1² alusel esitatud avalduse lahendamise aluseks.

1. HMS võeti vastu 06.06.2001 ning jõustus 01.01.
2. E.T.a
3. aastal esitatud avaldus lahendati enne HMS-i jõustumist. Seega on kaebaja ebaõigesti leidnud, et vastustaja oleks pidanud E.T.a avalduse lahendamisel lähtuma HMS-i sätetest. Riigikohus on mitmetes lahendites leidnud, et teatud HMS-s sätestatud põhimõtted ja tingimused kehtisid ka enne HMS-i jõustumist (nt Riigikohtu 16.01.2003 kohtumäärus nr 3-3-1-2-03). Haldusmenetluse põhimõtted olid seega haldusmenetluse alguse ja lõppemise osas sarnased HMS-s sätestatuga, kuid haldusmenetluse läbiviimise üldine kord kehtib aga pärast 01.01.2001 läbiviidud haldusmenetluste suhtes. E.T.a 06.06.1994 avalduse suhtes on haldusmenetlus lõppenud Tallinna Linnavalitsuse 08.09.1999 korralduse nr 5983-k andmisega. Kuivõrd nimetatud korraldust keegi vaidlustanud ei ole, on tegemist kehtiva korraldusega ning tuleb lugeda E.T.a avaldus lahendatuks. Kaebaja
4. a koostatud xxxxxxxx individuaalelamu ehituskrundi nr 90 plaanile antud tõlgendus on väär. Nimelt arvab kaebaja, et xxxxxx kinnistu suurus on 1200 m², samas on aga plaanile trükitud, et plaan sisaldab 600 m² maad. Samuti ei nähtu plaanilt reservmaa kasutamine E.T.a poolt.
5. E.T.a 06.06.1994 esitatud avaldus ei ole käesoleva vaidlusega kuidagi seotud ning vaidlusalune korraldus ei saanudki mingil viisil lahendada E.T.a 06.06.1994 avalduses toodud taotlusi. Samuti ei saanud 15.12.2006

§ 22

lg 1² alusel esitatud avaldus olla 16.06.1994

§ 22lg 1 alusel esitatud avalduse täpsustus.

Tegemist on kahe täiesti erineva menetlusega ning sellest tulenevalt ei oma asjas tähtust ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 04.11.1993 krundi maamaksu määramise akt nr 1045. Kaebaja väited, justkui oleks vastustaja tõlgendanud

-i kaebaja jaoks kahjulikult, määrates maa erastamise hinnaks kõrgema hinna kui seadusest tulenev, on ebaõiged. Kuna

§ 22

täiendati lg-ga 1² alles 01.01.2003 jõustunud planeerimisseadusega, siis ei saa

§ 22

³ lg 1 teises lauses sätestatud erisust kohaldada maa erastamisel

§ 22

lg 1² alusel, kuivõrd

§ 22³ lg 1 teise lause kohaselt on maa ostueesõigusega erastamisel enne 2002.

aasta

1. jaanuari esitatud avalduse alusel maa müügihinnaks
2. või
3. aasta maa maksustamishind. Seega puudub ka vastuolu

§ 22

³ lõike 1 ja Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 vastu võetud määruse nr 50 „„Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord“ (Kord) § 11 lõike 2 regulatsioonis – mõlema regulatsiooni kohaselt on

§ 22lg 1² alusel erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

Eelnevast tulenevalt ei oma tähtsust ka asjaolu, et kaebaja esitas avalduse enne Korra jõustumist, kuivõrd

§ 22

³ lg 1 regulatsiooni kohaselt oli ka enne Korra jõustumist

§ 22lg 1² alusel erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.

20. Kaebaja samastab ekslikult

§ 22

lg-s 1 ja

§ 22lg-s 1² sätestatud regulatsiooni.

Tegemist on kahe täiesti erineva menetlusega:

§ 22

lg 1 puhul on tegemist maa ostmisega ehitise juurde ehk maa määratakse elamu teenindamiseks,

§ 22

lg 1² puhul on aga tegemist juba eraomandis oleva maaga piirneva maa erastamisega eraomandis oleva kinnisasjaga liitmiseks ehk eraomandis oleva maaga liidetakse iseseisva kasutusvõimaluseta maatükk. Kaebaja on esitanud avalduse

§ 22

lg 1² alusel ning vastustaja on avalduse lahendamisel lähtunud õigesti Korras sätestatud regulatsioonist. Kuivõrd

§ 22

lg 1² alusel on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind, s.t kehtiv maa maksustamishind, siis ei ole õige kaebaja viide Maa-ameti kinnisvara hindamise osakonna juhataja kt Andres Jurssi 09.03.2012 saadetud kirjale nr 1.2-3/31, mille kohaselt on Kristiine linnaosas asuva xxxxxxx elamumaa väärtuseks

1. aasta maa korralise hindamise tulemusena 75 kr/m² ja
2. aasta maa korralise hindamise tulemusena 140 kr/m² ning järeldus, et vaidlusaluses korralduses oleks pidanud müügihind olema arvutatud lähtudes
3. aasta maa maksustamishinnast. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. 5 KOHTU PÕHJENDUSED Vaidluse ese
4. Käesolev vaidlus on tõusetunud kaebaja rahulolematusest talle erastatava maa maksustamishinnaga. Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud määrama erastatava maa maksustamishinna

§ 223lg 1 alusel ning selleks oleks pidanud olema 1993.

a. maa maksustamishind kui kaebajale soodsaim. Kaebaja eeltoodud seisukoht tugineb kaebaja väitele, mille kohaselt esitas ta 29.05.2006 avalduse maa erastamiseks E.T.’i maa ostueesõigusega erastamise avalduse täpsustusena, kuna E.T.’i avaldust ei ole kogu taotletud osas seni lahendatud. Seetõttu tuleb kohtul uurida, kas E.T.’i avaldus on Tallinna Linnavalitsuse poolt lahendatud; kui mitte, siis kas kaebaja taotlust saab käsitada E.T.’i avalduse täpsustusena või mitte ning kas vaidlustatud korraldusega määratud maa maksustamishind on õigusaktidega kooskõlas. E.T.’i avalduse lahendamine

1. Kohus nõustub kaebajaga selles, et E.T.’i avaldust ning Tallinna Linnavalitsuse
2. a. kehtivat korraldust kõrvutades ei nähtu selgelt, et Tallinna Linnavalitsuse lõpliku, 08.09.1999.a. korraldusega oleks lahendatud nii E.T.’i avaldus xxxxxxxx ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramiseks ja ostueesõigusega erastamiseks 600 m2 ulatuses (vt. E.T.’i avalduse p 1) kui ka E.T.’i avaldus tema poolt kasutatava või tema omandisse antava maaga piirneva 600 m2 maa ostmiseks (avalduse p 2). Samas viitavad asjaolud kogumis siiski sellele, et Tallinna Linnavalitsus lahendas
3. a. korraldusega ka E.T.’i avalduse tema omandisse antava maaga piirneva maa ostmiseks, rahuldades E.T.’i avalduse p 1 ning jättes rahuldamata avalduse p
4. Üheks selliseks asjaoluks on vastustaja esindaja selgitus, et E.T.’i avaldus rahuldati Tallinna Linnavalitsuse
5. a. korraldusega osaliselt ehk jäeti teatud osas rahuldamata (t. lk. 71 pöördel). Vastuseks küsimusele, kas Tallinna Linnavalitsus andis avalduse esitajale teada, et avaldus jäetakse osaliselt rahuldamata, vastas vastustaja, et toimikust ei nähtu, et E.T.’iga oleks edaspidi suheldud, kuid samas ei ole ka E.T. linnavalitsusega ise suhelnud (t. lk. 71 pöördel). Seega võib asuda seisukohale, et Tallinna Linnavalitsus ei järginud korralduse andmisel hea halduse põhimõtteid. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet (18.11.2004 otsus asjas nr. 3-3-1-3304, p 16). Hea halduse põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada ka haldusakti andmist taotlenud isiku sundimist vaidlustama tema avaldust osaliselt rahuldav haldusakt seeläbi, et jäetakse andmata haldusakt isiku taotluse osalise rahuldamata jätmise kohta. Selline vaidlustamise kohustus ei pruugi isikule vaid soodustava haldusaktiga tutvumise kaudu ilmselge olla, mistõttu see võib olla isikule kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise aluseks.
6. Teiseks asjaoluks, mis viitab, et Tallinna Linnavalitsus lahendas
7. a korraldusega E.T.’i avalduse tervikuna on asjaolu, et nii E.T.’i avalduse esitamise ajal
8. a. kui ka E.T.’i avalduse lahendamise ajal
9. aastal puudus Maareformi seaduses säte, mis oleks selgesõnaliselt võimaldanud isikule tema kinnisasjaga piirnevat maad erastada.

§ 22täiendati lõikega 12 alles Planeerimisseaduse (RT I 2002, 99, 579, jõustus 01.01.2003) rakendussätetega. Plan

S § 35 p-ga 3 täiendati

§ 22lõikega 12 järgmises sõnastuses: „

§ 22

(E.T.’i avalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) võimaldas maad erastada vaid kas 1) ostueesõigusega (isikud, kellele on maa antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena vastavalt

§-dele 7, 8 ja 9 (lg 2) või 2) ostueesõigusega isikute puudumisel enampakkumisel (lg 3). Kohtule ei nähtu, et E.T. oleks taotlenud endale maa erastamist enampakkumisel. Seega puudus

-s säte, mille alusel oleks E.T. olnud 1994. aastal õigustatud nõudma tema omandisse antava maaga piirneva maa erastamist. Ka Riigikohus on leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema senises õiguspärases kasutuses mitteoleva maa talle ostueesõigusega erastamist ning erastamise eeltoiminguid teostav linna- või vallavalitsus ei pea vaba maa olemasolul määrama erastatavaks maaks suurema maa-ala kui krundiga määratud ja õiguspärases kasutuses olev maa, mistõttu võib linnavalitsus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas suurendada isikule erastatavat maad reformimata maa arvel või mitte (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.11.2007 otsus asjas nr. 3-3-1-57-07, p 16). Eeltoodust tulenevalt sai Tallinna Linnavalitsus käsitada E.T.’i avaldust piirneva maa erastamiseks vaid

§ 22

lõikes 2 märgitud maa ostueesõigusega erastamise avaldusena, kus õiguslik alus maa ostueesõigusega erastamiseks esines avalduse p 1 puhul; avalduse p 2 rahuldamine olenes aga linnavalitsuse kaalutlusõiguse kohaldamisest. Kohtu järeldust toetab asjaolu, et E.T.’i avalduses taotleti 600 + 600 m2 maa erastamist, kusjuures vaid 600 m2 maa kohta olid isikul esitada maa kasutamise õiguslikku alust tõendavad dokumendid. Seega ei saa kaebaja 29.05.2006 esitatud taotlust käsitada E.T.’i

1. a. esitatud avalduse täpsustuse või täiendusena.
3. aprilli 2012 kohtuistungil esitas kaebaja kohtule 07.12.1948 individuaalelamu ehitusprojekti (t. lk. 66), millest nähtub, nagu olnuks E.T.’il õigus taotleda tervikuna 1200 m2 maatüki (sh. selle maatüki, mille erastamist kinnisasjaga piirneva maatükina taotles kaebaja) ostueesõigusega erastamist. Kohus on seisukohal, et isegi kui E.T.’il esitatud tõendi kohaselt see õigus oli, ei oma see käesolevas haldusasjas tähtsust, kuna E.T.’i avaldus on Tallinna Linnavalitsuse
4. a korraldusega lahendatud. Lisaks väärib märkimist, et kinnistuga piirneva maa erastamise toimikust ei nähtu, et ka kaebaja ise oleks vaidlusaluses menetluses käsitanud taotletavat maad

§ 22

lõike 1 alusel ostueesõigusega erastatava maana ehk maana, mida erastatakse ostueesõigusega isiku omandis olevate hoonete juurde. Kaebaja avalduse esitamise aluseks oli

§ 22lg 12.

Korra § 1 lg 1 kohaselt kuulub kinnisasjaga piirnev maa erastamisele liitmiseks piirneva(te) kinnisasja(de)ga tingimusel, et maa ei kuulu tagastamisele või ostueesõigusega erastamisele muul „Maareformi seaduses“ sätestatud alusel ning et see maa ei kuulu riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele. Seega pidi kaebajale teada olema, et Tallinna Linnavalitsusel ei oleks olnud õigust tema avaldust menetleda, kui xxxxxx asuvate hoonete juurde maa

§ 22lõike 1 alusel ostueesõigusega erastamine olnuks pooleli.

Ühtlasi märgib kohus, et

§ 22lõike 1 alusel on võimalik maad erastada vaid ühes, mitte mitmes tükis.

Ka sel põhjusel ei saa pidada E.T.’i

1. a. esitatud avalduse menetlust pooleliolevaks. xxxxxxxx kinnistuga piirneva maatüki maksustamishind
2. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega pidi vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel lähtuma kehtivast

-st ning Vabariigi Valitsuse 22.02.2007 määrusest nr. 50 „„Maareformi seaduse“ § 22 lõikes 12 sätestatud maa erastamise kord“ (Kord).

§ 22

lg 12 sätestab: „Kui eraomandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja, 7 on piirnevate kinnisasjade omanikel õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maa erastamisel käesoleva lõike alusel määratakse erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ning erastamine toimub maavanema loal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras.“

§ 223

lg 1 sätestab: „Ostueesõigusega erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind. Maa ostueesõigusega erastamisel enne

1. aasta
2. jaanuari esitatud avalduse alusel on maa müügihinnaks
3. aasta maa maksustamishind või
4. aasta maa maksustamishind, kui viimane on madalam kui
5. aasta maa maksustamishind. Vaba metsamaa, samuti metsamaa katastriüksuse koosseisu arvatud põllumajandusmaa ja sihtotstarbeta maa müügihinnaks ning enampakkumisega erastatava maa alghinnaks on maa erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa maksustamishind. Metsamaa erastamisel lisatakse maa müügihinnale või enampakkumisega erastatava maa alghinnale kasvava metsa maksumus.“
6. Kohus on seisukohal, et

§ 22

lõiget 12 ning § 223 lõiget 1 tuleb koosmõjus tõlgendada selliselt, et

§ 22lg 12 alusel erastatava maa müügihinnaks on maa maksustamishind.

Kuna

§ 223

lg 1 jõustus alles 01.01.2003 ning alles nimetatud ajast oli seega võimalik esitada

§ 223

lõike 1 alusel avaldusi kinnisasjaga piirneva maa erastamiseks, ei kehti kinnisasjaga piirneva maa erastamisel maa müügihinna määramisel

§ 223lõike 1 teine lause, millele viitab kaebaja.

Seetõttu on ekslik ka kaebaja arvamus, nagu esineks vastuolu

ning Korra vahel. Korra § 11 lg 2 sätestab: „Vastavalt „Maareformi seaduse“ § 22 lõikele 12 ja § 223 lõikele 1 on erastatava maa müügihinnaks maa maksustamishind.“ Seega kinnitab Korra sõnastus kohtu eeltoodud sätetele antud tõlgendust. Seetõttu on asjassepuutumatu ka kaebaja poolt kohtule esitatud krundi maamaksu määramise akt nr. 1045

1. aastast (t. lk. 52) ning Maa-ameti kinnisvara hindamise osakonna juhataja kohusetäitja Andres Jussi kaebajale esitatud
2. ja
3. aasta maa korralise hindamise tulemused (t. lk. 20). Ühtlasi ei oma maa maksustamishinna määramisel tähtsust see, millal esitas E.T. maa ostueesõigusega erastamise avalduse. Asjaolu, et

§ 22

lg 12 järgi määratakse maa erastamishind maa ostueesõigusega erastamisega samadel alustel ei tähenda seda, et lähtuda tuleks maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise aegsest maa maksustamishinnast. Vastustaja on õigesti lähtunud maatüki maksustamishinna määramisel viimasest kehtivast maatüki maksustamishinna õiendist. 27. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 8