← Eesti

3-10-2888/33

Obsah (4)§ 212§ 213§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kaebaja on Haljala ja Rakvere valdades tegutsev põllumajandustootja, kelle põhitegevusaladeks on teravilja- ja taimekasvatus ning kes kasutab kasutusvaldusesse antud kinnistuid viidatud otstarbel. Kaebaja on maareformi käigus sõlminud Lääne-Viru Maavalitsuse vahendusel Eesti Vabariigiga järgmiste Haljala vallas asuvate kinnistute kohta järgmised kasutusvalduse seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud: 1) 15.12.
  2. a XXX kinnistu (registriosa number 4361031, katastritunnus 19002:004:0950, pindala 11,80 ha, asukoht XXX) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 8-9); 2) 15.12.
  3. a XXX kinnistu (registriosa number 4360031, katastritunnus 19002:004:0980, pindala 54,63 ha, asukoht XXX küla) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 10-11); 3) 07.06.
  4. a XXX kinnistu (registriosa number 4261031, katastritunnus 19002:004:0960, pindala 50,57 ha, asukoht XXX küla) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 12-16); 4) 12.12.
  5. a XXX kinnistu (registriosa number 4261331, katastritunnus 19002:004:0068, pindala 63,78 ha, asukoht XXX küla) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 16 pöördel-20); 5) 15.08.
  6. a XXX kinnistu (registriosa number 4269531, katastritunnus 19002:004:0060, pindala 4,26 ha, asukoht XXX küla) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 21-22); 6) 12.12.
  7. a XXX kinnistu (registriosa number 4265731, katastritunnus 19002:004:0071, pindala 13,47 ha, asukoht XXX küla) kasutusvalduse seadmise leping ja asjaõigusleping (tl 22 pöördel-27). Kaebaja kasutab nimetatud kinnistuid teravilja- ja taimekasvatuse otstarbel. Kaebaja kasutusvaldusesse antud kinnistud asuvad põlevkivimaardla territooriumil, kattudes Keskkonnaministeeriumi 06.09.
  8. a kirjas nr 7-2.3/5745-2 (tl 28, 83) sisalduvatel andmetel maardlaga järgnevalt: Tunnus Maardla ja maardlaosa nimetus 19002:004:0950 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 19002:004:0980 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 ja 11 19002:004:0960 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 19002:004:0068 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 19002:004:0060 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 19002:004:0071 Eesti põlevkivimaardla Haljala uuringuvälja passiivse reservvaru plokil nr 6 Registri Kattu- Kattu- kaardi mise mise nr % pindala, ha 33 100 11,67 33 97,76 53,38 33 100 50,62 33 100 63,78 33 100 4,26 33 100 13,47 XXX , XXX ja XXX kinnistute kasutusvalduse seadmise lepingutes (p 4.1.1.) on sätestatud kasutusvaldaja (kaebaja) õigus kinnistud välja osta (mitte üksnes õigus taotleda omandi üleandmist).
  9. Kaebaja esitas Lääne-Viru maavanemale taotluse XXX , XXX , XXX , XXX , XXX ja XXX kinnistute omandamiseks. 04.08.2010 esitas Lääne-Viru Maavalitsus Keskkonnaministeeriumile avalduse Keskkonnaministeeriumi kooskõlastuse saamiseks kaebajale kasutusvaldusesse antud riigi omandis olevate kinnistute võõrandamiseks. 2 06.09.
  10. a kirjaga nr 7-2.3/5745-2 (tl 28, 83) keeldus keskkonnaminister, tuginedes maapõueseaduse (MaaPS) § 62 lg-le 3, kooskõlastamast nende kinnistute võõrandamise taotlust, märkides, et võõrandamisel pole maavaravarule juurdepääsu osas tagatud olemasoleva olukorra säilimine. Lääne-Viru maavanem otsustas 07.10.
  11. a korraldusega nr 581-m (tl 29) maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse (MaaRKMOS) § 3 lg 2, § 6 lg 1 ja § 10 lg 3 alusel keelduda kõigi eelnimetatud kinnistute võõrandamisest kaebajale.
  12. 05.11.2010 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-6), milles palub tühistada Lääne-Viru maavanema 07.10.
  13. a korralduse nr 581-m ja tühistada või õigusvastaseks tunnistada keskkonnaministri keeldumist sisaldava kirja. Kaebuses leiab OÜ Haljala Agro, et mõlemad keeldumised on tema põhiõigusi ebaproportsionaalselt piiravad ja nõuetekohaselt põhjendamata. OÜ Haljala Agro on seisukohal, et keskkonnaminister pole kaalunud erinevaid huve, sealhulgas maavara kvaliteeti, kaevandamise tõenäosust, kinnistul olevat olukorda, asustust ja huvi põllumajandusliku tootmise jätkumise järele ega ole arvestanud sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingutes sisalduvate õiguste ja kohustustega, põlevkivi kasutamise arengukava seisukohaga piirkonna maavara madalast kvaliteedist ja ammutamise mittesoovitatavusest. Samuti ei ole keskkonnaminister oma keeldumises arvestanud Haljala valla üldplaneeringuga, mis ei näe ette uusi kaevandamisalasid ja sätestab prioriteedina maa põllumajandusliku kasutuse, kehtivate uuringulubade ja nende või kaevandamislubade taotluste puudumisega ning võimalusega sätestada võõrandamislepingutes tingimused, mis tagaks maavara kättesaadavuse säilimise. Seejuures viitab OÜ Haljala Agro XXX , XXX ja XXX kinnistute kasutusvaldusesse seadmise lepingute punktidele 3.1.1.2 ja 4.1.1, millest tulenevalt ei ole maa suhtes kellelgi mingeid õigusi ega nõudeid, õigus maa välja osta ei ole seotud keskkonnaministri eelneva nõusolekuga, ning kasutusvaldajal on õigus kümne aasta möödumisel kasutusvalduse seadmisest ehk
  14. aastal kasutusvalduses olev maa välja osta. Kaebuse kohaselt peab selleks, et kinnistute võõrandamisest keelduda, kinnistute võõrandamine ja sihtotstarbeline kasutamine ka tegelikult mõjutama maavara kasutuselevõttu. Samuti peab kaevandamise huvi üles kaaluma kasutusvaldaja huvi maa omandamiseks ning ka avaliku huvi eraomandil põhineva maakasutuse ja maa põllumajandusliku kasutamise tagamiseks. OÜ Haljala Agro viitab kaebuses põlevkivi kasutamise riikliku arengukava lisale nr 7 „Kaeveja uuringuväljade seisund, kaevandamise tehnoloogilised võimalused ja ressursi kasutamise võimalikkus (kättesaadav internetis: http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=419842/Lisa7V%E4ljade+SeisundT ehnoloogia.pdf), mille kohaselt ei ole põlevkivi kasutuselevõtul kõnealuses piirkonnas nii või teisiti perspektiivi, kuna piirkonna maavara on madalakvaliteediline, selle ammutamine on raskendatud ja arengukava kohaselt mittesoovitatav, kuna piirkonnas on suur asustusprotsent. Asustuse keskel ei saa lubada põlevkivi kaevandamist, kuna kaevandamisel on äärmiselt negatiivne mõju elukeskkonnale. Kaevandusest lähtuv müra, tolm, vibratsioon ja veetaseme alanemine võimaldavad kaevandada vaid piirkondades, mis asuvad asustusest piisavalt kaugel. Kaevandamisest lähtuvat keskkonnamõju piirkonnas asuvale tihedale asustusele ei ole võimalik ära hoida ega taluvuse piiresse leevendada, mistõttu ei saaks piirkonnas kaevandamist lubada.
  15. Lääne-Viru maavanem palub oma kirjalikus vastuses (tl 46-47) kaebus rahuldamata jätta ning leiab, et 07.10.
  16. a korraldus nr 581-m on piisavalt ja selgelt põhjendatud. 3
  17. Keskkonnaministeerium palub oma vastuses kaebusele (tl 63-67) samuti kaebus rahuldamata jätta.
  18. Kohtuistungil täiendasid OÜ Haljala Agro esindajad kaebaja seisukohti ning leidsid, et keskkonnaministri keeldumine pole kooskõlas selle aluseks oleva kaalutlusnormi ja haldusmenetluse põhimõtetega, mis nõuavad, et otsuse kaalutlused nähtuksid selle põhjendustest. Kaebaja esindaja ei pidanud õigeks Keskkonnaministeeriumi tuginemist Maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse eelnõu seletuskirjale ja väidet erinevate huvide ja asjaolude kaalumise vajaduse puudumisest, ning lisas, et riikliku arengukava kohaselt on põlevkivi kasutus selles piirkonnas perspektiivitu ja kindlasti ei halvenda kinnistu võõrandamine sellisel juhul juurdepääsu maavarale ega muuda olemasolevat olukorda. Samuti märkisid kaebaja esindajad, et maa kuulumine OÜ-le Haljala Agro on tema äritegevuse planeerimisel ja finantseeringute kaasamisel oluline.
  19. Tartu Halduskohus jättis 31.03.
  20. a otsusega kaebaja kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Halduskohus selgitab otsuses, et MaaRKMOS § 3 lg 2 nimetatud keskkonnaministri loa nõude on seaduseandja kehtestanud seetõttu, et ta pole pidanud võimalikuks olukorda, kui riigile tähtsad maad antakse esmalt senise kasutusvaldaja eraomandisse ja hakatakse neid seejärel maavara kaevandamise vajadusest tulenevalt eraõiguslikelt isikutelt välja ostma. Nii on see sõnaselgelt välja öeldud Riigikogu kodulehelt kättesaadavates seaduse eelnõuga seotud dokumentides. Neist selgub, et algselt ei peetud niisuguse maa omandamist üldse võimalikuks, kuid eelnõu arutamisel jõuti keskkonnakomisjonis järeldusele, et kasutusvaldajate võrdse kohtlemise vajadusest lähtuvalt tuleb lubada loodus- ja muinsuskaitseliste piirangutega maade kasutajatele lisaks erandeid ka maavara sisaldava maa kasutajatele ja anda neilegi võimalus kinnisasja jagamiseks või maa omandamiseks väljaspool maavara sisaldavat ala. Vastav muudatus viidi seaduse teksti sisse ja võeti ka vastu. Sellega on seaduseandja juba ise üheselt mõistetavalt ära määranud, et riigi huvi on esmase tähtsusega ning kasutusvaldaja huve saab erandina arvestada vaid siis, kui need ei mõjuta maavaravaru kaevandamisväärtust ja juurdepääsu sellele. Seetõttu on suhteliselt piiratud ka keskkonnaministri kaalumisruum. Ta saab kaaluda ainult seda, kuidas mõjutab konkreetse maa võõrandamine olemasolevat olukorda maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise ja juurdepääsu osas ning kas riigi huvi maavaravaru tulevaseks kasutuselevõtuks saab kahjustatud juhul, kui kasutusvaldaja realiseerib õiguse seda maad omandada. Halduskohus on otsuses seisukohal, et on ilmselge, et OÜ Haljala Agro kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamine on maapõue kasutamist mõjutav tegevus ning muudab oluliselt maavaravarule juurdepääsu, sest seab selleks vajalike toimingute võimalikkuse sõltuvusse kinnisasja tulevase omaniku tahtest. Seda, et antud juhul oleks esinenud mistahes asjaolusid, millised õigustanuks erandi tegemist OÜ-le Haljala Agro, kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei nähtu. Maardla on Haljala valla üldplaneeringus kajastatud ning eeldatakse selle perspektiivikust avakaevandusena. Halduskohus märgib, et Keskkonnaministeeriumi kirjas sisalduv keelduv otsustus on tehtud selleks pädeva ametiisiku poolt talle antud volituste ja kaalutlemisruumi piires, rajaneb maapõueseaduse ja maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse kehtivatel sätetel ning on nende eesmärgi ja sisuga kooskõlas. Otsustuse põhjendus on vastavas kirjas küll lakooniline, kuid võimaldab sellele vaatamata üheselt mõista nii otsustatu sisu ja põhjuseid, kui ka seda, et kasutusvaldaja huvide kaalumine on siiski toimunud, sest vastasel juhul poleks otsustaja saanud järeldada, et senist maatulunduslikku tegevust on võimalik jätkata kasutusvaldusesse andmise või rendilepingu sõlmimise kaudu. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja ettevõtlusvabaduse piirang on proportsionaalne ning ükski kohtule esitatud väidetest ja tõenditest ei kinnita ka seda, et otsustatuga oleks rikutud võrdse kohtlemise või mistahes muud õiguse üldtunnustatud põhimõtet. 4 Halduskohus juhib otsuses tähelepanu MaaRS § 341 lg-le 3, mille kohaselt reguleeritakse kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused. Kuna kasutusvalduse seadmise ja asjaõiguslepingute sõlmimise ajal OÜ-ga Halajala Agro vastav eriseadus puudus, pidi OÜ-le Haljala Agro olema selge, et maa omandamise täpsed tingimused ja kord ei ole veel kindlaks määratud, kuid nendega tuleb tal tulevikus paratamatult arvestada ning õiguspärase ootuse põhimõttele toetudes ei saa loota, et tema õigus maad võõrandada on absoluutne ja realiseerub igal juhul. MaaRKMOS § 6 lg 1 ja § 10 lg 1 kohaselt on maa võõrandamise korraldaja maavanem ja tema teeb asja kohta ka lõpliku otsuse. Kuna keskkonnaminister ei andnud luba maa omandamiseks OÜ Haljala Agro poolt, tuli maavanemal maa võõrandamisest keelduda ning maavanema vastav korraldus (tl 29) on seetõttu igati õiguspärane. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  21. 02.05.2011 esitas kaebaja Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 31.03.
  22. a otsus ning teha asjas uus sisuline otsus, millega apellandi kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus rikkunud menetlusnorme, jättes kohtuotsuses käsitlemata olulised kaebuse argumendid. Samuti leiab kaebaja, et kohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, võimaldades keskkonnaministril põhjendada oma keeldumist kohtumenetluses tagantjärele kaalutlustega, mis vaidlustatud keeldumises endas puudusid. Nii on Keskkonnaministeerium väitnud, et keeldumise juures oli määrav see, et vaidlusaluses piirkonnas on võimalik maavara ammutada avakaevandamise teel, sest maavara asub maapinnale lähedal. Samuti märkisid Keskkonnaministeeriumi esindajad kohtuistungil, et on esinenud juhtusid, kus on maardlal asuvate kasutusvalduses olevate kinnistute võõrandamist lubatud ning lubamise põhjus oli asjaolu, et maavara asus seal sügaval, mis omakorda võimaldas vaid allmaakaevandamist. Apellatsioonkaebuses ei nõustu OÜ Haljala Agro halduskohtu otsuses väidetuga, et vaidlusaluse maa-ala perspektiivsus avakaevandusena tuleneb üldplaneeringust, ning märgib, et üldplaneeringus on Eesti Põlevkivimaardla asukohta kohaliku omavalitsuse alal küll käsitletud, kuid üldplaneering ei näe ette maa kasutusotstarvet mäetööstusmaana, millisena reeglina tähistatakse üldplaneeringutes perspektiivsed kaevandamisalad. Seega leiab kaebaja, et keskkonnaministri keeldumine ja sellest tulenev maavanema keeldumine kaebajale kinnistute võõrandamisest on nõuetekohaselt põhjendamata ja kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt piirav. Keskkonnaministri keeldumisest ei nähtu olulised kaalutlused, millistel tegelikult kasutusvaldusesse antud maade võõrandamisest keelduti. Apellatsioonkaebuse kohaselt peavad aga kaebaja õiguste piiramist legitimeerivad põhjendused nähtuma kas keskkonnaministri keeldumisest või vähemalt maavanema lõplikust haldusaktist ning need peavad veenma kaebajat, et tema õigusi piiratakse õiguspäraselt, sh mõõdukalt. OÜ Haljala Agro ei nõustu apellatsioonkaebuses halduskohtu väitega, et kinnistute võõrandamise lubamist saavad õigustada ainult väga erandlikud asjaolud, mida antud juhul ei esine. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei halvenda maavara kättesaadavust (st MaaPS § 62 lg 3 mõttes ”olemasolevat olukorda”) sellise kinnistu või selliste kinnistute võõrandamine eraõiguslikule isikule, kus eeldatavasti ei osutukski kaevandamine võimalikuks. Kokkuvõtlikult leiab OÜ Haljala Agro et, arvestades (a) apellandiga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepinguid, millistes riik on juba võtnud endale otsese kohustuse maa kaebajale võõrandada ning apellandi õiguse maa välja osta; (b) põlevkivi kasutamise riiklikku arengukava, mille kohaselt on kõnealuse piirkonna maavara madalakvaliteediline, selle ammutamine on nii või teisiti raskendatud ja arengukava kohaselt mittesoovitatav, samuti on piirkonnas suur asustusprotsent; (c) Haljala valla üldplaneeringut, mis ei näe ette uusi 5 kaevandamisalasid, samas mille kohaselt asuvad apellandi teatud kinnistud väärtusliku põllumaana määratletud aladel ning mis sätestab oma prioriteedina maa põllumajandusliku kasutuse; (d) võimalust kinnistute võõrandamisel sätestada võõrandamislepingutes sellised tingimused, vajadusel seada riigi kasuks asjaõiguse, mis tagaks maavara kättesaadavuse säilimise, tulnuks apellandile kasutusvaldusesse antud kinnistute võõrandamine lubada.
  23. Keskkonnaministeerium palub oma vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.03.
  24. a otsus muutmata. Keskkonnaministeeriumi vastuse kohaselt ei ole Keskkonnaministeerium halduskohtumenetluses tagantjärele esitanud selliseid kaalutlusi ja põhjendusi, millele halduskohus oleks rajanud oma kohtuotsuse põhjendused. Keskkonnaministeerium selgitab, et kuigi keskkonnaministri keeldumise puhul ei ole tegemist haldusaktiga, on vastustaja täitnud HMS §-st 56 tuleneva põhjendamiskohustuse, märkides oma keeldumiskirjas nii haldusakti andmise faktilise kui ka õigusliku aluse. Samuti on keeldumiskirjas nähtav ka kaalutlus. Keskkonnaministeerium ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks Keskkonnaministeeriumi esindajad nii kaebusele vastates kui ka kohtuistungil oluliselt avardanud keeldumise väidetavaid tegelikke kaalutlusi. Kohtuistungil oli tõepoolest juttu avakaevandamisviisi kasutamisest, kuid seda saab käsitleda antud kohtuvaidluses kui lisaargumenti selgitamaks, miks on olulise argumendina keeldumiskirjas välja toodud katastriüksuste kattuvus maardlaga. Keskkonnaministeerium rõhutab, et kohus ei ole kohtuotsust küsimuses, et kaalumine toimus, põhistanud avakaevandamisviisile tuginedes. Samuti tõlgendab kaebaja valesti kohtuotsuses mainitut, järeldades, et „vaidlusaluse maa-ala perspektiivsus avakaevandusena tuleneks justkui üldplaneeringust.“ Keskkonnaministeerium märgib, et on ilmselge, et planeering ei käsitle kaevandamise viisi. Uuringuvälja eeldatakse küll avakaevandatavana, aga see ei tulene otseselt planeeringust. OÜ Haljala Agro väite osas, et üldplaneering ei näe ette maa kasutusotstarvet mäetööstusmaana, selgitab Keskkonnaministeerium täiendavalt, et maardlaala, millele on juba väljastatud kaevandamisluba, kajastatakse üldplaneeringus mäetööstusmaana; maardlaala, mille osas on kaevandamisloa taotlus menetlemisel, perspektiivse mäetööstusmaana; maardlaalade osas, millele ei ole väljastatud kaevandamislube ega algatatud menetlust loa andmiseks, tuuakse planeeringu dokumendis maakasutuspiirangud välja, kuid ala juhtfunktsiooni mäetööstusmaana ei määratleta. Vabariigi Valitsuse 23.10.
  25. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ seob mäetööstusmaa sihtotstarbe selgelt ainult mäeeraldiste olemasoluga. MaaPS § 2 p-de 11 ja 12 kohaselt on mäeeraldis kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa ja mäeeraldise teenindusmaa on kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud territoorium mäeeraldise kohal või ümber. Siit tuleneb, et mäeeraldis ja seda teenindav maa määratletakse alles kaevandamisloaga. Keskkonnaministeerium lisab, et maapõueseaduse järgi ei ole lubade väljaandmisel piiranguid seoses maa kasutuse juhtfunktsiooniga. Eelnevast tulenevalt ei ole OÜ Haljala Agro viited üldplaneeringutele kaevandamise seisukohalt põhjendatud, kuivõrd planeeringud ei ole tihti ajakohastatud, samuti ei piira planeeringud maapõueseaduse järgi kaevandamislubade andmist. Kaalutlusõiguse küsimusi käsitledes rõhutab Keskkonnaministeerium olulist avalikku huvi, ning selgitab, et Keskkonnaministeerium on kohustatud jälgima, et ükskõik milline kavandatav tegevus ei halvendaks maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. Antud juhul ei saa lähtuda sellest, kas kaevandamine võib aset leida lähemas või kaugemas tulevikus. Oluline on see, et Keskkonnaministeeriumile on pandud kohustus jälgida, et ükskõik milline kavandatav tegevus ei halvendaks maavaravaru kaevandamisväärsena säilimise või maavaravarule juurdepääsu osas olemasolevat olukorda. Maa võõrandamine on kahtlemata selline tegevus, mis võib pöördumatult olemasolevat olukorda juurdepääsu osas halvendada. Kusjuures antud juhul on lisaks tegemist riigile strateegiliselt tähtsa maavaraga. 6 Vastuse kohaselt on keskkonnaministri keeldumine kooskõlas kaalutlusõiguse teostamise reeglitega, on proportsionaalne ning halduskohus ei ole rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Keskkonnaministeerium selgitab, et keskkonnaministri kaalumisruumi piiratusest tulenevalt ei pidanud vastustaja kaaluma oma keeldumiskirjas kõiki kaebajat võimalikult puudutavaid aspekte vaid eelkõige juurdepääsu piiramise kahjustamise võimalikkusega seotud aspekte. Keskkonnaministeerium leiab, et samast põhjusest tulenevalt ei pidanud ka kohus üksikasjalikumalt käsitlema kõiki kaebaja etteheiteid vastustaja poolt muude vastustajat puudutavate küsimuste kaalutlemise kohta. Keskkonnaministeerium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et kohus on jätnud seisukoha võtmata kaebaja jaoks oluliste asjaolude osas, vaid leiab, et halduskohus on kõigi oluliste asjaolude suhtes seisukoha võtnud ega ole põhjendamiskohustust rikkunud. Keskkonnaministeerium peab ka vajalikuks lisada, et Eesti põlevkivimaardla, sh Haljala uuringuvälja piires maavaravarule juurdepääsu halvendava tegevuse lubamine on vastuolus avaliku huvi seisukohalt strateegilist tähtsust omava ressursi kaitse põhinõuetega. Seejuures ei saa kaevandamislubade taotluste puudumist hetkel käsitleda kui kaevandamishuvi puudumist arvelevõetud maavaravaru osas, vaid tuleb silmas pidada eelkõige riigi huvi.
  26. Lääne-Viru maavanem ei nõustu oma vastuses apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebusega, vaidleb sellele vastu ning palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ning halduskohtu 31.03.
  27. a otsus muutmata jätta.
  28. 10.09.2012 esitas OÜ Haljala Agro ringkonnakohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid, mille kohaselt taotleb OÜ Haljala Agro kõigi tema poolt apellatsioonimenetlusega seotud ja kantud menetluskulude väljamõistmist summas 726,15 eurot.
  29. Lääne-Viru maavanem ei nõustu oma 14.09.
  30. a vastuses OÜ Haljala Agro poolt nimetatud menetluskulude suurusega ning leiab, et need on ühe haldusasja kohta põhjendamatult suured. Samuti leiab Lääne-Viru maavanem, et ringkonnakohtule esitatud arve lisalt ei ole üheselt arusaadav, millised on konkreetse kohtumenetlusega seonduvad kulud.
  31. Ka Keskkonnaministeerium ei ole oma 17.09.
  32. a vastuses nõus OÜ Haljala Agro poolt esitatud kohtukulude suurusega ning leiab, et kulud on põhjendamatult suured. Apellatsioonkaebuse esitamiseks on arve lisast tulenevalt kulunud 11,72 tundi, mis on Keskkonnaministeeriumi hinnangul põhjendamatult ja tavapäratult pikk aeg.
  33. Tartu Ringkonnakohus peatas 26.09.
  34. a määrusega haldusasjas menetluse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse jõustumiseni haldusasjas nr 3-10-2930, kuna leidis, et haldusasjades nr 3-10-2888 ja nr 3-10-2950 on kõne all samad õiguslikud küsimused ning otsuse tegemine ühes menetluses sõltub täielikult teises menetluses tehtavast otsusest.
  35. 11.02.2013 tegi Riigikohtu halduskolleegium Tartu Ringkonnakohtu 21.05.
  36. a otsuse kohta haldusasjas nr 3-10-2930 otsuse (haldusasja nr Riigikohtus 3-3-1-63-12) ja Tartu Ringkonnakohus uuendas 05.04.
  37. a määrusega käesolevas haldusasjas menetluse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  38. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega (

§ 201lg 4) ega pea vajalikuks neid üle korrata.

Täiendavalt osutab ringkonnakohus Riigikohtu halduskolleegiumi hiljutisele otsusele, mille asjaolud sarnanevad käesoleva kaasuse 7 asjaoludele ning kus Riigikohus kinnitas Keskkonnaministeeriumi MaaRKMOS § 3 lg 2 ja MaaPS § 62 lg-te 2 ja 3 alusel tehtud kasutusvaldusesse antud maa võõrandamise mittelubamise otsustuse õiguspärasust (RKHKo 11.02.2013, 3-3-1-63-12).

  1. Vastuseks kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist. Kaebaja on endiselt seisukohal, et apellandiga sõlmitud kasutusvalduse seadmise lepingutes on riik juba võtnud endale otsese kohustuse maa kaebajale võõrandada ning apellandi õiguse maa välja osta. Ringkonnakohus osutab Riigikohtu seisukohale: „Kasutusvalduses oleva maa omandamine toimub seaduse alusel, sõltumata sellest, kas leping näeb või ei näe ette maa omandamise võimaluse. Seaduses ei sätestata, et kasutusvaldusesse antud maad saab omandada, kui maa omandamisõigus on ette nähtud lepinguga“ (11.02.2013, 3-3-1-63-12, p 12). Nii 07.06.2007 ja 12.12.2007 sõlmitud kasutusvalduse lepingute ajal kehtinud kui ka täna kehtiv MaaRS § 341 lg 3 sätestab muuhulgas, et kasutusvaldusesse antud maa omandisse andmine reguleeritakse eraldi seadusega, kus sätestatakse kasutusvaldusega koormatud maa omandamiseks õigustatud isikud, maa omandamise ulatus ja tingimused. Samal ajal kui õigustatud isikud määrab kindlaks MaaRKMOS § 4, siis maa omandamise ulatuse ja tingimused määravad praegusel juhul kindlaks MaaRKMOS § 3 lg 2 ning MaaPS § 62 lg-d 2 ja
  2. Viimati nimetatud normide kohaldamise õiguspärasust käesoleval juhul on halduskohus oma otsuses piisavalt hinnanud.
  3. Kaebaja väidab, et keskkonnaministri 06.09.
  4. a kirjas nr 7-2.3/5745-2 (tl 28, 83) antud keeldumine ja sellest tulenev maavanema keeldumine kaebajale kinnistute võõrandamisest on nõuetekohaselt põhjendamata ja kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt piirav, kuna keskkonnaministri keeldumisest ei nähtu olulised kaalutlused, millistel tegelikult kasutusvaldusesse antud maade võõrandamisest keelduti. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ja osutab sellele, et ka seda aspekti on halduskohus oma otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et Riigikohtu halduskolleegium on paralleelkaasuses sarnast keeldumist analüüsides pidanud sarnase sõnastusega keeldumist piisavaks (RKHKo 11.02.2013, 3-3-1-63-12, p 13-18). Riigikohus on nõustunud kohtutega, et keskkonnaministri kirja põhjendused on lakoonilised, kuid võimaldavad aru saada, miks keelduti maa omandamiseks loa andmisest, samuti sellest, et minister ei saanudki teha muud otsustust kui keelata kaebaja taotletud maa omandamine (viidatud otsuse p 17). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on olukord sarnane, ja nõustub Riigikohtuga, sest omanikuna põllumajandusliku tootmisega tegelemine saab halvendada olemasolevat juurdepääsu maavarale.
  5. Kaebaja on väitnud, et halduskohus võimaldas keskkonnaministril põhjendada oma keeldumist kohtumenetluses tagantjärele kaalutlustega, mis vaidlustatud keeldumises endas puudusid. Ringkonnakohus osutab eelnevale punktile tuginedes, et see pole nii. Keskkonnaministri keeldumist tuleb pidada piisavaks ning kohtumenetluses esitatud selgitusi üksnes täiendavateks argumentideks, mis oleksid võinud sisalduda ka juba keskkonnaministri keeldumises, kuid mille puudumine sealt ei muuda keskkonnaministri keeldumist õigusvastaseks.
  6. Kaebaja arvates on Keskkonnaministeerium väitnud, et keeldumise juures oli määrav see, et vaidlusaluses piirkonnas on võimalik maavara ammutada avakaevandamise teel, sest maavara asub maapinnale lähedal. Samuti on kaebaja osutanud Haljala valla üldplaneeringule, mis ei näe ette vaidlusaluste kinnistute kasutusotstarvet mäetööstusmaana. Ringkonnakohus märgib kõigepealt, et esimese astme kohtuistungi protokoll (tl 77-82) ei kinnita kaebaja väidet, et keeldumise tingis võimalus ammutada maavara vaid avakaevandamise teel. Veelgi olulisem on, et mingit tähtsust ei oma asjaolu, kas antud kinnistutel on võimalik avakaevandamine või 8 allmaakaevandamine ning see, kas maa kasutusotstarve on mäetööstusmaa või mitte. Isegi kui praegusel hetkel ollakse seisukohal, et tegemist on madalakvaliteedilise maavaraga, ei välista see, et tehnoloogiliste uuenduste tõttu on otstarbekas ka sellise maavara kaevandamine tulevikus. Kaevandamise viisi saab otsustada alles siis ning samuti on alles siis võimalik muuta maa kasutusotstarvet (vrd RKHKo 11.02.2013, 3-3-1-63-12, p 21).
  7. Veel on kaebaja osutanud võimalusele kinnistute võõrandamisel sätestada võõrandamislepingutes tingimused, vajadusel seades riigi kasuks asjaõiguse, mis tagaksid maavara kättesaadavuse säilimise. Ringkonnakohus leiab, et asjaõiguslikud tingimused tulevad kõne alla siis, kui kinnistu võõrandamine oleks põhimõtteliselt lubatud. See ei ole käesoleval juhul aga nii. Ringkonnakohus juhib tähelepanu MaaPS § 62 lg-le 3, mille kohaselt ei ole lubatud maapõue seisundit ja kasutamist mõjutav püsiva iseloomuga tegevus, kui see halvendab maavaru kaevandamisväärsena säilimist või olemasolevat olukorda maavarale juurdepääsu osas. Kuna kinnistute müük erakätesse halvendab olemasolevat olukorda maavarale juurdepääsu osas, siis see ei ole lubatud. Nagu juba märgitud, ei saanudki minister teha teistsugust otsustust.
  8. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 23.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.