KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 26.04.2013, Tallinn Haldusasja number 3-11-2691 Haldusasi V.V.i kaebus Tallinna Vangla 07.0

) § 67 punkti 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 kohaselt peab kinni peetav isik teenistujatega või teiste isikutega suhtlemisel järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega peab kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohi kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Tulenevalt

§ 63

lõikest 1 on

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada distsiplinaarkaristusi, milleks on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks, kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.

§ 64

lõike 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vanglateenistus. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi.

§ 64

lõike 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. 8. Kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud järelevalveosakonna valvuri M. Valdeku koostatud ettekandega nr 1751, millest nähtuvalt kasutas kinnipeetav V.V. 09.08.2011 kella 05.45 paiku kinnipeetavate sööklas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ning solvavat väljendit ega allunud vanglateenistuse ametniku korraldusele solvamine lõpetada. M. Valdek märgib ettekandes, et V.V.i poolse vanglateenistuse ametniku solvamise põhjuseks võis olla 08.08.2011 öise vahetuse ajal kinnipeetavate söökla ruumides teostatud läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud rosinakissell. Ettekandesse on lisatud, et kinnipeetavat teavitati ettekande koostamisest. Vanglateenistuse ametnikuga ebaviisakas suhtlemine ja korraldusele mitteallumine on vastuolus

§ 67punktist 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.3.7 tulenevate nõuetega.

Seega on tegemist distsipliinirikkumisega, mille eest võib kaebajat karistada distsiplinaarkorras. Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla neljanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkiri nr 1202-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastab vorminõuetele ja ei esine tühise haldusakti tunnuseid. Seega on käskkiri õiguspärane. Kaebaja väide, et tema ei ole distsipliinirikkumist toime pannud, on ümber lükatud vanglateenistuse ametniku ettekandega, millest nähtub, et kinnipeetav V.V. kasutas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel kõrgendatud hääletooni ning väljendit: „Käid siin ja haugud nagu väike koer“. Vanglateenistuse ametnik on ettekandesse märkinud konkreetse väljendi, mida kaebaja temaga suhtlemisel kasutas. Ettekandes märgitud väljendi ning kõrgendatud hääletooni kasutamist võib ühiskonnas üldlevinud arusaamade kohaselt pidada ebaviisakaks käitumiseks ning kuna vanglaametniku üks tööülesannetest on ka kinnipeetavate ebaviisaka käitumise fikseerimine, puudub alus kahelda vanglateenistuse ametniku ettekandes märgitus. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks vanglateenistuse ametnik oleks pidanud tema kohta alusetu ettekande kirjutama, ta on vaid paljasõnaliselt väitnud, et M. Valdek suhtub temasse ebaobjektiivselt. Ühtlasi nähtub Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist, et V.V.it on eelnevalt kahel korral karistatud samalaadse rikkumise (ebaviisaka käitumisega seotud korralduse mittetäitmine) eest. Samas on kinnipeetav vanglale esitatud vaides sisuliselt ise tunnistanud, et kasutas vanglateenistuse ametnikuga suhtlemisel ebaviisakat väljendit — V.V. märgib vaides: „Pärast seda, kui ma valmistasin leiba laadimiseks ette, siis ma tegelikult palusin korrapidajat, et ta ei käiks mul kogu aeg järel nagu kutsikas.“ Samuti on ettekandes fikseeritud, et kaebaja ei allunud korraldusele lõpetada solvamine, kuid korraldusele mitteallumist V.V. vaide- ega kohtumenetluses ei vaidlusta. 3 Kinnipeetava distsipliinirikkumise tõendamisel ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ametniku ettekanne distsipliinirikkumise kohta ning selles toodud rikkumise kirjeldus on käsitatavad distsipliinirikkumise ühe tõendina, mida tuleb hinnata kogumis teiste olemasolevate tõenditega. Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et distsipliinirikkumist ei toimunud. Tähtsust ei oma asjaolu, et ka ametniku sõnu kinnitavaid muid tõendeid käesoleval juhul ei ole. Puudub igasugune alus kahelda ettekandes märgitu tõelevastavuses, kuna vanglaametnikul puudub tõsiseltvõetav põhjus mõelda välja ja panna kirja üksikasjalik ja loogiliselt usutav, kuid tõele mittevastav ettekanne kinnipeetava suhtes. Sellise käitumise usutavust vähendab ka tõsiasi, et niisugusel juhul riskiks vanglaametnik valeettekande ilmsikstulekul enda suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisega. Kinnipeetaval on seevastu ilmselge motiiv distsipliinirikkumist eitada, soovides pääseda distsiplinaarkaristusest. Ka kaaskinnipeetavate ütlused ei oleks sellises olukorras usaldusväärseks tõendiks, kuna ilmselgelt sooviksid nad solidaarsusest päästa kaaskinnipeetavat distsiplinaarvastutusest ning ei riski sealjuures millegagi. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et V.V. ei ole distsiplinaarmenetluse käigus kaaskinnipeetavatele, kes võiksid antud asjas tunnistajad olla, viidanud. Haldusasja materjalidest nähtuvalt pöördus distsiplinaarmenetluse läbiviija menetluse käigus M. Valdeku poole ning M. Valdek kinnitas 04.09.2011 esitatud elektronkirjas, et tal ei ole mitte kunagi olnud isiklikku viha ühegi kinnipeetava vastu, kuid juhul, kui kinnipeetav solvab vanglaametnikku või ei allu korraldusele, reageerib tema sellele ettekande koostamisega. V.V.i väide vanglateenistuse ametniku ebaobjektiivsuse ja antipaatia kohta olla tingitud ka sellest, et M. Valdek on distsiplinaarmenetluse käigus esitanud omapoolse arvamuse, millisel põhjusel V.V. ebaviisakalt käitus, kusjuures M. Valdeku põhjendust võib pidada asjakohaseks, kuivõrd menetlusmaterjalidest ilmneb, et intsidendile eelnenud päeval, s.o esmaspäeval (08.08.2011), pakuti menüü kohaselt kinnipeetavatele lõunasöögi ajal rosinakisselli, teisipäeva (09.08.2011) menüü kohaselt oli kinnipeetavate hommikusöögiks muuhulgas aga riisipuder. Kuna öise vahetuse ajal võeti läbiotsimise käigus ära eelmise päeva lõunasöögi ajal pakutud rosinakissell, mis oli ära peidetud, eeldaski vanglateenistuse ametnik, et lausega: „Sa jätsid mind täna hommikul söömata, ma terve nädala ootasin, et saab riisiputru kisselliga süüa.“, peab kinnipeetav silmas rosinakisselli, mis öise läbiotsimise käigus ära võeti. Ka kaebaja ise tunnistas vanglale esitatud vaides osaliselt, et ta võis olla äravõetud rosinakissellist teadlik. Nimelt nähtub tema vaidest, et ta ütles M. Valdekule väidetavalt naljana, mitte solvanguna, mõeldud lause: „Aitäh Miroslavale kisselliga pudru eest!“ Kaebaja töötas intsidendi toimumise ajal toidujagajana, mistõttu oli tal ligipääs toidule, sealhulgas rosinakissellile. Arusaamatuks jääb kaebaja vaides esitatu, et ta ootas putru terve nädala ning ilma kissellita ta seda sööma ei hakka, sest peab veel töötama ehk toidutermoseid kambritesse laiali kandma. Nimelt ei näinud 09.08.2011 kinnipeetavate menüü ette, et riisiputru antakse koos kisselliga. Hommikusöögiks oli ette nähtud riisipuder, sai ja piim. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on eelnevalt seoses M. Valdeku ebaobjektiivse käitumisega tema suhtes, pöördunud vangla direktori poole. Tallinna Vangla dokumendiregistrist Amphora ega kinnipeetavate pöördumiste elektroonilisest registrist ekontakt ei nähtu, et V.V. oleks eelnimetatud väitega vangla poole pöördunud. Distsiplinaarmenetluse käigus 30.08.2011 koostatud õiendist nähtub, et 30.08.2011 täpsustas menetleja suulises vestluses M. Valdekuga vaidlusaluse intsidendi asjaolusid. M. Valdek selgitas täiendavalt, et kinnipeetav V.V. läks kohe peale sööklasse tööle jõudmist nõudepesuruumi, kust M. Valdek oli õhtul tööle tulles leidnud kisselli, mille valas kanalisatsiooni, et mitte ohustada kinnipeetavate tervist. M. Valdeku sõnul hakkas V.V. seejärel nõudepesuruumis tema peale kätega vehkides vene keeles karjuma ja solvama. Vanglateenistuse ametniku korraldusele karjumine ja solvamine lõpetada kinnipeetav ei allunud. Eeltoodust nähtub, et vanglateenistuse ametnik käitus korrektselt ega provotseerinud kinnipeetavat mingil moel, vaid kinnipeetava käitumise tingis muu asjaolu. 9. Antud juhul on distsiplinaarmenetluse käigus tõendatud, et V.V. rikkus

§ 67

punktis 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punktis 14.3.1.16 sätestatud nõudeid alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning järgida üldtunnustatud viisakusreegleid. Distsiplinaarasja faktilised asjaolud on selged ning vaidlusalune haldusakt on õiguspärane ning V.V.i taotlus distsiplinaarkaristuse 4 määramise käskkirja tühistamiseks ei ole põhjendatud. Selleks, et kinni peetavale isikule distsipliinirikkumise eest mõistetud karistus oleks mõjus ja täidaks oma eesmärki, tuleb kinnipidamisasutuses igale distsipliinirikkumisele reageerida vahetult. Kinnipeetavale distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Avalikes huvides on, et vangistuse eesmärgid saavutataks ning vangistuse ajal asuks kinni peetav isik õiguskuulekale teele, et siis vangistusest naasta ühiskonda õiguskuuleka isikuna. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinni peetavatele isikutele teada, et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult. Vanglateenistuse poolt kinni peetavate isikute distsipliinirikkumistele kohene reageerimine aitab tagada ka vangla üldist julgeolekut. KOHTU PÕHJENDUSED 10. Kohus, hinnanud poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgnevad. 11. Käsilolev kaebus on esitatud Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkirjaga nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile distsiplinaarkaristuse määramine“ peale, millega karistati kaebajat distsipliini rikkumise eest, mis seisnes selles, et kinnipeetav eiras suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid ega allunud korraldusele karjumine lõpetada. Kuna antud haldusasjas ei ole esitatud kaebust vangla toimingute peale, on asjassepuutumatud vangla haldusaktide ja toimingute edasikaebamise võimalusi, tingimusi ja vahendeid puudutavad kaebuse väited. Liiatigi on kaebaja, läbinud eelnevalt vaidemenetluse, esitanud kohtule käsitletava kaebuse, vaidlustamaks vangla haldusakti. 12. Kinnipeetav on

§ 67

punktist 1 tulenevalt kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Intsidendi ja käskkirja andmise hetkel kehtinud Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.7 kohaselt pidi kinni peetav isik suhtlemisel teenistujatega või teiste isikutega järgima kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid. Kohtumisel teenistujatega ning vanglat külastavate ametiisikutega pidi kinni peetav isik neid tervitama püsti seistes. Vestluses ja pöördumistes ei tohtinud kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid. Kinni peetava isiku hääletoon ja kehakeel ei tohtinud olla agressiivsed. Sarnaselt on viidatu reguleeritud ka Tallinna Vangla kehtiva kodukorra (kinnitatud Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20) punktiga 1.11.1.

§ 63

lõike 1 kohaselt võib kinnipeetavale

, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kohaldada distsiplinaarkaristusi. Lubatud distsiplinaarkaristusteks

§ 63

lõike 1 käskkirja andmise hetkel (07.09.2011) kehtinud redaktsiooni kohaselt on noomitus, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine, töölt eemaldamine kuni üheks kuuks ja kartserisse paigutamine kuni 45-ks ööpäevaks.

1. Käesoleval juhul on distsiplinaarmenetluse protokollist (tl 31 pöördel kuni 32) ja distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest (tl 33–35) nähtuvalt distsiplinaarmenetluses kindlaks tehtud, et kaebaja eiras suhtlemisel vanglateenistuse ametnikuga üldtunnustatud viisakusreegleid ega allunud korraldusele lõpetada karjumine. Kinnipeetav V.V. on 26.09.2011 vaides (tl 29) möönnud lause „Aitäh Miroslavale kisselliga pudru eest!“ kasutamist, väites, et ta kasutas neid sõnu nalja pärast ja mitte solvanguna. Veel kinnitab kaebaja vaides M. Valdekule ütlemist, et nad ootasid putru nädal aega, kuid kaebaja seda ilma kissellita sööma ei hakka, kuna peab veel töötama, s.o toiduga termoseid korpuses laiali kandma. Kaebaja väitel ütles ta seda rahulikul hääletoonil ja ilma liigsete emotsioonideta. Kaebaja möönab vaides lisaks, et leiba laadimiseks ette valmistades, palus ta korrapidajat, et ta ei käiks kaebajal kogu aeg järel nagu kutsikas. Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja oma eelmärgitud pöördumisi pidanud antud olukorras õigustatuks ja kohaseks, leides, et igal inimesel on olenemata positsioonist ja usutunnistusest õigusnormidega 5 kinnitatud õigus oma arvamust väljendada. Ebaviisakat käitumist kaebaja seletuskirjas (tl 34) ja ka kaebuses eitab. Vanglaametniku M. Valdeku ettekande (tl 33) kohaselt solvas kaebaja 09.08.2011 kella 5.45 paiku kinnipeetavate sööklas vanglaametnikku, karjudes järgmiste sõnadega „Sa jätsid mind täna hommikul söömata, ma terve nädala ootasin, et saab riisiputru kisselliga süüa.“, „Käid siin ja haugud nagu väike koer.“ Vanglaametniku seaduslikule korraldusele lõpetada solvamine kinnipeetav ei allunud. Seega on vanglaametniku M. Valdeku ettekandega V.V.i ebaviisakas ja solvav käitumine tõendatud. Kohtul puudub mistahes alus selle tõelevastavuses kahelda. Käesolevas asjas puuduvad vastupidised usaldusväärsed tõendid, mis tõendaksid veenvalt seda, et kaebaja ei suhelnud kinnipeetavate sööklas vanglateenistuse ametnikuga kõrgendatud hääletoonil, ei vehkinud kätega ega kasutanud solvavat väljendit „Käid siin ja haugud nagu väike koer“.
2. Kaebaja väide, et Tallinna Vangla poliitika on algusest peale seista oma töötajate poolel, olenemata toimuva õiguspärasusest, on tõendamata ja seega paljasõnaline. Samuti on tõendamata ja paljasõnalised kaebaja väited vanglaametniku M. Valdeku eelarvamuslikku suhtumisse puutuvalt. Et kaebajat on varemgi samalaadse rikkumise (ebaviisaka käitumisega seotud korralduse mittetäitmine) eest distsiplinaarkorras karistatud, samuti on kaebaja suhtes sarnaste rikkumiste suhtes käimas mitmed distsiplinaarmenetlused (tl 36), kõneleb see pigem M. Valdeku ettekande tõelevastavuse kasuks. Pole usutav, et kaebaja suhtes on kõik ettekannet koostanud vanglaametnikud eelarvamusliku suhtumisega.
3. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks distsiplinaarmenetluse käigus viidanud teistele köögis viibijatele või nimetanud nimesid ja palunud neilt ütlusi võtta. Samuti ei ole kaebaja kohtumenetluse vältel ühtegi intsidendi juures viibinud kinnipeetava kirjalikku selgitust kohtule esitanud ega taotlenud ka nende kinnipeetavate tunnistajatena ülekuulamist. Seega puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid, et ta suhtles intsidendi ajal vanglaametnikuga rahulikul hääletoonil ja ilma liigsete emotsioonideta.
4. Kuivõrd tõendamist on leidnud kaebaja poolne vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumine ja vanglaametnikuga ebaviisakalt käitumine, analüüsib kohus, kas kirjeldatud käitumise näol on tegemist vangla distsipliini rikkumisega, s.o kas kaebaja käitumine oli õiguspärane. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec

§ 67

punktist 1 tulenevalt kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Intsidendi toimumise ja kaevatava käskkirja andmise hetkel kehtinud Tallinna Vangla kodukorra punktist 14.3.7 tulenevalt lasus kaebajal kohustus järgida vanglaametnik M. Valdekuga suhtlemisel kõiki üldtunnustatud viisakusreegleid ning kaebajal oli keelatud vestluses ja pöördumistes kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava iseloomuga ning väärikust riivavaid väljendeid, samuti olla hääletoonilt ja kehakeelelt agressiivne. Samuti lasus kaebajal kohustus alluda M. Valdeku antud korraldusele karjumine ja solvamine lõpetada ja viisakalt käituda. Vanglaametniku korralduse täitmisest keeldumisega eksis kaebaja

§ 67

punkti 1 vastu; vanglaametnikuga ebaviisakalt suheldes eksis kaebaja aga vangla kodukorra punkti 14.3.7 vastu. Kohus küll nõustub kaebajaga, et igal inimesel on olenemata positsioonist ja usutunnistusest õigus oma arvamust väljendada, kuid rõhutab, et seda õigust ei või realiseerida teiste isikute õigusi riivates. Kohus leiab, et kaebaja käitumine kinnipeetavate sööklas 09.08.2011 ei olnud eeltoodut arvestades õiguspärane. 17. Kinnipeetav peab üldjuhul vanglaametniku korralduse seaduslikkust eeldama, kuid isegi juhul, kui ta peab korraldust mingil põhjusel õigusvastaseks, tuleb korraldus täita. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase, nö tühise korralduse. Kui kinnipeetav on aga tema hinnangul õigusvastase korralduse täitnud, on tal sellest tulenevaid tagajärgi võimalik kõrvaldada hilisemas vaide- ja kohtumenetluses. Nii ei jääks kaebaja õigused igal juhul kaitseta. Riigikohtu halduskolleegiumi 6 01.03.2007 lahendis (asjas nr 3-3-1-103-06) on leitud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67punktis 1 sätestatud allumiskohustust.

Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega ei õigusta vangla väidetav õigusvastane käitumine kinni peetava isiku õiguserikkumist. Kohus on seisukohal, et vanglaametnike korralduste seaduslikkuses kahtlemine ning nende korralduste täitmata jätmine viisil, mis nähtub käesolevast vaidlusest, ei saa ühelgi juhul olla õiguspärane. Antud juhul kaebaja vanglaametniku korraldust solvamine lõpetada ei täitnud. 18. Seetõttu tuleb analüüsida, kas tõendamist leidnud distsipliinirikkumine on karistatav ning kas karistus määrati kaebajale õiguspäraselt. Intsidendi aset leidmise ja käskkirja andmise ajal kehtinud

§ 63

lõikest 1 tulenevalt võis kinnipeetavale distsiplinaarkaristuseks määrata muuhulgas töölt kuni üheks kuuks eemaldamise. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki, milleks

§ 6

lõike 1 järgi on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vaidlustatud Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkirjas nr 1202-d on juhtumi tehiolusid arvestades leitud, et kinnipeetav pani toime distsipliinirikkumise. Käskkirjas on põhjendatud, et vanglaametniku verbaalne rünne on kinnipeetava poolt väga tõsine üleastumine vanglas kehtestatud sisekorrast. Vanglateenistuse ametnike kui riigivõimu esindajatega suhtlemisel lasub kinni peetaval isikul kohustus järgida elementaarseid viisakusreegleid. Igasugust selle autoriteedi kõigutamist (allumatus, solvamine) tuleb vaadelda raske rikkumisena. Vanglaametniku korraldustele mitte allumine näitab kinnipeetava lugupidamatut suhtumist nii vanglateenistuse ametnike kui ka kehtiva õiguskorra suhtes ning annab halba eeskuju teistele kinni peetavatele. Lubamatuks tuleb pidada sellist käitumist, kus kinni peetav isik väljendab end ametniku suhtes kõrgendatud hääletoonil, seejuures kasutades solvavaid väljendeid (võrdsustades ametniku käitumist loomaga). Sellega seab kinni peetav ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku, näidates allumatust, mis võib tingida ka teiste kinni peetavate poolse korra rikkumise. Julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Käskkirjas on karistuse valikut motiveeritud. Käskkirjas on leitud, et arvestades menetluse käigus selgunud kõiki asjaolusid tuleb rikkumist pidada raskeks, mistõttu ei ole otstarbekas määrata karistuseks noomitust. Noomituse näol oleks tegemist toimepandud rikkumise eest liiga leebe karistusega. Ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist ei ole käskkirjas samuti peetud otstarbekaks määrata, kuna kinnipeetaval ei toimu regulaarselt kokkusaamisi, mistõttu ei suunaks nimetatud karistus teda õiguskuulekalt käituma. Käskkirjas on leitud veel, et kuigi kinnipeetavale ei ole varasemalt reaalset kartserikaristust määratud (kohaldatud on katseaega), ei ole siiski eesmärgipärane karistada isikut kartserisse paigutamisega, kuna antud karistus ei pruugi kinnipeetavat piisavalt mõjutada vanglas kehtestatud korra järgimisele. Käskkirjas on leitud, et kuna kinnipeetav on hõivatud tööga, võib kinnipeetavat kõige rohkem õiguskuulekamale käitumisele ja vanglas kehtestatud korra järgimisele suunata karistus, millega eemaldatakse kinnipeetav üheks kuuks töölt. Vanglateenistus peab märgitud karistust toimepandud süütegu arvestades proportsionaalseks. Käskkirjas on arvestatud karistust raskendava asjaoluna kaebajal kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Kergendavad asjaolud puuduvad. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale määratud karistus ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustaja on õigesti arvestanud varasemate kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu vastutust raskendava asjaoluna ning esile toonud, et ametniku suhtes kõrgendatud hääletoonil ennast väljendades, kasutades seejuures solvavaid väljendeid (võrdsustades ametniku käitumist loomaga), seab kinnipeetav ohtu vangla sisekorra ja julgeoleku. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Põhjendamatu ei ole ka vastustaja hinnang noomituse, lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamise ja kartserisse paigutamise 7 ebapiisavuse kohta. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju.

§ 63lg 1 punktiga 3 võimaldatakse kinnipeetavat töölt kuni üheks kuuks eemaldada.

Kaebajale on kaevatava käskkirjaga karistuseks määratud ühekuuline töölt eemaldamine. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja töölt eemaldamise karistuse määramine maksimaalses määras (üheks kuuks) on proportsionaalne, arvestades toime pandud rikkumist ja kehtivate distsiplinaarkaristuste olemasolu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lõike 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning HMS § 56 lõike 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kohus leiab, et Tallinna Vangla 07.09.2011 käskkiri nr 1202-d on piisavalt selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjas on märgitud käskkirja andmise faktiline alus, kinnipeetava V.V.i poolt 09.08.2011 köögis vanglaametniku M. Valdeku suhtes ebaviisakalt käitumine ja korraldusele mitteallumine, samuti õiguslik alus

§ 67p 1, § 63 lg 1 ja Tallinna Vangla kodukorra punkt 14.3.7.

Samuti on käskkirjas kajastatud vanglaametniku M. Valdeku 09.08.2011 ettekanne nr

1. Seega on võimalik aru saada, milles kaebaja ebaviisakas käitumine seisnes. Kaebaja väide, et talle omistatavad toimingud ei ole päris selged, on seetõttu alusetu.
2. Kaebaja väited kaevatavas käskkirjas viidatud 15 liitri kisselli kohta ei oma käskkirja õiguspärasuse hindamise seisukohalt mistahes tähtsust, kuivõrd käskkirjaga ei karistatud kaebajat kisselli peitmise eest, vaid ebaviisaka ja solvava käitumise eest.
3. Tulenevalt HKMS § 158 lõikest 3 on kohtul võimalik kontrollida, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning muid kaalutusreegleid. HMS § 4 lõike 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kohus leidis eespool, et kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud, mistõttu kohus eelnevat uuesti käsitlema ei hakka. Kohus leiab, et vastustaja on määranud kaebajale karistuse

ja Tallinna Vangla kodukorra nõuete süülise rikkumise eest vastavuses õigusnormidega ning arvestades kaebaja poolt toimepandud süüteo asjaolusid ja raskust, on tema karistamine ühekuulise töölt eemaldamisega seaduslik ja proportsionaalne. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on õiguspärane ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Kuna kohus on tuvastanud, et rikkumine leidis aset ja V.V.it karistati õiguspäraselt ning vaidlustatud käskkiri on nii faktiliselt kui õiguslikult õiguspärane, puudub alus Tallinna Vangla peaspetsialist-üksuse juhi 07.09.2011 käskkirjaga nr 1202-d „Kinnipeetav V.V.ile distsiplinaarkaristuse määramine“ tühistamiseks. 21. HKMS § 118 lõikest 2 tuleneb, et kui kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, seega pole kaebaja menetluskulusid kelleltki välja mõista ning need jäävad riigi kanda (HKMS § 109 lg 3). HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning neid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Aili Maasik Kohtunik 8