Obsah (9)

§ 218§ 187§ 165§ 217§ 442§ 429§ 430§ 431§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tallinna Ringkonnakohus Mare Merimaa, Malle Seppik, Ulvi Loonurm 30.10.2012, Tallinnas 2-

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue 07.01.2011 maakohtule esitatud hagiavalduses palub H-K L oma seadusliku esindaja T-L K kaudu välja mõista kostjalt A.L lt H-K L ülalpidamiseks elatist koos tulumaksuga 3630 krooni kuus. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja 11 aastat pojale elatist maksnud. Poja ülalpidamiseks kulub kuus 5600 krooni, millest eluasemekulud on 150 krooni, kulutused toidule 1500 krooni, kulutused transpordile 1500 krooni, sidekulud 150 krooni, tervishoiukulud 100 krooni, hügieenitarvetele kulub 50 krooni, koolikohustuse täitmise kulud 1000 krooni, riiete ja jalanõude kulu 200 krooni, muud vältimatud kulutused 1000 krooni. Hageja palus elatist välja mõista tagasiulatuvalt alates 01.01.2010 kuni täisealiseks saamiseni ning 27.06.2011 kohtuistungil oli hageja nõus, et kostja maksab elatist miinimummääras. Kostja vastuväited Kostja tunnistas haginõuet summas 50 eurot kuus alates hagi esitamisest. Kostja vaidles vastu elatise suurusele ning ei nõustunud maksma elatist ühe aasta ulatuses enne hagi esitamist ja kuni lapse kooli lõpuni. Samuti vaidles kostja vastu elatise suurendamisele tulumaksu võrra. Kostja leidis, et hagi on elatise suuruse osas tõendamata. Kostja elab koos oma praeguse abikaasa ja nende alaealise lapsega, kes jääks hageja nõutud elatise väljamõistmisel halvemasse olukorda kui hageja. Ta töötab XXXXX ning on XXXXXXXX, keskmine sissetulek on 155,17 eurot kuus. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis A.Llt T-L Ki kasuks välja H-K L ülalpidamiseks alates 07.01.2010 kuni 30.06.2010 556,28 eurot, millelt on tasaarvestatud A.L tasutud elatis summas 250 eurot. H-K L kasuks mõistis kohus välja elatise alates 01.07.2010 kuni poja täisealiseks saamiseni igakuiselt 139,01 eurot. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg-st 1 ei tule elatise nõude esitamisel tõendada mitte elatist saama õigustatud isiku suhtes tehtavaid kulutusi, vaid elatist saama õigustatud isiku vajadusi. Pooled ei vaidle, et eluasemekulud lapsele on 150 krooni, sidekulud 100 krooni, tervishoiukulud 50 krooni, riided, jalanõud 200 krooni. Vaidlus on lapse toidukulude, transpordikulu osas, kuna laps käib TRK ja sõidab iga päev marsruuttaksoga 30 krooni üks ots, millest vald maksab kinni poole. Kostja leiab, et temalt ei ole küsitud kooli kohta ja laps 2 võiks käia ka kohalikus koolis. Kostja leidis, et võimaluste puudumise tõttu on liigsed ka muusikakooli kulud. Kuivõrd pooled ei saavutanud kokkulepet koolikohustuse kulutuste, söögikulude ja muude vältimatute kulutuste osas, nõustus hageja vähendama elatist alammäärani, s.o 139,01 euroni kuus. Kohus leidis, et kui elatist nõutakse ja kohus mõistab välja elatise seaduses sätestatud alammääras, ei pea hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust. Kostja ei ole nõus maksma elatist ka alammääras. PKS § 102 lg 2 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kostja elab koos oma praeguse abikaasaga ja XXXXXXXX sündinud poja J.L, kes kostja arvates jääks hageja poolt nõutud elatise väljamõistmisel halvemasse olukorda kui hageja. 2009.a tuludeklaratsiooni kohaselt on kostja XXX töötasu XXXXXXXXina 155,17 eurot kuus. Kohus nõustus hagejaga, et 155,17 eurot kuus on kostja poolt näidatud ettevõtluskasum, mitte ettevõtlustulud. Tuludeklaratsiooni kohaselt on kostja palk ja muud tasud 13 500 krooni (toimiku lk. 25). Kogutud tõendite alusel on kostja XXX juhatuse liige, XXXXXXXX töötanud üle kümne aasta. Eesti Statistika 2010. aasta aastaraamatu andmetel on XXXXXXXX keskmine palk 13 000 krooni kuus. Ajakirjandusest otsitud arvamus kinnitab Eesti Statistika aastaraamatus toodut. Kui paar kolm aastat tagasi said XXXXXXXX keskmiselt 30 000 krooni kuus, siis tuleb nüüd läbi ajada keskmiselt 13 000 krooniga kuus. Kostja elab uues eramus aadressil XXX X XX, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXXXX, mis tema sõnade järgi on ehitatud tema praeguse abikaasa omanduses olevale kinnistule vahenditest, mis on saadud temale lahusvarana kuulunud vara müügist. Kohus asus seisukohale, et kostja varaline seisund võimaldab maksta elatist minimaalses suuruses ja temaga kooselav laps ei ole seetõttu vähem kindlustatud. Lapse ülalpidamiskohustus lasub mõlemal vanemal. Kostja on töövõimeline mees, kellel on kohustus otsida ja leida töökoht, mis võimaldaks mõlema lapse ülalpidamiskohustust täita laste vajadusi arvestades. Ülalpidamiskohustuse ülesanne, laste eest hoolitseda, tähendab ühtlasi ka seda, et ülalpidajal lasub vajadusel kohustus teha muudatusi oma harjumuspärases elukorralduses. Kostja ei ole 11 aastat oma pojale elatisraha maksnud, mistõttu on elatise väljasmõistmine 1 aasta enne elatishagi esitamist õigustatud. Kostja on tasunud elatist 250 eurot, mis tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Hagi on kohtule esitatud 07.01.2011. Elatis tuleb seega välja mõista alates 07.01.2011. Alates 07.01.2010 kuni 30.06.2010 tuleb elatis välja mõista T-L Ki kasuks. Alates 01.07.2010 kuni poolte poja täisealiseks saamiseni H-K L kasuks. Õpingute jätkamine on asjaolu, mida kohus ei saa etteulatuvalt kontrollida. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus elatise välja kuni H-K L 18-aastaseks saamiseni.

§ 165lg 1 alusel jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda.

Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse, saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. 3 Kohus on jätnud tähelepanuta, et enne 01.07.2010 kehtinud PKS alusel oli hagejaks mitte alaealine laps, vaid vanem. Kohus on lugenud hagejaks alaealise lapse. Sama nähtub ka kohtuotsusest. Samas on elatis alates 07.01.2010 kuni 30.06.2010 välja mõistetud T-L Ki kasuks, keda ei ole ei kohtuistungi protokollides ega ka kohtuotsuses hagejana ära toodud. Seega ei ole kohus välja selgitanud menetlusosalisi ja on teinud otsuse isiku kasuks, keda kohus ei ole lugenud hagejaks üheski menetlusdokumendis. Eeltoodud rikkumiste tõttu tuleks asi saata tagasi esimese astme kohtusse. Kostja elab koos oma praeguse abikaasaga. Poolte ühine laps J.L jäi kohtuotsusega välja mõistetud elatise suuruse tõttu halvemasse olukorda kui H-K L. Lapsi ei ole võrdselt koheldud lastekaitse seaduse § 10 mõistes ega ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artikleid 2 ja 18 järgides. Riigikohtu otsusest 3-2-1-21-07 tuleneb, et õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium leiab muuhulgas eelnimetatud asjas ka seda, et juhul kui jäävad kohtu poolt tuvastamata teiste laste vajadused, tuleb asuda seisukohale, et kohtuotsus ei ole põhjendatud. Kuivõrd kohus ei ole H-K La ja J.L võrdselt kohelnud, on kohtuotsus vastuolus nii kehtiva õigusega, avaliku huviga kui ka Riigikohtu seisukohtadega. Vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu, et kohtu poolt oleks tuvastamist leidnud teise lapse vajadused, mistõttu Riigikohtu seisukohast lähtuvalt ei ole vaidlustatud kohtuotsus põhjendatud. Kohus on hinnanud meelevaldselt tõendina Eesti Statistika

1. aasta aastaraamatu andmeid, sest elatise asjas omab tähtust kohustatud isiku varaline seisund, aga mitte asjaolu, kui palju võiks olla antud alal keskmine palk. Sissetulekut saab tõendada palgatõendiga ja kostja poolt esitatud MTA väljavõttega, mitte aga keskmise statistilise näitajaga. Kohus on kostja varanduslikku seisundit hinnanud ka 08.01.2009 ilmunud Eesti Päevalehe artikli järgi, kus ajakirjanik väidab, et jaanuaris 2009 sai XXXXX kuus keskmiselt 13 000 krooni. Tegemist on keskmise tasu suurusega, mida ei saa üldistada selliselt, et kõik pidid sel ajal nii palju saama. Teiseks on statistikaraamatu väite kinnitamiseks võetud artikkel ilmunud ca 2 aastat varem, kui Statistikaamet sai
2. aasta andmeid võrdlema hakata. Seega ei saa väita, et nimetatud artikkel kinnitab aastaraamatu andmeid. Artikkel ei tõenda kostja sissetulekut. Kohus toob välja, et kostja koos abikaasa ja teise alaealise lapsega elavad uues eramus, mis on kostja abikaasa lahusvara, ja teeb sellest järelduse, et kostja varaline seisund on piisav elatise maksmiseks minimaalses suuruses. Abikaasa lahusvara ei suurenda teatavasti teise abikaasa varanduslikku olukorda, seetõttu ei saa kostja oma abikaasa lahusvara arvelt hagejale elatist maksta. Kohus on hinnanud eeltoodud tõendit meelevaldselt ja vastuolus kehtiva õigusega. Kohus leidis, et kostja peab leidma töökoha, mis võimaldaks mõlema lapse ülalpidamiskohustust täita. Kohus soovib eelnevast lähtuvalt rajada otsuse tulevikus toimuvale võimalikule varandusliku olukorra muutumisele. Seadusandja ei oleks PKS sätetesse sisse kirjutanud võimalust, et elatist saaks välja mõista alla miinimummäära, lihtsam oleks ju sellise seisukoha puhul isikud, kellel vahendeid napib, lihtsalt tööle saata. Tänases majandusolukorras ei ole uue tasuva töökoha leidmine kahjuks võimalik. Ka nähtub kohtu eeltoodud seisukohast, et kohus on tuvastanud, et kostja varanduslik olukord ei võimalda tal mõlema lapse ülalpidamiskohustust miinimummääras täita. Seega on kohus teadlikult jätnud vanema juures elava lapse halvemasse olukorda kui vanemast lahus elava lapse. 4 Kogutud tõenditele ja tõele ei vasta kohtu väide, mille kohaselt ei ole kostja oma pojale 11 aasta vältel tasunud elatisraha. Nii kostja kui ka hageja on esitanud tõendeid selle kohta, et kostja on aastate lõikes elatist maksnud. Kohus on mõistnud välja hageja esindaja kasuks perioodi eest 07.01.2010 – 30.06.2010 556,28 eurot, mis on tasaarvestatud
3. aastal makstud elatisega summas 250 eurot. Lisaks sellele on kostja tasunud
4. aasta jooksul hagejale elatist summas 5100 krooni (325.95 eurot), mida kohtuotsuses arvestatud ei ole. Nagu ka toimikus olevast istungi protokollist nähtub, loobus hageja “tagasiulatuvast osast” (s.t nõudest välja mõista elatis 1 aasta enne hagi esitamist) ja andis kohtule teada, et tema soovib miinimumi alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ühtlasi tegi hageja ka kompromissipakkumise, kus ta nõustus kompromissi korral sellega, et kostja maksaks talle 100 eurot kuus. Hageja hagi vähendamise taotlus protokolliti. Kohus on aga otsuses läinud üle nõude piiride ja välja mõistnud elatise ka ühe aasta eest enne hagi esitamist. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele elatise suurust puudutavas osas, millega on välja mõistetud elatis T-L Ki kasuks menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Ülejäänud osas tuleb otsus jätta muutmata. Enne
5. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 1 järgi võis lapse kasuks elatise väljamõistmise hagi esitada üks vanem teise vastu enda nimel, samuti võis vanem enda nimel hageda elatise suuruse muutmist PKS § 61 lg 3 järgi. Alates 1.juulist 2010 kehtivas perekonnaseaduses sellist eriregulatsiooni enam ei ole. Ülalpidamist on PKS § 97 p 1 järgi õigustatud saama alaealine laps ja tema täisealine vanem on PKS § 96 järgi kohustatud talle ülalpidamist andma. Elatist saama õigustatud isikuks on laps, kes saab olla ka nõude esitajaks kohtus, s.t hagejaks ning alaealist last esindab

§ 217lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja.

Apellandi väidetel on maakohus ebaõigesti välja mõistnud elatise T-L K kasuks, kes ei ole menetlusosaline. Kolleegium ei tuvastanud menetlusõiguse normi rikkumist osas, milles mõisteti elatis perioodi 07.01.2010 kuni 30.06.2010 eest T-L Ki kasuks. 07.01.2011 esitatud hagiavalduses taotles hageja H-K L elatise väljamõistmist kostjalt alates 01.01.2010, makse saajaks on märgitud T-L K. Käesolevas tsiviilasjas on hagejat esindanud tema seaduslik esindaja T-L K, kes 27.06.2011 kohtuistungil ka teatas, et soovib saada elatist tagasiulatuvalt. Sellest soovist teavitas T-L K kohut ka 04.05.2011 avalduses (I kd lk 103). Riigikohtu tsiviilkolleegium on 17.05.2011 otsuses nr 3-2-1-33-11 asunud seisukohale, et pärast 1.juulit 2010 esitatud elatisehagide kohta saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus. Kolleegium leiab, et käesolev tõlgendus on kohaldav ka neile juhtudele, kui hagiavaldus esitatakse pärast 01.juulit 2010, kuid elatist soovitakse tagasiulatuvalt, kusjuures hagejana on märgitud üksnes alaealine laps. Arvestades asjaolu, et hagejat on esindanud menetluses tema seaduslik esindaja, ema T-L K, kes esitas taotluse elatise saamiseks tagasiulatuvalt alates 01.01.2010, on äratuntav, et T-L Ki näol on tegemist hagejaga elatise nõudes perioodi osas 5 07.01.2010 kuni 30.06.

1. Sel perioodil kehtinud PKS § 61 lg 1 järgi oli T-L K õigustatud nõudma kostjalt elatist alaealisele lapsele. Kolleegium nõustub maakohtuga ka osas, millega on kostjalt välja mõistetud elatis oma alaealise poja H-K L kasuks igakuiselt alates 01.07.2010 kuni poja täisealiseks saamiseni miinimummääras 139,01 eurot. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik elatist vähendada alla kehtestatud miinimummäära.. Kolleegium nõustub maakohtuga, et toimikus olevad tõendid ei kinnita kostja väidet, et elatise miinimumi maksmisel jääks kostjaga kooselav laps halvemasse olukorda. Õige on, et kõiki lapsi tuleb võrdselt kohelda, kuid vanematel oli nii kehtinud PKS §-de 60 ja 61 järgi kui ka kehtiva PKS §-de 96, 97 p 1, 101 lg 2 järgi kohustus oma alaealist last ülal pidada. Seega oli ja on vanemate kohustus otsida sellist tööd, millest oleks võimalik maksta elatist vähemalt seadusega kehtestatud miinimummääras. Apellatsioonkaebuses olev väide sellest, et statistika XXXXXXXXite tasu kohta ning ajalehe artikkel ei näita veel isiku varalist seisu, on küll õige, kuid sellest nähtub, milline oli 2010.a. XXXXXXXXite teenimisvõimalus. Apellant ei nõustu maakohtuga, et ta ei ole 11 aastat oma pojale elatist maksnud. Ta on seda teinud, makstes 2011 a. 250 eurot, mida kohus võttis arvesse, ning 2010.a. maksis 325,95 eurot, mida kohus arvesse ei võtnud. Toimikus olevatest tõenditest ilmneb, et kostja on tõepoolest teinud ülekandeid 2010.a. T-L Ki pangakontole alljärgnevalt: 03.02.2010- 600 krooni, 14.07.2010-2000 krooni, 07.10.2010-1500 krooni 27.12.2010-1000 krooni. Seega kokku on kostja maksnud elatist
2. a 5100 krooni ehk 325,95 eurot. 2011.a.(kuni maakohtu otsuseni) on kostja üle kandnud T-L K pangakontole alljärnevaid summasid: 09.02-50 eurot, 25.03.-50 eurot 20.04-50 eurot 20.05.-50 eurot 09.06.2011-50 eurot., seega kokku 250 eurot. Õige on, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei ole 2010.a. tasutud summasid arvesse võtnud ja miks ta võttis arvesse nimelt 2011.a. tasutud 250 eurot. Selles osas ei vasta otsus

§ 442lg 8 nõuetele.

2010.a. tulnuks T-L K le üle kanda otsuse kohaselt alates 07.01.2010 kuni 30.06.2010 igakuiselt 139,01 eurot ning eelnimetatud perioodil kokku 807,15 (jaanuaris 112, eurot ja veebruarist juunini 695,05 eurot) eurot. Kostja tasus eelnimetatud perioodil kõigest 600 krooni ehk 38,35 eurot, mis on selgelt ebapiisav summa lapse elementaarsete kulude katmiseks, millest tulenevalt on elatise väljamõistmine alates 07.01.2010 põhjendatud. Apellandi väidetel on maakohus põhjendamatult jätnud arvestamata, et ta maksis 2010.a. elatist 325,95 eurot, mis on õige. Kolleegium peab mõistlikuks kostja poolt 2010. a. tasutud elatise summa 325,95 eurot arvesse võtta ning vähendada T-L Ki kasuks välja mõistetud summat. T-L Ki kasuks tuleb välja mõista kostjalt poja ülalpidamiseks 481, 20 eurot (807,15- 6 325,95). Otsus elatise nõudes H-K L kasuks on seaduslik ja põhjendatud ja selle tühistamiseks puudub alus. Apellandi poolt 2011.a. elatise tasumine võetakse arvesse H-K L nõude täitmisena. Apellandi väidetel on hageja loobunud elatise nõudest tagasiulatuvalt, millega kolleegium ei nõustu.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Toimikust ei nähtu

§ 429lg-le 1 vastavat hageja tahteavaldust.

Apellandi väidetel on pooled sõlminud kompromissi, mis tulnuks ringkonnakohtul kinnitada.

§ 430

lg 1 kohaselt pooled võivad menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Õige on, et pooled esitasid ringkonnakohtule kompromisslepingu 18.05.2012, kuid samal päeval esitas T-L K taotluse kohtule kompromiss mitte kinnitada, kuivõrd kokkulepe ei vasta tema tahtele. Järgnevalt pooled kokkuleppele ei jõudnud. T-L K ei ole õigusteadmistega isik ning hagejat ei esinda advokaat. Kompromissi kinnitamiseks peab kohus selgitama eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi, mida ongi kolleegium teinud (

§ 431lg 1).

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 21.03.2012 määruses nr 3-2-1-3-12 asunud seisukohale, et seni, kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb kolleegiumi hinnangul

§-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata

§ 4lg 2 järgi menetluse käik.

Kuivõrd hageja loobus kompromissist enne selle kinnitamist, siis tsiviilasja lõpetamine kompromissiga ei ole võimalik. Seega apellandi taotlus kompromissi kinnitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus Hageja ei ole menetluskulude jaotust vaidlustanud. Seega puudub alus muuta maakohtu otsust, millega on menetluskulud jäetud maakohtus poolte kanda. Apellatsioonkaebuse esitas kostja ning kaebus rahuldatakse osaliselt, millest tulenevalt tuleb ka apellatsioonkaebuse kulud jätta poolte kanda. Mare Merimaa Malle Seppik Ulvi Loonurm 7