Obsah (4)

§ 180§ 114§ 182§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 29.oktoober 2012 Tallinn Haldusasja number 3-12-539 Haldusasi V.F.i kaebus Tallinna Vangla po

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

I ASJAOLUD JA EELNEV MENETLUS 1 1.Tallinna Vangla määras 06.02.2012 käskkirjaga kinnipeetav V.F.ile distsiplinaarkaristuse keelatud ajal ja kohas suitsetamise eest. Distsiplinaarkaristuse sisuks oli paigutamine viieks päevaks kartserisse. Käskkirjaga piirati ka kartserikaristuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamist ning osaliselt § 48 ( lubatud soetatada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. 2.V. F. esitas 28.02.2012 Tallinna Vanglale kaebusena peakirjastatud pöördumise, kus leidis, et talle ei ole õigusvastaselt võimaldatud 01.02.2012-29.02.2012 vangla kauplusest esmatarbekaupade ostmist. Kuna rikkumist ei ole enam võimalik kõrvaldada, vaatamata pöördumistele vanglaametniku poole, siis tuleb temale tekitatud mittevaraline kahju 2500 eurot hüvitada. Tallinna Vangla käsitles V.F.i pöördumist selgitustaotlusena ja vastas talle 07.03.2012 kirjaga. 3.V.F. esitas 12.03.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis Tallinna Vanglalt 2500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. 4.Tallinna Halduskohus palus 18.04.2012 kohtunõudega Tallinna Vanglal teatada, kas kinnipeetav V.F. on esitanud vanglale 21.02.2012 mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 2500 eurot. Tallinna Vangla teatas vastuses kohtunõudele, et Valdimir Fartõgin 21.02.2012 mittevaralise kahju hüvitamiseks taotlust summas 2500 eurot esitanud ei ole. 5.Tallinna Halduskohus tagastas 25.04.2012 määrusega V.F.i kaebuse selle esitajale, kuivõrd kaebajal oli läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. 6.07.05.2012 esitas V.F. Tallinna Halduskohtu 25.04.2012 määrusele määruskaebuse. Ühes määruskaebusega esitas V.F. määruskaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse. Tallinna Halduskohus jättis 11.05.2012 määrusega riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse käiguta selles esinenud puuduste tõttu ja määras puuduse kõrvaldamiseks tähtaja. 25.05.2012 määrusega võttis halduskohus määruskaebuse menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas määruskaebuse lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 7.Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2012 määrusega rahuldati määruskaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 25.04.2012 määrus ja saadeti kohtuasi halduskohtule edasiseks menetlemiseks.Ringkonnakohus asus seisukohale, et V.F.i 28.02.2012 esitatud pöördumises vangla poole ei ole küll otsesõnu taotletud vanglalt kahju hüvitamist summas 2500 eurot, ent pöördumise sõnastusest saab järeldada, et kaebaja pidas sisseostude tegemise piirangut õigusvastaseks ja leidis, et sellega on talle tekitatud mittevaralist kahju summas 2500 eurot. Seetõttu tuleb seda mõista kahju hüvitamise taotlusena. Ringkonnakohus selgitas, et kuna vangla ei ole taotlust rahuldanud ja antud vastusest järelduvalt on 07.03.2012 vastusega taotluse lahendamine lõppenud, on VangS § 1.1 lg 8 nõue täidetud. 8.Tallinna Halduskohtu 17.07.2012 määrusega jäeti kaebus selles esinenud puuduse tõttu käiguta ja anti tähtaeg puuduse kõrvaldamiseks. Kaebuse esitaja kõrvaldas kaebuse menetlemist takistanud puuduse 01.08.2012, tasudes riigilõivu . 9.21.08.2012 määrusega võttis halduskohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ja nõudis vastustajalt kirjaliku seletuse esitamist kaebuse kohta. 21.08.2012 määrusega määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses, andis tähtaja täiendavate 2 menetlusdokumentide esitamiseks ja tegi teatavaks kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. II KAEBUSE MOTIIVID

1. Kaebuse esitaja leiab, et teda on ühe rikkumise eest karistatud topelt, sest distsiplinaarkaristuse tulemusena paigutati ta viieks päevaks kartserisse ning lisaks jäeti ta ilma ühest täiendavast poekorrast. Kaebuse esitaja on kohtule täiendavalt esitatud kaebuse täpsustustes leidnud, et perioodil 01.02.2012-29.02.2012 rikkus Tallinna Vangla vangla kodukorra kohast korda vangla kauplusest sisseostude tegemise võimaldamiseks. Seetõttu ei saanud kaebaja soetada vajalikke esmatarbekaupu hügieeninõuete täitmiseks ja toiduaineid ja jooke tervislikust eluviisist kinnipidamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et vanglal ei ole õigust jätta kinnipeetavat ilma kodukorraga ettenähtud ühest poekorrast kuus. Lisaks märgib kaebuse esitaja, et kuigi hügieeninõuete täitmiseks on vangla juhul, kui kinnipeetaval ei ole selleks võimalust, kohustatud võimaldama sanitaar- ja hügieenitarvete paki ning kinnipeetavale võimaldatakse kolm söögikorda päevas, lähtub kaebuse esitaja vangla kodukorraga kehtestatud kauplusest sisseostude tegemise kohta kehtestatud normist, mida vangla ei ole ajavahemikul 01.02.2012-29.02.2012 järginud. 11.Kaebuse esitaja taotleb Tallinna Vanglalt 2500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Mittevaraline kahju seisnes kaebuse väitel au ja väärikuse alandamises ning kinnipidamisega seotud kannatustes. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja taotleb kaebuse rahuldamata jätmist.
3. Vangla sisekorraeeskirja (VSKE) kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus, kuid Tallinna Vangla direktori asetäitja 03.05.2011 kinnitatud graafiku “Tallinna vangla kinni peetavate isikute kaupluseteenuse osutamise graafik” kohaselt saavad kolmanda üksuse esimese korruse kinnipeetavad kasutada kaupluseteenust kaks korda kuus. Teist sissseostude tegemist võimaldamist võib pidada vanglapoolseks soodustuseks. Tallinna Vangla direktori 01.09.2011 korralduse kohaselt kinnipeetavad, keda karistatakse peale 01.09.2011 distsiplinaarkorras selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest, saavad sisseoste teha üks kord kuus. Kõiki kinnipeetavaid oli sellest korraldusest teavitatud.
4. Kinnipeetavale kohaldatavad distsiplinaarkaristused on loetletud VangS § 63 lg
5. Sisseostude piiramise näol ei ole tegemist distsiplinaarkaristusega, seega on alusetu väide kaebaja karistamisest ühe rikkumise eest kahe karistusega. 15.Käesoleval juhul on kaebuse esitajale võimaldatud teha sisseoste 26.01.2012 ja 08.03.2012 ning vastustaja möönab, et vangla ei ole võimaldanud kaebuse esitajale teha sisseoste vähemalt kord kuus. Eeltoodud rikkumisele vaatamata leiab vastustaja, et kaebuse esitajal ei ole kahju tekkinud, sest temale on tagatud vangla poolt kolm korda päevas toitlustamine, ka väljastab vangla kinnipeetavatele, kes sisseoste teha ei saa, vajadusel hügieenipaki. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: avaliku võimu kandja õigusvastane tegevus avalik-õiguslikus suhtes ja kannatanul tekkinud mittevaraline kahju, mille tekkimine või kandmine on tõendatud, seejuures selle kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses eelmärgitud õigusvastase tegevusega 3 ning kahju tekkimist ei ole võimalik vältida või kõrvaldada. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, milles seisneb talle tekitatud kahju ega esitanud ühtegi objektiivset tõendit, et talle üldse oleks kahju tekkinud.
6. Seega ei ole kaebuse esitajat karistatud ühe rikkumise eest kahe karistusega ning selles osas on kahju hüvitamise nõude puhul täitmata kaks kahju hüvitamise eelduseks olevat tingimust – vangla õigusvastane tegevus ja kahju tekkimine. Mis puutub vangla poolt sisseostude tegemise mittevõimaldamisse vähemalt korra kuus , siis on selle kahju hüvitamise nõude puhul täitmata kahju hüvitamise eelduseks oleb tingimus –kahju tekkimine. III KOHTU SEISUKOHT 17.Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud nende seisukohtade kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse nõue Tallinna Vangla põhjustatud mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks summas 2500 eurot rahuldamisele ei kuulu. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt. 18.Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada riigivastutuse seaduse §-des 4, 5 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.Nimetatud alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Mittevaralise kahju nõude alusnormiks on RvastS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RvastS § 9 lg 1 järgi peab seega lisaks RvastS § 7 lg 1 toodud tingimustele olema tegemist avaliku võimu kandja süülise õigusvastase tegevusega. Vastavalt RvastS § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ja arvestades süü vormi ja raskust. Seega on esitatud hüvitamiskaebuse puhul vaja kindlaks teha, kas Tallinna Vangla tegevus avalik-õiguslikus suhtes, millega kaebuse esitajale väidetavalt kahju tekitati, oli õigusvastane ja kas selle tegevusega rikuti kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kas kaebsue esitajal on kahju tekkinud ja kas tekitatud kahju ja õigusvastase toinigu vahel esineb põhjuslik seos. Lisaks, kuna tegemist on mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, on vaja tuvastada täiendavalt seatud tingimusena avaliku võimu kandja süü. Kui üks ülalloetletud tingimustest puudub, kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele ei kuulu. 19.Käesolevas haldusasjas ei vaidle menetlusosalised kaebuse esitajale määäratud distsiplinaarkaristuse – kartserisse paigutamise seaduslikkuse üle, vaid vaidlus on selle üle, kas kaebuse esitajale on tekkinud mittevaraline kahju temale kuus vähemalt ühe korra sisseostude tegemise mittevõimaldamisega ja seeläbi ühe rikkumise eest sisuliselt kahe distsiplinaarkaristuse määramisega. Kaebuse väitel seisnes mittevaraline kahju au ja väärikuse alandamises ning kinnipidamisega seotud kannatustes. 20.Haldusasjas esitatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt määrati kaebuse esitajale kolmanda üksuse peaspetsialist-üksuse juhi 06.02.2012 käskkirjaga selleks mitte ettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest karistuseks kartserisse paigutamine 5 ööpäevaks. Käskkirjaga piirati ka kartserikaristuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse (VangS) §-de 22, 31, 32, 34-38, 41, 43 ja 46 kohaldamist ning osaliselt § 48 ( lubatud soetatada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist. VangS § 48 lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel 4 oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud “Vangla sisekorraeeskirja” (VSKE) § 74 lg 4 kohaselt võimaldatakse sisseoste teha vähemalt üks kord kuus. VangS § 65.1 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Asjas puudub vaidlus selles, et Tallinna Vangla direktori asetäitja 03.05.2011 kinnitatud graafiku kohaselt saavad kolmanda üksuse esimese korruse kinnipeetavad kasutada kaupluseteenust kaks korda kuus, paaris nädalas kolmapäeviti.Tallinna Vangla direktori 01.09.2011 korralduse kohaselt kinnipeetavad, keda karistatakse peale 01.09.2011 distsiplinaarkorras selleks mitteettenähtud ajal ja kohas suitsetamise eest, saavad sisseoste teha üks kord kuus. Vaidlus puudub ka selles, et nimetatud korraldus tehti kinnipeetavatele, sealhugas kaebuse esitajale teatavaks. 21.Kaebuse väitel tekkis kaebuse esitajal kahju seoses sellega, et kuigi ta kaotas tulenevalt rikkumise iseloomust õiguse soodustusena ettenähtud lisa poekorrale,millist asjaolu kohtu hinnangul kaebaja ei vaidlusta, siis ei olnud tal lisaks võimalik ajavahemikul 01.02.201229.02.2012 teha vangla kaupluses sisseoste vastuolus kodukorras ettenähtuga, mille kohaselt on õigus kasutada kaupluseteenust kord kuus. Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja vanglasisese isikuarve kohaselt kasutas ta enne perioodi 01.02.2012-29.02.2012 õigust sisseostude tegemiseks 26.02.2012 ja järgmisel korral 08.03.
7. Seega on Tallinna Vangla käesoleval juhul rikkunud VSKE § 74 lg 4, sest ei ole võimaldanud kaebuse esitajal kuus vähemalt üks kord teha sisseoste. Vangistusseaduse § 63 lg 1 sätestab: Käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4)kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks.Seega ei olnud tegemist kaebuse esitajale ühe rikkumise eest kahe distsiplinaarkaristuse määramisega. 22.Kaebaja väitel seisnes mittevaraline kahju au ja väärikuse alandamises ning kinnipidamisega seotud kannatustes. RvastS § 9 lg 1 ei määratle, milles seisneb varalise kahju iseloom, vaid osundatud säte reguleerib, milliste subjektiivsete õiguste rikkumisega peab olema mittevaraline kahju tekitatud, et isik saaks nõuda selle mittevaralise kahju hüvitamist rahas. RvastS § 9 alusel kuulub hüvitamisele hingeline kannatus, kui see on põhjustatud § 9 lg 1 nimetatud viisil, sealhulgas väärikuse alandamisega. viisil, mis on nimetatud §-9 lg 1.Käesoleval juhul on vastustaja küll õigusvastaselt jätnud kaebaja ilma vangla sisekorraeeskirjast tulenevast õigusest sisseostude tegemisele üks kord kuus, kuid eeltoodu iseenesest kahjunõude rahuldamise aluseks olla ei saa.Tuleb nõustuda vastustajaga selles, et kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, milles seisneb temale tekitatud kahju ja ei ole ka esitanud ühtegi sellekohast tõendit. Asjaolu, et kaebuse esitajale ei võimaldatud poekorda üks kord kuus, vaid see leidis aset , kui osundatud tähtaeg oli 10 päevaga ületatud, ei anna iseenesest alust eelduseks kaebajal mittevaralise kahju tekkest.Kaebuse esitaja väidab,et ta ei saanud ”soetada vajalikke esmatarbekaupu hügieeninõuete täitmiseks ja toiduaineid ja jooke tervislikust eluviisist kinnipidamiseks”, ent eeltoodust ei saa automaatselt teha järeldust , et kaebuse esitajal puudus kõnealusel perioodil võimalus end pesta või et ta pidi seetõttu kannatama nälga. Kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine kolm korda päevas ning vastustaja väidet, et menüü koostamisel järgitakse sotsiaalministri 31.12.2002 määruses nr 150 ”Toidunormid kinnipidamisasutuses”sätestatut, ei ole seatud kahtluse alla ega kummutatud, mistõttu on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebajale on seeläbi tagatud elutegevuseks vajalik toidutarve ja toiduenergiavajadus. Samuti väljastatakse vajadusel hügieenitarvete pakk 5 kinnipeetavale, kes sisseoste ise teha ei saa ning kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks sellekohase avalduse esitanud ning sellele vaatamata talle hügieenitarbeid ei väljastatud.
8. Kaebuse esitajale veebruarikuus sisseostude tegemise mittevõimaldamine ettenähtud sagedusega võis kaebajale põhjustada nördimust ja pettumust, kuid selleks, et kaebaja kogetud hingelised üleelamised kvalifitseeruks väärikuse alandamisena, peavad kohtupraktika kohaselt isiku ebamugavustunne või kannatused olema saavutanud teatud minimaalse tõsidusastme.Riigikohtu halduskolleegium on kohtuasjas nr 3-3-1-41-10 selgitanud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning on teinud ka viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, milles on märgitud, millist käitumist on võimalik pidada väärikuse alandamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon (vt näiteks Messina vs. Itaalia (nr 2), nr 25498/94; erivajaduste ignoreerimine (Price vs. Ühendkuningriik, nr 33394/96); arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); põhjendamatu jõu kasutamine (Ilhan vs. Türgi, nr 22277/93); sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta (Nevmerzhitsky vs. Ukraina, nr 54825/00); ülerahvastatus kambris (Korobov ja teised vs. Venemaa, nr 67086/01); alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98); paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta (I.I vs. Bulgaria, 44082/98) jm. Samuti on leitud, et väärikust alandavaks võivad osutuda halvad sanitaartingimused kogumis (Valasinas vs. Leedu, nr 44558/98). Eeltoodust tulenevalt on väärikuse alandamiseks peetud märksa tõsisemaid kannatusi ja on neid sealjuures arvestatud kogumis, võttes arvesse nende tingimuste kumulatiivset mõju ja nende kohaldamise ajavahemikku.Käesoleval juhul leiab kohus, et kaebuse esitaja ilmajätmine ühest sisseostude tegemisest ühes korra kuus asemel 10-päevase hilinemisega ei anna põhjust järelduseks, et see tõi kaasa väärikuse alandamisena käsitletavaid kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad olema täidetud kõik RvastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 loetletud eeldused, mida kohus on eespool nimetanud.Neist kasvõi ühe tingimuse täitmata jätmisel kahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu. Kuna kaebuse esitajal ei ole tekkinud mittevaralist kahju, mille hüvitamist rahas saaks ta nõuda, kaebus rahuldamisele ei kuulu. 24.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Otsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks, ent kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Lea Kuuse kohtunik 6