Obsah (4)

§ 180§ 182§ 158§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 30. augustil 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-12-1213 Haldusasi V.B. ka

§ 180lg 1, § 181 lg 1 ja § 182 lg 1).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 08.02.2012 esitas V.B. Tallinna Vanglale taotluse mängukonsooli Play

Station 2, puldi, CDplaatide ja mälukaardi kambrisse lubamiseks.

1. Tallinna Vangla jättis 06.03.2012 taotlusele vastamise kirjaga nr 5-8/3784-3 V.B. 08.02.2012 taotluse rahuldamata. Mängude mängimine ei aita efektiivselt kaasa taotleja õiguskuulekale käitumisele suunamisel. Kinnipeetaval on Tallinna Vanglas võimalus oma vaba aega sisustada televisiooni- või raadiosaadete jälgimisega ning ajalehtede, raamatute ja õppekirjanduse lugemisega. PlayStation 2 võimaldab seadme kuritarvitamisel lisafunktsioonina sidepidamist ning seoses sellega võib mängukonsooli kasutusse andmisega kasvada vangla julgeolekurisk. 1 PlayStation 2 toetab ka võrgus mängimist ning teda on võimalik lisaseadmete abil kasutada koduarvutina. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja § 641 p-le 10 on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Samuti on Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.1.12 kohaselt keelatud kinnipeetaval omada audiovideokandjaid ning mängukonsoole, mis võimaldavad interneti ühendust. Tallinna Vangla möönab, et võrguühenduseks on vajalik mingit liiki väljund, kuid ennetavalt on vanglal mõislik piirata sidepidamiseks vajalike vahendite levikut, kui hakata piirama ühenduse loomiseks vajalikke väljundeid, mida ametnikud igapäevaseks tööks kasutavad. Samuti ei ole PlayStationist interneti kasutamist võimaldava seadme ilma eset lõhkumata demonteerimine tehniliselt võimalik. Tallinna Vangla kodukorra p 14.5.1.11 kohaselt on lisaks digitaalsetele vastuvõtjatele ja muudele elektroonilistele või tehnilistele sidepidamisvahenditele keelatud ka nende tarvikud (sh mälupulgad, kaardid jne) või neid imiteerivad seadmed. CD-plaatide ja mälukaardi üle pideva kontrolli teostamine on ressursimahukas töö, mis võib takistada põhifunktsioonide täitmist. Seega võib nende kasutamine kambrites muuta järelevalve tagamise keerukamaks ning seada seeläbi ohtu vangla julgeoleku.
2. 27.03.2012 esitas V.B. vaide Tallinna Vangla 06.03.2012 taotlusele vastamise kirja nr 5-8/37843 kehtetuks tunnistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks asja uueks otsustamiseks.
3. Tallinna Vangla jättis 22.05.2012 vaideotsusega nr 5-15/14023-1 V.B. vaide rahuldamata.
4. 12.06.2012 esitas V.B. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 06.03.2012 taotlusele vastamise kirja nr 5-8/3784-3 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks. KAEBAJA VÄITED
5. VangS-st tuleneb üheselt, et kinnipeetaval on õigus omada PlayStation
6. Vastustaja põhjendus, et kaebaja saab PlayStation 2 abil internetti kasutada, on absurdne, kuna kambrites on kaasaegsed telerid, mille kaudu on samuti teoreetiliselt võimalik internetti kasutada. Telerite avad, mis võimaldaks internetiühendust, on kinni kleebitud, seega oleks võimalik ka PlayStation 2 kinni kleepida. Kaebaja on ja oli nõus enda PlayStation 2-lt pesade eemaldamisega ning nõus kandma ka sellega seotud kulud. PlayStation 2 mälukaardile ei ole peale mängude võimalik midagi muud salvestada, mistõttu on vangla väide, et sellel on võimalik salvestada keelatud infot, naeruväärne. Jääb arusaamatuks, miks vangla on motiveerinud keeldumist julgeolekuohuga, kuna julgeolekuohu tekkimise või mitte tekkimise seisukohalt ei saa olla vahet selles, kas kaebajal on käes teleri või PlayStationi pult. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7. Vaidlusaluses haldusaktis keelduti põhjendatult V.B.le kambrisse mängukonsooli PlayStation 2 lubamisest julgeolekukaalutlustel. Vastustaja jääb vaidlusaluses haldusaktis ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. VangS-st ei tulene kinnipeetavale absoluutset õigust PlayStationi kambris kasutamiseks. Vangla annab VangS § 31 lg 2 kohaselt loa juhul, kui seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. VangS § 15 lg 4 annab vanglale õiguse keelata täiendavaid esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad lõikes 2 toodud tingimustele. Kuna PlayStation 2 võimaldab seadme kuritarvitamisel lisafunktsioonina sidepidamist ning seoses sellega võib mängukonsooli kasutusse andmisega kasvada vangla julgeolekurisk, on vaidlusaluse haldusakti andmine põhjendatud. Juhul, kui vangla leiab, et teleri 2 kasutamine kambris võib ohtu seada vangla üldise julgeoleku, keeldutakse kinnipeetavale ka teleri kambris kasutamiseks loa andmisest. Iga kambris televiisori, raadio või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kasutamiseks esitatud taotluse lahendamisel arvestatakse konkreetsete asjaoludega ning keeldumise kohta antakse haldusakt, mida põhjendatakse. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
8. Pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna Vangla keeldumine lubada kaebajal omada kambris seadet PlayStation 2 ning sellega seotud pulti, CD-plaate ja mälukaarti (edaspidi „seadmed“) on õiguspärane ja piisavalt kaalutletud. Vaidlus puudub selle üle, et eeltoodud esemeid soovib kaebaja kasutada vaba aja veetmise eesmärgil, mängude mängimiseks. Kõigepealt uurib kohus, kas keeldumise näol on tegemist haldusakti või toiminguga (I); võtab seejärel seisukoha selle õiguspärasuses (II) ning lahendab viimaks kaebaja nõude (III). I
9. Vangistusseaduse (VangS) § 31 lg 2 sätestab: „Vanglateenistuse ametniku loal võib kinnipeetaval olla isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid“. Kohus on seisukohal, et vastava loa andmisest keeldumine on haldusakt. Nii märgib Riigikohtu halduskolleegium: „Kolleegium on seisukohal, et sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
10. novembri
11. a otsus asjas nr. 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audiovideoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele“ (Riigikohtu halduskolleegiumi
12. juuni
13. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-32-10, p 17). Kohtu järeldust kinnitab asjaolu, et Riigikohus ei ole ka hilisemates lahendites taganenud oma varasemast praktikast, lugeda haldusaktideks vangla keeldumised erinevate lubade andmisest (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26.03.2012 otsus asjas nr. 3-3-1-77-11, p 10). Kohus on seisukohal, et Tallinna Vangla keeldumist tuleb käsitada haldusaktina ka juhul, kui see on vormistatud kirjana. II 10.

§ 158

lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Riigikohus on leidnud, et kinnipeetavale kambrisse isikliku raadio, televiisori või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme lubamisel on vangla administratsiooni diskretsioon piiratud VangS § 31 lg-s 2 nimetatud kaalutlustega. Loa andmiseks peab vangla kaaluma, kas kambrisse taotletava eseme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirja või häirida teisi isikuid. VangS § 31 lg-s 2 nimetamata kaalutluste arvestamine ei ole lubatud, kuna sellega ületatakse kaalutlusõiguse piire (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr. 3-3-1-49-10, p 12 ning
3. juuni
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-32-10, p 19). Seega ei saa asjakohasteks pidada vangla kaalutlusi selle kohta, et kinnipeetaval on Tallinna Vanglas võimalus oma vaba aega sisustada ka televisiooni- või raadiosaadete jälgimisega ning ajalehtede, raamatute ja õppekirjanduse lugemisega.
5. Samas on Riigikohus leidnud: „Näitena rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 641 alusel on 3 käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek“ (vt. Riigikohtu halduskolleegiumi
6. juuni
7. a. otsus asjas nr. 3-3-1-32-10, p 19). VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. Seega oli Tallinna Vanglal alus seadmete lubamisest keelduda juhul, kui seadmete kasutamise funktsioon võis ohustada vangla julgeolekut.
8. Tallinna Vangla on vaidlustatud haldusaktis leidnud, et PlayStation 2 võimaldab seadme kuritarvitamisel lisafunktsioonina sidepidamist ning sellega seoses võib mängukonsooli kasutusse andmisega kasvada vangla julgeolekurisk. Ka leidis Tallinna Vangla, et seade toetab võrgus mängimist ning teda on võimalik lisaseadmete abil kasutada koduarvutina. Kaebaja ei ole vastustaja eeltoodud seisukohti kahtluse alla seadnud. Vastavalt vangla sisekorraeeskirja (VSE) § 641 p-le 10 on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. Kohus on seisukohal, et eeltoodud sättest tulenev keeld hõlmab ka selliseid elektroonilisi vahendeid, mida on seadme kuritarvitamisel võimalik sidepidamiseks ning info edastamiseks ja vastuvõtmiseks kasutada. Seega võivad kaebaja poolt kambrisse taotletavad seadmed VangS § 15 lg 2 p-st 3 ning VSE § 641 p-st 10 tulenevalt kuritarvitamise korral ohustada vangla julgeolekut. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt kaalus vastustaja ka seda, kas oleks võimalik mängukonsooli lõhkumata demonteerida sellelt interneti kasutamist võimaldav seade, kuid asus seisukohale, et see võimalik ei ole. Seega ei saanud vastustaja otsuse tegemisel arvestada kaebaja valmisolekuga eemaldada PlayStation 2 seadmelt internetti võimaldavad pesad. Kaebaja väide, mille kohaselt ei saa julgeolekuohu tekkimise seisukohast vahet olla selles, kas kaebajal on käes teleri või PlayStation 2 pult, ei ole asjakohane. Sarnaselt vaidlusalustele seadmetele, on ka televiisori lubamiseks kambrisse vajalik vanglateenistuse ametniku luba, mistõttu otsustatakse ka televiisori kambrisse lubamine iga konkreetse juhtumi asjaolusid ning julgeolekuohtu arvesse võttes. Seega on Tallinna Vangla keeldumine PlayStation 2 kambrisse lubamisest lõppkokkuvõttes õiguspärane.
9. Mis puudutab kaebaja taotlust PlayStation 2 mängimiseks vajaliku puldi, CD-plaatide ja mälukaardi kambrisse lubamiseks, siis arvestades sellega, et tegemist on põhiseadme kasutamiseks vajalike tarvikutega ning põhiseadme kambrisse lubamisest keeldumist saab pidada õiguspäraseks, oli ka vastavas osas kaebaja taotluse rahuldamata jätmine põhjendatud. Ühtlasi on vastustaja õigesti tuginenud Tallinna Vangla kodukorra p-le 14.5.1.11, mille kohaselt on vanglas keelatud digitaalsed vastuvõtjad ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, nende tarvikud (sh mälupulgad, -kaardid jne) või neid imiteerivad seadmed. Seega oli Tallinna Vangla keeldumine ka CD-plaatide ja mälukaardi kambrisse lubamisest õigusaktidega kooskõlas. III
10. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 4