lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 2 alusel võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus leiab, et kohtus ei ole tõendamist leidnud, et hageja ja kostja 1 oleksid 13.03.2005.a. sõlmitud lepinguga nr 175 kokku leppinud ka turvateenuse osutamises. Nimetatud lepingu tekstist seda ei nähtu. Antud kokkulepe ei tulene ka vaidlusaluse lepingu olemusest. Kohus ei nõustu hagejaga, et ülaltoodud lepingu preambulas märgituga on nimetatud kokkuleppe olemus sisustatud. Preambulas on märgitud eesmärk tagada T elurajooni terviklikkus ja heakorrastatud elukeskkond. Kohus on seisukohal, et elurajooni terviklikkus ja elukeskkonna heakorrastatus võib olla tagatud ka ilma hageja poolt viidatud turvateenuse osutamiseta. Seega ei ole turvateenuse osutamine tervikliku elukeskkonna ja heakorrastatuse tagamise obligatoorne element. Kohus leiab, et kostja 1 poolt kohtule esitatud maksekorraldustega on tõendatud, et kostja 1 ei ole soovinud turvateenuse osutamist hageja poolt ning ei ole selle eest kordagi pärast pooltevahelise lepingu sõlmimist tasunud, märkides igakordselt tasumisest keeldumise põhjuse. Kohtu hinnangul oleks ebamõistlik tõlgendada kostja 1 tahet teisiti, kuivõrd pooltevaheline leping sõlmiti 13.03.2005.a. ja juba kaks päeva hiljem, so 15.03.2005.a. on kostja hagejale lepingu alusel makset tehes märkinud, et arvest on maha võetud turvateenus. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et turvateenuse osutamises ei ole hageja ja kostja 1 lepingus nr 175 kokku leppinud, mistõttu tuleb lepingulisel alusel esitatud nõue kostja I vastu jätta rahuldamata. Kohus on seisukohal, et kostja 2 vastu ei saa lepingulisel alusel nõuet esitada, kuivõrd kostja 2 ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Leping saab
Seega saab kostja 2 vastu nõue tuleneda üksnes lepinguvälisest alusest. Eeltoodu tõttu tuleb hageja lepinguline nõue kostja 2 vastu jätta rahuldamata. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et T elurajoonis asuvate teede alune maa ning haljasalad kuuluvad K AS-le.
Kohus leiab, et hageja on teeomanikult saanud teed tasuta kasutamiseks ning ta saab elanikega sõlmitud lepingutes tegutseda üksnes selles ulatuses, mis talle tasuta kasutamise lepinguga on teeomaniku poolt antud. Nõudeõiguse olemasolu tuvastamiseks tuleb lähtuda koostöölepingust ja poolte vahel sõlmitud lepingust kui tervikust, sest lepingu alusel sai hageja endale vaid need erateed puudutavad õigused ja kohustused, mis koostöölepinguga on talle teeomaniku poolt üle antud. Riigikohus on oma 16.11.2011.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11 juhtinud tähelepanu, et hageja sarnastel asjaoludel algatatud teistes kohtuasjades teiste kostjate vastu on kolleegium selgitanud, et
jj kohaldamine on välistatud, kuna hageja ei väida, et ta tahtis kostjale teenuste osutamisega täita mingit olemasolevat või tulevast kohustust, mida polnud olemas, mis ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu
Eeltoodu tõttu ei kohaldu asjas ka
S § 37 lg 3 tähenduses. Mittetulundusühingute seaduse § 12 lg 4 ja § 19 lg 1 p 8 alusel võib üldkoosolek otsustada panna mittetulundusühingu liikmetele mittetulundusühinguga seotud varalisi kohustusi. Vaidlus puudub selles, et kostjad ei ole hageja liikmed. Seega ei ole kostjatel kohustust täita hageja üldkoosolekul vastuvõetud otsuseid. Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva vaidlusega sarnastel faktilistel ja õiguslikel asjaoludel menetletud tsiviilasjas nr 2-09-607 14.03.2012.a. otsuses leidnud, et koostöölepingu alusel tuleb tuvastatuks lugeda, et K AS loovutas hagejale 29.12.2004.a koostöölepinguga võimalikud tulevikus tekkida võivad nõuded, mis K AS-l võivad teedega piirnevate kinnisasja omanike, sh ka kostja suhtes AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel tekkida. Viidatud lepingust, eriti punktidest 1.3 ja 3.2 nähtub üheselt, et hageja kohustus tagama teede korrashoiu, sh ka puhastuse ja lumekoristuse ning libeduse tõrje. Sellel eesmärgil soovis hageja lepingu kohaselt saada ka kõiki sellega seotud õigusi, sh elanikele arvete saatmise õigust. Kuivõrd hageja ei pidanud koostöölepinguga jääma K AS esindajaks, tuleb hagejale arvete esitamise õiguse üleandmist käsitleda nõuete, sh tulevikus tekkivate nõuete loovutamisena AÕS § 156 lg-st 1 ja TeeS § 37 lgst 3 tulenevate nõuete osas. Kuivõrd hageja võttis koostöölepinguga endale TeeS §-s 25 sätestatud kohustused ning sai selle tõttu endale õiguse, mida nö tavakeeles väljendati arvete esitamise õigusena, kuid mille õiguslikuks sisuks tuleb lugeda tulevikus tekkida võivate nõuete loovutamist, asus kohus seisukohale, et hagejale loovutati erateeomaniku kohustuste täitmisel tekkida võivad nõuded. Seega tuleb ka käesolevas asjas asuda seisukohale, et hagejale on koostöölepinguga loovutatud AÕS § 156 lg 1 ja TeeS § 37 lg 3 alusel tekkida võivad nõuded. Kohus leiab, et AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsuõiguse tekkimise esmaseks eelduseks on kinnisasjale juurdepääsu puudumine. Kui kinnisasja omanikul on talle kuuluvale kinnisasjale juurdepääs mingil muul õiguslikul alusel, ei esine AÕS § 156 lg 1 kohaldamise aluseks olevat olukorda. Kohtu hinnangul on kostjatel õigus pääseda oma kinnisasjale kostja 1 ja K AS-i vahel sõlmitud kinnisasja müügilepingust tuleneval alusel. Viidatud lepinguga ostis kostja 1 tee omanikult kinnisasja. Kostja 1 on menetluse kestel kinnitanud, et ta soovis saada mitte üksnes kinnisasja, aga ka võimalust oma kinnisasjale juurde pääseda ning seetõttu rajas K AS kostja 1 kinnisasjani nõuetekohase valgustatud tee. Kostja kinnitas ka kohtuistungil, et ta ei oleks antud kinnisasja K AS-lt ostnud, kui talle ei oleks selle lepinguga lubatud ka kinnisasjale juurdepääsu. Tallinna Ringkonnakohus on ülalviidatud lahendis leidnud, et kuivõrd kostjal on õigus pääseda oma kinnisasjale muul õiguslikul alusel, ei ole AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud esimene eeldus – juurdepääsuõiguse igasugusel õiguslikul alusel puudumine, täidetud ning seetõttu ei esine AÕS § 156 lg 1 olukorda, mistõttu ei saa eksisteerida ka AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu nõuet. Hageja antud kohtuotsust vaidlustanud ei ole. Kohus nõustub eeltoodud Tallinna Ringkonnakohtu tõlgendusega ja leiab, et see on kohaldatav ka käesolevas vaidluses, kuna nõude aluseks on samad faktilised asjaolud. Kohus leiab, et TeeS § 37 lg 3 alusel saaks kostja suhtes nõude esitada üksnes juhul, kui kostjal lasuks AÕS § 156 lg 1 alusel tasu maksmise kohustus. Kohtu hinnangul tuleneb selline järeldus senisest kohtupraktikast, sh tsiviilasjas nr 3-2-1-111-11 tehtud Riigikohtu otsusest. TeeS § 37 lg 3 on eraldivõetuna sedavõrd abstraktne, et see ei saa eraldivõetuna olla iseseisvaks nõudenormiks. Ühtlasi leiab kohus, et tee kasutamise eest tasu nõudmine tagasiulatuvalt on vastuolus TSÜS § 138 lg 2 sätestatud hea usu põhimõttega, kuna hageja ei ole kordagi enne käesolevat kohtumenetlust aastate jooksul nõudnud tasu tee kasutamise eest. Kostjatel ei olnud mingit alust eeldada, et hageja sellise nõude üllatuslikuna TeeS § 37 lg 3 alusel nende vastu esitab. Hea usu põhimõtte rikkumine välistab õiguse teostamise. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 ja 173 lg 1 järgi tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi tuleb menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitada otsuse teinud kohtule 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.