KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 233 lg 5 ei sisalda kaalutlusõigust.

1. Tartu Halduskohtu 30.08.
2. a otsusega jäeti T. Prüki kaebus rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei riku vallavolikogu otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi, kuna kaebaja ei ole tõendanud seaduses sätestatud eelistustega õigusvastaselt arvestamata jätmist. Kohtu hinnangul on otsus kontrollitav, kuna otsuse motiveerivas osas on tehtud viide pooltevahelises vaidluses jõustunud kohtuotsusele, mille tõttu pidid kohtu arvates kaebajale vastaspoole motiivid olema arusaadavad ja vastustaja kaalutlused ka sisuliselt kontrollitavad.

§ 233

lg 6 ls 5 annab vallavolikogule õiguse kaaluda erinevate eelistamiskriteeriumide rakendamist, aga mitte seda, kas eelistada mõnda taotlejat või mitte. Uurimispõhimõtte kohaselt peab vallavolikogu otsustama, arvestades kõiki olulisi asjaolusid, keda taotlejatest eelistada. Kui leitakse, et taotlejaid ei ole võimalik objektiivsetel alustel eristada, ei ole võimalik teha ettepanekut maavanemale ja vaba põllumajandusmaa võibki jääda kasutusvaldusesse andmata. Volikogu ei saa teha subjektiivset otsust, kuna otsus peab olema seaduslik ja motiveeritud. Eelistada saab ainult siis, kui maa kasutusvaldusesse taotlejaid on mitu ja kui vaid üks taotleja vastab eelistuskriteeriumidele. Vastasel juhul ei ole võimalik kedagi eelistada, sest seadus ei sätesta eelistamiskriteeriumidele vastavate isikute eelistamise täiendavaid aluseid ega ka järjekorda. 2 ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. T. Prükk esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Tabivere Vallavolikogu otsus rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Seadusandja on ette näinud, et vaba põllumajandusmaa tuleb anda kasutusvaldusesse vastavalt

§-le

1. Vallavolikogu on õigusvastaselt lõpetanud kasutusvaldusesesse andmise menetluse ja ei ole seetõttu maavanemale ettepanekut teinud. Riigikohtu halduskolleegium on 25.11.
2. a lahendis nr 3-3-1-78-10 leidnud, et maavanemal ei ole õigust otsustada maatüki kasutusvaldusesse andmist isikule, kelle suhtes vallavolikogu ei ole maavanemale ettepanekut teinud. Kuna valiku taotlejate vahel teeb volikogu, on tegemist kaalutlusotsusega. Sellisele järeldusele on jõudnud Riigikohtu halduskolleegium 21.06.
3. a lahendis nr 3-3-1-39-10.

§ 233lg-s 6 esitatud kriteeriumid on alternatiivsed ja võrdse kaaluga.

Kui tingimustele vastab rohkem kui üks füüsilisest isikust ettevõtja, tuleb otsus teha lisakriteeriumide alusel, mis on tuletatavad maareformi seaduse eemärkidest ja

§ 233lg-dest 1 ja 2.

1. b)Vaidlustatav otsus ei ole kontrollitav, kuna otsuses ei põhjendata, mil viisil leiti, et taotlejad on võrdsed. Vallavolikogu on küll sedastanud, et senise kasutusvalduse otsuse on Tartu Halduskohus tunnistanud kehtetuks, kuid ei osunda, et nimetatud otsusest tulenevalt ei saa taotlejaid üksteisele eelistada.
2. c)Halduskohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme, jätte analüüsimata ja lahendamata kaebaja väited volikogu pädevuse ületamise kohta, kui viimane lõpetas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluse ning tegi pädevust ületades otsuse jätta maa riigi omandisse. 6. Tabivere Vallavolikogu vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei ole kaebaja õigust osaleda vaba põllumajandusmaa taotlemisel rikutud. Vallavolikogul on õigus eelistamist kohaldada ainult juhul, kui üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumidele. Käesoleval juhul ei ole võimalik kedagi eelistada, sest nii K. K. kui ka T. Prükk on füüsilisest isikust ettevõtjad ning muud eelistamiskriteeriumid nende puhul puuduvad. Kuna nimetatud isikud kokkuleppele ei jõudnud, ei ole vallavolikogul õigust ühte teisele eelistada. Lisakriteeriumide kasutamiseks puudub seaduslik alus. 7. Jõgeva maavanema arvamuses apellatsioonkaebusele palutakse apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Arvamuses esitatud seisukohad:
3. a)Kaebaja õigust esitada taotlus vaba põllumajandusmaa maatüki nr 1 kasutusvaldusesse saamiseks ei ole rikutud: ta on vastava taotluse esitanud, tunnistatud

§ 233

lg-s 2 sätestatud nõuetele vastavaks ning talle on antud võimalus teise taotlejaga kokkuleppe sõlmimiseks maa kasutusvaldaja osas.

§ 233lg-s 6 toodud eelistuskriteeriumidele lisakriteeriume seadus ette ei näe.

Vallavolikogu on õigesti leidnud, et kriteeriume, mis võimaldaksid üht taotlejat teisele eelistada, antud juhul ei esine. Apellatsioonkaebuses esitatud viited Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele ei ole asjakohased, kuna kaasuste asjaolud ei lange kokku. b) Maa-amet on andnud 05.07.2004. a kirjas nr 1-6/7413 juhiseid

§ 233lg-de 2 ja 6 rakendamise osas.

Kui tegemist on võrdsete kandidaatidega, on neil võimalus sõlmida kokkulepe, kelle kasuks kasutusvaldus seatakse, sest vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise leping sõlmitakse ainult ühe isikuga. Kui kohalik omavalitsus leiab, et taotlejaid ei ole võimalik objektiivsetel asjaoludel eristada, ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik teha maavanemale ettepanekut ja vaba põllumajandusmaa jääb kasutusvaldusesse andmata. Seadusel mittepõhinevate subjektiivsete kriteeriumide alusel otsuse tegemine ei ole lubatav. 3

1. c)Vaidlustatud vallavolikogu otsuse p 1 lauseosa „ja jätta nimetatud maaüksus täies ulatuses Eesti Vabariigi omandisse“ on üleliigne ja eksitav, kuna vallavolikogu ei saa otsustada maa riigi omandisse jätmist, vallavalitsusel on võimalus anda oma arvamus maa riigi omandisse jätmise osas. Riigimetsa Majandamise Keskus esitas 25.01.2011 taotluse vaba põllumajandusmaa maatükist nr 1 metsamaa kõlviku riigi omandisse jätmiseks, kuid volikogu otsusest on välja loetav, et riigi omandisse tuleks jätta kogu maatükk. Nimetatud lauseosa seadusele mittevastavus ei peaks kaasa tooma kogu otsuse kehtetuks tunnistamist, sest see ei puuduta vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kindlaksmääramise menetlust.
2. d)Vaidlustatav vallavolikogu otsus on kontrollitav, sest sisaldab endas nii faktilist kui ka õiguslikku alust nimetatud haldusakti andmiseks. Otsus on kaalutletud ja kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega. 8. Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2013. a määrusega uuendati haldusasja menetlus ning kohustati T. Prükki esitama kaebuse muudetud nõue või selgitus selle esitamata jätmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul võib olla kaebuse eesmärgi saavutamiseks tarvilik kaebuse muutmine lähtudes HKMS § 49 lg-dest 1 ja 2. Käesolevas vaidluses leiab T. Prükk, et Tabivere Vallavolikogu ei oleks tohtinud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlust lõpetada, vaid pidanuks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitama ning esitama otsustamiseks Jõgeva maavanemale. Riigikohus on leidnud, et vallavolikogu otsus, millega esitatakse maavanemale otsustamiseks põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja, on menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine halduskohtus on erandina võimalik. Lõpliku otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja osas juhul, kui ühte maatükki kasutusvaldusesse soovinud mitu isikut omavahel kokkuleppele ei jõua, teeb maavanem (RKHK 21.06.2010. a otsus nr 3-3-1-39-10, p 22; RKHK 25.11.2010. a määrus nr 3-3-1-78-10, p 11). Käesoleval juhul on vastustaja maavanemale ettepanekut tegemata jättes ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlust lõpetades sisuliselt viidatud menetlustoimingu tegemisest keeldunud. Tartu Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tabivere Vallavolikogu 15.03.2011. a otsus nr 16 mitte haldusakt, vaid menetlustoiming, mistõttu ei ole tühistamisnõue antud juhul asjakohane. Seetõttu leiab Tartu Ringkonnakohus, et käesoleval juhul aitaks kaebuse eesmärki saavutada kohustamisnõude esitamine, mille kohaselt vastustaja jätkaks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlust ning kinnitaks vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja maatükile nr 1. 9. T. Prükk esitas 02.04.2013 vastuse Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2013 määrusele, milles möönis, et vastustaja 15.03.2011. a otsust nr 16 võib käsitada menetlustoiminguna, mistõttu esitab kaebaja alternatiivse taotluse tunnistada õigusvastaseks Tabivere Vallavolikogu toiming lõpetada maatüki nr 1 osas vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlus ning kohustada Tabivere Vallavolikogu jätkama vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise mentlust ning kinnitama vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja maatükile nr 1. 10. Tabivere Vallavolikogu ei nõustunud 12.04.2013. a vastuses Tartu Ringkonnakohtule T. Prükki alternatiivse nõudega, kuna leidis, et vallavolikogu otsus on õiguspärane. Jõgeva maavanem leidis 08.04.2013. a vastuses Tartu Ringkonnakohtule, et kuna HMS § 43 lg 4 p 2 kohaselt lõpeb toimingu menetlus põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada, tuleks Tabivere Vallavolikogu 15.03.2011. a otsust nr. 16 käsitleda toimingut lõpetava haldusaktina, millele saab esitada tühistamiskaebuse. Ka leidis Jõgeva maavanem, et HKMS § 37 lg 3 ei võimalda kaebaja taotletud alternatiivse nõude esitamist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. 12. Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas vastustajal oli õigus vaba põllumajandusmaa maatüki nr. 1 kasutusvaldusesse saajat maavanemale esitamiseks mitte kinnitada ning menetlus lõpetada olukorras, kus mõlemad taotlejad vastasid Maareformi seaduse (

) § 233 lõikes 6 sätestatud ühele eelistuskriteeriumile ning

võrdsete taotlejate vahel valiku tegemiseks lisakriteeriume ei sätesta. Ühtlasi leiab T. Prükk, et vastustaja on teinud otsuse maa jätmiseks riigi omandisse pädevust ületades ning vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi. Kõigepealt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, kas Tabivere Vallavolikogu otsuse näol on tegemist kaebaja õigusi rikkuva haldusakti või toiminguga ning kas alternatiivse nõude esitamine on apellatsiooniastmes võimalik (I). Seejärel võtab ringkonnakohus seisukoha haldusmenetluse lõpetamise ning maa riigi omandisse jätmise õiguspärasuse osas (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus kaebuse ning jaotab menetluskulud (III). I

1. Riigikohus on leidnud, et vallavolikogu otsus, millega esitatakse maavanemale otsustamiseks põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja, on menetlustoiming, mille iseseisev vaidlustamine halduskohtus on erandina võimalik. Lõpliku otsuse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja osas juhul, kui ühte maatükki kasutusvaldusse soovinud mitu isikut omavahel kokkuleppele ei jõua, teeb maavanem. Maavanemal on õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata asi volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Siiski saab maavanem otsustada üksnes volikogu ettepaneku alusel, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub (RKHK 21.06.
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-39-10, p 22 ning 25.11.
3. a määrus asjas nr. 3-3-1-78-10, p 11).
4. Käesoleval juhul lõpetas vallavolikogu oma otsusega vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise menetluse, jättes maavanemale põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja ettepaneku esitamata ehk menetlustoimingu tegemata. Ringkonnakohus ei nõustu Jõgeva maavanema seisukohaga selles, et menetlustoimingu tegemisest keeldumise näol on tegemist haldusaktiga, mille andmise kohustus tuleneb HMS § 43 lg 4 p-st
5. Õigusteoorias leitakse, et kui haldusorgan otsustab isiku poolt taotletud toimingu sooritamata jätta, tuleb seda üldjuhul toiminguks lugeda. Haldusmenetluse seadusest ei tulene, et toimingu, sh menetlustoimingu sooritamata jätmise kohta tuleks sarnaselt haldusakti andmata jätmisega vormistada haldusakt (vt HMS § 43 ning A., A., L., E. jt „Haldusmenetluse käsiraamat“ 2004, lk 242). Ka

ega muu õigusakt ei näe ette, et viidatud menetlustoimingu sooritamata jätmine tuleks vormistada haldusaktina. Seetõttu ei ole haldusorgan kohustatud menetlustoimingu tegemisest keeldumisel kohaldama HMS-s sätestatud haldusakti kohta käivaid sätteid. Küll aga peab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel tehtud toimingu puhul lähtuma kaalutlusõiguse reeglitest, mille järgimist on kohus kohustatud kontrollima (vt HKMS § 158 lg 3). Ka kaalutlusõiguse alusel tehtud toimingu kirjalik ning motiveeritud vormistus iseenesest ei muuda toimingut haldusaktiks. 15. Kuna menetluse lõpetamine välistab haldusakti andmise vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja osas, millisel puhul ei ole maavanemal võimalik oma

§ 233

lõikest 6 tulenevat otsustusõigust realiseerida, võib see õigusvastasuse korral T. Prüki kui 5 vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotleja õigusi rikkuda. Toimingu puhul ei ole võimalik vastavat rikkumist kõrvaldada toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisega, vaid ainult või eelnevale lisaks kohustamisnõude esitamisega. Kaebuse muutmine tühistamiskaebuselt tuvastamis- ja kohustamiskaebuseks on mõjuval põhjusel võimalik ka apellatsioonimenetluses, kui see on kohtu hinnangul kaebuse eesmärgi saavutamiseks otstarbekas ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks HKMS järgi lubatav (vt HKMS § 49 lg-d 1 ja 2 ning RKHK 05.12.

1. a otsus asjas nr. 3-3-1-41-11, p 13). Ka kaebuse täiendamine uue nõudega või alternatiivse nõude esitamine kujutab endast kaebuse muutmist (vt RKHK 22.11.
2. a määrus asjas nr. 3-3-1-62-10, p 16). Seega kehtivad alternatiivse nõude esitamisele sarnaselt ühe nõude asendamisele teisega HKMS § 49 lg-tes 1 ja 2 sätestatud eeldused. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebuse muutmine on kaebaja eesmärgi saavutamiseks vajalik. Kohtu uurimisprintsiibist tulenevale kohustusele selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustusest tulenevale kohustusele juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele on selgitanud arvukates lahendites ka Riigikohus (RKHK 03.04.
3. a otsus asjas nr. 3-3-1-14-02, p 25; 13.11.
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-61-02, p 16; Riigikohtu erikogu 26.03.
5. a määrus asjas nr. 3-3-4-1-04, p 14; RKHK 16.01.
6. a otsus asjas nr. 3-3-1-91-06, p 17; 14.12.
7. a otsus asjas nr. 3-3-1-77-09, p 12). Eeltoodust tulenevalt lubab ringkonnakohus kaebuse täiendamist alternatiivsete nõuetega. II
8. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu, vastustaja ning arvamuse andmiseks kaasatud maavanema poolt

§ 233

lõikele 6 antud tõlgendusega, mille kohaselt saab kohalik omavalitsus kaalutlusõigust vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamisel ja maavanemale esitamisel teostada vaid sättes nimetatud eelistusi kaaludes. Nimetatud seisukoht on vastuolus senise kohtupraktikaga.

§ 233

lõike 6 asjassepuutuv osa, arvestades ka 28.03.2009 jõustunud muudatusi, on järgmine: „Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse seada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, otsustab maa kasutusvaldusesse andmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Vallavolikogul on õigus eelistada taotlejat, kes tegelikult kasutab sama maatükki õiguslikul alusel või kelle maaomandiga taotletav maatükk piirneb, või füüsilisest isikust ettevõtjat. Kui maavanem ei nõustu vallavolikogu ettepanekuga või leiab, et kohaliku omavalitsuse otsus ei ole õiguspärane, saadab ta ettepaneku volikogule tagasi uueks arutamiseks.“ 17. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikast tulenevalt on

§ 233lõikes 6 sätestatud kriteeriumid alternatiivsed ja võrdse kaaluga.

Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla

eesmärke ja § 233 lg-s 1 ja 2 toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine (vt. RKHK 21.06.2010. a otsus asjas nr. 3-3-1-39-10, p 44). Analoogilisele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, kes sedastab: „Seega tuleb vallavolikogul olukorras, kus sama maad soovivad kasutusvaldusesse saada mitu

§ 233

lg-s 2 sätestatud tingimustele vastavat isikut, teha esiteks kindlaks

§ 233lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriumidele vastavad taotlejad.

Eelistuskriteeriumidele vastavad taotlejad on eelistatud olukorras nende ees, kes nendele tingimustele ei vasta. Seega kui üks taotlejatest vastab eelistuskriteeriumidele ja teine mitte, siis ei saa vallavolikogu otsida muid kaalutlusi taotlejate vahel valiku tegemiseks ja langetada otsust taotleja kasuks, kes kriteeriumidele ei vasta. Alles olukorras, kus eelistuskriteeriumidele vastab mitu taotlejat või kriteeriumidele ei vasta ükski taotleja, saab 6 vallavolikogu võrrelda ja hinnata eelistuskriteeriumidele vastavaid taotlejaid muude lisakriteeriumide alusel. Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus (TlnRK 22.12.2011. a otsus asjas nr. 3-10-3409, p 15). Olukorras, kus

§ 233

lg-tes 2 ja 6 toodud kriteeriumidele vastab rohkem kui üks taotleja, ei anna maareformi seadus ega Vabariigi Valitsuse 31.01.

1. a määrus nr. 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise kord“ kohaliku omavalitsuse volikogule otseseid juhiseid otsuse (menetlustoiming) tegemiseks, vaid volikogu peab kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma haldusmenetluse seaduse §-st
2. Sellise täiendava kaalutlemise vajalikkus ei puuduta pelgalt olukorda, kus maad soovib kasutusvaldusesse saada mitu füüsilisest isikust ettevõtjat, vaid laieneb kõigile neile juhtudele, kus

§ 233lg-tele 2 ja 6 vastavaid taotlejaid on rohkem kui üks (vt. Tln

RK 22.11.

1. a otsus asjas nr. 3-10-2892, p 21).
2. Vaidlust ei ole selle üle, et nii T. Prükk kui ka K.K. on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad, kes kohaliku omavalitsuse seatud tähtajaks kokkulepet vaidlusaluse maatüki kasutusvaldusesse saamises ei saavutanud. Seega on

§ 233

lg-s 6 sätestatud eelistuskriteeriume arvestades tegemist kahe võrdse taotlejaga, mistõttu pidi volikogu põhjendatud kaalutlusotsuse tegemiseks appi võtma lisakriteeriume. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt jättis vastustaja oma kaalutlusõiguse teostamata. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kaalutlusõiguse teostamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes haldusorgani õigus, vaid ka kohustus. Ühtlasi peab kaalutlusõiguse korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine olema põhjalikult motiveeritud (vt RKHK 11.11.2002. a otsus asjas nr. 3-3-1-52-02, p 11). Käesoleval juhul on kaalutlusõiguse õigusvastane teostamata jätmine toonud kaasa haldusakti andmisele (maavanema otsus maa kasutusvaldusse andmise kohta) suunatud menetluse õigusvastase lõppemise menetlustoimingu sooritamise faasis. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt ei kaalunud vallavolikogu T. Prüki ja K.K. taotluste hindamisel lisakriteeriume, mille tulemusena jäi vallavolikogul täitmata

§ 233

lg-st 5 ja 6 tulenev kohustus, esitada maavanemale ettepanek kasutusvaldusesse saaja otsustamiseks. Ringkonnakohus märgib, et

ei anna vallavolikogule vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise menetluses õigust jätta kaalutlusõigus teostamata ning menetlustoiming tegemata. Eeltoodust tulenevalt on vaidlustatud menetlustoiming õigusvastane. 19. Vaidlustatud otsuse p-s 1 otsustab Tabivere Vallavolikogu: „Lõpetada vaba põllumajandusmaa maatükile nr. 1 kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlus, kuna nimetatud maatükki taotlevad kasutusvaldusesse äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjad Tarvo Prükk ja K.K. , kes omavahelist kokkulepet ei ole saavutanud ning kellede puhul ei ole teisi eelistavaid asjaolusid, ja jätta nimetatud maaüksus täies ulatuses Eesti Vabariigi omandisse“ (tl 7 pöördel). Tartu Ringkonnakohtus 13.03.2013 toimunud kohtuistungil tunnistas vastustaja esindaja, et maa riigi omandisse jätmine ei olnud teadlik otsus, vaid näpuviga, kuna tegelikult mõeldi, et vallavolikogu lõpetab maa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetluse. Maa riigi omandisse jätmine vallavolikogu pädevusse ei kuulu (tl 80 pöördel). Ringkonnakohus nõustub pooltega.

§ 29koosmõjus Vabariigi Valitsuse 03.09.1996.

a määrusega nr. 226 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korra“ p-ga 5 ning Vabariigi Valitsuse 31.01.2005 määrusega nr. 24 kehtestatud „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ § 11 lg-ga 8 sätestavad ammendava loetelu isikutest, kelle pädevuses on maa riigi omandisse jätmise otsustamine. Vallavolikogu nende hulka ei kuulu. Seega on Tabivere Vallavolikogu maad riigi omandisse jättes oma pädevust ületades. Reeglina tuleks maa riigi omandisse jätmine 7 otsustada haldusaktiga. Haldusakti korral tuleks vastav otsus HMS § 63 lg 2 p 3 alusel tühiseks lugeda. Arvestades aga seda, et käesoleval juhul ei olnud Tabivere Vallavolikogu eesmärgiks haldusakti andmine maa riigi omandisse jätmise kohta, vaid haldusmenetluse lõpetamine, mistõttu antud otsus haldusaktile omast regulatiivsust ei evi, loeb ringkonnakohus otsustuse koosmõjus Tabivere Vallavolikogu toiminguga haldusmenetluse lõpetamisel õigusvastaseks. III

1. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab HKMS § 200 p 3 alusel Tartu Halduskohtu 30.08.
2. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab T. Prüki kaebuse alternatiivses nõudes Tabivere Vallavolikogu 15.03.
3. a otsuse nr. 16 õigusvastasuse tuvastamiseks ning Tabivere Vallavolikogu kohustamiseks jätkata vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja kinnitamise menetlust ning kinnitada vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saaja maatükile nr
4. T. Prüki nõue Tabivere Vallavolikogu 15.03.
5. a otsuse nr. 16 tühistamiseks jääb rahuldamata.
6. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses alternatiivse nõude rahuldamisega loeb ringkonnakohus, et otsus tervikuna on tehtud Tabivere Vallavolikogu kahjuks. T. Prükk on taotlenud menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. T. Prüki menetluskuludeks halduskohtus on riigilõiv 15,97 € (tl 8) ja õigusabikulud 260 € (tl 30). Ringkonnakohtus on T. Prüki menetluskuluks riigilõiv 15,97 € (tl 45). Ringkonnakohus leiab, et T. Prüki menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud, mistõttu tuleb Tabivere Vallavolikogult T. Prüki kasuks välja mõista menetluskulud summas 291,94 €. /digitaalselt allkirjastatud/ Maili Lokk /digitaalselt allkirjastatud/ Agu Timmi 8 /digitaalselt allkirjastatud/ Tiina Pappel