TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1499 Otsuse kuupäev
(2000)15 artikkel 4, Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 8 ning Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadele tuginedes märkis kaebaja, et on elanud Eestis 28 aastat ja tal on emaga ühtne pere, elamisloast ilma jäämine aga võtab võimaluse ennetähtaegseks vabanemiseks, toob kaasa riigist lahkumise ja olemasoleva suhte katkemise.
- Politsei- ja Piirivalveameti kirjalikus seisukohas (tl 29-32) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti vaidlustatud otsust õiguspäraseks ning leiti, et see on saavutatava eesmärgiga proportsionaalne, ei sisalda diskretsioonivigu ega riku kaebaja põhiseaduslikku õigust pereelu puutumatusele. Seejuures märgiti, et välismaalaste seaduse § 124 lg 2 p 7 ja 9 kohaselt on kaebaja korduv karistatus tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks ning asjaolu, et ta on sündinud Eestis ja siin elavad tema lähedased ei ole selliseks erandlikuks põhjuseks, mis kaaluks üles riigi julgeoleku kui avaliku hüve. Veel märgiti, et kaebajal on võimalik elama asuda oma kodakondsusjärgsesse riiki ning lisati, et kinnipidamisasutusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise kohta esitatud avaldus ei ole otseses sõltuvuses tähtajalise elamisloa andmisega, haldusorganil puudub pädevus kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust ning vastava taotluse rahuldamise korral on kaebajal välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 kohaselt kuni katseaja lõpuni olemas kohtulahendist tulenev seaduslik alus Eestis viibimiseks.
- Kohtuistungil jäid nii kaebaja kui vastustaja esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde ega esitanud olulisi täiendusi. R.A. märkis vaid, et on küll minevikus midagi halvasti teinud, tahab nüüd oma perekonna juures normaalset elu elada ja näidata, et on enda käitumist parandanud. KOHTU PÕHJENDUSED
- Tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Sama seaduse § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kõik need kaalutlused, milledest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus (tl 11-16) vastab neile nõuetele. See on antud välismaalaste seaduse § 211 nimetatud haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning sisaldab otsustuse sisu mõista võimaldavat faktiliste asjaolude kirjeldust, viiteid õigusaktide asjakohastele sätetele ja neist lähtuvaid põhjendusi ja kaalutlusi. Välismaalaste seaduse § 124 lg 2 p 7 kohaselt ei anta tähtajalist elamisluba välismaalasele, kellele on kuriteo eest mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Sama seaduse § 124 lg 2 p 9 kohaselt pole tähtajalise elamisloa saamise õigust välismaalasel, keda on korduvalt kriminaalkorras karistatud tahtlike kuritegude eest. R.A. viibib käesoleval ajal Viru Vanglas, kus kannab Harju Maakohtu 03.05.2010 kohtuotsusega nr 1-08-7172 (tl 38-44) karistusseadustiku § 184 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 alusel mõistetud 4 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust, mis lõpeb 28.11.2014 (tl 49-51). Teda on ka varem karistatud tahtlike kuritegude sooritamise eest (tl 44 pöördel kuni 48) ja seega kuulub ta nende isikute hulka, kellele üldreeglina tähtajalist elamisluba ei anta. 2 Kuna R.A. on korduvalt toime pannud erinevaid õiguserikkumisi, sealhulgas ka sellise, mis on seotud narkootikumidega, jätkanud õigusvastast tegevust ka vangistuses (tl 49 pöördel) ja hinnatud vangla poolt ohtlikuks (tl 65-66), on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane, kelle Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend vaatamata sellele, et ida-Virumaa Kutsehariduskeskus iseloomustab teda hoolsa ja viisaka õpilasena (tl 56). Et seejuures oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet, ei võimalda arvata ükski kohtule esitatud väide ega tõend.
- R.A. ise on arvamusel, et talle tulnuks anda elamisluba välismaalaste seaduse § 125 lg 3 ja 4 alusel erandina ning tugineb seejuures põhiseaduse § 26 ja § 27 sätestatud perekonnaeluga seotud õigustele. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta, et neist sätetest tulenevad õigused pole absoluutsed. Nende kasutamisel peab järgima seadust, austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning neid saab seadusega ka piirata. Ka Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 sätestab, et riigi julgeoleku, ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on riigil võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguse kasutamisse. Kaebaja möönis kohtuistungil ise, et tal pole abikaasat ega lapsi ning Eestis on ainult vanemad, kes saavad ise hakkama ega vaja tema abi (tl 61). Kuna pikaajalise elaniku staatust ja perekonna taasühinemist käsitlevate direktiivide 2003/86/EÜ ja 2003/109EÜ mõttes on perekonnaliikmeteks üldjuhul vaid abikaasad ja nende alaealised lapsed ning vanemaid saab sellena käsitleda ainult erandina nende ülalpidamisel oleku korral, pole R.A.il üldse olemaski vastavaid kaitsmist vajavaid õigusi. Mis puudutab suhtlemist vanemate või teiste sugulastega, siis on see piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabaduskaotusliku karistusega ning kaebuses pole välja toodud ühtegi sellist asjaolu, mille alusel võiks järeldada, et see juba niigi piiratud õigus saab elamisloa puudumise tõttu veelgi enam rikutud. Veel tugineb R.A. vangistusest ennetähtaegse vabanemise soovile ja märgib kaebuses, et kujunenud praktika kohaselt peavad selleks olema kõik isikuttõendavad dokumendid ja elamisloa puudumine jätab ta vastavast võimalusest ilma. Karistusseadustiku § 76 lg 3 tulenevalt otsustatakse niisugune vabastamine maakohtu poolt ning tähtajalist elamisluba andma pädev haldusorgan ega vastava otsustuse õiguspärasust kontrolliv halduskohus ei saa hinnata kõiki vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega seonduvaid asjaolusid. Karistusseadustiku § 75 lg 2 tulenevalt peab süüdimõistetu muuhulgas otsima endale töökoha. Vastav nõue on seatud tingimuseks ka Viru Vanglas koostatud iseloomustuses (tl 65-66). Välismaalasel on see võimalik vaid tööloa olemasolu korral, kuid R.A. pole 19.01.2011 esitatud taotluses (tl 33-35) üldse soovinud tööloa andmist ja lisaks ei oma ta nii enda väidetel (tl 53) kui ka vangla andmetel (tl 65) isikut tõendavat dokument. Nende mõlema dokumendi puudumine välistab tema allutamise karistusseadustikus ettenähtud kontrollinõuetele ja võib ka ilma tähtajalise elamisloa puudumiseta olla piisavaks asjaoluks vangistusest ennetähtaegselt vabastamise kohta eitava otsustuse tegemisel.
- Vangistusseaduse § 75 lg 5 on kehtestatud, et välismaalasest kinnipeetav, kellel ei ole elamisluba või elamisõigust või viibimisõigust Eestis, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kaebuses osundatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis nr 3-3-1-53-06 on seda sätet käsitledes leitud, et tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel tuleb kaaluda väljasaatmise võimalusi ja anda erandkorras elamisluba, kui selgub, et isikut ei saa välja saata sellepärast, et puudub riik, kes peab ta vastu võtma. R.A.i puhul ei ole need seisukohad aga kohaldatavad, sest miski kaebaja väidetest ega kohtutoimikusse esitatust ei kinnita, et tema väljasaatmine kodakondsuse järgsesse riiki oleks võimatu.
- Eeltoodud asjaoludel ei ole Tartu Halduskohtul alust Politsei- ja Piirivalveameti 06.06.2011 otsuse nr 15.3-04/194 tühistamiseks. R.A.i kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu (tl 17) sama 3 seadustiku § 92 lg 1 kohaselt tema enda kanda jätta. Politsei- ja Piirivalveamet oma kulude kohta taotlust ja kuludokumente ei esitanud (tl 63). Raili Randlane Kohtunik 4