← Eesti

2-12-27970/15

Obsah (8)§ 91§ 68§ 131§ 87§ 95§ 85§ 100§ 98

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 30. november 2012. a, Tallinn, kell 14:00

) § 91 lg-le 1 ja lg 2 p-le

  1. Hageja nõue, väited ja vastuväited
  2. Hageja nõuab töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamist ja kostjalt hüvitist ühe kuu keskmise töötasu summas 861,83 eurot. Vastuhagile vaidleb hageja vastu. Hageja leiab eelkõige, et kostjal puudus alus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole oma kohustusi tööandjana oluliselt rikkunud.
  3. Vastavalt töölepingu p-le 4.2 pidi kostja töötama vahetustega vastavalt tööajagraafikule, mis tehakse talle teatavaks viis päeva enne uue kalendrikuu algust. Tegelikult ei ole hageja äriühingu töö praeguse aja spetsiifikast lähtudes võimalik koostada vedurijuhtidele ja vedurijuhi abidele töögraafikut kuuks ajaks ette, kuna vedurijuhtide töö sõltub rongiliikluse graafikust. Kaubaveo rongide liiklusgraafikud koostatakse päeva kohta ja seetõttu hageja juures väljakujunenud praktika kohaselt toimub vedurijuhtide ja abide tööülesannete täitmine selliselt, et veeremiteenistuse direktor või tema poolt volitatud töötaja helistab vedurijuhtidele vähemalt 12 tundi ette ja selgitab välja, kas töötajal on võimalik tööle tulla. Kui antud töötajal ei ole võimalik tööle tulla, kutsutakse välja teine töötaja. Nimetatud 12 tundi on minimaalne aeg, tavapäraselt veduri brigaad vahetust lõpetades orienteeruvalt teab, millal tuleb järgmine kord tööle tulla. Kostjale oli selline töökorraldus teada alates
  4. septembrist
  5. Kuigi
  6. aastal lõppes kostja eelmine tööleping, soovis kostja uuesti asuda tööle tähtajalise lepingu alusel samal ametikohal samadel tingimustel. Sõlmides
  7. märtsil 2010 hagejaga tähtajalise töölepingu, oli kostja teadlik, et töötamine ei toimu töögraafikute alusel, vaid hageja äriühingus väljakujunenud praktika kohaselt. Kostja ei avaldanud ka soovi lõpetada tööleping seoses tähtaja möödumisega vaid soovis jätkata töötamist, mistõttu tööleping muutus tähtajatuks. Tõendamata ja ebaõige on kostja väide, et ta on korduvalt esitanud hagejale pretensioone seoses töökorraldusega. Kui kostja oleks avaldanud soovi töötada töögraafiku alusel, siis oleks hageja seda talle ka võimaldanud, sest hageja äriühingus töötab teistel ametikohtadel töötajaid graafiku alusel. Hageja oleks saanud pakkuda kostjale tööd rongikoostajana, samuti raudteemontöörina, kes töötab vaid tööpäevadel kella 8-
  9. Erakorraline ülesütlemine eeldab mõistliku tähtaja määramist rikkumise kõrvaldamiseks. Kui kostja leidis äkki peale ligi nelja aastast töötamist, et selline töökorraldus talle ei sobi, siis 3

(7)2-12-27970 kõigepealt oleks pidanud sellest tööandjat teavitama ja kindlasti oleks leitud võimalus töökorralduse muutmiseks, mis oleks rahuldanud mõlema poole huvi ja võimaldanud lepingu jätkamist.
  1. Töölepingu p 6.1 näeb ette, et töötajal on õigus saada 28 kalendripäeva iga-aastast põhipuhkust. Hageja on võimaldanud kostjale iga-aastase puhkuse kasutamist täies ulatuses. Kostja on kõikidel eelnevatel aastatel kasutanud põhipuhkust täies ulatuses ühes osas. Lisaks on võimaldatud kostjale lisapuhkust ja täiendavat lapsepuhkust. Kostja väide, et hageja sundis teda
  2. aasta puhkust jagama osadeks, on alusetu, paljasõnaline ja tõendamata. Kostja ei ole esitanud hagejale mingit sooviavaldust puhkuse kasutamise kohta tervikuna ega ka vastuhagis esitatud põhjendust sõita puhkama Eestist väljapoole. Seadus ei näe ette, et ettepaneku puhkuse osadeks jagamise kohta teeb ainult töötaja. Kuna puhkuse osadeks jagamine eeldab kokkulepet, siis ettepaneku puhkuse osadeks jagamise kohta võib teha ka tööandja. Kostja on kirjutanud alla
  3. aasta puhkuse ajakavale, mille kohaselt talle võimaldati puhkust kahes osas. Seega on kostja nõustunud puhkuse osadeks jagamisega ehk pooled on saavutanud vastava kokkuleppe. Puhkuste ajakava kinnitati
  4. veebruaril 2012 ja hiljemalt sel ajal oli kostjale puhkuse osadeks jaotamine teada. Töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul peale seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai. Kostja ütles töölepingu üles
  5. mai 2012 ehk 2,5 kuud peale puhkuse ajakava kinnitamist, mis ei ole mõistlik aeg. Ka seetõttu ei vasta ülesütlemine seaduse nõuetele.
  6. Hageja on seisukohal, et kostja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise tingis hageja kahtlus kostja usaldusväärsuses, kuna asjaolud viitasid kostja poolt toimepandud kütuse vargusele. Hageja oli maikuu alguses turvakaamerate salvestuste vaatamisel avastanud, et kostja, töötades erinevatel veduritel, oli katnud kinni veduri videokaamera 9., 16.,
  7. ja
  8. aprillil ning 2.mail
  9. Hagejal oli alust eeldada, et videokaamerad kaeti kinni selleks, et panna toime vedurist kütusevargus.
  10. mail 2012 nõudis vedurijuht-instruktor A. T kostjalt seletust, miks ta oli videokaamerad kinni katnud. Kostja keeldus seletusest. Selle asemel taotles kostja, et temaga lõpetataks tööleping samast päevast.
  11. Hageja leiab eelneva põhjal, et töölepingu ülesütlemine on tühine ja tööleping lõppes korraliselt. Kuna kostja ei teatanud korralisest ülesütlemisest ette seaduses nõutud aja võrra, siis nõuab hageja kostjalt hüvitist ühe kuu keskmise töötasu summas.
  12. Menetluskulud palub hageja panna kõik kostja kanda. Kostja vastuhagi nõue, väited ja vastuväited
  13. Kostja nõuab vastuhagi avalduses töölepingu lõpetamist (sisuliselt ülesütlemisavalduse kehtivuse tuvastamist) ja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu summas 2 585,49 eurot. Hageja nõudele vaidleb kostja vastu. Kohtuistungil
  14. novembril 2012 selgitas kostja, et töölepingu lõpetamist ta eraldi nõudena ei soovi. Kostja põhiväide on, et ta ütles pooltevahelise töölepingu
  15. mai 2012 ülesütlemisavaldusega kehtivalt üles.
  16. Vastavalt ülesütlemisavaldusele on kostja teavitanud hagejat töölepingu erakorralisest ülesütlemisest nõuetekohaselt, st on viidanud töölepingu p-dele 4.2 ja 6.1 ning

§ 91lg-le 1 ja 2, mida hageja on rikkunud.

Kostja möönab, et viitas ülesütlemisavalduses ekslikult

§ 91

lg 2 p-le 2, kuid leiab, et õigusalaseid teadmisi mitteomava isikuna ei saa temalt ka eeldada täiuslikku avaldust. Liiatigi on ülesütlemisavalduses viidatud

asjakohastele sätetele (

§ 91lg 1 ja 2) ning töölepingu punktidele.

17. Töölepingu p 4.2 kohaselt pidi kostja töötama vahetustega vastavalt hageja poolt igaks kalendrikuuks kehtestatavale tööajagraafikule. Tööandjal tuli teha tööajagraafik töötajale teatavaks allkirja vastu hiljemalt viis päeva enne uue kalendrikuu algust. Tegelikkuses hageja kui tööandja ei täitnud töölepingu p-s 4.2 kokku lepitut, st ei koostanud tööajagraafikuid töötajale ega teinud viimaseid teatavaks allkirja vastu. Seega tööajagraafikud puudusid. 4

(7)2-12-27970 Kostjal on pere ja seetõttu on ilma tööajagraafikuta töötamine osutunud kostjale raskendatuks, sest kostja ei saa planeerida oma töö- ja vaba aega ning on kohustatud tulema tööle tööandja väljakutsel. Kostja hinnangul ei ole selline viis töötamiseks mõistlik. Kostja on korduvalt esitanud pretensioone seoses eelkirjeldatud töökorraldusega, kuid tööandja ei ole sellega seoses mingeid muudatusi läbi viinud. 18. Töölepingu p 6.1 kohaselt on töötajal õigus saada 28 kalendripäeva iga-aastast puhkust (põhipuhkust). Seega seadusest tulenevalt eeldatakse, et töötaja puhkab 28 päeva järjest ning põhipuhkuse osadeks jagamine eeldab töötaja nõusolekut. Kostja leiab, et hageja on rikkunud töölepingu p 6.1 ja

§ 68lg 5, sest on töötaja nõusolekuta jaganud põhipuhkuse osadeks.

Nimelt ei nõustunud tööandja käesoleval aastal kostjale põhipuhkust korraga andma ning töötajale võimaldati vaid 14 päeva puhkust järjest. Tulenevalt sellest, et kostja vanemad elavad kaugel, väljaspool Eesti Vabariiki, on kostja jaoks eriti oluline, et talle võimaldataks põhipuhkust 28 järjestikusel päeval. Vastasel juhul on takistatud puhkuse veetmine koos perega. Kostja möönab, et töösuhte nõrgema poolena oli ta tööandja survel sunnitud tööandja poolt koostatud puhkuse ajakavaga nõustumist oma allkirjaga kinnitama. Kostja esitas korduvalt pretensioone tööandja poolt koostatud puhkuse ajagraafiku suhtes.

  1. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste esinemise, st hageja kui tööandja kohustuste rikkumise tõttu nõuab kostja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu summas 2 585,45 eurot.
  2. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED
  3. Kohus tutvus poolte avalduste ja esitatud dokumentaalsete tõenditega, kuulas ära pooled ja kuulas üle tunnistajad ning leiab tõendeid kogumis hinnates, et hagi on põhjendatud, vastuhagi aga põhjendamata. Kohus rahuldab hagi, jätab vastuhagi rahuldamata ja paneb menetluskulud kostja kanda.
  4. Poolte vaidlus tuleneb töölepingulisest suhtest. Sellise vaidluse lahendab kohus lähtudes eelkõige

-st. Vaatamata vaidlustamata asjaolule, et töösuhe algas enne kehtiva

jõustumist, tuleb

§ 131

lg 1 alusel kohaldada

norme. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 1 alusel kohaldatakse VÕS üldosas sätestatut kõikidele samas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, seega on asjakohased ka VÕS üldosa sätted. 23. Hagi ja vastuhagi lahendamine sõltub esmalt küsimusest, kas kostjapoolne töölepingu (töövaidlusasja nr 4.4-2/1264-12 toimik, edaspidi „TVK toimik“, lk 18–21) erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kuni ülesütlemiseni oli tööleping kehtiv kui tähtajatu leping. Kostja on lepingu ülesütlemisel tuginenud

§ 91lg-le 1 ja lg 2 p-le 2.

24.

§ 87

sätestab, et töölepingu võib erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides samas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii VÕS § 196 kui ka

§ 87järgi mõjuva põhjuse olemasolu.

Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja

§ 91

lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Senise kohtupraktika kohaselt on

§ 91

lg 1 järgi töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 11 teine lõik).
  3. Töölepingu ülesütlemise mõjuv põhjus võib tuleneda tööandjast või töötajast. Esimesel juhul on erakorraline ülesütlemine seotud tööandja kohustuste rikkumisega (

§ 91

lg 2), teisel juhul töötaja isikuga (

§ 91lg 3, vt eelmises punktis viidatud otsuse p 11 kolmas 5

(7)2-12-27970 lõik). Kostja on töölepingu ülesütlemisel tuginenud

§ 91lg-tele 1 ja 2, st tööandjast tulenevale mõjuvale põhjusele.

Kohtu hinnangul ei takista 10. mai 2012 avalduse (TVK toimik, lk 22) eksitav viide

§ 91lg 2 p-le 2 avalduse sisust arusaamist.

26.

§ 95lg 2 kohaselt peab töötaja erakorralist ülesütlemist põhjendama.

Ülesütlemist peab põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Käesoleval juhul ülesütlemisavalduses sisulised põhjendused puuduvad. Vastavalt

§ 95

lg-le 3 ei mõjuta kirjalike põhjenduste puudumine ülesütlemise kehtivust, kuid kohustust rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele sellest tekkinud kahju. Seega peab kohus käesolevas asjas esmalt kontrollima, kas kostja väidetavad töölepingu ülesütlemise alused tegelikult esinesid. 27. Kohus leiab, et kostja tuginemine

§ 91lg-tele 1 ja 2 ei ole põhjendatud.

Neli aastat toiminud tööajarežiimi mittevastavus töölepingu sõnastusele (järgnevas p 28)) ja puhkuse ositi andmine (järgnevas p 29) ei ole käesoleval juhul kumbki selline ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks ja et töölepingu erakorraline ülesütlemine oleks lubatav.

  1. Kohus nõustub hagejaga, et pikaajaline nõustumine teatava tööajakorraldusega tähendab selles osas kirjalikus töölepingus vormistatud kokkuleppe muutmist. Tunnistaja A. T ütlustest nähtub, et nn telefoni teel töölekutsumine oli tavapärane. Tunnistajale ei ole teada, et kostja oleks pöördunud tehniku poole sooviga töötada graafiku alusel, mitte telefoni teel töölekutsumise alusel. Töölepingu vorminõude eesmärgist ei tulene, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-08, p 13). Seetõttu võib poolte kokkulepe, mille kohaselt tööandja annab töötajale tööd juhul, kui viimane seda küsib, olla ka suuline (Riigikohtu
  4. detsembri
  5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-11, p 19 neljas lõik). Sarnaselt võib kohtu hinnangul olla nii suuline kui ka tuleneda VÕS § 23 lg 1 p 2 alusel pooltevahelisest praktikast kokkulepe, et töötaja ilmub tööle tööandja vastavate korralduste ja etteteatamise alusel. Kui kostja perekonna elukorraldus muutus, siis oli kostjal võimalus taotleda uut pooltevahelist kokkulepet tööaja osas või öelda tööleping korraliselt üles vastavat etteteatamistähtaega järgides. 29.

§ 68

lg 5 teine lause sätestab, et põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Kohtu hinnangul väljendab kostja allkiri 21. veebruariga 2012 dateeritud puhkusegraafikul (TVK toimik, lk 8) puhkuste ositi andmiseks piisavat nõusolekut VÕS § 20 lg 1 tähenduses. Tunnistaja A. T ütlustest nähtub, et pooled pidasid enne puhkusegraafiku allkirjastamist läbirääkimisi. Tõendamist ei leidnud kostja väide, et teda sunniti puhkusegraafikule allkirja andma. Tunnistaja I. S ütlusest, et „puhkusegraafikule tuli alla kirjutada, muud võimalust ei olnud,“ ei saa kohus järeldada tegelikku sundi või survet. Pigem saab kohus aru, et töötajad aktsepteerisid tööst tingitud võimatust saada igal aastal põhipuhkus ühes osas. Kuna kohus tuvastab, et pooltel oli kokkulepe põhipuhkuse ositi andmiseks, siis ei ole see asjaolu mõjuvaks põhjuseks

§ 91lg 1 tähenduses.

30. Kohus märgib, et kui ka asuda töölepingu muutmise vormi või puhkuse kohta poolte kokkuleppe esinemise osas eelmistest punktides erinevale seisukohale, siis oleks endiselt edukas hageja vastuväide, et kostja ei ole teinud ülesütlemisavaldust

§ 91lg-s 4 ja VÕS § 196 lg-s 3 ette nähtud mõistliku aja jooksul.

Arvestades töösuhte igapäevast iseloomu ja puhkusegraafiku vormistamisest kostja esimese puhkuseperioodini jäänud aega leiab kohus, et mõistlik aeg neil alustel töölepingu ülesütlemiseks on käesolevas asjas uuritaval juhul üks kuu. Kostja on mõlema asjaolu puhul teinud ülesütlemisavalduse pärast mõistliku tähtaja möödumist. 31. Kokkuvõtvalt ei ole kostja tõendanud sellist mõjuvat põhjust, mis kohtu hinnangul oleks aluseks töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 91

lg 1 ja lg 2 alusel.

§ 85lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on 6

(7)2-12-27970 erakorraline. Erakorralise ülesütlemise aluste tõendamatusest järeldub töölepingu korraline ülesütlemine (vt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-12, p 11 kolmas lõik). Töölepingu korralise ülesütlemise puhul ei ole kostjal

§ 100lg-s 4 nimetatud nõuet.

Vastuhagi jääb seega tervikuna rahuldamata. 32.

§ 100

lg 5 sätestab, et kui tööandja või töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Töölepingu korralisest ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg on

§ 98lg 1 järgi vähemalt 30 kalendripäeva.

Kuna kostja ei teatanud töölepingu lõppemisest üldse ette (hageja sai

  1. mai 2012 avalduse kätte
  2. mail 2012 (TVK toimik, lk 23 ja 50), kostja aga soovis lugeda lepingu lõppenuks
  3. maiga 2012 (TVK toimik, lk 51)), siis on põhjendatud hageja nõue mõista kostjalt välja hüvitis ühe kuu keskmise töötasu summas ehk 861,83 eurot. Töötasu arvestuse (TVK toimik, lk 24–25) üle pooled ei vaidle.
  4. Kohus jätab tähelepanuta kostja kontoväljavõtte (TVK toimik, lk 52), kostja tegelike puhkuste graafiku (TVK toimik, lk 53), videosalvestiste analüüsi (tlk 60–61) ja kostja töögraafiku (tlk 79), sest need ei tõenda vaidluse lahendamisega seonduvaid vaidlusaluseid asjaolusid. Samuti jäävad poolte nõusolekul tähelepanuta korduvad tõendid, sh töövaidlusasja nr 4.4-2/1430-12 toimikus olevad tõendid. Kohus ei käsitle poolte väiteid ja tõendeid, sh tunnistaja ütlusi seoses videokaamerate kinnikatmise ja võimaliku kütusevargusega, sest sellest ei sõltu kohtu hinnangul mingil viisil käesoleva asja lahendamine.
  5. Tsiviilasja hind on TsMS § 124 lg 1 alusel poolte rahaliste nõuete summa, st hagi hind on 861,83 eurot ja vastuhagi hind 2 585,49 eurot.
  6. Kuna kohus rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata, siis jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohus on ekslikult jätnud kostjalt nõudmata riigilõivu hageja nõudelt individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg 4 kolmanda lause alusel. Kohus mõistab avalduse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kostjalt TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 7¹ alusel riigituludesse välja vastavalt riigilõivuseaduse § 57 lg-s 1 ja lisas nr 1 ette nähtud soodusmäärale summas 125 eurot. TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus ei määra käesolevas asjas teistsugust tähtaega. Kohus selgitab kostjale, et TsMS § 179 lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus saata kohtulahendi sundtäitmisele, kui kohustatud isik ei ole lahendit täitnud jõustumisest alates 15 päeva jooksul. Tulenevalt TsMS § 179 lg-st 9 tuleb kostjal riigilõivu tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.