Obsah (5)

§ 180§ 182§ 158§ 108§ 109

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 31.10.2012, Tallinn Haldusasja number 3-12-956 Haldusasi V.M.i kaebus Tallinna Vangla

§ 180, § 181 lg 1).

Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (

§ 182lg 1 p 9).

Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 punktiga 2 muudeti Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punkti 14.2.5 ja sõnastati see järgnevalt: „Kinni peetav isik tohib jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult viis sigaretti ilma pakita.“
2. Tallinna Vangla kinnipeetav V.M. esitas 06.03.2012 Justiitsministeeriumile vaide, milles ta vaidlustas Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 ja taotles selle kehtetuks tunnistamist punkti 2 osas. Tallinna Vangla edastas vaide koos omapoolsete seisukohtadega 22.03.2012 Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 20.04.2012 otsusega nr 117/3156 vaide rahuldamata.
3. 08.05.2012 saabus Tallinna Halduskohtule V.M.i kaebus Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 osaliseks (punkti 2 osas) tühistamiseks. Tallinna Halduskohtu 13.06.2012 määrusega võeti V.M.i kaebus menetlusse, vabastati kaebaja riigilõivu tasumisest ning tunnistati vastustajaks Tallinna Vangla. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. V.M. palub tühistada Tallinna Vangla 15.02.2012 käskkiri nr 38 punkti 2 osas. Tallinna Vangla direktor, muutes vangla kodukorda selliselt, et kinnipeetav võib endaga jalutuskäigule kaasa võtta ilma pakita vaid 5 sigaretti, rikub inimõigusi. Põhiseaduses ega üheski muus seaduses ei ole sätestatud piiranguid täisealiste inimeste suitsetamisele. Kaebaja leiab, et ostes sigarette oma raha eest, on tal jalutuskäigule minnes õigus ise otsustada, kui palju ta suitsetab ja kui palju enda ostetud sigarette kaasa võtab. Kõik inimesed on erinevad ja igaüks suitsetab isemoodi. Mitte kellelgi ei ole õigust kaebaja eest otsustada, kui palju ta tohib suitsetada ega kaebaja suitsetamist piirata. Seda isegi juhul, kui meditsiinilised näitajad osundavad, et selline kogus on täiesti piisav. Vangla direktori põhjendus vaidlustatud käskkirjale on absurdne. Vanglaametnike töö ongi otsida pärast jalutuskäiku kinnipeetavad läbi ja karistada neid sigarettide avastamisel või suitsetamise eest selleks mitte ettenähtud kohtades, teistele isikutele sigarettide edasiandmise eest jne. Kaebaja suudab oma tervise eest ise hoolitseda. Kaebaja on maksnud ka tühja sigaretipaki (karbi) eest.
5. Tallinna Vangla palub jätta kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 5.
6. Vastustaja nõustub Justiitsministeeriumi vaideotsuses märgituga, et: „Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 19 tuleneb õigus vabale eneseteostusele, sama seaduse § 28 sätestab õiguse tervise kaitsele. Üldteada on asjaolu, et suitsetamine kahjustab raskelt inimese tervist ning ilma terviseta ei ole võimalik enamiku põhiõiguste kasutamine. Õigus tervise kaitsele omab põhiõiguste süsteemis tähendust nii iseseisva põhiõigusena kui ka väärtusena, mida kasutatakse teiste põhiõiguste piiramisel. Põhiseaduse kohaselt peab olema igaühele tagatud õigus tervise kaitsele ning riigil on muuhulgas tervisekaitse tegutsemise vallas kohustus astuda tervise kaitsel ka preventiivseid samme. Selleks, et tagada nii vanglas viibivate kinni 2 peetavate isikute kui ka vanglateenistuse ametnike tervise ja tervisliku elukeskkonna kaitse, on vajalik suitsetamise piiramine. Tulenevalt eeltoodust esineb konkurents kahe õiguse vahel, milleks on õigus tervisele ja õigus suitsetamisele. Sellises õiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult vajadus ühe õiguse piiramiseks ning kaaludes õigusi võib õiguse tervisele ja tervislikule keskkonnale asetada kõrgemale õigusest suitsetada.“ Seega kannab piirang endas vanglas viibivate isikute tervise ja tervisliku keskkonna kaitse eesmärki, mistõttu ei ole sigarettide koguse piiramine kaebaja õigusi ülemäära piirav. 5.
7. Vaidlustatud haldusakti kaalutlustest nähtub, et kui vangid võtavad jalutuskäigule kaasa sigarette koguses, mis ületab nende isikliku tarbimise vajaduse, on vanglateenistusel raske kontrollida, et kinni peetavad isikud üksteisele sigarette üle ei annaks. Igasuguste asjade vahetamine ja üleandmine tekitab vanglas lisaks järelevalve raskustele ebaseaduslikke võlasuhteid. Sellise olukorra tekkimine on aga lubamatu, kuna toetab vangide hulgas subkultuuriliste ilmingute levimist, mis vastanduvad riiklikule poliitikale ja kehtivale seadusandlusele. Kuna kinni peetavad isikud viibivad suletud jalutusboksis, kus nende juures ei viibi pidevalt vanglateenistuse ametnik, siis on kinni peetavatel isikutel suures koguses sigarettide olemasolu korral võimalik neid ka teistele isikutele üle anda. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Milliseid meetodeid ja vahendeid sätestatud eesmärgi saavutamiseks kasutatakse, on vangla otsustada. Piirang, mille kohaselt suitsetamiskohta võib kaasa võtta maksimaalselt äratarvitatava koguse sigarette, on järelevalve ja üldise julgeoleku tagamiseks äärmiselt oluline ning võimaldab saavutada eesmärki – tagada tervislikum keskkond vanglas ning tõhustada järelevalvet. Vangla üldise julgeoleku ning isikute tervise kaitse tagamise eesmärgil on piirangu seadmine toimunud õiguspäraselt. 5.
8. Vaidlustatud haldusakti kohaselt kannab Tallinna Vangla kodukorra muutmine endas kaht eesmärki: vangide ja vanglateenistujate tervise kaitse ning järelevalve tõhustamine. Veel nähtub nimetatud haldusaktist, et selleks, et kaitsta vanglas viibivate isikute tervist, tõhustada kinni peetavate isikute üle teostatavat järelevalvet ja piirata sigarettide sattumist ruumidesse, kus ei ole lubatud suitsetada ning ennetada ebaseaduslike võlasuhete tekkimist, on vajalik piirata kinni peetavate isikute jalutuskäigule võetavate sigarettide arvu. Vangla hinnangul on viie sigareti piir just see kogus, et ühetunnise jalutuskäigu ajal oleks tagatud suitsetajatele suitsetamiseks piisav võimalus ning samuti ei jääks vangidel sigarette alles sellises koguses, mida oleks võimalik peita või teistele kinni peetavatele isikutele üle anda. Justiitsministeerium on vaideotsuses leidnud, et piirangu seadmisel on vangla tuginenud õiguspärastele kaalutlustele. Tallinna Vangla nõustub nimetatud seisukohaga ja leiab, et kaebaja seisukoht, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlemata ja selles toodud põhjendused on absurdsed, on tema subjektiivne seisukoht, mis ei vasta tegelikkusele. Tõepoolest on vanglaametnike töö ka kinni peetavate isikute läbiotsimine. Kui aga kinni peetaval isikul on lubatud võtta kaasa jalutusboksi sigarette sellises koguses, mille ta jõuab jalutuskäigu ajal ära tarvitada, väheneb võimalus peita äratarvitamata jäänud sigarette selliselt, et sigarettide leidmine vanglaametnike poolt on raskendatud. 3 KOHTU PÕHJENDUSED
9. Kaebaja peamiseks väiteks on see, et tema õiguste rikkumine seisneb jalutuskäigu ajal kaasavõetavate sigarettide arvu piiramises vangla direktori vaidlustatud käskkirjast tulenevalt. Kaebaja märgib, et põhiseadus ega seadused ei sätesta piiranguid täisealise inimese suitsetamisele ning tal on õigus ise otsustada oma tervise kaitsmise vajaduse üle. Kaebaja leiab, et haldusakti andmise põhjendused ei ole kohased.
10. Puudub vaidlus faktilise asjaolu üle, et kaebuse esitaja on Tallinna Vanglas viibiv suitsetav kinnipeetav. Õiguslik vaidlus on Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38 punkt 2 üle (punkt 2 tervikuna), millega muudeti Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukord“ punkti 14.2.5 ja sõnastati see järgnevalt: „Kinni peetav isik tohib jalutuskäigule minnes kaasa võtta ainult viis sigaretti ilma pakita.“
11. Vangla kodukord on üldkorraldus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 2 tähenduses. (vt nt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-54-07) 8.
12. Kaevatava käskkirja andmise õiguslike alustena viidatakse VangS § 105 lg-le 3 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p-le
13. Tallinna Vangla põhimääruse § 3 lg 2 p 7 alusel annab vangla direktor oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. VangS § 105 lg 3 alusel kinnitab Vangla kodukorra vangla direktor kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga. Tegemist on pädevusnormidega. Viidet volitusnormile kaevatavast käskkirjast ei nähtu. VangS § 105 lg 2¹ määratleb, mida kodukorras võib reguleerida ning loetelu ei ole ammendav, st kodukorraga võib reguleerida sättes nimetamata reguleerimist vajavaid asjaolusid. Viidatud normist ei tulene, et kodukorraga võiks piirata suitsetamist julgeoleku kaalutlustel või tervise kaitseks. VangS § 4¹ lg-st 2 tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Viidatud üldvolitust sisaldav norm võimaldab vanglal piirangute kehtestamist vangla julgeoleku kaalutlustel. 8.
14. Vaidluse all olev, kaebajale üldkorralduse alusel kohaldatav piirang võimaldab jalutuskäigu ajal kaasa võtta kuni 5 sigaretti ning keelab sigaretipaki kaasavõtmise. Ülejäänud sigaretid ja pakend jäävad selleks ettenähtud kappi. 8.2.
15. Kaebaja märgib kaebuses, et on maksnud ka pakendi eest, kuid ei selgita, kuidas pakendi jalutuskäigule kaasavõtmise keeld rikub tema subjektiivseid õigusi. On ilmne, et pakendi kaasavõtmise keelamine ei saa rikkuda õigust suitsetada. Ka juhul, kui käsitleda pakendi kasutamise keelamist omandiõiguse piiranguna, ei ole see riive vähest intensiivsust arvestades ilmselgelt käsitletav rikkumisena. Kohus on seisukohal, et julgeoleku kaalutlustel ja haldusaktis toodud põhjendustel pakendi kaasavõtmise keelamine on ka sisuliselt õiguspärane ega saa rikkuda ühtegi kaebaja õigust. 4 Vaatamata volitusnormile (VangS § 4¹ lg 2) viitamata jätmisele, ei pea kohus põhjendatuks selles osas kaevatavat üldkorraldust tühistada. HMS § 58 alusel võib kohus jätta menetlus või vorminõudeid rikkudes antud haldusakti tühistamata, kui rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Kaebus tuleb selles osas jätta rahuldamata. 8.2.
16. Sigarettide osas on kaebus suunatud sellele, et kaitsta õigust suitsetada jalutuskäigu ajal sigarette kaebaja enda soovitud koguses. Seega tuleb analüüsida, millise õigusega on tegemist ning kas vangla direktori käskkirjaga piirangu kohaldamine on materiaalselt ja formaalselt õiguspärane. Vangla sisekorraeeskirjast (üldakt) ei tulene võimalust piirata jalutuskäigule kaasavõetavate sigarettide arvu. Vanglas suitsetamist vangistusseadus ei reguleeri. Tubakaseadus (TubS) näeb ette riigiasutuses suitsetamisel ruumilise piirangu. TubS § 31 lg 2 p-st 1 tulenevalt on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides suitsetamine lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. Tubakaseadus ei reguleeri seega suitsetamise piiramist sigarettide koguste määramise kaudu. 8.
17. Suitsetamist peetakse hõlmatuks Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 19 lg-s 1 sätestatud õigusega vabale eneseteostusele ehk vabadusele teha või tegemata jätta seda, mida isik soovib. Selle põhiõiguse kaitseala määratlemisel ei oma tähtsust, milline kaal on valitud tegevusel eneseteostuse jaoks või milline on moraalne hinnang valitud tegevusalternatiivile. Nimetatud vabaduspõhiõiguse kaitseala riivab iga ebasoodus mõjutamine. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramine on PS § 19 lg 2 kohaselt võimalik seadusega. Tegemist on lihtsa seadusreservatsiooniga, st üldist vabaduspõhiõigust võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt keelatud. (Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 2008, lk 196-200) PS § 3 lg 1 esimene lause sätestab, et riigivõimu saab teostada seaduse alusel. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et põhiõiguste piiramise võimalus ja alus peab tulenema seadusest. Seadusereservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lõike 1 esimeses lauses ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (vt nt Riigikohtu üldkogu 02.06.2008 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-19-07, punkt 25). Riigikohus on hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-28-12 leidnud: „Kolleegium peab siinkohal oluliseks märkida, et juba isikute kasutuses olevate ning varem lubatud esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Varasemast rangema ja ulatuslikuma keelava regulatsiooni loomisel üldkorraldusega tuleb järgida volitusnormi eesmärki, erinevaid õiguspõhimõtteid ja kaalumisreegleid. Vangla direktori käskkirjaga kui üldkorraldusega keelatud esemete loetelu sätestamine või täiendamine saab olla õiguspärane, kui täidetud on haldusakti õiguspärasuse eeldused, muu hulgas täidetud koormava haldusakti andmiseks piisaval määral põhjendamiskohustust. Ühetaolise kohtlemise tagamiseks tuleks eelistada kõnealuse olukorra kujundamist õigustloovate aktide tasandil.“ Viidatud lõigust tuleks rõhutada, et regulatsiooni täiendamisel üldkorraldusega tuleb järgida volitusnormi eesmärki, erinevaid õiguspõhimõtteid ja kaalumisreegleid ning soovitav on regulatsiooni kujundamine õigustloova akti tasandil. 8.
18. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadega ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus teostada, kas otsustus- või valikudiskretsiooni. 5

§ 158

lg 3 kohaselt, kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Kaevatava käskkirjaga kehtestatud piirang (suitsude arvu osas) ei ole seatud ainult julgeoleku tagamiseks. Kaevatavat käskkirja on põhjendatud järelevalve tõhustamise tagamisega (julgeoleku kaalutlus); vangide ja vanglateenistujate tervise kaitsmisega ning suitsetaja enda tervise kaitsmisega. Jalutuskäigule kaasavõetavate sigarettide arvu piiramine ei ole faktiliselt tulenev vangistusest endast (paratamatult kinnipidamisega kaasnev). Kohus peab objektiivselt võimalikuks, et jalutuskäigu kestel on võimalik suitsetada rohkem kui 5 sigaretti. Nagu kohus eelpool viitas, tuleneb vanglale VangS § 4¹ lg-st 2 üldvolitus üksnes vangla julgeoleku tagamise eesmärgil põhiõiguse piiramiseks. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et suitsetamist ei saa piirata kaebaja enda tervise kaitsmiseks, kuna suitsetamisega oma tervise rikkumine on kaebaja enda otsustada (vabadus midagi teha või tegemata jätta). Kaevatava üldkorralduse põhjendustest ega kohtule kohtumenetluses esitatud vastustaja seletusest (kus selline seisukoht üldse puudub) ei saa järeldada, et kaevatav haldusakt oleks antud ainuüksi julgeoleku kaalutlusest lähtuvalt. Kaevatavas haldusaktis on selle andmise eraldiseisva ja olulise eesmärgina välja toodud vangide (sh suitsetaja enda) ja vanglateenistujate tervise kaitse. Kohtul ei ole seetõttu võimalik käsitleda neid argumente vaid kui julgeoleku kaalutlustel antud üldkorralduse rakendamisega kaasnevaid positiivseid mõjusid, mis on haldusakti põhjendustes ära märgitud. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et volitusnormi puudumise tõttu ei ole kaevatav haldusakt õiguspärane (sealjuures põhiseaduspärane). Kohus ei pea võimalikuks hakata haldusorgani eest kaaluma, kas ainuüksi julgeoleku kaalutlustel oleks suitsetamise piiramine põhjendatud, sellise kaalumise peab läbi viima haldusorgan (

§ 158lg 3 viimane lause).

Kohus siiski märgib, et kaebaja väidetav vabaduspõhiõigus ei ole piiramatu. PS § 19 lg 2 sätestab, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Kehtivast õigusest tulenevalt oleks võimalik kaaluda piirangu kehtestamist vaid vangla julgeoleku tagamise eesmärgil (VangS § 4¹ lg 2). Sellega võib kaasneda ka positiivne tagajärg teiste isikute tervisele, kuid see ei saa kehtiva õiguse kohaselt (volitusnormi arvestades) olla regulatsiooni eesmärgiks. Üldkorraldus ei ole seega käsitletud osas (sigarettide arvu piiramine) õiguspärane ja tuleb tühistada. 8.

1. Kohus peab vajalikuks märkida, et seadused ei anna volitusnormi ka justiitsministrile, seega ei saaks seadust muutmata suitsetamise piirangut teiste inimeste tervise kaitseks (PS §-s 28 sätestatud põhiõigus) kehtestada ka justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. 6 Vangla sisekorraeeskiri (justiitsministri määrusega vastuvõetud ehk üldakt) § 82 lg 2 sätestab, et kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida; lg 21 näeb ette, et kinnipeetavale on lubatud suitsetada üksnes tootja poolt kokku pandud sigarette; lg 3 kohaselt kinnipeetaval ei ole õigus enda juures hoida tubakatooteid, tubakatooted võetakse vanglateenistuse ametniku poolt hoiule, vanglateenistus väljastab tubakatooted kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. Ka seaduses volitusnormi ettenägemisel (teiste isikute tervise kaitsmise eesmärgil vabaduspõhiõiguse piiramiseks) võib tekkida küsimus, kas teiste kinnipeetavate ja vanglaametnike tervise kaitsmiseks ei leidu muid meetmeid, nt jalutamise võimaldamine eraldi suitsetajatele ja mittesuitsetajatel; kas vanglaametnikud üldse viibivad jalutusboksis jalutamise ajal ja on seetõttu nö passiivsed suitsetajad. 8.
2. Kohus leiab, et kaebus Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38, millega muudeti Tallinna Vangla kodukorda, osaliseks (punkt 2 osas) tühistamiseks, tuleb rahuldada selliselt, et akt on tühistatud osas, mis määrab sigarettide arvu. Kui haldusorgan leiab, et punkti 2 ei ole otstarbekas sellisel juhul üldse kohaldada, on tal endal võimalik punkt 2 tervikuna kehtetuks tunnistada või muuta sõnastust. Kohus ei tühista vaidlustatud haldusakti punkti 2 osas, milles see sätestab sigarettide kaasavõtmise ilma pakita. Seega tohib kinnipeetav jalutuskäigule kaasa võtta jalutuskäigul enda poolt eeldatavalt äratarvitatava koguse sigarette ilma pakita.
3. Kaebaja oli kohtu poolt vabastatud riigilõivu 15,97 eurot tasumisest.

§ 108

lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 kohaselt kui kaebus rahuldatakse osaliselt, jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja vaidlustas Tallinna Vangla direktori 15.02.2012 käskkirja nr 38, millega muudeti Tallinna Vangla kodukorda, punkt 2 osas. Kohus rahuldab kaebuse selliselt, et tühistab punkti 2 osaliselt. Seega mõistab kohus vastustajalt välja pool riigilõivust (7,99 eurot).

§ 109lg 3 alusel mõistab kohus riigilõivu vastustajalt välja riigi kasuks.

Kristina Maimann kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 10.04.2013 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus. 7
2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 31.10.2012 otsuse haldusasjas nr 3-12-956 resolutsiooni p-d 1 ja 3 ning teha asjas uus otsus, millega jätta V. M. kaebus Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 12.2 tühistamise nõudes rahuldamata. 8