← Eesti

3-12-1124/54

Obsah (9)§ 212§ 213§ 223§ 116§ 215§ 200§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2013, Tallinn Haldusasja n

§ 212lg 1).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab 3-12-1124 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harku ja Murru Vangla kinnipeetav T P esitas 22.02.2012 Harku ja Murru Vanglale taotlused anda välja haldusakt, millega lubatakse tualeti ja pesemisvee kasutamist kogu öö vältel ning keelatakse eluruumide uste sulgemine ööajaks, samuti anda välja haldusakt, millega lubatakse teatud maitseainete sööklas tarbimine. Harku ja Murru Vangla käsitles T. P 22.02.2012 taotlust vaidena.
  2. Harku ja Murru Vangla jättis 21.03.2012 vaideotsusega nr 5-11/11-1 T. P vaide rahuldamata ja taotletud haldusaktid välja andmata. Toidu- ja maitseaineid puudutavas osas märgiti vaideotsuses, et need on Harku ja Murru Vangla direktori 07.11.2011 käskkirja nr 92 „Harku ja Murru Vangla kinni peetavatele isikutele täiendavalt keelatud esemete ja ainete loetelu“ p 1.26 alusel keelatud ning neid on võimalik hankida üksnes vanglateenistuse vahendusel. Isiklikud maitseained, mis on soetatud vanglateenistuse vahendusel, on kinnipeetavatele lubatud üksnes kambris isiklikult kasutamiseks. Kinnipeetavate poolt maitseainete sööklasse kaasavõtmine toob vanglateenistusele kaasa mitmeid ebavajalikke lisaülesandeid ning pingestab põhjendamatult söömisega kaasnevat õhkkonda. Maitseainete eesmärgipärast ja lubatud viisil kasutamist ei ole vanglateenistusel mõistlikke pingutusi tehes võimalik kontrollida. Vangla sööklas võimaldatakse kinnipeetavale toidu maitsestamiseks soola. Kinnipeetavaid teavitati
  3. a detsembrikuus sellest, et sööklasse ei ole lubatud enam maitseaineid kaasa võtta. Terviseamet on viimati 28.10.2011 kontrollinud toitlustamist Harku ja Murru Vanglas, kuid pole teinud vanglale mingeid ettekirjutusi. Kinnipeetavatele pakutav toit vastab toiduenergiavajaduste järgi kehtestatud normidele ja toidulisandite kasutamine ei ole vajalik. Asjaolusid arvestades on maitseainete ja toiduainete sööklasse kaasa võtmise piirangut puudutav korraldus mõistlik ja piisavalt põhjendatud.
  4. T P esitas 19.04.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Harku ja Murru Vangla kohustamiseks anda välja haldusakt, millega lubatakse tualeti ja pesemisvee kasutamist kogu öö vältel ning keelatakse eluruumide uste sulgemine ööajaks (haldusasi nr 3-12-798, milles kohtumenetlus on Tallinna Halduskohtu jõustunud 19.11.2012 määrusega lõpetatud seoses kaebusest loobumisega), samuti Harku Vangla kodukorra punkti 4.14 alapunkti 17 tühistamiseks osas, milles see ei võimalda vangla kauplusest soetatud maitseainete sööklasse kaasavõtmist, ning Harku ja Murru vangla kohustamiseks anda välja haldusakt, millega lubatakse teatud maitseainete sööklas tarbimine (eraldatud haldusasi nr 3-12-1124). Vangistusosakonnas on keelatud võtta sööklasse kaasa vangla poest seaduslikult ostetud maitseaineid ja toidulisandeid, mistõttu on ainete sihtotstarbeline kasutamine ebamõistlikult piiratud ja keelamiseks puuduvad ratsionaalsed põhjused. Vangla viide, et vastavate ainete sööklasse lubamine tooks vanglaametnikele kaasa ebavajalikke lisaülesandeid, on konkretiseerimata ja kui vangla ise peab neid ülesandeid ebavajalikeks, siis miks ta peaks neid üldse täitma. Vangla ei ole ka seletanud, milles seisneb nende ülesannete täitmisega väidetavalt pingerikka õhkkonna tekitamine söömise ajal. Kui oletada, et silmas peetakse läbiotsimist, siis seda tehakse igal juhul ja tegemist ei oleks lisaülesandega, vaid see on 2

(10)3-12-1124 vanglaametnike põhiline tööülesanne. Vanglaametnike töö kergendamine ei tohi toimuda kinnipeetavate seaduslike huvide (põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud omandi vaba kasutamise õiguse) riivamise arvelt. Kui maitseainete ostmine ja omamine on seaduslik, peab neid saama ka seaduslikult kasutada, kuid vangla seda ei võimalda, tuues põhjenduseks ebamõistlikke ja otsitud argumente. Seejuures oli kuni hiljutise ajani maitseainete sööklasse kaasavõtmine lubatud ja mingeid probleeme see ei tekitanud. Järelikult on tegemist keelamisega keelamise pärast, mis ei ole õiguspärane, kuna piirangu kehtestamise põhjuseid ei ole vangla esile toonud. Riigikohtu 21.06.2007 otsus nr 3-3-1-29-07 ei ole antud juhul asjakohane, sest vahet tuleb teha ühelt poolt isiklikel asjadel ning teiselt poolt toidulisanditel ja maitseainetel, mis seonduvad sihipärase tarvitamise tõttu igapäevase söömisega ja kuuluvad seetõttu toitlustamise juurde. Põhiõiguse piirang ei tohi olla meelevaldne ja absurdne. Vangla viited julgeolekuohtudele ei ole arvestatavad ja puudub ka mingi kasvatuslik eesmärk. Ükski kinnipeetav ei hakka midagi maitseainepurki toppima, et see anda üle isikule, kellega ta saab päevast päeva eluosakonnas vabalt suhelda. Läbiotsimiseks ressursside puudumine ei saa olla ettekäändeks inimõiguste rikkumisel, käesoleval juhul lihtsalt ei taheta ressurssi kasutada, mis on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi. Vanglale lihtsalt ei meeldi, et kinnipeetavad kasutavad sööklas oma maitseaineid ja toidulisandeid, kuid see ei saa olla keelamise põhjuseks. Sööklas soola ja pipart vahepeal ei olnud ning ei tea kunagi, millal need jälle ära võetakse.
  1. Harku ja Murru Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Harku ja Murru Vanglas on kinnipeetavatele tagatud soe toit kolm korda päevas ning menüüde koostamisel on lähtutud vangistusseaduse (VangS) § 47 lg-st 1 ja sotsiaalministri 21.12.2002 määrusest nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“. Harku ja Murru Vangla direktori 02.03.2012 käskkirja nr 18 „Harku Vangla Kodukorra muutmine” pst 2 tulenevalt on vangla kodukorra p 4.14 ap 17 kohaselt kinnipeetaval keelatud sööklasse minnes ja sealt tulles kaasa võtta mistahes esemeid ja/või toiduaineid, va toiduained vangla arsti loal. Vaidlusaluse käskkirjaga ei ole rikutud T. P omandi vaba kasutamise õigust (vt Riigikohtu 21.06.2007 otsus nr 3-3-1-29-07). Vanglal puudub VangS § 47 lg 1 järgi õiguslik kohustus tagada iga kinnipeetava maitse-eelistustele vastav toit. Olukorras, kus vanglas kasutatakse toidu valmistamisel maitseaineid ning kinnipeetavatele on vangla poolt sööklas täiendavalt tagatud soola ja pipra kasutamise võimalus, puudub kaebajal vajadus võtta sööklasse lisaks kaasa isiklikke maitseaineid. Kodukorra p 4.14 ap-s 17 sätestatud piirangud on põhjendatud vangla julgeoleku kaalutlustel (nt on maitseainete topsides võimalik toimetada vanglas keelatud aineid ühest paigast teise ja neid teistele kinnipeetavatele edasi anda). Kuna vanglateenistuse ülesanne on muu hulgas tõkestada keelatud ainete ja esemete levikut vanglas, siis on teatud ainete ja esemete osakonnast kaasavõtmise keelamine põhjendatud ning kehtestatud piirang vastab VangS § 41 lg 2 ja § 6 lg 1 tingimustele. Vanglateenistusel on küll iseenesest võimalik kaasavõetavad toiduained läbi otsida, kuid samas ei saa sellist läbiotsimist enne sööklasse sisenemist pidada mõistlikuks ja efektiivseks, kuna see tekitaks täiendava järjekorra ja ajakulu, mis muudaks kinnipeetavate õigeaegse (s.o päevakavas ettenähtud ajal) toitlustamise tõenäoliselt võimatuks. Kaebaja poolt vaidlustatud piirangud ei kahjusta kinnipeetavate huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks kulutama ressurssi kõigi kaasavõetavate maitseainete purkide kontrollimiseks.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.12.2012 otsusega T. P kaebuse ja tühistas Harku Vangla kodukorra punkti 4.14 alapunkti 17 osas, milles see ei võimalda vangla kauplusest 3
(10)3-12-1124 soetatud maitseainete sööklasse kaasavõtmist, ning kohustas Harku ja Murru Vanglat vaatama uuesti läbi kaebaja taotluse anda välja haldusakt, millega lubatakse vangla kauplusest ostetud maitseainete sööklas tarbimine, arvestades õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja lähtudes kohtuotsuse motiividest. Menetluskulud jättis halduskohus poolte endi kanda. Vaidlust ei ole selles, et alates 02.03.2012 kehtiv Harku Vangla kodukorra p 4.14 ap 17 takistab õiguslikult kaebajal võtta sööklasse kaasa tema poolt vangla kauplusest soetatud maitseaineid ja toidulisandeid. Antud juhul on vaidlus nimetatud piirangu õiguspärasuse üle. Riigikohtu 21.06.2007 otsuses nr 3-3-1-29-07 väljendatud seisukohad on siduvad ka käesolevas asjas. Samas isegi juhul, kui kaebaja õigus kasutada oma omandit (maitseaineid ja toidulisandeid) väljaspool kambrit, ei kuulu PS § 32 kaitsealasse, peab vangla kodukorra p 4.14 ap-st 17 tulenev piirang vastama VangS § 41 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Vaidlusalune piirang ei ole aga proportsionaalne, arvestades riive intensiivsust ning väidetavat kaitstavat huvi, milleks on põhimõtteliselt ka vanglatingimustes kinnipeetavale võimalikult maitsva toidu tarbimine. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 641 sätestab vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu, kuid selles ei ole nimetatud maitseaineid ega toidulisandeid. Vastustaja ei ole eitanud asjaolu, et maitseaineid ja toidulisandeid on võimalik vangla kauplusest õiguspäraselt soetada. Seega pole vaidlust, et maitseainete ja toidulisandite näol on tegemist kinnipeetavatele lubatud esemetega. Olukorras, kus maitseainete soetamine vangla kauplusest ja nende kambris omamine on lubatav, ei saa nende sööklasse kaasavõtmisest tulenevaid ohte (nt segamine vanglas keelatud ainetega ja sellisel viisil keelatud ainete edasiandmine) pidada sedavõrd kaalukateks, et need välistaksid täielikult lubatud maitselisandite sihipärase kasutamise vangla poolt korraldatud toitlustamise ajal. Vangla ei ole tõendanud, et viidatud oht reaalselt eksisteerib ja selle vastu ei oleks võimalik efektiivsemalt võidelda muude vahenditega. Vastustaja poolt välja toodud julgeolekukaalutlus ei ole antud juhul piisavalt põhjendatud ja piirang ei vasta VangS § 41 lg 2 nõuetele ning ei ole selle rakendamise väidetava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Ebaproportsionaalsete ja põhjendamatute piirangute seadmine ei aita kaasa ka vangistuse eesmärkide saavutamisele, vaid võib pigem tuua kaasa vastupidise tulemuse (väheneb tahe käituda õiguskuulekalt). Kinnipeetavate läbiotsimine vanglasisesel saatmisel on justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 alusel vanglale niigi kohustuslik. Seega ei saa olla tegemist ebavajaliku lisaülesandega, millega saaks põhjendada piirangu vajalikkust. Ka ei pea maitseainete kaasavõtmise lubamisel alati ja vältimatult hakkama kontrollima kõiki kaasavõetavaid maitseainepakendeid. Vastavat kontrolli on võimalik korraldada mitmesugusel administratsiooni tunduvalt vähem koormaval viisil. Kuna käesoleval juhul oleks kohustamisnõude alusel antava haldusakti näol tegemist haldusorgani kaalutlusotsusega, siis on kohtul võimalik kohustamiskaebuse rahuldamisel kohustada vastustajat üksnes vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. VangS § 47 lg-s 1 nimetatud elanikkonna üldiste toitumistavadega on muu hulgas kooskõlas maitseainete ja toidulisandite kasutamine söömise ajal. Arvestades eeltoodut ja lisaks asjaolu, et piirang, mis seda käesoleval juhul ei võimaldanud, on tunnistatud kohtu poolt õigusvastaseks ja Harku Vangla kodukorra p 4.14 ap 17 tühistatud, tuleb Harku ja Murru Vanglal vaadata T. P taotlus vastava haldusakti andmiseks uuesti läbi. Seejuures on vanglal kaalutlusõigus otsustada, kuidas täpselt reguleerida maitseainete ja toidulisandite sööklas kasutamine. Näiteks võib vangla sätestada koguselised piirangud, maitseainete ajaliselt varasema toimetamise vangla poolt määratud kontrolli kohtadesse või seda teostatavatele isikutele, pakendite varustamise kinnipeetava isikuandmetega vms. Vangla peab siiski arvestama õigusaktidest tulenevaid nõudeid ja lähtuma käesoleva kohtuotsuse motiividest. 4
(10)3-12-1124 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Harku ja Murru Vangla palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta T. P kaebus rahuldamata. Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, hinnanud ebaõigesti asjas kogutud tõendeid ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Apellant jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vanglal on VangS § 41 lg-st 2 tulenevalt õigus kehtestada piiranguid, kui need tagavad julgeolekut ega ole ebaproportsionaalsed. Halduskohus on tõlgendanud VangS § 41 lg-t 2 ebaõigesti, kuna asjaolu, et kaebaja ei saa võtta sööklasse kaasa isiklikke maitseaineid, on üks paratamatutest ebamugavustest, mis on tingitud tema viibimisest vanglas (vt ka Riigikohtu 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09). Kinnipeetavad võivad tõepoolest osta vangla kauplusest maitseaineid ning seda ei keela ka vaidlusalune kodukorra säte, piirates üksnes maitseainete kaasavõtmise kinnipeetavate sööklasse. Kodukorra p 4.14 ap-s 17 sätestatud piirangud (s.o teatud ainete ja esemete osakonnast kaasavõtmise keelamine) on põhjendatud vangla julgeoleku kaalutlustel (vanglas keelatud ainete leviku tõkestamiseks). Vangla kauplusest ostetud maitseaineid saavad kinnipeetavad kasutada vangla kauplusest ostetud toidu maitsestamiseks, kuid vanglatoidu maitsestamise tagab vangla. Seetõttu ei ole põhjendatud seisukoht, et kinnipeetav peab saama ka sööklas toitu maitsestada oma maitseainetega. Apellant ei vaidlusta seisukohta, et kinnipeetavatel on ka vanglatingimustes õigus saada võimalikult maitsvat toitu. Toidu valmistamisel vanglas kasutatakse maitseaineid, samuti on kinnipeetavatele vangla sööklas võimaldatud täiendavalt kasutada soola ja pipart (
  2. a algusest ka sinepit). Üksnes vangla poolt kinnipeetavatele sööklasse paigutatud maitseainete kasutamisega on tagatud ka vangla väljastatud söögi kvaliteetsus (nt on välistatud kinnipeetava poolt võimalike riknenud maitseainete kasutamine ning sellega söögi kvaliteedi rikkumine). Kuna vangla poolt kinnipeetavatele väljastatud toit on maitsestatud ning kinnipeetavatel on sööklas lisaks võimalus kasutada soola, pipart ja sinepit, puudub kinnipeetavatel reaalne vajadus võtta osakonnast täiendavalt kaasa isiklikke maitseaineid. Ka vabaduses viibivatel isikutel on söögikohtades maitseainete kasutamine piiratud (reeglina on tagatud võimalus kasutada üksnes soola ja pipart). Keeldu võtta osakonnast sööklasse kaasa maitseaineid, ei saa pidada ülemäära piiravaks. Kuigi keelatud ainete sööklasse toomist oleks võimalik takistada kaasavõetavate toiduainete läbiotsimise ja muude operatiivtöö meetmetega, ei saa kõigi kaasavõetavate toiduainete läbiotsimist enne sööklasse sisenemist pidada mõistlikuks ja efektiivseks. Harku vangistusosakonna sööklas toitlustatakse kinnipeetavaid kahes grupis (esimeses grupis ca 70 meeskinnipeetavat; teises grupis ca 110 naiskinnipeetavat, kes sisenevad kiirema ja tõhusama läbiotsimise huvides sööklasse omakorda kahes grupis). Kui vanglaametnikel tuleks lisaks kinnipeetavatele otsida läbi ka kinnipeetavatel kaasas olevad maitseained, tekitaks see täiendava järjekorra ja ajakulu, mis tõenäoliselt ei võimaldaks kinnipeetavate õigeaegset toitlustamist, arvestades päevakavas ettenähtud aegu ja toitlustamist osakondade kaupa. Samuti oleks tegemist vangla ressursside ebamõistliku kulutamisega. Vangla jaoks oleks põhjendamatult ressursimahukad ka halduskohtu poolt pakutud lahendused piirata maitseainete koguseid ja toimetada need läbiotsimisele aegsasti, sest maitseained tuleks kinnipeetavatelt kokku koguda, kontrollida nende korrektset sildistamist, seejärel teostada pakkide / purkide sisu kontroll, viia maitseained sööklasse ning tagada nende kättetoimetamine õigele kinnipeetavale. Selline lahendus tooks suure tõenäosusega kaasa ka maitseainete kadumisega seotud kaebuste kasvu. Arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et maitseainete kaasavõtmise lubamisel ei tule alati ja vältimatult hakata kontrollima kõiki 5
(10)3-12-1124 kaasavõetavaid maitseainepakendeid, kuna vanglal on julgeoleku tagamiseks kohustus otsida läbi kõik kinnipeetaval kaasas olevad ained ja esemed. Sööklasse maitseainete kaasavõtmise lubamisega kaasneb tõenäoliselt ka olukord, kus kinnipeetavad hakkavad sööklast kontrollimatult kaasa võtma vangla poolt kinnipeetavatele toidu maitsestamiseks tagatud maitseaineid.
  1. T P vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ning leiab, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja põhjendatud. Kaebaja rõhutab, et vaidlus ei puuduta üksnes maitseaineid, vaid ka toidulisandeid. Väär on vangla seisukoht, et vaidlusaluse keelu näol on tegemist vangistusega kaasneva paratamatu ebamugavusega. Karistuse täideviimise eesmärgiks ei saa iseenesest olla kinnipeetavatele meelevaldne ebameeldivuste valmistamine. Vaidlusaluse piirangu ebaproportsionaalsusele ja julgeolekukaalutluste põhjendamatusele on käesolevas asjas lisaks halduskohtule pööranud tähelepanu ka Tallinna Ringkonnakohus oma 22.06.2012 määruses. Apellatsioonkaebuses viidatud asjaolu, et vangla on kinnipeetavate söögilauale lisaks soolale ja piprale nüüdseks lisanud ka sinepi ning sellest peaks kinnipeetavatele piisama, ei ole asjassepuutuv, sest kaebuse esitamise eesmärk oli just garantii saamine, et maitseaineid ja toidulisandeid oleks edaspidi võimalik tarvitada ilma kartuseta, et vangla need söögilaualt jälle eemaldab, nagu on korra juba juhtunud. Vangla on läinud vaikides mööda halduskohtu viitest, et vangla ei ole esitanud ühtegi mõistlikku tõendit, et kunagi oleks midagi maitseainetesse üldse segatud ja millisel eesmärgil seda peaks üldse tehtama. Vangla väide, et kinnipeetavad saaksid seeläbi sööklas üksteisele midagi edasi anda, ei ole tõsiseltvõetav ja on eksitav. Kinnipeetavad on kõigele vaatamata täiskasvanud inimesed, keda ei ole nõrgamõistuslikeks kuulutatud. Kartus, et kinnipeetavad võiksid hakata maitseaineid varastama, on võimalik välistada konstruktiivsete piirangutega (nt piirates teatud ajaperioodi jooksul väljapandavaid koguseid). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  3. Puudub vaidlus selles, et Harku ja Murru Vanglas kehtiva kodukorra p 4.14 ap 17 ei võimalda kinnipeetaval võtta sööklasse kaasa tema poolt vangla kauplusest soetatud maitseaineid ja toidulisandeid. Samuti pole kahtlust, et vangla kauplusest õiguspäraselt soetatud maitseainete ja toidulisandite omamine iseenesest on vanglas lubatud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks neil küsimustel pikemalt peatuda.
  4. Käesoleva vaidluse põhiküsimuseks on see, kas vaidlusalune piirang – keeld võtta vangla kauplusest õiguspäraselt soetatud maitseaineid ja toidulisandeid kaasa kinnipeetavate sööklasse – on proportsionaalne, arvestades kaitstava subjektiivse õiguse olulisust ja riive intensiivsust. Halduskohus leidis, et selline piirang riivab ülemääraselt kinnipeetava huvi tarbida ka vanglatingimustes võimalikult maitsvat toitu (s.o õigus toituda vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega, millega on halduskohtu hinnangul muu hulgas kooskõlas maitseainete ja toidulisandite kasutamine söömise ajal). Harku ja Murru Vangla viidatud julgeolekuohtu (lisavõimalus keelatud ainete edasiandmiseks) ja täiendavat halduskoormust (läbiotsimise vajaduse suurenemine) ei pidanud halduskohus sedavõrd reaalseteks ja kaalukateks, et need saaksid täielikult välistada lubatud maitselisandite sihipärase kasutamise vangla poolt korraldatud toitlustamise ajal. Halduskohus leidis, et maitseainete sööklas tarbimise lubamine on võimalik korraldada ka viisil, mis koormaks administratsiooni tunduvalt vähem, kui tavapärane sööklasse sisenejate asjade läbiotsimine. 6
(10)3-12-1124 Harku ja Murru Vangla on apellatsioonkaebuses leidnud, et vaidlusalune piirang on üks vangistusega paratamatult kaasnevatest ebamugavustest ja seda ei saa pidada ülemäära piiravaks. Kodukorra p 4.14 ap 17 on põhjendatud vangla julgeoleku kaalutlustel (vanglas keelatud ainete leviku tõkestamiseks) ning vanglatoidu maitsestamise tagab vangla ja kinnipeetaval puudub vajadus seda täiendavalt maitsestada. Vangla võimaldab sööklas kasutada mitmeid maitseaineid (sool, pipar, sinep), tagades nende kvaliteetsuse. Keelatud ainete sööklasse toomist oleks küll võimalik takistada nt toiduainete läbiotsimisega, kuid see nõuaks täiendavat ajakulu ja seaks ohtu kinnipeetavate õigeaegse toitlustamise. Ka halduskohtu pakutud lahendused oleksid põhjendamatult ressursimahukad ja võivad tuua kaasa vaidlusi.
  1. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud 22.06.2012 määruses (p 11), et olukorras, kus maitseainete soetamine vangla kauplusest ja seega maitseainete kambris omamine on lubatav, ei saa nende sööklasse kaasavõtmisest tulenevaid ohte pidada sedavõrd kaalukaks, et kaebuse eduväljavaated oleksid ilmselgelt vähesed. Samuti viitas ringkonnakohus, et kinnipeetavate läbiotsimine vanglasisesel liikumisel on justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 32 p 5 alusel niigi kohustuslik. Ringkonnakohus rõhutab, et eeltoodud seisukoht oli väljendatud T. P riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamise kontekstis. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et vaidlusaluse piirangu proportsionaalsus on vähemalt vaieldav.
  2. Kodukorra p 4.
  3. ap 17 riivab ringkonnakohtu hinnangul igal juhul vähemalt kinnipeetava üldist vabadusõigust (s.o PS § 19 lg-s 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele). Põhimõtteliselt saaks see seonduda ka igaühe õigusega tervise kaitsele (PS § 28 lg 1), kuid käesoleval juhul pole esitatud mingeid väiteid ega andmeid selle kohta, et vangla poolt pakutav toit oleks ilma täiendavate maitseainete või toidulisanditeta ebatervislik või esineks T. P puhul meditsiiniline vajadus kasutada täiendavalt teatud maitseaineid või toidulisandeid. Seejuures näeb kodukorra p 4.14 ap 17 (tl 15 ja pöördel) ette ka erandi, et sööklasse minnes ja sealt tulles on lubatud toiduaineid kaasa võtta vangla arsti loal. Võimaliku seose omandi vaba kasutamise õigusega (PS § 32 lg 2) on halduskohus välistanud viitega Riigikohtu 21.06.2007 otsusele nr 3-3-1-29-07 (p 19), mille kohaselt ei kuulu PS § 32 lg 2 kaitsealasse kinnipeetava huvi kasutada oma isiklikke asju kõikjal vangla territooriumil. Ringkonnakohus ei jaga seisukohta, et kinnipeetavale vanglas lubatud asjade kasutamise ükskõik missugune riive (sh keeld võtta maitseaineid ja toidulisandeid sööklasse kaasa) ei ole üldse PS § 32 lg 2 esemelises kaitsealas. Ringkonnakohus peab põhjendatuks lähtuda õiguskirjanduses väljendatud seisukohast, et vabaduspõhiõiguse kaitseala tuleb tõlgendada võimalikult laialt (nt M. Ernits. PS
  4. peatüki sissejuhatus, p 6.1.1 – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kolmas, täiendatud väljaanne. Tallinn: Juura, 2012, lk 109) ehk lähtuda nn in dubio pro libertate (kahtluse korral vabaduse kasuks) printsiibist selle tänapäevases tähenduses (nt T. Annus. Riigiõigus. Tallinn: Juura, 2006, lk 238). PS § 32 lg-s 2 sätestatud põhiõigus hõlmab iseenesest kõiki õiguspärasel teel saadud omandi vaba kasutamise piiramise juhtumeid (vt Riigikohtu 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 35) ning näiteks maitseainete sööklasse kaasavõtmise keeldu ei ole põhjust sugugi tingimata pidada vangistusega vältimatult kaasnevaks piiranguks. Vangla kauplusest soetatud maitseainete ja toidulisandite kasutamine ei pea seonduma üksnes vangla kauplusest soetatud toiduainete maitsestamisega nende kambris tarvitamisel. Sellele viitab muu hulgas Harku ja Murru Vangla 21.03.2012 vaideotsusest nr 5-11/11-1 (tl 5-6) nähtuv asjaolu, et isiklike maitseainete sööklasse kaasavõtmine keelati alles Harku ja Murru Vangla direktori 07.11.2011 käskkirjaga nr 92 ning kinnipeetavaid teavitati sellest
  5. a detsembrikuus. Ka Riigikohus on 7
(10)3-12-1124 25.10.2012 otsuses nr 3-3-1-28-12 (p 10) märkinud, et kuigi vanglas esemeid ja aineid keelav regulatsioon võib vajada aja jooksul muutmist, tuleb seejuures arvestada, et juba isikute kasutuses olevate ning varem lubatud esemete keelamisega riivatakse isiku põhiõigusi (omandiõigus, õigus vabale eneseteostusele). Kuivõrd olukorras, kus esineb mõne erilise vabaduspõhiõiguse riive, ei ole üldise vabaduspõhiõiguse riivet enam täiendavalt tarvis kontrollida (vt Riigikohtu 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, p 16), siis on käesoleval juhul asjakohane kontrollida vaidluse all oleva keelu proportsionaalsust üksnes PS § 32 lg-s 2 sätestatud omandi vaba kasutamise õiguse kontekstis. Tuleb märkida, et kuna mõlemad viidatud põhiõigused on nn lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigused, mille piiramise õigustamiseks on iseenesest kasutatavad kõik eesmärgid, mis pole põhiseadusega vastuolus (nt Riigikohtu 30.04.2004 otsus nr 3-4-1-304, p 27; 14.12.2010 otsus nr 3-4-1-10-10, p 49; 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 37), siis ei oma riive proportsionaalsuse kontrolli puhul PS § 32 lg-ga 2 piirdumine tegelikult praktilist tähtsust.
  1. Ringkonnakohus leiab, et kinnipeetava suhtes kodukorra p 4.14 ap 17 alusel kehtiv keeld sööklasse minnes ja sealt tulles võtta kaasa mistahes esemeid ja/või toiduaineid (v.a toiduaineid vangla arsti loal), pidades esmajoones silmas käesoleval juhul vaidluse all olevaid maitseaineid ja toidulisandeid, ei ole kinnipeetava õiguste kuigi intensiivne riive, sest see ei jäta kinnipeetavat ilma millestki eluks hädavajalikust (vt Riigikohtu 25.10.2012 otsus nr 3-31-28-12, p 20). Vaidlust ei ole selles, et vangla poolt kinnipeetavatele pakutava toidu valmistamisel kasutatakse ka maitseaineid ning vangla on üldjuhul taganud kinnipeetavatele lisaks võimaluse kasutada sööklas toidu maitsestamiseks täiendavalt soola ja pipart (väidetavalt alates
  2. a algusest ka sinepit). Ehkki mõnel üksikjuhtumil või teatud perioodil võib sool või pipar olla sööklas laualt ka puudunud, ei väära see asjaolu, et vangla on oma võimaluste piires püüdnud nende maitseainete kasutamise kinnipeetavatele kindlustada. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine muu hulgas vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega. Iseenesest tuleb halduskohtuga nõustuda, et elanikkonna üldiste toitumistavadega ei oleks vastuolus ka maitseainete ja toidulisandite kasutamine söömise ajal, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei tulene VangS § 47 lg-st 1 siiski kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et tal võimaldataks vanglatoidu täiendavaks maitsestamiseks kasutada temale kambris tarvitamiseks lubatud maitseaineid ja toidulisandeid. Vangla ei pea kinnipeetavale kindlustama võimalust süüa just tema isiklikele maitse-eelistustele vastavat toitu, vaid vangla poolt pakutav toit peab vastama Eesti ühiskonnas omaksvõetud ja meie kliimale vastavatele toitumistavadele (vt J. Sootak. VangS § 47 kommentaarid – L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, §-d 1–
  3. Tallinn: Juura, 2009, lk 108). See laieneb ka toidu maitsestamiseks kasutatavatele maitseainetele ja toidulisanditele. Vangla kauplusest õiguspäraselt soetatud maitselisandite sööklasse kaasavõtmise keeld ei muuda nende sihipärast kasutamist võimatuks, vaid neid saab jätkuvalt kasutada vangla kauplusest soetatud toiduainete maitsestamiseks. Seetõttu ei moonuta vaidlusalune piirang ka omandi vaba kasutamise õiguse olemust.
  4. Harku ja Murru Vangla on vaidlusalust keeldu põhjendanud eelkõige vangla julgeoleku kaalutluse ja järelevalve teostamise ressursimahukusega. Mõlemad nimetatud eesmärgid on iseenesest põhiseaduslikult lubatavad ja saavad seega olla aluseks lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguse piiramiseks. Ka on mõlemad põhjendused seostatavad VangS § 41 lg-s 2 ja § 15 lg 2 p-s 3 nimetatud piiramisalusega ehk vanglas julgeoleku ja korra 8
(10)3-12-1124 tagamise vajadusega (vt ka Riigikohtu 24.04.2012 otsus nr 3-3-1-1-12, p 11). Küll aga tuleb hinnata, kas konkreetne põhiõiguse riive on taotletava legitiimse eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (nt Riigikohtu 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-102, p 15; 26.03.2009 otsus nr 3-4-1-16-08, p 29; 11.12.2012 otsus nr 3-4-1-20-12, p 39). Kahtlust ei saa olla selles, et kehtestatud abinõu (keeld võtta sööklasse ilma arsti ettekirjutuseta kaasa isiklikke maitseaineid või toidulisandeid) on vangla seatud eesmärkide saavutamiseks sobiv, kuivõrd välistab nende ainetega seonduva võimaliku julgeolekuohu ja puudub ka vajadus kulutada vangla ressursse vastavate ainete läbiotsimisele. Kehtestatud üldise keeluga samavõrra efektiivselt ei ole võimalik vangla seatud eesmärke saavutada ka halduskohtu poolt viidatud muude järelevalvemeetmete rakendamisega, mis koormaksid kinnipeetavaid kehtestatud keelust märkimisväärselt vähem. On selge, et igasugune täiendav läbiotsimine nõuab vanglalt senisest suuremate ressursside panustamist ja toitlustamiseks ettenähtud piiratud aja tingimustes ei pruugi läbiotsimist olla võimalik teostada vajaliku põhjalikkusega. Määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, et kinnipeetavate läbiotsimine vanglasisesel liikumisel on niikuinii kohustuslik, sest üksnes isikute läbiotsimine nõuab märkimisväärselt vähem halduskoormust kui sellele lisaks ka kinnipeetavatel kaasas olevate ainete läbiotsimine. Rakendatud piirangute vajalikkuse hindamisel saab ja tuleb arvesse võtta ka riigi eeldatavaid kulutusi võimalike alternatiivsete meetmete rakendamisele (nt Riigikohtu 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, p 15; 03.07.2012 otsus nr 3-3-1-44-11, p 80; Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2010 otsus nr 3-09-2930, p 13). Ringkonnakohtu hinnangul on ettenähtud abinõu ka mõõdukas, sest kinnipeetavate põhiõigustesse ei sekkuta suuremas ulatuses ega suurema intensiivsusega, kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus. Keelatud esemete ja ainete leviku tõkestamine vanglas on vangla julgeoleku tagamiseks ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks vaieldamatult oluline ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise kaalutluse arvessevõtmiseks nõutav, et vangla tõendaks vaidlusaluste maitseainete ja toidulisanditega segatult mõne keelatud aine või neid sisaldavatesse anumatesse peidetult mõne keelatud eseme varasema vanglasisese üleandmise juhtumi toimumist. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et selline kartus ei ole ratsionaalne. Isegi kui eeldada, et T. P ja enamik kinnipeetavatest kasutaksid maitselisandite sööklasse kaasavõtmise võimalust otstarbekohaselt ning peaksid vangla viidatud viisil keelatud esemete ja ainete levitamist ebamõistlikuks, ei vabastaks see vanglateenistust kohustusest otsida läbi kõik kinnipeetavatel kaasas olevad asjad ja ained. Ringkonnakohus viitab täiendavalt, et tegemist ei ole üksnes Harku ja Murru Vanglas kehtestatud piiranguga, vaid halduskohtumenetluses on varem vaieldud ka Tallinna Vangla kodukorras sisalduva samasuguse piirangu üle (vt Tallinna Halduskohtu 14.06.2010 otsus nr 3-09-2498). Samuti peab ringkonnakohus asjakohaseks Harku ja Murru Vangla kaalutlust, et sööklasse sisenemisel toimuv kinnipeetavatel kaasas olevate maitseainete ja toidulisandite läbiotsimine tekitaks tarbetult pingelise õhkkonna, sest sellega kaasneks täiendav ajakulu ja seega ei pruugi kõik kinnipeetavad saada toitu kätte ettenähtud ajal. 15. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Harku ja Murru Vangla apellatsioonkaebuse ning tühistab Tallinna Halduskohtu 10.12.2012 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab T. P kaebuse rahuldamata. 9

(10)3-12-1124 16.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, mille tulemusel jääb T. P kaebus rahuldamata, peab menetluskulud kandma kaebaja.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Harku ja Murru Vangla kui riigiasutus on

§ 104

lg 10 alusel olnud vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Tallinna Ringkonnakohtu 22.06.2012 määruse alusel on ka T. P olnud vabastatud haldusasjas nr 3-12-1124 esitatud kaebuselt riigilõivu tasumise kohustusest. Muude menetluskulude kandmise kohta menetlusosalised esimese ega teise astme kohtule andmeid esitatud ei ole. Eelnevast tulenevalt jäävad menetlusosaliste võimalikud täiendavad menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.