Obsah (6)

§ 61§ 641§ 63§ 60§ 11§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 7. jaanuar 2013, Tartu Haldusasja number 3-11-293 Romeo Kalda

) § 61 lg 2 nõuetele vastav koopia ühtsest nimekirjast. Viru Vangla jättis taotluse

1. märtsi
2. a otsusega nr 6-10/6584-1 rahuldamata, mistõttu kaebaja esitas vaide, mis jäeti Viru Vangla vaideotsusega rahuldamata. R. Kalda esitas Viru Vanglale
3. aprillil 2009 selgitustaotluse. Kuna kaebaja selgitustaotlusele ei vastatud, esitas kaebaja vaide, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toimingud, millega jäeti tähtaegselt selgitustaotlus registreerimata ja sellele vastamata ja teha ettekirjutus, millega kohustada vastama kaebaja
4. aprilli
5. a taotlusele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Viru Vangla venitas vaide edastamisega ja ei saatnud seda tähtaegselt ära. Viru Vangla andis
6. juulil 2009 tähtaja vaides esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Väidetavad puudused kõrvaldas kaebaja
7. juulil
8. Vaie tagastati kaebajale
9. augusti
10. a kirjaga nr 6-25/368-3 põhjendusel, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ja kaebaja ei ole tähtaegselt vaides esinevaid puudusi kõrvaldanud.
11. R. Kalda esitas Tartu Halduskohtule kaebused, milles esitas järgnevad nõuded: - tühistada Viru Vangla haldusakt, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus kahe soolapudeli kambrisse lubamiseks tühistamist, ettekirjutuse tegemist soolaga täidetud plastpudelite kambrisse lubamiseks ja Viru Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist, mis seisnes soolaga täidetud plastpudelite kambrisse mittelubamises. Taotluse rahuldamata jätmist oleks tulnud põhjendada. Toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tõi kaebaja põhjendatud huvina välja preventiivse eesmärgi; 2 - tunnistada Viru Vangla fotode äravõtmise toiming toimingud õigusvastaseks. Sellega rikuti korrespondentsi puutumatust ja sõnumi saladust ning kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust, kuna ühe foto taha oli kirjutatud kiri ja fotode uuesti kontrollimine kaebaja juuresolekuta oli õigusvastane. Samuti on õigusvastane kaebaja juures akti koostamata jätmine ja akti koopia kaebajale andmata jätmine. Põhjendatud huvina tõi kaebaja välja kahju hüvitamise taotluse esitamise võimaluse tulevikus ja preventiivse huvi, et vältida õigusrikkumiste kordumist; - tühistada Viru Vangla haldusakt, millega rahuldati osaliselt kaebaja taotlus süüdata igapäevaselt üks tikk osaliselt. Tartu Halduskohtu istungil
12. aprillil 2011 muutis kaebaja taotlust ja palus tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla toiming perioodil
13. mai 2010 kuni
14. veebruar 2011, mil ta ei saanud tikku süüdata. Kaebaja põhjendab oma soovi eneseteostuse vajadusega. Kaebaja soovib vaadata elavat tuld, lugeda mantraid ja viia läbi isiklikke rituaale. Tuvastamisnõude põhjendatud huvi seisneb kahju hüvitamise nõude esitamises. - tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla
15. märtsi
16. a otsus nr 6-10/6584-1, millega keelduti ühtse nimekirja koostamisest ja sellest koopia väljastamisest. Lisaks palus kaebaja ettekirjutuse tegemist Viru Vanglale, millega kohustada väljastama kaebaja isiklike asjade ühtne nimekiri vastavalt

§ 61lg-le 2.

Seadusest ei tulene, et esemed, mis on keelatud, võib jätta nimekirja lisamata. Keelduvast otsusest ei nähtu, millise normi alusel peab ühtses nimekirjas olema distsiplinaarvastutuse kohta teave ja allkirja nõudmine selle kohta. Viru Vangla kodukorra p 8.1.6 sätestab, et vangla varasse tuleb heaperemehelikult suhtuda, kuid sellest ei tulene, et taolise kohustuse võiks lisada ka ühtsesse nimekirja, mis koostatakse eranditult kinnipeetavate asjadest. - tühistada Viru Vangla

1. augusti
2. a haldusakt nr 6-25/368-3, tunnistada õigusvastaseks toiming, millega jäeti kaebaja
3. mai
4. a vaie Justiitsministeeriumile edastamata, ning teha ettekirjutus kaebaja vaide edastamiseks Justiitsministeeriumile.
5. Tartu Halduskohtu
6. mai
7. a otsusega jäeti R. Kalda kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgnevad:
8. Soolapudelite äravõtmine Soolapudelite kambrisse mittelubamine ei riku kaebaja inimväärikust. Iga ebameeldivustunne, mida isik vangistuses kogeb, ei ole veel tema inimväärikuse rikkumine. Reeglina kasutatakse vanglas nii vee kui ka muude ainetega täidetud suuri plastikpudeleid kambris treeningvahenditena, mistõttu võib kohus järeldada, et kaebaja kasutas neid samuti treenimise eesmärgil.

§ 641

p 9 kohaselt on vanglas kinnipeetavale spordivahendid keelatud, sest tegemist on vangla julgeolekut ohustavate esemetega. Keelatud ei ole teha trenni, kasutades selleks isiklikke asju, kuid see ei tähenda, et kambris oleks lubatud ebamõistlikes kogustes hoida maitseaineid ja muid asju, mida ei arvestata kaalupiirangu sisse. Kuigi sool ja plastpudelid ei ole keelatud esemete nimekirjas, oli Viru Vanglal õigus lähtuvalt konkreetse vangla ja seal viibivate isikute julgeolekust need esemed julgeolekukaalutlustel keelata ja

§ 63lg 4 alusel lattu hoiule paigutada.

Kuigi varasemalt lubati soolaga täidetud plastpudeleid kaebaja kambrisse, siis see ei tähenda seda, et haldusorgan ei tohiks vääralt kujundatud halduspraktikat hiljem muuta. 2. Fotode äravõtmine

§ 60

lg-st 1 ei tulene, et kartserikambris viibivale kinnipeetavale tuleks kätte anda kõik kirjaga saabuvad esemed, sh fotod. PS §-st 43 tulenev õigus sõnumi saladusele ei ole absoluutne. Riive on õiguspärane ja lubatud, välistamaks ohtu vangla julgeolekule. Asjas pole tõendamist leidnud, et vanglaametnikud või kolmandad isikud oleksid foto tagaküljele 3 kirjutatut lugenud. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis viitaksid tema õiguste rikkumisele või kahju tekkimisele.

1. Tikkude põletamise mittevõimaldamine Tikkude põletamine kaebajale sobilikul ajal tooks kaasa vangla igapäevatöö häirimise ning kaasvangide ebavõrdse kohtlemise. VangS § 41 lg 2 võimaldab PS §-s 40 sätestatud usuvabadust piirata. Järelikult ei olnud Viru Vangla toiming, mille kohaselt kaebaja ei saanud tikku põletada, õigusvastane.
2. Asjade ühtse nimekirja koostamine

§ 61

lg-st 2 tuleneb, et sätte alusel koostatud ühtne nimekiri koostatakse vanglas lubatud esemetest, k.a kinnipeetava isiklikus kasutuses olevast vangla varast. Vanglas keelatud esemeid võib lattu hoiule paigutada, kuid õigusaktidest ei tulene nõuet, et keelatud esemed tuleks ka ühtsesse nimekirja kanda. Nii VangS § 67 p-st 4 kui ka Viru Vangla kodukorra p-st 8.1.6 tuleneb, et kinnipeetav peab heaperemehelikult suhtuma talle usaldatud esemetesse. Hoolsuskohustuse nõudmist ei saa pidada vangla omavoliks ega liiga koormavaks kohustuseks. 18. märtsi 2010. a selgitustaotlusele vastamine nr 6-10/6584-1 on kooskõlas kehtiva õigusega ja vastab

§ 61lg 2 nõuetele.

1. Vaide tagastamine Vaide tagastamise näol ei ole tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg 1 tähenduses, vaid menetlustoiminguga. R. Kalda oleks vaide tagastamise peale pidanud pöörduma kohtusse, kus kohus oleks hinnanud vaide tagastamise õiguspärasust, mitte esitama uut vaiet. Vaie edastatakse Justiitsministeeriumile siis, kui see vastab haldusmenetluse seaduse nõuetele ning seetõttu ei tulnud vaideid, mis esitati vaide tagastamise peale, edastada Justiitsministeeriumile. Viru Vangla antud tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks oli vajalik, sest ei olnud selge, kuidas oli vangla rikkunud kaebaja õigusi, sest kaebaja sai internetti kasutada 4., 5., 11., ja
2. aprillil
3. Viru Vangla on R. Kalda vaide õiguspäraselt HMS § 79 lg 1 p 2 alusel tagastanud, kuna kaebaja ei kõrvaldanud vaides esinenud puudusi. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4. R. Kalda esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada R. Kalda kaebus. Halduskohtu otsus on põhjendamata, kohus on valesti seadust kohaldanud, kohus on jätnud tõendid hindamata. Apellatsioonkaebuses väitis kaebaja, et halduskohus on kohtuotsuse jätnud kaebajale õigeaegselt edastamata. Kohtuotsus kuulutati
5. mail 2011 ning samal päeval sai vastustaja otsusega tutvuda, kuid kaebaja sai kohtuotsuse postiga kätte alles
6. mail 2011 kell 17.
7. Seega sai kaebaja kohtuotsuse kätte kaheksa päeva hiljem pärast apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamist. Vastustajal oli võimalik esitada apellatsioonkaebus 30 päeva jooksul, kaebajal kõigest 22 päeva jooksul. Ülejäänud apellatsioonkaebuse põhjendused olid järgnevad: Soolapudelite äravõtmine a) Viru Vangla
8. aprilli
9. a otsus, millega keelduti soolaga täidetud plastpudelite tagastamisest ja põhjendati pudelite võetust, on haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Seega on selle tühistamine võimalik. b) Soolapudelite tagastamisest keeldumine on õigusvastane, kaalutlusvigadega ja motiveerimata. Kohus on jõudnud väärale seisukohale pudelite kasutusotstarbe suhtes. Soolapudelite kasutamine tõstmisvahenditena ei tee neist veel spordivahendeid, mis on

4 § 641 kohaselt keelatud. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei keela kinnipeetaval kambris olevaid asju tõstja või kasutada neid raskusena harjutuste tegemisel. Soolapudelid on kaebaja kambris olnud alates kaebaja Viru Vanglasse saabumisest

1. jaanuaril
2. Soolapudelid on küll teatud aja olnud kaebaja valdusest väljas, kuid siis kaebajale jälle tagastatud. Halduskohus on soolapudelite keelatuse osas jõudnud vastuolulistele seisukohtadele. Halduskohus ei ole põhjendanud, kuidas saaksid soolapudelid ohustada vangla julgeolekut, kui soolapudelid on kaebaja kambris. Tulenevalt VangS § 15 lg-st 4 kujutab kinnipeetavale kuuluva eseme või aine keelamine endast diskretsiooniotsust. Käesoleval juhul on soolapudelite kambrisse keeldumise otsuse allkirjastanud majandusosakonna juhataja, kellel puudus vastav pädevus, kuna mainitud otsuse tegemise õigus on

§ 11ja Vang

S § 15 lg 4 alusel direktori otsustuspädevuses.

1. c)Soolapudelite kambrisse mittelubamine ning nende lattu paigutamine on õigusvastane. Selline toiming rikub kaebaja õigust heale haldusele. Halduskohus on nõustunud, et kaebajal on asjas preventiivne huvi olemas, ometi pole tuvastamiskaebust rahuldatud.
2. d)Kaebaja väärikust on alandatud PS § 10 ja § 14, mitte PS § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 kontekstis. Fotode äravõtmine
3. a)Kaebajale saadetud fotod ei ole keelatud esemed Vangs § 15 lg 2 ja § 29 lg 1 mõttes. Saabunud fotode keelamisega riivati kaebaja PS §-dest 26, 32, 43–45 tulenevaid põhiõigusi.

§ 60lg 1 sätestab kartseris lubatud, mitte keelatud asjade loetelu.

Loetelus on välja toodud, et kinnipeetaval võib kartseris kaasas olla tema kirjadele saabunud vastused. Kuna ühe foto tagaküljele oli kirjutatud kiri ning foto ja kiri on lahutamatud osad, siis tuleb lugeda foto tagaküljele kirjutatu kirjaks.

§ 60lg 1 tuleb tõlgendada koostoimes Vang

S § 28, § 29 ja § 651 lg-ga 4 selliselt, et ka kartseris on kinnipeetaval õigus kirjas saada fotosid ja neid omada. VangS § 28 tõlgendamisel tuleb arvestada ka VangS §-s 23 sätestatut. b) Halduskohus on jätnud põhjendamata, miks ta on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse tunnistada õigusvastaseks 11. augusti 2010 kirjas saabunud fotode võetuse kohta akti koostamata jätmine kaebaja juuresolekul ja aktist koopia väljastamata jätmine kaebajale. Viru Vangla on rikkunud

§ 50lg-s 3, § 63 lg-s 2 ja §-s 72 sätestatud nõudeid.

Mainitud akt koostati hiljem ja kaebaja teadmata.

1. c)Halduskohus on jõudnud seisukohale, et asjas olemasolevate andmete põhjal ei saa järeldada, et kaebaja sõnumisaladust oleks rikutud. Halduskohus on rikkunud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohaldanud valesti materiaalõiguse norme. Vangla enda esitatud tõenditega on leidnud kinnitamist, et pärast kaebaja juurest lahkumist oli fotosid sisaldav ümbrik suletud ning valvur viis ta sellises seisus lattu, kuid hiljem on keegi valvuritest nimetatud ümbriku kaebaja juuresolekuta ja kaebajat teavitamata avanud. Selline tegevus on vastuolus VangS § 29 lg-ga 2. Akti koostamine on toimunud hiljem ja kaebaja teadmata. Rikutud on kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust ja korrespondentsi saladust. Tikkude põletamise mittevõimaldamine
2. a)Kohus on jätnud asjas olulist tähtsust omavad tõendid hindamata, hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud uurimisprintsiipi. Kuni 17. maini 2010 said kinnipeetavad hoida tikke kambris, misjärel paigutati tikud eraldi metallkappi ning suitsetavad kinnipeetavad said oma tikke kasutada iga päev 1,5 tundi osakonna lahtioleku ajal. Halduskohus on jõudnud väärale seisukohale, et kaebaja suhtes oleks olnud vaja teha erand, avades kambri teistest kinnipeetavatest erineval ajal. Kaebaja kambrit ei olnud vaja eraldi avada, kuna see oli avatud ning igapäevaselt oli vanglal võimalik tagada piisav aeg, et kaebaja saaks süüdata tiku elava tule vaatamiseks. Viru Vangla ei ole keelduvat otsust, millega ei antud kaebajale igapäevast võimalust tuletikkude põletamiseks, õiguslikult põhjendanud. Kaebajat koheldakse ebavõrdelt 5 võrreldes kinnipeetavatega, kes suitsetavad, kuna viimased saavad iga päev tuletikke põletada.
3. b)Halduskohtu viide Riigikohtu üldkogu 7. detsembri 2009. a lahendile nr 3-3-1-5-09 ei ole asjakohane, kuna tikud olid lubatud kõikidele täisealistele kinnipeetavatele olenemata sellest, kas nad suitsetasid või mitte ning vangla pidi tagama kaebajale tikkude kasutamise võimaluse võrdses mahus suitsetavate kinnipeetavatega. Asjade ühtse nimekirja koostamine
4. a)Halduskohus on valesti tõlgendanud

§ 61lg 2.

Nimetatud säte ei näe ette, et kinnipeetavate isiklikest asjadest koosnevale ühtsele nimekirjale tuleb juurde lisada ka vangla poolt väljastatud vara. Viide Viru Vangla kodukorra punktile 8.1.6 on ebarelevantne.

1. b)Viru Vangla pole enne keelduva haldusakti andmist 18. märtsil 2010 andnud kaebajale võimalust esitada asja kohta oma arvamust ja vastuväiteid. Vaide tagastamine
2. a)Halduskohtu otsus antud kaebuses on põhjendamata. Halduskohus on jätnud tähelepanuta tõiga, et 28. mai 2009. a vaides selgitas kaebaja, et esitas 1. aprillil 2009 taotluse, millele pole vastatud.
3. b)Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et vaides olevad puudused olid otsitud. Vaatamata sellele kõrvaldas kaebaja puudused tähtaegselt. Viru Vangla oleks pidanud vaide edastama Justiitsministeeriumile või selle ise rahuldama. 4. Viru Vangla vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning esitatakse järgmised põhjendused: Soolapudelite äravõtmine
4. a)Viru Vangla 12. aprilli 2010. a dokument nr 6-10/9830-1 ei ole mitte haldusakt, vaid dokument, millega keelduti lubamast kaebaja kambrisse kahte soolaga täidetud kaheliitrist plastpudelit. Ühestki õigusaktist ei tulene vanglale kohustust põhjendada kirjalikult loataotluste rahuldamata jätmist, mistõttu ei pea keeldumist vormistama haldusaktina. Kinnipeetavale laost asjade väljastamine on käsitatav toiminguna. Kui isikule soovitud asju ei väljastata, siis menetlus lõpeb toimingu sooritamisest keeldumisega. Asjaolu, et teatud eseme väljastamisest keelduti, ei too isikule kaasa mingeid edaspidiseid õiguslikke kohustusi või tagajärgi, mistõttu ei ole tegemist haldusaktiga.
5. b)Kahe soolaga täidetud plastpudeli kaebaja kambrisse mittelubamine on põhjendatud vajadusega tagada vangla julgeolek ning tegemist on õiguspärase toiminguga.
6. c)Kui kohus peaks jõudma seisukohale, et keelduva otsuse näol oli siiski tegemist haldusaktiga, ei mõjuta vorminõuete rikkumine haldusakti sisulist õiguspärasust, sest menetlusnõuete rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Fotode äravõtmine
7. a)Lähtudes

§ 60

lg 1 mõttest, ei saa fotod olla kartserikambris lubatud isegi siis, kui nad saabuvad vastuseks kirjale. Foto on ese, mis ei muutu kirjaks, kui sinna taha kirjutada ühe- või kahesõnaline lühike kirjutis. Kuna

§ 60

lg-s 1 toodud loetelu ei sisalda kartseris lubatud esemetena fotosid, siis toimis vangla õiguspäraselt, kui ta ei andnud nimetatud fotosid kartserikambrisse.

1. b)Vangistust reguleerivatest õigusaktidest tuleneb vanglateenistuse ametnikele selgesõnaline kohustus kontrollida kirjas sisalduvaid esemeid. Selleks, et vanglateenistuse ametnik saaks saadetud piltide ohutuses veenduda, peab ta heitma pilgu saadetud fotodele. Tegemist on küll kinnipeetava põhiõiguste riivega, kuid see on õigustatud ja vajalik vangla julgeoleku huvides. 6 Kaebaja juuresviibimine akti koostamisel ja asjade kontrollimisel ei oleks kuidagi suuremas ulatuses taganud kaebaja sõnumisaladuse kaitset.
2. c)Kaebajal ei saanud akti kohese mittetutvumisega tekkida kahju, mis vastaks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tingimustele, mistõttu ei saa mittevaralise kahju tekkimist arvestada põhjendatud huvina. Aktiga kohese tutvumise mittevõimaldamise õigusvastasuse tuvastamine ei aita kuidagi kaasa isiku õiguste rikkumise vähenemisele tulevikus. Akti mitteõigeaegsel andmisel ei saanud isiku õigused olulisel määral rikutud ning isikule ei saabunud ka mingisuguseid tagajärgi. Lisaks on kaevatav haldusakt, mille alusel keelduti pilte andmast, kehtetuks tunnistatud ning seetõttu puudub kaebajal põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Tikkude põletamise mittevõimaldamine
3. a)Vangistusseadusest ei tulene otseselt, et usuliste vajaduste rahuldamiseks on tikkude süütamine keelatud, küll aga ei ole selle õiguse piiramine tulenevalt nii Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast kui ka Eestis kehtivast õiguslikust regulatsioonist teatud juhtudel keelatud.
4. b)Võimaldamaks R. Kaldal tikke põletada temale sobilikel aegadel, oleks vangla pidanud kehtestama tema suhtes teistest erineva korra, mis oleks aga kaasa toonud vangla igapäevase töö häirumise ja seadnud ohtu vangla julgeoleku. Viru Vangla rõhutab, et R. Kalda taotlus tikku süüdata rahuldati osaliselt, mistõttu ei ole tegemist usuvabaduste ja põhiõiguste lubamatu piiramisega.
5. c)Kaebaja ja suitsetavad kinnipeetavad ei ole võrreldavad isikute grupid, kuna esimene soovib tikku süüdata usulistel vajadustele, teised suitsetamiseks.
6. d)VangS § 641 lg 3 näeb ette, et kinnipeetavale on vanglas süütamisvahendid keelatud, v.a kui ta viibib kas avavanglas või kinnise vangla avavangla osakonnas. Kuna kaebaja ei viibi neist kummaski, on tema jaoks tuletikud keelatud. Järelikult ei saa vanglat kohustada võimaldama kaebajale tiku süütamist igapäevaselt aegadel, mis on kaebaja jaoks sobilikud. Asjade ühtse nimekirja koostamine Viru Vangla hinnangul ei ole kaebajale tekkinud kahju ega ole kaebaja õigusi rikutud, kui keelduti koostamast isiklike asjade nimekirja. Ühtse nimekirja lõppu lisatud lause distsiplinaarvastutuse võimalusest peaks suunama kinnipeetavaid suhtuma vangla varasse heaperemehelikult. Vaide tagastamine
7. a)Viru Vangla on võimaldanud kaebajal Internetti kasutada ehk sooritatud on toiming, mida isik on palunud, mistõttu ei ole vangla kaebaja õigusi rikkunud. Viru Vanglale esitatud vaie on õiguspäraselt tagastatud, sest kaebaja pole suutnud ära näidata oma õiguste rikkumist.
8. b)Kuna R. Kalda ei kõrvaldanud vaides esinenud puudusi, siis täieõiguslikku vaiet, mida oleks võimalik sisuliselt menetleda, haldusorganile ei edastatudki. Seega sisuliselt ei olnud vaidemenetlus alanud, mistõttu võis vangla vaide ise tagastada. Isegi kui tegemist oleks vaidega, mille vangla jättis õigusvastaselt Justiitsministeeriumile edastamata, on vaide tagastamine sisuliselt õigesti otsustatud. Õigusvastasuse tuvastamine ei saa anda kaebajale reaalset kasu, sest seadusandlus on muutunud ning vangla võib igal juhul ise tagastada Justiitsministeeriumile adresseeritud vaided. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha asjas tõusetunud menetluslike küsimuste osas (osa I), seejärel soolapudelite äravõtmise (osa II), fotode äravõtmise (osa III), tikkude põletamise mittevõimaldamise (osa IV), asjade ühtse nimekirja koostamise (osa V) ja vaiete 7 tagastamise (osa VI) osas. Viimasena formuleerib ringkonnakohus oma lõppjäreldused ja lahendab menetluskulude jaotuse (osa VII). I Menetluslikud küsimused 6. Halduskohus on 8. veebruari 2011. a määrusega liitnud TsMS § 374 alusel kuus erinevat haldusasja. TsMS § 374 võimaldas haldusasju liita, kui kohtu menetluses olid mitu üheliigilist kaebust, milles olid samad pooled, kui need nõuded on õiguslikult omavahel seotud või need nõuded oleks võinud esitada ühes kaebuses ja nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab nende menetlemist. Käesolevas liidetud haldusasjas on tõepoolest samad pooled. Halduskohtu määrusest (tl 13) ei nähtu aga, kuidas on need nõuded õiguslikult omavahel seotud või kuidas on täidetud täiendavad kaebuste liitmise eeldused. Ringkonnakohtu hinnangul muudab niivõrd mitme erineva kaebuse liitmine haldusasja lahendamist pigem keerulisemaks. Seda kinnitab juba käesoleva otsuse kirjeldava osa ebatavaliselt suur maht. Praeguses menetlusstaadiumis ei ole asjade lahutamine siiski enam mõistlik ning ringkonnakohus on sunnitud lahendama asja liidetud kujul. 7. Ringkonnakohus määras asja lahendamise HKMS § 131 lg 1 p-st 2 ja § 185 lg-st 2 lähtuvalt kirjalikku menetlusse hoolimata kaebaja taotlusest korraldada asja lahendamiseks istung. Apellant on väljendanud selles osas rahulolematust viidetega erinevate õigusaktide sätetele. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Käesolevas asjas on ringkonnakohtu hinnangul vaidluse all üksnes õiguslikud küsimused. Faktilised asjaolud on selged, asjas kogutud tõendid piisavad ning vajadus täiendavate faktiliste asjaolude tuvastamiseks või lisaandmete saamiseks puudub. Seetõttu ei näe ringkonnakohus mingit vajadust asjas istungi korraldamiseks. Kaebaja viidatud sätetest tuletatud õigus kohtuistungi korraldamiseks ei ole absoluutne, vaid on piiratud ökonoomse ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Olukorras, kus istungi korraldamiseks vajadust ei ole, on neist põhimõtetest tulenevalt põhjendatud asja lahendamine vähem ressurssi nõudvas kirjalikus menetluses. Sarnastele põhjendustele oli ringkonnakohus viidanud ka oma 28. novembri 2012. a määruses. 8. Apellatsioonkaebuse üldise seisukohana on kaebaja väitnud, et kaebajal oli apellatsioonkaebuse esitamiseks vähem aega kui vastustajal, kuna ta sai kohtuotsuse posti teel kätte hiljem kui vastustaja. See väide ei ole isegi selle paikapidavuse korral halduskohtu otsuse tühistamise aluseks, kuna see asjaolu ei saanud mõjutada halduskohtu otsuse sisu. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus kontrollida ainult halduskohtu otsuse ning selle tegemisele eelnenud menetluse õiguspärasust. Seetõttu ei võta ringkonnakohus selles küsimuses seisukohta. II Soolapudelite äravõtmine 8 9. Seoses vangla poolt soolapudelite tagastamisest keeldumise põhjendamisega märgib ringkonnakohus esmalt, et niisugusel juhul on keeldumise põhjendus paljuski sõltuv taotluse põhjendustest. Soolapudelite tagastamiseks esitatud taotluses (tl 59) kirjeldas kaebaja pelgalt pudelite äravõtmise fakti ja seda, et pudeleid on kord juba ära võetud ja seejärel tagastatud ja et tegemist ei ole tundmatu ainega. Kaebaja ei selgitanud, miks on kambris sellises koguses soola hoidmine pudelites talle vajalik. Selles valguses ei saa keeldumise põhjendust, et nii suurt kogust (kaks kaheliitrist pudelitäit) soola pole mõistlik kambris hoida, pidada asjakohatuks (tl 5). Kaebaja poolt vaides esitatud põhjendused olid põhjalikumad ning vastavalt on vaideotsuses keeldumist täiendavalt põhjendatud (tl 7). Täiendavalt on sisse toodud asjaolu, et teadaolevalt kasutatakse täidetud pudeleid kambris sporditegemiseks, kuid spordivahendid on

§ 641p-st 9 tulenevalt kinnipeetavale keelatud.

Samuti on viidatud julgeolekuohu vältimise vajadusele. Seega ei saa kokkuvõttes väita, et keeldumist ei olnud kaebajale põhjendatud. 10. Nende põhjendustega tuleb ka nõustuda ning soolapudelite äravõtmist ning nende tagastamisest keeldumist ei saa pidada õigusvastaseks. Ehkki kaebaja ei räägi sellest, et ta soovib kasutada pudeleid spordivahendina, ei ole ringkonnakohtul alust kahelda selles, et täidetud pudeleid selliselt kasutatakse ning järelikult on sool ja pudel sellisel kujul käsitatavad spordivahendina

§ 641p 9 mõttes.

Kaebaja väide, et sellisel juhul saaks spordivahendina käsitleda ka igasuguseid muid esemeid, mida saab tõsta (mahlapakke jms) ei ole asjakohane. Muudel esemetel on sellisel kujul oma iseseisev funktsioon (nt mahla müüaksegi mahlapakkides), kuid praegusel juhul oli kaebaja ühendanud kaks asja tavapärases mõistes funktsiooni mitteomavaks (või vähemalt kinnipeetavale lubatud funktsiooni mitteomavaks) asjaks. Kaebaja loogikat edasi arendades võiks jõuda tulemuseni, et kinnipeetavale peaksid kambris olema võimaldatud ka näiteks raudtoru ja tehnikarajatistest pärinevad metalldetailid või muud metallesemed, mis iseseisvalt ei ole samuti kindlasti spordivahendid, kuid mida omavahel ühendatuna saaks hõlpsasti kasutada tõstekangina. Selline järeldus oleks ilmselgelt meelevaldne.

§ 641

p 9 ei erista seda, kas tegemist on tööstuslikult toodetud spordivahendiga või isetehtud spordivahendiga. Keelatud on spordivahend kui selline.

1. Kaebaja poolt näidata üritatud pudelite eesmärk – soola säilitamine – on ilmselgelt otsitud, kuna sellises mahus soola saab keskmisel inimesel täiendavalt juba maitsestatud toidu maitsestamiseks kuluda üksnes väga pika aja jooksul. Maitsestamise eesmärgil ei varuks mõistlik inimene sellistes tingimustes nii suurt hulka soola. Seegi viitab, et kaebaja soovis soolapudeleid kambris hoida mingil muul eesmärgil. Vaideotsuses on viidatud, et kaebajal on võimalik seda soola kord kuus lubatud koguses kambrisse taotleda. Seega on vangla poolt valitud lahendus igati proportsionaalne, kuna kaebajal on võimalik soola legitiimsetel eesmärkidel kasutada ilma, et sellega kaasneks vangla sisekorraeeskirja nõuete rikkumist.
2. Ka vaideotsusest läbikumav ja vastuses kaebusele selgemalt esitatud põhjendus – et soolapudelid ohustavad vangla julgeolekut, kuna sellega on võimalik tekitada kehavigastusi teistele isikutele, on asjakohane. Ilmselgelt saab suurt kaheliitrist soolaga täidetud plastpudelit kasutada ohtliku löögivahendina nii iseseisvalt kui koostoimes muude esemetega – näiteks rippuvana riideesemetesse peidetuna või nööri otsa seotuna. Seega oli soolapudelite kambris keelamise aluseks ka

§ 641p 1, mille kohaselt on keelatud esemed, millega on võimalik tekitada vigastusi.

1. Kokkuvõttes oli soolaga täidetud pudelite äravõtmine ja nende tagastamisest keeldumine õiguspärane. Selleks esinesid õiguslikud alused ning vastavalt ei saa see rikkuda kaebaja 9 inimväärikust. Väited õiguspärase ootuse rikkumise kohta on põhjendamatud. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda ebaõige halduspraktika jätkamise kohustust (vt RKHKo 3-3-1-5304, p 13). Kuna eseme keelatus tulenes vangla sisekorraeeskirjast, on asjakohatu kaebaja viide keelduva otsuse teinud ametniku pädevuse puudumisele. Lisaks võimaldab ka VangS § 15 lg 4 teha keelavaid otsuseid vanglateenistusel, mitte ainult direktoril. III Fotode äravõtmine
2. Fotode äravõtmisega seoses on kaebaja vaidlustanud erinevaid toiminguid - kirjaga saabunud fotode kartserisse mittelubamise, leitud esemete äravõtmise akti vormistamata jätmise kaebaja juuresolekul ning samuti selle akti koopia kohest kaebajale andmata jätmise ja viimasena fotode täiendava kontrollimise ja äravõtmise. Kõigi nende toimingute osas soovis kaebaja õigusvastasuse tuvastamist ning põhjendatud huvina on ta ära toonud preventiivse eesmärgi ja kahju hüvitamise kavatsuse (vt kaebust toimikus 3-11-293).
3. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et osas, milles kaebaja vaidlustab leitud esemete õigeaegselt tutvustamata jätmist (tutvustati mitte
4. augustil 2010, kui esemed ära võeti, vaid alles
5. augustil 2010), puudub kaebajal põhjendatud huvi sellise nõude esitamiseks. On ilmne, et sellise viivitusega ei saanud kaebajale mingisugust kahju tekkida (vt analoogia korras RKHKo 3-3-1-24-10, p 17). Preventiivse eesmärgiga seoses osundab ringkonnakohus, et vangla on tunnistanud oma eksimust ning nõustub sellega, et ta viivitas akti esitamisega (tl 47p-48p). Seega on siin esiteks tegemist õiguslikult selge olukorraga, kus vastustaja ei vaidle seaduses sätestatud nõude rikkumisele vastu. Sellises olukorras ei annaks toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingisugust eelist, kuna vaidlust pole selles, et rikkumine toimus. Haldusorganitel on kohustus järgida seaduses sätestatut ning olukorras, kus haldusorgan oma viga tunnistab, ei ole mingit alust arvata, et järgmisel korral haldusorgan seda viga kordab. Eelduslikult täidab haldusorgan seadust. Seega ei annaks käesolevas asjas toimingu õigusvastasuse tuvastamine kaebajale mingit reaalset eelist ning kohtumenetluse ressursi raiskamine selle küsimuse lahendamisele ei ole põhjendatud. Sellistel juhtudel on kaebeõiguse piiramine põhjendatud ka seetõttu, et vältida kohtute ülekoormamist vaidlustega, kus kaebajad kaebuse rahuldamisest reaalset eelist ei saaks ning mis võivad olla esitatud üksnes negatiivse hoiaku tõttu riigivõimuorganite vastu. Lisaks riikliku ressursi kulule võib see koormata üle kohtusüsteemi ning takistada reaalselt õiguskaitset vajavatel isikutel tõhusa õiguskaitse saamist. Teiseks on Viru Vangla kinnitanud, et tegemist oli erandi, mitte reegliga ning vanglaametnikud püüavad selliseid vigu edaspidi vältida (tl 48). Ringkonnakohtul pole alust vastustaja kinnituses kahelda. See asjaolu on erinev asjadest, kus Riigikohtu praktikas on preventiivsel eesmärgil vangla toiminguid õigusvastaseks tunnistatud, kuna seal ei olnud vangla sellist põhjendust esitanud, vaid piirdunud viitega suurele töökoormusele (vrdl RKHKo 3-3-1-24-10, p 21; 3-3-1-56-10, p 16). Seetõttu on käesolev asi viidatud asjadest erinev ning eelnevalt toodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebajal puudub põhjendatud huvi selle toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Seetõttu jääb kaebus ka selles osas rahuldamata. 10 Selle küsimusega seoses osundab ringkonnakohus, et ka välismaa õiguskirjanduses on Eestiga sarnaselt reguleeritud tuvastamiskaebuse osas asutud seisukohale, et ebasoovitava haldustegevuse kordumise vältimise eesmärgil on tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks see, et ebasoovitava haldustegevuse kordumiseks oleks piisavalt kindel oht, ja et see eeldus ei ole täidetud, kui kordumise võimalus on üksnes ebamäärane. Samuti on rõhutatud, et sellise kaebuse esitamiseks peab poolte vahel olema vaidlus ebaselges või vaieldavas õiguslikus küsimuses (vt M. Gerhardt. VwGO §
6. F. Schoch, E. Schmidt-Assmann, R. Pietzner (Hrsg). Verwaltungsgerichtsordnung. Kommentar. München: Beck 2011, rn 93, lk 60). Käesoleval juhul ei ole, nagu eelnevalt märgitud, kumbki neist eeldustest täidetud. Vaidlustatud tegevuse kordumine pole tõenäoline ning vaidlusalune küsimus pole ka ebaselge, kuna vastustaja on nõustunud, et seaduses sätestatud kohustust rikuti.
7. Seonduvalt fotode kartserisse mitteandmisega ja hilisema kontrolliga peab ringkonnakohus vajalikuks viidata Riigikohtu halduskolleegiumi poolt lahendatud haldusasjadele, kus leiti, et isegi tööstuslikult toodetud postkaardile tehases trükitud kiri võib olla käsitatav kaebajale suunatud sõnumina (RKHKm 3-3-1-43-11, p 12) ja et ka ümbrik, milles kiri saadeti, on hõlmatud kirja mõistega, muuhulgas seetõttu, et ümbrikule võib olla kirjutatud saajale mõeldud sõnum (RKHKo 3-3-1-102-08, p 14). Vaidlust ei ole selles, et ümbrikus oli neli fotot, millest ühe tagaküljele oli kirjutatud tekst. Seetõttu tuleb tekstiga fotot lugeda eeltoodud Riigikohtu eelviidatud seisukohtade valguses sõnumiks ehk teisisõnu vastuseks kirjale. Selle kirja kätte andmata jätmine kartseris tuleb lugeda õigusvastaseks, kuna

§ 60lg 1 järgi on kartseris kinnipeetavatele lubatud kirjadele saabunud vastused.

Seda, et 11. augustil 2010 saabunud kiri oli vastus kaebaja kirjale, ei ole vastustaja poolt kahtluse alla seatud. Seega tuleb ka foto, millele oli kirjutatud kaebajale mõeldud sõnum, lugeda vastuseks kaebaja kirjale

§ 60lg 1 mõttes.

17. Kuna fotod iseenesest ei ole

§ 60

lg 1 järgi kartseris lubatud asjade hulgas ning vaidlust pole selles, et ülejäänud kolmele fotole midagi kirjutatud polnud, siis ei saa nende kartserisse andmata jätmist pidada õigusvastaseks. Nõustuda tuleb vanglaga, et kui vastuseks kirjale lugeda kõik kirjas saadetud esemed, mis endas eraldi kaebajale kirjutatud sõnumit ei kanna või mis

§ 60

lg 1 järgi vanglas lubatud ei ole, muutuks

§ 60

lg 1 regulatsioon sisutuks, kuna siis avaneks võimalus saata kinnipeetavale kartserisse erinevaid esemeid, mis neile seal muidu lubatud ei ole. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuritarvituste vältimiseks võib olla mõistlik vangla sisekorraeeskirja § 60 lg 1 regulatsiooni vajalikus ulatuses muuta, sätestades selgemalt, mida tuleb mõelda kirjale saabunud vastuse all.

1. Mis puudutab seda, et akt fotode äravõtmise kohta koostati kaebaja juuresolekuta ja et fotosid kontrolliti kaebaja juuresolekuta, siis selles osas kaebuse rahuldamiseks alust pole. VangS § 29 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval subjektiivne õigus olla küll talle saadetud kirja avamise juures, kuid mitte akti koostamise ega äravõetud esemete kontrollimise juures.
2. Samuti on kaebaja palunud tuvastada fotode uuesti äravõtmise õigusvastasus. Selles osas on Viru Vangla
3. detsembril rahuldanud R. Kalda vaide, tunnistanud kehtetuks Viru Vangla
4. augusti
5. a keeldumise fotode tagastamisest ning fotod tagastanud (tl 62). Sellega on 11 vangla juba tunnistanud oma tegevuse õigusvastasust ning sarnaselt eelnevalt ringkonnakohtu otsuse p-s 15 esitatud põhjendustega ei näe ringkonnakohus, et kaebajal oleks põhjendatud huvi selles osas tuvastamiskaebuse esitamiseks. Selles osas nõustub ringkonnakohus vastustaja põhjendustega (tl 48p) ning jätab kaebuse rahuldamata. IV Tikkude põletamise mittevõimaldamine
6. Tikkude põletamisega seoses on kaebaja lõplikuks nõudeks jäänud see, et õigusvastaseks tunnistatakse see, et perioodil
7. mai 2010 kuni
8. veebruar 2011 ei saanud kaebaja igapäevaselt tikku süüdata. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ka kaebaja poolt apellatsioonkaebuses kirjeldatud lahendus oleks põhjustanud vanglale täiendavat töökoormust. Nimelt oli kaebaja ise märkinud, et ta soovib tikke põletada ajal, mil teistel kinnipeetavatel ei ole suitsetamisaeg (st 1,5 tunni jooksul igapäevaselt). Seega tulnuks kaebajale tagada eraldi tiku põletamise tseremoonia ajaks järelevalve ja võimalus pääseda suitsetamisboksi (tl 44-44p). Võrdlus kaebaja ja suitsetavate kinnipeetavatega ei ole asjakohane, kuna tikkude põletamise eesmärgid on kaebajal ja suitsetajatavatel kinnipeetavatel erinevad. Lisaks nähtub vangla vastusest, et tule süütamise rituaal ei ole kaebaja kui budisti jaoks otseselt kohustuslik ning ei piira seega tema usuvabadust (tl 44p). V Asjade ühtse nimekirja koostamine 21.

§ 61

lg 2 sätestab: „Kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale vanglateenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse.“ Erinevalt kaebajast ei leia ringkonnakohus, et sellest sättest tuleneks keeld kanda nimekirja ka vanglale kuuluvaid asju, mis on kambris kinnipeetava kasutuses. Pigem nähtub sellest regulatsioonist just, et nimekirjas peavad kajastuma kõik asjad, mis antakse kinnipeetava juurde kambrisse. Arvestades asjade nimekirja eelduslikku eesmärki – omada ülevaadet kinnipeetava kasutuses olevatest asjadest, on selline toiming ringkonnakohtu hinnangul ka põhjendatud.

1. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 2 võimaldab ärakuulamisest loobuda, kui taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Seega ei olnud enne vaidlustatud keeldumist vajalik kaebaja ärakuulamine.
2. Samuti leiab kaebaja, et nimekirjas ei oleks olnud tohtinud olla viidet distsiplinaarvastutusele vangla vormi rikkumise eest. Vastustaja on selgitanud, et kohustus suhtuda vangla varasse heaperemehelikult tuleneb ka Viru Vangla kodukorra p-st 8.1.
3. Seega ei piira asjade nimekirja lõppu lisatud viide distsiplinaarvastutusele iseseisvalt kuidagi kaebaja õigusi ning haldusmenetluse seaduse § 3 lg-st 1 tulenevalt ei ole sellisel juhul 12 tingimata vajalik selgesõnaline õigusliku aluse olemasolu. Selline viide ei ole vastuolus ka ühegi õigusnormi ega õiguse üldpõhimõtetega. Seetõttu peab ringkonnakohus seda viidet õiguspäraseks. VI Vaiete tagastamine
4. Kaebaja on vaidlustanud nelja vaide tagastamised
5. a novembris Viru Vangla direktori poolt. Kaebaja arvates on vaiete tagastamine õigusvastane põhjusel, et seda tegi Viru Vangla direktor, kuigi VangS § 11 lg 41 järgi vaatab vangla direktori haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. VangS § 11 lg 1 järgi lahendatakse vaided haldusmenetluse seaduses sätestatud korras. Haldusmenetluse seaduse §-des 79 ja 80 sätestatud toimingute ajalisest seosest ning §-s 73 sätestatud vaide esitamise kohustusest läbi lähteorgani (haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani) ilmneb selgelt, et vaide lubatavuse hindamise ja tagastamise kohustus on lähteorganil – käesoleval juhul seega Viru Vangla direktoril.
6. Lisaks on kaebaja vaidlustanud Viru Vangla
7. augusti
8. a vaide tagastamise ja Justiitsministeeriumile edastamata jätmise. Ka siin ei ole vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks alust. Kaebaja oli vaides vaidlustanud selle, et tema interneti kasutamise taotlusele ei vastatud ja et seda ei registreeritud. Samuti soovis ta taotlustele vastamist tähtaegselt. Seega oli vaidlus kerkinud interneti kasutamise soovist. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja oli pärast taotluse esitamist saanud tegelikult internetti kasutada, tekkis vaide saamisel küsimus, kuidas on vangla rikkunud kaebaja õigusi. Nähtuvalt kaebaja
9. aprilli
10. a taotlusest (algse haldusasja nr 3-09-1783 toimik, lk 18-19) korratakse seal sisuliselt taotlust internetile juurdepääsus saamiseks. Ehkki seal esitatakse täiendavaid põhjendusi internetile juurdepääsu saamiseks, ei nähtu sealt eraldiseisvat, uut taotlust. Ka kaebaja ise on selles taotluses kasutanud vormelit „Seega palun minule juurdepääs tagada internetile vastavalt minu poolt esitatud teabenõudele 31.03.09 …“, ning „ … palun võimaldada internetile juurdepääs /…/ vastavalt minu teabenõudes 31.03.09 /…/ sätestatud aegadel …“. Seega on kaebaja ise möönnud, et tegemist on just dubleeriva taotlusega internetile juurdepääsu võimaldamiseks. Ka vaides ei avanud kaebaja täpsemalt, milline taotlus oli
11. aprilli
12. a taotluses erinev võrreldes eelmise taotlusega, vaid väitis lihtsalt, et hilisem taotlus „oli midagi enamat, kui ainult internetiga tutvumiseks …“ (tl 73p). Kui isik taotleb haldusorganilt faktilise toimingu sooritamist, siis on tema taotlus lahendatud soovitud toimingu sooritamisega (haldusmenetluse seaduse § 43 lg 4 p 1) ning reeglina ei ole täiendava vastamise vormistamine paberkandjal sellisel juhul vajalik. Samuti ei ole sellisel juhul vajalik haldusorganil eraldi vastata taotluse põhjendustes toodud väidetele ja seisukohtadele. Ka praegu ei tulenenud Viru Vanglale kohustust kaebajale täiendavalt vastata, kui kaebaja soovitud toiming sooritati. Kaebaja ei ole vaidemenetluses ega kohtumenetluses vaidlustanud seda, et ta sai internetile juurdepääsu.
13. Eelnevalt leidis ringkonnakohus, et tegemist ei olnud märgukirja ega selgitustaotlusega, vaid taotlusega internetile juurdepääsu saamiseks. Kuna sisuliselt oli kaebaja taotlus rahuldatud, oli Viru Vanglal õigus täpsustada, mida kaebaja vaide esitamisel täpsemalt oma õigusi rikkuvaks peab. Tegemist ei olnud otsitud põhjendustega. Ringkonnakohus nõustub, et 13 puuduste kõrvaldamise kirjas (tl 73-73p) ei esitanud kaebaja põhjendusi, kuidas on vangla tema õigusi rikkunud. Järelikult oli vaide tagastamine õiguspärane. VII Lõppjäreldused ja menetluskulud
14. Seega kuulub kokkuvõttes kaebaja kõikidest nõuetest osaliselt rahuldamisele vaid fotode kartserisse kätteandmata jätmisega seotud nõue. Selles osas tuleb kaebus rahuldada ja tunnistada Viru Vangla tegevus õigusvastaseks osas, milles jäeti kaebajale
15. augustil 2010 kartserikambrisse andmata foto, mille tagaküljele oli kirjutatud kaebajale mõeldud sõnum.
16. Menetluskuludena on kaebaja tasunud algses haldusasjas nr 3-09-1783 määruskaebuse esitamisel riigilõivu 190 krooni (selle toimiku leht 28), samuti riigilõivu 15,97 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel ning riigilõivu 6,20 eurot apellatsioonmenetluses koopiate tegemise eest. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ehkki käesoleval juhul kuulub tõepoolest kaebus osaliselt rahuldamisele, tuleb arvestada seda, et kokku esitas R. Kalda selles asjas kuus kaebust. Valdavalt oli neis esitatud mitu erinevat nõuet. Rahuldatakse vaid ühe kaebuse üks nõue ning sedagi osaliselt (ühe foto osas). Rahuldamisele kuuluv nõude osa on seega kogu asjas esitatud nõuete kogumahust väga väikese osatähtsusega. HKMS § 108 lg 11 järgi võib kohus jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda, kui kulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebamõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul menetluskulude väikest summat ning kaebuse rahuldamisele kuuluva osa väikest osatähtsust arvestades väljamõistmisele kuuluva osa kindlaksmääramine ning Viru Vanglalt selle kaebaja kasuks väljamõistmine äärmiselt ebamõistlik. Seetõttu jäävad menetluskulud poolte endi kanda. Maili Lokk Agu Timmi 14 Einar Vene