) §-le 180 lg 1 ja lg 2 võib ettevõtte üleandja omandajaga sõlmitud lepinguga kohustada andma omandajale üle ettevõtte ning ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel. Ettevõttesse kuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja seda teenivad asjad, õigused ja kohustused, sealhulgas ettevõtlusega seotud lepingud.
järgi ei kohaldata neid sätteid ettevõtte tehingulisele üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Käibemaksuseaduse(KMS) § 4 lg 2 p 1 ja 4 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest
-i tähenduses; äriühingute, mittetulundusühingute või sihtasutuste ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise käigus vara üleandmisest teisele äriühingule, mittetulundusühingule või sihtasutusele. Ettevõtte ülemineku tuvastamise esimeseks ja kõige olulisemaks kriteeriumiks on ettevõtte olemuse ja põhitegevuse tuvastamine, kuna ettevõtte ülejäänud parameetrite väärtused sõltuvad esmajoones ettevõtte olemusest. OÜ "Lindram Invest" ja OÜ "Aurincop" põhitegevus on identne mõlemad äriühingud tegelevad kinnisvara arendamisega. Ettevõtte või selle osa(kui see moodustab äriühingus omaette tervikliku majandusüksuse) ülemineku puhul on eelkõige oluline tuvastada, kas üle on läinud majandusüksus, mis suudaks iseseisvalt majandada. Tammneeme kinnistu näol oli tegemist OÜ "Lindram Invest" iseseisva majandusüksusega, mille arendamisega jätkati ja jätkatakse OÜ-s "Aurincop". Seega võttis OÜ "Aurincop" üle OÜ "Lindram Invest" majandusüksuse koos sinna kuuluvate asjade, õiguste ja kohustustega, mis võimaldaks jätkata Tammneeme kinnistu arendamist, s.t. omandas majandusüksuse, mis suudab iseseisvalt majandades ettevõttele kasu tuua. Ettevõtte üleminekul on määravaks oma tegevusala säilitava majandusüksuse üleminek, mida tuleb mõista kui konkreetse majandustegevuse elluviimise eesmärgil koondatud ressursside üleminekut. EL direktiivi 2001/23/EÜ „Äriühingute, ettevõtete või äriühingute ja ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta" art 1 lg 1 punkti b kohaselt on üleminekuga tegemist siis, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi, 4 s.t. ressursside organiseeritud grupeeringu, mille eesmärk on tegeleda majandustegevusega sõltumata sellest, kas see on tema pea- või kõrvaltegevus. Direktiivi kohaldatakse majandustegevusega tegelevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike ettevõtete suhtes olenemata sellest, kas nad tegutsevad kasu saamise eesmärgil(art 1 lg 1 punkt c). Direktiivi kohaldamise osas on Euroopa Kohus leidnud, et ettevõtte ülemineku olemuse kindlakstegemiseks peab analüüsima selle kõiki aspekte, sealhulgas äriühingu või ettevõtte tüüpi, kas äriühingu kinnis- või vallasvara on üle läinud, vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja on enamuse töötajatest üle võtnud, kas kliendid on üle läinud, tegevuse sarnasust enne ja pärast üleminekut, tegevuse peatumise aega. Käesolevas asjas esinevad nii
-i, EL direktiivi kui ka Euroopa Kohtu poolt väljatoodud ettevõtte üleminekut iseloomustavad tunnused. Ilmselgelt oleks üleliigne nõuda eranditult kõigi Euroopa Kohtu poolt nimetatud tingimuste täitmist, tegemist on näitliku loeteluga ja iga konkreetset kaasust tuleb vaadata eraldi. Näiteks poolelioleva kinnisvara arenduse puhul ei saagi nõuda töötajate üleminekut, kuna töötajaid lihtsalt pole. Samas on kõnealuse maksumenetluse raames selgunud, et Olev Mihkelsoni näol on olemas võtmeisiku liikumine, kuna vahetult enne tehingu tegemist lõpetas ta oma tegevuse OÜ-s "Lindram Invest" ning jätkas sama tegevusega OÜ-s "Aurincop". Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse(TsÜS) §-le 89 on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine ning kui sellega varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut. MKS § 83 lg 4 sätestab, et näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse ning kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja ei vaidlusta Merivälja tee korteriomandiga seoses sisendkäibemaksu vähendamist 340 kr võrra, vaid palub maksuotsus tühistada OÜ-ga "Lindram Invest" teostatud ja sellega seotud tehingute sisendkäibemaksu osas. Ühtlasi taotleb kaebaja jätta kohaldamata KMS § 4 lg 2 p 1 vastuolu tõttu põhiseadusega(PS) ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. Kaebaja pole 2009.a. augusti käibedeklaratsioonis valeandmeid esitanud, mistõttu vastustajal puudub alus sisendkäibemaksu vähendamiseks. Paralleelselt maksumenetlusega toimus kriminaalmenetlus kaebaja poolt valeandmete esitamise süüdistuses, milles kaebaja 22.12.2011.a. Harju Maakohtu otsusega õigeks mõisteti. Vastustaja on kasutanud maksumenetluses kaebaja kontrollimisel ja maksuotsuse motiveerimisel kriminaalasja eeluurimise materjale, kuid pole arvestanud mitmete isikute kohtus antud ütlusi ja esitatud tõendeid ning pole üldse arvestanud kriminaalasjas tehtud otsusega. Õigeksmõistva otsuse näol on tegemist olulise asjaoluga, mida vastustaja oleks pidanud arvestama hoolimata sellest, et prokuratuur selle peale apellatsiooni esitas. Sellega on vastustaja rikkunud MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtet, mistõttu tuleb maksuotsus vaidlustatud osas tühistada. Kaebaja ei võtnud üle OÜ "Lindram Invest" lepinguid panga ees, refinantseerimislepingute näol oli tegemist eraldi ja erinevatel tingimustel ning eesmärkidel sõlmitud lepingutega. OÜ "Lindram Invest" olemasolev laen(laenuleping nr 06-012958-JK) refinantseeriti 9.04.2009.a. OÜ "Lindram Invest" ja AS-i Swedbank vahel sõlmitud lepinguga nr 09-027437-JI, kuna O.Mihkelson, A.Mihkelson, A.Selter ja OÜ "Aurincop" ei soovinud Tammneeme kinnistu müüki täitemenetluse korras ja isiklike käenduste realiseerimist ning nõustusid erinevalt kahest OÜ "Lindram Invest" osanikust(R.Raimo ja G.Vectirans) täiendavalt investeerima 3 milj. kr ja andma täiendavaid tagatisi. Samuti oli majanduslikult mõttekas, et jätkati majanduslikes raskustes OÜ "Lindram Invest" rahastamist laenude teel, kuna täitemenetluses oleks kinnistu eeldatavalt võõrandatud turuhinnast oluliselt odavama hinnaga. Eesti äriühingute tulumaksuõiguse eripärast tulenevalt eelistatakse äriühinguid rahastada pigem omanike laenude kui omakapitali tehtavate sissemaksete kaudu, sest omakapitalist tehtavad väljamaksed(nt dividendide vormis) on reeglina tulumaksuga maksustatavad, kuid omanikulaenu korral on võimalik äriühingu osade omanikul teha äriühingust 5 väljamakseid laenumaksete ulatuses maksuvabalt. Tegemist on praktikas laialt levinud lubatud tulumaksu planeerimise vahendiga. Pealegi on Riigikohtu praktika kohaselt lubatud raskustes äriühingutele antud nn omanikulaenu teatud tingimustel tagastada enne teiste võlausaldajate nõudeid ning tegevuse laenu kaudu finantseerimise korral on omanike huvid paremini kaitstud ka võimalikus pankrotimenetluses. Seega seisnes OÜ "Lindram Invest" omanike poolt 9.04.2009.a. laenulepingu sõlmimise ja kaebaja poolt nimetatud tehingu tagamise majanduslik mõte vältida Tammneeme kinnistu müüki täitemenetluses, mitte aga varjata ettevõtte üleminekut maksusoodustuse eemärgil. Kaebaja juhatuse liige Olev Mihkelson selgitas kriminaalasja kohtuistungil 8.12.2011.a., et pank oli nõus OÜ-le "Lindram Invest" vaid siis laenu andma, kui käendajaks tuleb kaebaja, 3 miljonit makstakse tagasi, A.Mihkelson jääb käendajaks edasi 3 miljoniga ja Tammneeme kinnistule seatud hüpoteek 20 miljonit jääb jõusse. A.Mihkelson ütles samal istungil, et nad ei tahtnud esialgu laenulepingut ümber vormistada, kuid polnud valikut, sest pank ütles, et vastasel korral võtavad nad kõik, mis võtta annab. Kuna pärast OÜ "Lindram Invest" poolt 9.04.2009.a. uue laenulepingu sõlmimist ei suutnud ei OÜ "Lindram Invest" ega ka tema uus omanik A.Selter Tammneeme kinnistut võõrandada ja osaühingu võlg kaebaja ees kasvas, siis oli nii OÜ "Lindram Invest" kui ka kaebaja jaoks majanduslikult mõistlik ja otstarbekas et Tammneeme kinnistu võõrandatakse kaebajale, kes sõlmib pangaga uutel tingimustel refinantseerimislepingu, kuivõrd pärast Tammneeme kinnistu omandamist polnud kaebajal majanduslikult mõistlik ega loogiline jätkata lõputult OÜ "Lindram Invest" ehk võõra äriühingu laenu finantseerimist ja käendamist. Seejuures kõik refinantseeritavad lepingud lõpetati ning tegemist oli uute lepingute sõlmimisega, mis olid pealegi sõlmitud erinevatel tingimustel – nt oli erinev nii tagatiste ring, laenu tagasimakse aeg kui ka igakuiste laenumaksete tähtaeg ja intressimäär. Mingisuguseid lepinguid ega kohustusi kaebaja Lindram Investilt üle ei võtnud. Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 1.06.2011.a. otsuse nr 3-3-1-20-11 punktis 11 et reeglina ei piisa ettevõtte ülemineku tuvastamiseks sellest, et makseraskustes äriühing võõrandab kinnistu omandajale, kelle juhatuse liikmed olid varem äripartnerid ja omandaja omandas pangalt nõude võõrandaja vastu ning kinnistut koormava hüpoteegi. Tammneeme kinnistu pole iseseisvalt majandatav, kuna selle võimalik üüritulu ei kataks ühelgi juhul kinnistu ostuks võetud laenu igakuised tagasimakseid. Tegemist on kahjumit kandva objektiga, mida kaebaja pole kavatsenud ega kavatse ka tulevikus ise arendada, kuna tal puudub kinnisvaraarenduse kogemus, võimekus ja tahe kompleksse kinnisvaraarendusega tegeleda. Kui O.Mihkelson maksumenetluses ütles, et kavatseb edasi tegeleda Tammneeme kinnistu arendamisega, siis pidas ta silmas kinnisvara arendust kõige laiemas mõttes ehk äri kinnisvaraga, mitte aga spetsiifilist kinnisvaraarendust ehk Tammneeme kinnistule kehtestatud detailplaneeringu realiseerimist. Vastustaja on O.Mihkelsoni ütlustest üksikuid fraase kontekstist välja rebinud. OÜ "Lindram Invest" eesmärk oli Tammneeme kinnistu detailplaneeringu realiseerimine, s.t. detailplaneeringukohase infrastruktuuri väljaehitamine ja pärast detailplaneeringu realiseerimist valmis korteriomandite müük. Kaebaja huvi Tammneeme kinnistu osas polnud aga mitte detailplaneeringu realiseerimine vaid kinnistu kasumlik edasimüümine või rendileandmine, kuivõrd kaebaja ei tegele kinnisvaraarendusega vaid kinnisvara rentimisega(enda valduses oleva vara väljaüürimisega). Seda kinnitasid 8.12.2011.a. kohtuistungil ka O.Mihkelson ja A.Mihkelson. Vastustaja omistab isikute omavahelistele kontaktidele ebaproportsionaalselt suurt tähendust - kuigi kaebaja omanik ja juhatuse O.Mihkelson oli varem OÜ "Lindram Invest" osanik ja juhatuse liige, olid mõlemad äriühingud Tammneeme kinnistu müügi hetkel iseseisvad ja üksteisest sõltumatud firmad. Tulenevalt Riigikohtu halduskolleegiumi 25.03.2009.a. otsusest nr 3-3-1-3-09 p 11 ja p 12 pole kaebaja sisendkäibemaksu tagasiküsimise õiguse juures oluline, kas OÜ "Lindram Invest" on omalt poolt kinnistu müügitehingult käibemaksu ära maksnud või mitte. OÜ "Lindram Invest" oli kohustatud kõnealusele müügitehingule käibemaksu lisama, sest KMS § 16 lg 2 p 3 järgi ei kohaldata maksuvabastust krundile planeerimisseaduse tähenduses, kui sellel ei asu ehitist. Praegusel juhul pole vaidlust selles, et Tammneeme kinnistul on kehtiv detailplaneering ehk määratud on ehitusõigus, et tegemist on krundiga ning et kinnistu on jagatud eraldi katastriüksusteks. Nimetatud 6 maksuvabastust kitsendav seisukoht on kohaldatav ka olukorras, kus detailplaneeringuga ja Tammneeme kinnistu müügilepinguga oli ette nähtud ehitiste lammutamine ning selle kohta oli tehtud ka ametlik ettekirjutus. Majandusliku sisu poolest oli tegemist ehitisteta krundiga, millele ei kohaldu maksuvabastus. Seejuures on ka Eurooa Liidu Kohus rõhutanud, et maksuvabastusi tuleb tõlgendada kitsendavalt, piiranguid aga laiendavalt(C-305/01). Samuti on Euroopa Liidu Kohus asunud seisukohale, et käibemaksu puhul on grammatiline tõlgendamine tagaplaanil(C-280/04) ning oluline on just eesmärgipärane tõlgendamine (C-455/05). Maksuotsuses viidatud Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ pole asjakohane, sest see käsitleb töötajate õiguste kaitset äriühingute ja ettevõtete osade üleminekul. MKS § 83 lg 4 kohaldamine maksuotsuse õigusliku alusena pole võimalik, sest osundatud sätte järgi näilikku tehingut ei võeta maksustamisel arvesse; kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid. Seega on kinnistu müügitehingu ettevõtte üleminekuks ümberkvalifitseerimise eeltingimuseks kaebaja poolt tehingu tegemine eesmärgiga varjata tehingu tegelikku sisu ehk siis ettevõtte üleminekut. Kaebaja ei varjanud kinnistu müügitehinguga ettevõtte üleminekut ning see pole ka vaidlusaluse tehingu majanduslikuks sisuks. Järelikult on kogu maksumenetlus läbi viidud ebaõigest eeldusest lähtuvalt, mistõttu maksuotsus tuleb tühistada. KMS § 4 lg 2 p 1 "Käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses" pole piisavalt õigusselge ei seaduse rakendaja(maksuhalduri) ega ka maksukohustuslaste jaoks, kuna sellest ei nähtu ettevõtte ülemineku kriteeriumid, mistõttu on osundatud säte vastuolus põhiseaduse(PS) §-dest 3, 13 lg 2 ja 32 lg 1 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud maksuotsuses toodud seisukohtade juurde. Vastustaja pole rikkunud uurimiskohustust. Maksuhalduri valduses oli piisav tõendite kogum järeldamaks, et kaebaja on võtnud üle makseraskustes OÜ-lt "Lindram Invest" vara, vältimaks selle sattumist võlausaldajate nõuete katteks. Samas sai kaebaja ettevõtte ülemineku tehingu muul viisil vormistamisest ja sisendkäibemaksu deklareerimisest võimaluse oma tarbeks riigieelarvest raha saada. OÜ "Lindram Invest" käitumine oma eesmärgi saavutamiseks oli ette planeeritud ja järjekindel ning sai realiseeruda ainult kaebaja teadmisel. Kontrollitoimikus on maksuhalduri väiteid kinnitavad tõendid olemas ja kaebajal oli võimalus nendega menetluse jooksul tutvuda. Harju Maakohtu 22.12.2011.a. jõustumata otsus ei saa olla aluseks maksuhalduri seisukohtade põhjendamisel. Kaebaja väidete eelduseks on enamjaolt asjaolu, et kriminaalmenetluses on tehtud süüdistatavatele õigeksmõistev kohtuotsus. Ettevõtte üleminekut iseloomustavad näitajad võivad erineda sõltuvalt konkreetse ettevõtte spetsiifikast. Euroopa Nõukogu 12.03.2001.a. direktiivile 2001/23/EÜ osundatakse nii Eesti kui ka Euroopa kohtupraktikas ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel. Eesti kohtupraktikas on ettevõtte ülemineku sätete eesmärgi ja sisu selgitamisel olnud kõnealuse direktiivi sätted aluseks mitte ainult töövaidlustes. Ettevõtte ülemineku tuvastamisel on maksuhaldur direktiivile oma otsuste tegemisel korduvalt tuginenud ning hiljem maksuotsuste vaidlustamise menetluse lahendites on seda teinud ka kohtud(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2011.a. otsus nr 3-2-1-131-11, Riigikohtu halduskolleegiumi 1.06.2011.a. otsus nr 3-3-1-20-11 jne). Lahendis nr 3-2-1-131-11 p 10 osundatakse ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa õigusele. Direktiivi 2001/23/EÜ mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena(art 1 lg 1). Euroopa kohus on selgitanud, et art 1 lg 1 punkte a ja b tuleb tõlgendada nii, et need on kohaldatavad ka olukorras, kus üleantud ettevõtja või ettevõtte osa ei säilita oma organisatsioonilist iseseisvust, tingimusel, et erinevate üleantud tootmiselementide vahel on säilinud funktsionaalne side, mis võimaldab omandajal neid elemente kasutada samasuguseks või analoogiliseks majandustegevuseks(vt Euroopa kohtu 12.02.2009.a. otsus C-466/07 Dietmar Klarenberg versus Ferrotron Technologies GmbH, p 53).
§-st 180 lg 1; 2 ja Euroopa Liidu direktiivi 2001/23/EÜ art-st 1 lg 1 punkt a tuleneb üheselt, et kui ettevõtte, s.t. majandusüksuse üleminek ei toimunud seaduse järgi, siis pidi see olema toimunud lepingu alusel. Ettevõtte üleminek võib toimuda erinevatel 7 õiguslikel alustel, enamasti müügilepingu, rendilepingu, teenuse üleandmise või muu lepingu alusel. Praegusel juhul toimus ettevõtte üleminek ostu-müügi lepingu vormistamisega. Kaebaja ja OÜ "Lindram Invest" osanike ja juhatuse liikmete seosed on toodud ära maksuotsuse lk-l 4. OÜ "Lindram Invest" ainuke vara oli Tammneeme kinnistu, mis moodustas iseseisva majandusüksuse, seega sisuliselt toimus kinnistu üleminekuga kogu ettevõtte(majandusüksuse) üleminek kaebajale. Üldjuhul on ettevõtte ülemineku varjamise põhjuseks soov anda üle majandustegevuseks vara ja jätta kohustused ettevõtte üleandjale ning lõpetada ettevõtte senine tegevus praktiliselt täielikult. Samas jätab ettevõtte üleandja tehingust tuleneva käibemaksu riigieelarvesse tasumata. Käsitletavas asjas on nii ka toimitud, võlgadega varatu äriühing lõpetab tegevuse, ettevõtte üleandja endine juhatuse liige on ettevõtte ülevõtja juhatuse liikmena säilitanud kontrolli vara (Tammneeme kinnistu) üle, saades samaaegselt lahti muudest mittevajalikest kinnistu majandamisest tekkinud kohustustest. Reeglina omavahel mitte seotud ning heausksed müüjad ja ostjad nii ei käitu. Ka ei saa kaebaja juhatuse liige Olev Mihkelson väita, et ta polnud teadlik OÜ "Lindram Invest" maksuraskustest. Seisuga 20.03.2012.a. on OÜ Lindram Invest maksuvõlg kokku 244 927,54 eurot ja äriregister on OÜ-le 17.02.2012.a. teinud hoiatusmääruse registrist kustutamiseks aruandluse esitamata jätmise põhjusel. 20.10.2009.a. maksuhaldurile antud seletustes O.Mihkelson ise kinnitas ettevõtte sisulist üleandmist: “Mul ei olnud vaja 2 firmat, mis tegeles kinnisvaraga. Sisuliselt Lindram Invest OÜ tegevuse viisin üle OÜ-sse Aurincop, kuna mul ei ole vaja kahte firmat, kes tegelevad kinnisvaraga. Lindram Invest OÜ ainult Tammneeme kinnistuga tegeleski“. Maksuhaldur ei saa alati lähtuda pelgalt tehingute vormist, vastasel juhul oleks maksukohustuslastel võimalik oma maksukohustus ise määrata, kuid maksukohustus tekib siiski seaduse alusel. Maksumenetluses on tehingute vormi ja sisu erinemisel määravaks tehingute tegelik majanduslik sisu. Kõnealune tehing oli vormistatud kinnistu ostu-müügina, ent tehingu tegelikuks majanduslikuks sisuks oli mitte kinnistu ost-müük, vaid ettevõtte ainukese tegutseva majandusüksuse (Tammneeme kinnistu) üleandmine. Seetõttu tuli maksuhalduril tehingut maksustamisel ka vastavalt käsitleda. Sisendkäibemaksu deklareerimise ja mahaarvamise õigus on otseselt seotud käibe tekkimisega. Kui müüjal on käibemaksu tasumise kohustus, tekib ostjal ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kuna ettevõtte üleminekul
-i tähenduses käivet ei teki(KMS § 4 lg 2 p 1 ja 4), siis ei teki kaebajal ka sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Seega olenemata sellest, kas maksuhaldur viitab MKS §-le 83 lg 4 või mitte, tehingust käivet ei teki. Ka Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel, mis sätestab, et käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest, ei pea maksuhaldur tuginema MKS §-dele 83 lg 4 või 84(3-3-1-20-11, p 15). Samas ei olnud neile normidel tuginemine maksuotsuse tühistamise aluseks selles asjas ega saa tühistamise aluseks olla ka käsitletavas asjas. Riigikohtu otsusest järeldub, et ettevõtte või selle osa üleandmiseks ei tule vormistada mingit spetsiifilist üleandmise lepingut, asjade ja õiguste üleandmine toimub vastavate asjade või õiguste üleandmise sätete järgi (
Oluline on, et kaebaja on ettevõtte üle võtnud. Ettevõtte üleandja puhul peab mingi terviklik tegevusala lõppema ja ettevõtte omandaja puhul algama või kattuma osaliselt või tervikuna ettevõtte omandaja senise tegevusalaga. Praegusel juhul on toimunud Tammneeme kinnistuga seotud ettevõtte üleminek
Kuna vaidlusaluse maksukohustuse tekkimise aluseks on ettevõtte üleminek, mitte KMS § 16 lg 2 p 3, siis on kaebaja sellele sättele tuginev arutlus ainetu. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlustatud korraldus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. 8 Vastustaja on õigesti tuvastanud, et OÜ-le"Lindram Invest" kuuluv ettevõte - Tammneeme kinnistu - läks 21.08.2009.a. müügilepinguga OÜ-lt "Lindram Invest" üle kaebajale. Kohus nõustub kaevatud maksuotsuses ettevõtte ülemineku tõendamiseks ja kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetega mittenõustumise kohta toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. TsÜS § 661 kohaselt on ettevõte (Tammneeme kinnistu) majandusüksus, mille kaudu isik (OÜ "Lindram Invest") tegutseb. Vastavalt
§-le 180 lg 2 kuuluvad ettevõttesse selle majandamisega seotud ja majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-20-11 sedastanud, et ettevõtte üleminekut reguleerivad
§-d 180-184. Kolleegium märkis, et ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks võivad olla: 1)ettevõtte tüüp; 2)kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3)immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4)kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5)üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6)majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7)nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8)ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9)üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Otsuses nr 3-3-1-6-12 punktis 12 rõhutas Riigikohtu halduskolleegium: "Oluline on, ja seda rõhutab ka Euroopa Kohtu praktika, et ettevõtte ülemineku kriteeriumid (vt p 10) on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus." Käsitletavas asjas on sisendkäibemaksu mahaarvamist piiratud kaebajal, kes Tammneeme kinnistut omandades omandas OÜ "Lindram Invest" ettevõtte. Kaebaja arutlused seonduvalt KMS §-ga 16 lg 2 p 3 on asjakohatud, kuivõrd osundatud säte praeguses vaidluses kohaldamisele ei kuulu. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-20-11 viidanud küll osundatud sättele, kuid üksnes illustreeriva näitena seoses KMS § 4 lg 2 p 1 (käivet ei teki ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses) mõtte selgitamisega, märkides, et § 4 lg 2 p 1 on analoogne §-s 16 lg 2 p sätestatud olukorraga, kus käibemaksuga ei maksustata kinnisasja kui kauba käivet. Kolleegium jäi oma varasemates lahendites nr 3-3-1-8-06, 3-3-1-22-06 ja 3-3-1-3706 väljendatud seisukohale, et niisuguses olukorras tuleks ostja käibemaksu tagastamise taotlus jätta rahuldamata. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Vastupidine seisukoht viiks maksustatava ja maksuvaba käibe erinevuste eiramisele. Täielikult tuleb välistada maksuvaba käibe puhul käibemaksu tagastamine siis, kui müüja pole käibemaksusummat riigile üle kandnud. Halduskolleegium rõhutas, et kui tuvastatakse ettevõtte või selle osa üleandmine
-i tähenduses ning müüja on arvel näidanud käibemaksu, mida seaduse kohaselt poleks tohtinud lisada, ja jätab käibemaksu riigile tasumata, siis pole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kuna OÜ "Lindram Invest" pole Tammneeme kinnistu müügitehingult tulumaksu maksnud, puudub seega ka kaebajal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Asjaolu, et maksuotsuses on õigusliku alusena lisaks KMS §-le 4 lg 2 p 1 ja 4 viidatud ka MKS §-le 83 lg 4, ei saa olla maksuotsuse tühistamise aluseks. Riigikohtu halduskolleegium on otsuse nr 3-3-1-20-11 punktis 15 asunud seisukohale, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ei pea maksuhaldur tuginema MKS §-dele 83 lg 4 või 84, kuid samas ei tingi nendele normidele tuginemine iseenesest maksuotsuse tühistamist. 7.04.-3.08.2009.a. oli nii OÜ-l "Lindram Invest" kui ka kaebajal ühine juhatuse liige O.Mihkelson - ja ühine tegevuskoht Tallinnas Peterburi tee 38, seega kattusid nii ettevõtte üleandja kui ka omandaja tegevuskoht ja juhtorganid. Ostu-müügi tehingule eelnenud OÜ "Lindram Invest" vastu suunatud võlanõuete omandamine kaebaja poolt 31.03.2009.a. ja 10.08.2009.a., OÜ "Lindram Invest" ja AS Swedbank vahel 9.04.2009.a. sõlmitud uus laenuleping, mille tagatisteks jäid hüpoteek Tammneeme kinnistule, Allar Mihkelsoni käendus ja kaebaja garantii ning A.Selteri vormistamine OÜ "Lindram Invest" ainuosanikuks 3.08.2011.a. ja juhatuse ainuliikmeks 4.08.2009.a. olid vajalikud, et valmistada ette OÜ-le "Lindram Invest" kuuluva kinnisvaraarenduse müüki kaebajale, millega varjati ettevõtte üleminekut(tl I-227-229, 235-237; II-13, 30, 38-41, 43-49). Niisuguse järelduse õigsust kinnitab ka sündmuste edasine kulg. Kuivõrd kaebaja omandas võla9 nõuded OÜ "Lindram Invest" vastu juba enne Tammneeme kinnistu müümist, oli müügilepingu sõlmimise ajal juba teada, et reaalset tasumist OÜ-le "Lindram Invest" ei toimu, vaid nõuded tasaarvestatakse. Kummatigi nõuete tasaarvestamist müügilepingus ei kajastatud, vaid 18.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.