3-12-2545/7

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2545 Otsuse kuupäev 19.02.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning kahju hüvitamise nõudes summas 150 eurot seoses toidunormi andmata jätmisega ja toidunõu põrandale viskamisega Asja läbivaatamise kuupäev 22.01.2013 Menetlusosalised Kaebaja Indrek Jatsõšõn Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord

1. Jätta kaebus rahuldamata;
2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 21.03.
3. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 17.09.
4. a esitas Tartu Vanglas kinni peetav isik Indrek Jatsõšõn vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles soovis 150 euro suurust hüvitist selle eest, et valvur Sirje Kahre ei andnud talle 01.09.
5. a lõunasöögi ajal kisselli. Kaebaja märkis, et tema toiduluugi peale asetatud plastikust jooginõu viskas S. Kahre põrandale. I. Jatsõšõni hinnangul tekitas vangla talle eeltooduga mittevaralist kahju. 08.10.
6. a kirjaga nr 1-13/165-1 andis Tartu Vangla kaebajale tähtaja kahju hüvitamise taotluses puuduste kõrvaldamiseks. Kaebajal paluti selgitada, milline kahjulik tagajärg on temale saabunud. Samuti anti kaebajale võimalus esitada muud asjas tähtsust omavat teavet. 16.10.
7. a esitas kaebaja avalduse puuduste kõrvaldamiseks, milles märkis, et valvuri käitumine põhjustas talle vaimseid kannatusi, tekitas hirmu, et ta peab olema pikemat aega ilma ettenähtud toidunormita. Samuti tundis kaebaja ängistust ja alandatuse tunnet, mis kogumina alandas tema inimväärikust. 05.11.
8. a otsusega nr 1-13/165-3 jättis Tartu Vangla I. Jatsõšõni kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. 05.12.
9. a saabus Tartu Halduskohtusse Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla peale, milles kaebaja leiab, et vangla on käitunud õigusvastaselt ja kaebaja kasuks tuleks välja mõista kahjuhüvitis. Tartu Halduskohtu 10.12.
10. a kohtumäärusega võeti menetlusse Indrek Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning kahju hüvitamise nõudes summas 150 eurot seoses toidunormi andmata jätmisega ja toidunõu põrandale viskamisega. Kaebuse põhjendused Kaebaja selgitab, et hakkas 01.09.
11. a kella 12.30 paiku kambris pesema oma kruusi, mis aga libises käest ja kukkus WC potti. Seejärel avas toidujagaja koos valvuriga kambri luugi, et anda üle lõunasöök. Kaebaja andis luugist välja plekkkausi ja plastiktopsi ning ütles, et kruus kukkus WC potti. Valvur S. Kahre selgitas kaebajale, et alates 01.09.
12. a hakkas kehtima uus kord, mille kohaselt ei või toitu plastiknõudesse panna. S. Kahre ei andnud kaebajale kisselli ja käskis plastiktopsi luugi pealt ära võtta. Kaebaja keeldus ning valvur võttis topsi ja viskas selle põrandale ning pani luugi kinni, mistõttu jäi kaebaja ilma magustoiduta. Tema kruus vahetati järgmise päeva hommikul välja. Plastiktopsi puhul ei olnud tegemist ühekordse topsiga, see ei läinud katki. I. Jatsõšõn märgib, et Tartu Vangla väljastab kinnipeetavale ainult ühe kruusi. Tal oli küll kauss, aga sel hetkel ei tulnud talle pähe seda anda. Kaebaja märgib, et mitmetes teistes S-maja eluosakondades oli olukordi, kus kinnipeetavatel puudus kruus, kuid toidunormist ei jäetud kedagi ilma. Plastiknõusse toidu võtmiseks anti luba seniks kuni väljastati vangla nõud. Kaebaja leiab, et valvur oleks pidanud andma talle korralduse võtta toidunõu (plastiktops) ära ja kui ta oleks sellest keeldunud, siis oleks tulnud koostada ettekanne. Ametnik oleks pidanud fikseerima kogu sündmuse ja välja selgitama kruusi asukoha. Lisaks mainib kaebaja, et valvur ütles toidujagajale, et „sain sellele Jantsõšõni poisile 1:0 ära teha“. Seega soovis ametnik tahtlikult kaebajat alandada. I. Jantsõšõn tundis hirmu, et peab kuni esmaspäevani ilma oma niigi minimaalse toidunormita olema, sest toidunõusid vahetatakse tööpäevadel. Ta tundis ängistust ja alandatuse tunnet, mis kogumina alandas tema inimväärikust. Põhiseaduses on sätestatud, et kedagi ei tohi kohelda inimväärikust alandavalt. Vanglas kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et kui kohus tuvastab ebaõiglase ja ebainimliku ning inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta sellega juba pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist. Riik peab garanteerima, et isikut peetakse kinni inimväärikust austavates tingimustes, et meetmete rakendamise viis ega meetod ei põhjustaks talle kannatusi ega raskusi, mis ületavad kinnipidamisega kaasneva vältimatu kannatustaseme. 2 Kaebaja leiab, et temale toidunormi andmata jätmise ja toidunõu põrandale viskamisega on rikutud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3, mis sätestab, et kedagi ei tohi ebainimlikult või alandavalt kohelda. Ta palub kohtul RVastS § 9 lg 1 alusel Tartu Vanglalt välja mõista 150 eurot alandamise ja põhjendamatute kannatuste eest. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla on seisukohal, et Indrek Jatsõšõni kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja jättis 05.11.
13. a otsusega nr 1-13/165-3 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna asjaolude kontrollimise käigus ei tuvastatud valvur S. Kahre käitumise õigusvastasust. Otsuse kohaselt ei annaks ka valvuri tegevuse õigusvastasus alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks, kuna see ei ole kvalifitseeritav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lõike 1 mõttes, sest tegemist ei ole intensiivse, pikaajalise ega kumuleeruva õiguste rikkumisega. Vastustaja jääb kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses toodud põhjenduste ja selgituste juurde ning lisab alljärgnevat. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja teadis korraldusest, mille kohaselt väljastatakse toitu üksnes vangla poolt väljastatud toidunõudesse. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebaja asetas toiduluugile plastmassist topsi ja plekist kausi. Valvur S. Kahre selgitusest nähtub, et kaebajale selgitati, et alates 01.09.
14. a, väljastatakse toitu üksnes vangla poolt väljastatud toidunõudesse. Kaebaja vangla poolt väljastatud toidunõud kisselli saamiseks valvurile ei andnud. S. Kahre seletuse kohaselt saatis kaebaja, olles ise voodil pikali, valvuri vetsu kruusi järele. Väited selle kohta, et kruusi temal ei ole, kaebaja valvurile toidujagamise ajal ei avaldanud. 18.02.
15. a on kaebajale vangla poolt väljastatud 1 lusikas, 1 kruus ja 1 kauss. S. Kahre on kinnitanud, et 31.08.
16. a oli kaebajal kruus olemas ja vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Seega oli 01.09.
17. a kaebajal võimalik anda piimakisselli saamiseks vangla poolt väljastatud kruus. Valvuri seletuse kohaselt ei avaldanud kaebaja kohe, et kruus on WC potti kukkunud ja ta tahtis, et valvur ise tooks WC-st kruusi ära. Toidujagajat saatva valvuri ülesanne on jälgida, et kõik kinnipeetavad saaksid toitlustatud. Valvuril ei ole kohustust toidujagamise ajal otsida kinnipeetava elukambrist toidu jagamiseks vajalikke nõusid, sealhulgas minna WC-sse neid võtma. Valvuril ei ole lubatud siseneda üksinda kinnipeetava elukambrisse ning olukorras, kus sektoris on teine kinnipeetav, ei ole mõeldav, et üksi saatmist teostav valvur siseneks teise kinnipeetava elukambrisse. Toidujagamise ajal asetab kinnipeetav ise toidunõud luugile, kuhu väljastatakse temale toit. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et kaebaja on oma käitumisega ise loonud olukorra, kus piimakisselli ei olnud võimalik talle väljastada. Kaebaja väited kruusi kukkumisest WC-potti ei anna alust nõuda valvurilt toidu jagamist muudesse nõudesse. Samas ei ole kaebaja väited kruusi juhuslikust WC-potti kukkumisest usutavad, kuna kraanikauss ja WC-pott ei asu vahetult kõrvuti. WC-pott asub kraanikausist ligi meetri jagu eemal ning nõudepesu käigus kruusi juhuslik kukkumine WC-potti ei ole tõenäoline. Valvur S. Kahre ei kinnita plasttopsi kambrisse viskamist. Valvuri 20.09.
18. a seletuse kohaselt võttis ta plasttopsi ja pani läbi toiduluugi tasakesi kambrisse sisse. Valvuri seletusest nähtub, et kaebaja ei võtnud topsi toiduluugilt ära ning valvur on suuliselt kinnitanud, et palus kaebajal tops toiduluugilt ära võtta, kuid kaebaja seda ei teinud. Seetõttu pani valvur topsi läbi kambriluugi põrandale. Valvuril puudus ka võimalus teistsuguseks käitumiseks, kuna vajalik oli jätkata toidujagamist teistele kinnipeetavale ning selleks sulgeda kaebaja kambriluuk. Kaebaja väiteid topsi viskamise kohta ei saa kinnitata Tarvi Serpovi seletus, kuna T. Serpov ei viibinud kaebajaga ühes kambris ning toidujagamise 3 ajal on teiste kambrite toiduluugid suletud. Seega ei saanud T. Serpov näha, kas tema poolt kuuldud heli oli seotud kaebaja poolt kirjeldatud sündmusega, valvuri tegevusega või muude asjaoludega. T. Serpov on seletuskirja, milles avaldab kuuldut, dateerinud 11.09.
19. a ning seletuskirja on esitanud halduskohtule kaebaja. Kuna T. Serpovi seletus oli olemas juba 11.09.
20. a, oli kaebajal võimalik esitada see kahju hüvitamise taotluse menetlemise käigus, kuid seda kaebaja teinud ei ole. Samuti ei pea vastustaja Marko Ärmani seletusi usaldusväärseteks, kuna kinnipeetavad ei soovi anda teineteist kahjustavaid ütlusi ning kaebaja suhtes soodsate seletuste andmisega ei kaasne M. Ärmanile ühtegi negatiivset tagajärge. Ei ole ühtegi tõsiselt võetavat ning eluliselt usutavat põhjust, miks S. Kahre peaks andma tõele mittevastavaid seletusi ja selliseid asjaolusid ei ole välja toonud ka kaebaja. Samuti ei ole vastustajale arusaadav kaebaja seisukoht, miks pidi S. Kahre tahtlikult soovima teda alandada. Sellised kaebaja väited on oletuslikud. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekkinud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muuhulgas süüliselt väärikuse alandamise korral. Inimväärikuse mõistel ei ole ühest definitsiooni. Küll on aga EIÕK praktikas inimväärikust alandava kohtlemisega olnud tegemist siis, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi ja/või vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet. Inimväärikuse alandamisena on kvalifitseerinud näiteks alljärgnevad olukorrad: täielik sotsiaalne isolatsioon; halvad sanitaartingimused kogumina; arstiabi andmata jätmine ning põhjendamatu jõu kasutamine kinnipeetava vastu; kinnipeetava sundtoitlustamine, kui selleks puudub meditsiiniline vajadus; kinnipidamisasutuste ülerahvastatus; alasti läbiotsimised vastassoost vanglaametniku juuresolekul jne. Tegemist on tõsiste näidetega, mis ei jäta kahtlust, et sellist teguviisi tsiviliseeritud ühiskonnas ei aktsepteerita ning käsitletakse inimväärikuse alandamisena. Õigusteaduses on traditsiooniliselt inimväärikuse alandamiseks peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedaste jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, inimese ränka diskrimineerimist ning inimese identiteedi rasket kahjustamist, s.h tema au teotamist, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks. Seetõttu on vastustaja seisukohal, et isegi valvuri õigusvastase käitumise korral, ei oleks see tegevus kvalifitseeritav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lõike 1 mõttes, mistõttu puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja palub jätta kinnipeetav Indrek Jatsõšõni kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu seisukoht Käesolevas asjas on Tartu Vanglas kinni peetav isik Indrek Jatsõšõn esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse, milles taotleb Tartu Vanglalt inimväärikuse alandamise tõttu mittevaralise kahju hüvitamist summas 150 eurot seoses kaebajale toidunormi andmata jätmisega ja toidunõu põrandale viskamisega. Kahju hüvitamise nõudes sisaldub toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõue. 4 Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja teadis, et alates 01.09.
21. a plastmassist topsi magustoitu ei jagata. Samuti puudub vaidlus selle üle, et kaebaja asetas toiduluugile plastmassist topsi magustoidu jaoks ja plekist kausi muu lõunasöögi jaoks. Kaebaja ei saanud lõunasöögi ajal piimakisselli ja valvur viskas toiduluugi lukustamiseks plastmassist topsi kambrisse ning kaebaja leiab, et sellise valvuri toiminguga (tegevus ja tegevusetus) on tema väärikust alandatud. Ta ei saanud minimaalset toidunormi ja nendel põhjustel nõuab mittevaralise kahju hüvitamist summas 150 eurot. Kohus peab hindama, kas on tõendatud, et valvuri toiming oli õigusvastane ja kas situatsioon oli selline nagu kaebaja seda kirjeldab. Valvur S. Kahre seletuse kohaselt asetas kaebaja 01.09.
22. a toiduluugile plasttopsi ning valvur seletas talle, et toitu jagatakse ainult vangla poolt väljastatud toidunõudesse. Kaebaja vastas esialgu, et tal ei ole kruusi. Seejärel selgitas valvur, et eelmisel päeval oli kaebajal kruus olnud. Selle peale vastas kaebaja valvurile, et „mine võta ise vetsust“. Kaebaja oli voodi peal pikali ja ei võtnud plasttopsi toiduluugi pealt tagasi. Valvur selgitas uuesti korda, kuid kaebaja ainult naeris voodist vastu. Siis võttis valvur plasttopsi ja pani läbi luugi tasakesi kambrisse sisse. Kaebaja jäi kissellist ilma. Mõni tund peale toidu jagamist ütles kaebaja, et tal oli vangla kruus WC-potti kukkunud (t.l 27). Kohtuistungil seletas kaebaja, et ta andis toiduluugist välja plekkkausi ja plasttopsi ja ütles, et kruus on WC-potis. Valvur ei andnud kisselli plasttopsi ja ütles, et ta võtaks plasttopsi luugi pealt ära. Kaebaja keeldus ja siis viskas valvur plasttopsi põrandale ja pani luugi kinni (t.l 35). Viskamisest plasttops katki ei läinud. Lisakauss oli kaebajal olemas, kuid sel hetkel ei tulnud talle pähe seda anda. Intsident kestis kokku umbes kolm minutit. Ta ei saanud olukorrast aru ja ägestus. Kohus tuvastas toimiku materjalidega ja kohtus antud selgitustega, et vastustaja ja valvur ei ole süüdi selles, et kaebajale väljastatud vangla plekkkruus libises tal käest ja kukkus WC-potti. On tuvastatud, et kaebajal oli teine kauss, mida tal oli võimalik anda valvurile kisselli saamiseks, kuid ta ägestus ja tal läks see meelest ära. Samuti on tuvastatud, et valvur ei olnud põhimõtteliselt vastu, et kaebajale piimakisselli anda, kuid ta palus vastavat toidunõud, sest uue korra kohaselt oli keelatud jagada toitu plasttopsidesse ning valvur tegutses seega õiguspäraselt. Kaebaja tunnistas kohtus, et valvur palus tal enne toiduluugi kinni panemist plasttops luugi pealt ära võtta. Kaebaja kinnitas kohtus, et ta keeldus sellest. Seega oli valvuril kaks võimalust – võtta plasttops enda kätte või jätta see kambrisse. Seoses sellega, et kaebaja keeldus plasttopsi ära võtmast, otsustas valvur selle luugilt eemaldada ja lasta see põrandale. Kohus leiab, et kaebaja provotseeris ise seda, et valvur oli sunnitud plasttopsi asetama kambrisse või kambrist väljapoole. Valvur pidi panema toiduluugi julgeoleku kaalutlustel kinni (toiduluuk tehakse lahti ja pannakse kinni vanglaametniku poolt ainult koridoris) ja seega tegutses ta õiguspäraselt. Valvur ei saa vastutada selle eest, et kaebaja ei täitnud valvuri korraldust võtta tops luugi pealt ära ja see jäi tahes tahtmata kambrisse toiduluugi kinni panemisel. Kohtu arvetes ei takistanud mitte miski kaebajal endal eemaldamast plasttopsi luugilt, kuid ta ei teinud seda. Ta kasutas enda poolt loodud situatsiooni ära selleks, et pöörduda kohtusse. Kohus leiab, et ülalpool kirjeldatud situatsiooni puhul ei saa mitte midagi lugeda kaebaja väärikust alandavaks. Kaebaja rääkis kohtus, et ta ägestus selle peale, et talle ei antud magustoitu plasttopsi sisse ja ta unustas, et tal oli kauss, mida ta oleks saanud anda valvurile kisselli saamiseks. Kaebaja ägestus enne, kui valvur asetas seoses luugi kinnipanekuga plasttopsi kambrisse ja seega ei ole õige kaebaja 5 poolt põhjendada oma psüühilist seisundit ainult valvuri käitumisega. Kaebaja enda subjektiivne tunne, et teda oleks justkui alandatud, ei anna alust väita, et tema väärikust oli alandatud. Tartu Vangla kodukorra p 8.6.3 kohaselt kinni peetava isiku toidunõud asuvad kambris, toidu vastuvõtmiseks asetab kinni peetav isik need kambri ukseluugile ( järelikult kinnipeetav peab ukseluugilt ise toidunõud ka ära võtma). Seega vanglaametniku toiming oli õiguspärana ja kaebaja eiras vastavat korda. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et ta ei saanud magustoitu vanglaametniku käitumise tõttu. Tõendatud on, et olukord oli vastupidine ja et kaebaja ei saanud magustoitu enda käitumise tõttu. Kaebaja kruus kukkus küll WC-potti kogemata, kuid tal oli võimalus teatada sellest valvurile ja mitte oodata lõuna aega. Samuti oli kaebajal võimalik anda kisselli saamiseks valvurile oma tagavara kauss, mis tal oli. Kaebaja pidi ise hoolt kandma selle eest, et ta saaks magustoitu, kui tema enda käitumise tõttu juhtus kruus libisema WC-potti. Kaebaja ei seletanud valvurile toidujagamise ajal, mis oli juhtunud tema kruusiga ja ütles ebaviisakalt valvurile, et „mine ise võta vetsust kruus“. See väljend oli arusaamatu ja valvur mõtles, et kruus asub WC-s, mitte WC-potis. Seega leiab kohus, et kaebaja jäi magustoidust ilma enda käitumise tõttu ja vastustaja süüd selles ei ole. Tuvastatud ei ole, et vastustaja oleks süüliselt toiminud ja alandanud kaebaja väärikust. Kohtupraktika kohaselt ei ole inimväärikuse mõistel ühest definitsiooni, kuid selle alandamine peab kaasa tooma äärmist ebamugavust ja sügavaid ebameelduvusi, et seda saaks alandamiseks lugeda. Valvuri käitumises eeltoodut tuvastatud ei ole ja seda isegi juhul, kui valvur oleks käitunud kirjeldavas situatsioonis õigusvastaselt. Kogutud tõenditega kogumikus ei ole kohus tuvastanud, et vastustaja süü tõttu kaebaja ei ole saanud minimaalset toidunormi ja et 01.09.
23. a oleks kaebaja väärikust alandatud ning et sellega oleks kaebajale tekitatud mittevaralist kahju. Juhindudes eeltoodust jääb kaebus rahuldamata täies ulatuses. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 6