) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kokkulepe, millega võlasuhe kujundatakse ümber laenuks, võib sõltuvalt selle sõlmimise asjaoludest omada erinevat tähendust. Reeglina tekib kokkuleppe tulemusena senise võlakohustuse (põhikohustuse) kõrvale uus võlakohustus (uus kohustus), mille sisuks on teatava rahalise kohustuse täitmine kokkulepitud tähtaja jooksul, kusjuures kohustuselt võidakse arvestada intressi. Uue kohustuse nõuetekohase täitmisega loetakse sellisel juhul täidetuks ka põhikohustus. Tartu Ringkonnakohus on lahendis 2-11-16839 jõudnud seisukohale, et laenu refinantseerimise eesmärgiks võib küll olla varem saadud laenu ümberkujundamine uue laenu arvelt, kuid see ei 6 pea toimuma kindlasti võlgniku jaoks soodsamatel tingimustel. Kohus leiab, et antud põhimõte on kohaldatav ka juhul, kui võlausaldajaks on sama isik. Refinantseerimise lubatavust on ka kinnitanud Harju Maakohus oma lahendis 2-10-60885, kus kohus leidis, et kohtule esitatud mõlemast lepingust nähtub, et tegemist on varasemate laenude refinantseerimisega, mis on kooskõlas
lg 2, mille järgi isikud, kes võlgnevad rahasumma muul õiguslikul alusel, võivad võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma võlgnetakse laenuna. Samuti on seda kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus otsuses nr 2-04-99: „
lg-st 1 tulenevalt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kostja ei vaidlustanud laenulepingut selle rahatuse tõttu, vaid väitis, et varasemad võlgnevused on uueks võlakohustuseks ümber vormistatud. Seadus seda ei keela.
lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Kohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid varasemate lepingute alusel tasutud rahasummade kohta ning teha summalist tasaarvestust kostja poolt näidatud viisil. Laenulepingu sõlmimisel 30.10.2002 oli kostjale teada, millised olid poolte varasemad rahalised suhted. Kui kostja kirjutas sel päeval alla võlakohustusele summas 550 000 krooni, siis tuli tal võetud kohustus selles mahus ka täita. Seda ka juhul, kui 50 000 krooni oli kokkuleppeliseks tasuks laenu kasutamise eest (
lg 1 ei keela sõlmida intressi tasumise kokkulepet ka juhul, kui tegemist ei ole majandus- või kutsetegevuses antud laenuga). Apellandi teistsugune käsitlus ei ole õige.” Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses nr 2-09-4049 asunud seisukohale, et: „
lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Laenulepingul ei ole seadusest tulenevaid vormi- ega sisunõudeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kahju hüvitamise ettepaneku ja samas summas sõlmitud laenulepinguga on tõendatud, et pooled sõlmisid laenulepingu
lg 2 alusel ja leppisid kokku, et kahju hüvitamise asemel tasub kostja hagejale võlgnetava summa laenuna. Kostja ei ole hageja esitatud tõendeid ümber lükanud.” Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidileping nr XXX raames sõlmitud kokkulepe 3 on kehtiv ning pooltele õiguslikult siduv. Kostja leiab, et leping nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkulepped on tühised, kuna leping on heade kommetega vastuolus. Kostja on mh seisukohal, et tehingute tegemisel on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna hageja kohustuste väärtus seisnes lepingu vormistamises, kostja kohustus aga võlgnevuse tasumises. Kostja on seisukohal, et hageja teadis või pidi teadma 28.01.2008 lepingu nr XXX sõlmimisel, et kostja sõlmis selle tulenevalt erakorralistest vajadustest, sõltuvusest, kogenematusest. Kostja on väitnud, et tal on laenuvõtmise sõltuvus. Hageja kostja seisukohaga ei nõustunud ja leidis, et leping ning kokkulepped on kooskõlas heade kommetega ning seega kehtivad ja kostja jaoks siduvad. Hageja oli seisukohal, et kuna lepingu nr XXX ja lepingu raames sõlmitud kokkulepetega nr 2 ja 3 tunnistas kostja muu hulgas tekkinud võlgnevusi hageja ees ning avaldas soovi võlgnevuse osaliseks ümbervormistamiseks uueks laenuks ning lepinguõiguses kehtib põhimõte, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, on alusetu kostja väide, et poolte kohustused ei olnud tasakaalus. Hageja tuli kostjale vastu ning võimaldas tal tagastada krediidisumma ning muud kohustused maksegraafiku alusel, vastasel juhul oleks kogu nõue muutunud korraga sissenõutavaks ning kostjal oleks 7 tekkinud kogu tema kasutuses oleva krediidisumma ning muude sissenõutavaks muutunud kohustuste kohese tagastamise kohustus. Kostja tasus pärast 28.01.2008 lepingu nr XXX sõlmimist lepingu maksegraafikust tulenevaid makseid korrektselt 7 järjestikuse kuu jooksul. Lepingu kokkuleppe nr 1 sõlmimise hetkel kokkuleppe põhitingimustest nähtuvalt ei olnud kostjal lepingust tulenevaid tasumata kohustusi. Kuna kostja taotles üheks kuuks maksepuhkust, sõlmisid pooled lepingu kokkuleppe nr
lg 1 kohaselt on krediidi kulukuse määr krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et 18.08.2009 sõlmitud laenulepingu kokkuleppes nr 3 sätestatud krediidi kulukuse määraks oli 41,24% (28.01.2008 sõlmitud lepingu kulukuse määr oli 40,03 %, 05.09.2008 sõlmitud kokkuleppe nr 1 kulukuse määr oli 41,04 % ja 13.04.2009 sõlmitud kokkuleppe nr 2 kulukuse määr oli 40,67 %). Lepingu sõlmimise perioodil oli tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt 27,75 %. Eesti Panga poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordne määr oleks sellisel juhul olnud 83,25 %. Seega ei ületanud lepingus sätestatud krediidi kulukuse määr keskmist tarbimislaenude kulukuse määra. TsÜS § 86 lg 3 mõttest lähtuvalt tuleb aga asuda seisukohale, et kui krediidi kulukuse määr on enam kui kolm korda suurem Eesti Panga poolt avaldatud määrast, on tegemist kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olekuga. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et hageja ja kostja vahel 18.08.2009 sõlmitud leping nr XXX kokkulepe nr 3 ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Muuhulgas on Riigikohtu tsiviilkolleegium 27.11.2012 otsuse nr 3-2-1-136-12 p-s 25 märkinud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel on tegemist lepingueelse kohustuse rikkumisega, mille korral võiks laenusaaja nõuda rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on
lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Kohus märgib täiendavalt, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine teenib nii krediidiandja kui krediidisaaja huve, krediidiandja riskide vähendamise ning krediidisaaja jaoks temale sobivaimate pakkumiste tegemise ning nõustamise näol. Samas ei ole põhimõtte rakendamise eesmärgiks krediidisaaja vastutuse täielik välistamine. Krediidisaaja peab siiski eelkõige ise hindama oma võimekust võetud kohustusi täita. Pooled on 18.08.2009 sõlminud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 krediidisumma suurendamise ja lepingutingimuste muutmise kohta koos maksegraafiku ja üldtingimustega, mille allkirjastamisel nõustus kostja lepingu tingimustega, muuhulgas intressi arvestusega ja selle tasumise viisiga maksegraafikus toodud tingimustel (kd I, tl 28-35). Uueks intressimääraks loeti alates 18.08.2009 25,432 % uuelt krediidisummalt ühe aasta kohta. Poolte kokkuleppel kohaldatakse lepingule BIGBANK AS-i krediidilepingute üldtingimusi nr S (tl 33-35).
lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
Juhindudes
9 Lähtuvalt krediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 3 sai kostja krediiti summas 7 872,56 eurot. Pärast tarbijakrediidileping nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 sõlmimist tasus kostja krediidisumma katteks 112,50 eurot. Seega oli tagastamata krediidisummaks 7 759,96 eurot.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 punktide 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist; taganeda lepingust või öelda leping üles; rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Üldtingimuste p 5.1.1 alusel on krediidiandjal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda ja nõuda kogu võla kohest tasumist, kui tarbijast krediidisaaja on osamaksetena tagastava krediidi puhul täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksetega ja krediidiandja on andnud krediidisaajale edutult vähemalt kahe nädala pikkuse täiendava tähtaja võlgnevata summa tasumiseks koos hoiatusega, et ta ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles (kd I, tl 34). Kostja leidis, et 12.04.2011 teade lepingu ülesütlemisest oli tühine, kuna kostja ei ole kätte saanud ülesütlemise hoiatust.
lg 1 kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Asja materjalidest nähtuvalt hoiatas hageja 22.03.2011 saadetud teatega kostjat lepingu ülesütlemisest juhul, kui kostja ei tasu kahenädalase täiendava tähtaja jooksul võlgnetavaid summasid. Samuti pakkus hageja kostjale võimalust alustada läbirääkimisi kokkuleppe sõlmimiseks (kd I, tl 47). Üldtingimuste punkti 9.2 kohaselt peavad kõik lepingu ja käenduslepingu raames esitatavad teated (taotlused, ettepanekud, avaldused jms) olema kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, välja arvatud juhul, kui leping näeb ette teisiti. Posti teel edastatud teated loetakse kättesaaduks, kui nad on postiasutusele üle antud väljastamiseks lepingus sätestatud rekvisiitidel ja teate postiasutusele üleandmisest on möödunud kolm päeva (kd I, tl 34). Lepingu ülesütlemise hoiatus edastati kostja aadressile Puhangu 59-81, Tallinn (kd I, tl 47, kd II, tl 11). Nimetatud aadressil elamist on kostja kinnitanud ka enda vastustes kohtule. Seega ütles hageja 12.04.2011 ülesütlemisavaldusega kehtivalt lepingu üles.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 10 Hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel oli kostjal raha maksmise kohustus. Vastavalt tarbijakrediidilepingu XXX kokkuleppele nr 3 väljastas hageja kostjale krediidisumma 7 759,96 eurot. Tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppes nr 3 märgitud krediidisummast 7 872,56 eurost 440,77 eurot (millest 418,80 eurot moodustab intress, 0,43 eurot moodustab viivis, 8,76 eurot moodustab lepingu sõlmimise tasu ja 12,78 eurot moodustavad võla sissenõudmise kulud) on tarbijakrediidilepingus nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenevad kohustused, mis kokkuleppega nr 3 vormistati
lg 2 alusel ümber uueks laenuks ning 7 431,79 eurot tarbijakrediidilepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppest nr 2 tulenev tasumata krediidisumma tasumise kohustus ajatati (kd I, tl 28). Kohus on eelpool juba leidnud, et lepingu nr XXX raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 näol ei olnud tegemist tühise lepinguga, millest tulenevalt ei pea kohus vajalikuks varasemalt toodud seisukohti üle korrata. Kohus leiab, et hageja põhinõue summas 7 759,96 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 3 340,64 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud summas 127,81 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise summas 394,17 eurot ja lepingu sõlmimise tasu summas 91 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista ka alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivise 25,43 % tagastamata krediidisummalt aastas. Kostja vaidles hageja nõuetele vastu. Kostja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mis kalduvad tarbija kahjuks kõrvale ja on sellest tulenevalt tühised.
lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.
lg 3 kohaselt võib tüüptingimus sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kohaldatakse tüüptingimustega lepingute sõlmimisele lepingute sõlmimise üldsätteid, kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti.
lg 5 kohaselt käesoleva seaduse §-des 35– 39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
lg 1 kohaselt on tüüptingimused lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tüüptingimused (krediidilepingu üldtingimused S) saanud lepingu nr XXX ja selle raames sõlmitud kokkuleppe nr 3 osaks. Lepingule allkirja andmisega kinnitas kostja, et lepingu tekst on temale tõlgitud vene keelde ning ühtlasi lepingu sisu on tema jaoks selge ja vastab tema soovidele. Vastavasisuline säte on lepingus kirjutatud vene keeles, mistõttu on välistatud, et kostja sellest aru ei saanud. Samuti ei ole kostja lepingu sõlmimisel teistsugust tahteavaldust avaldanud ning on oma käitumisega näidanud, et ta on lepinguga nõus (kd I, tl 29). Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et lepingu üldtingimused ei ole tühised, kuna kostja oli lepingu tingimustest teadlik ja andis kirjalikult oma nõustumuse olla nendega 11 õiguslikult seotud. Samuti oli kostjal teadlik hageja hinnakirjast, mis sisaldus lepingu üldtingimuste punktis 6.7 ja mida tutvustati kostjale lepingu sõlmimisel. Kostjal oli võimalus igal ajal tutvuda korduvalt hageja hinnakirjaga, mis on kättesaadav nii hageja kodulehel kui hageja kontorites. Üldtingimuste nr S (kd I, tl 34) p 5.3 on lepingu ülesütlemise korral krediidisaaja kohustatud krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused. Lepinguliste kohustuste kohese täitmisega viivitamisel on krediidiandjal õigus nõuda krediidisaajalt ka kahju, sh saamata jäänud tulu, hüvitamistest. Üldtingimuste p 6.7 ja kohaselt krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud, s.h kohtu-, inkasso- ja täitemenetlusega seotud kulud. Krediidisaajale lepingute rikkumisest tulenevalt saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale (kd I, tl 49). Võla sissenõudmisega seotud kulud on hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kulud, mille tasumist nõuab hageja seaduse ja lepingu alusel. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Antud seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus oma lahendis tsiviilasjas nr 2-05-16414. Kostja on jätnud lepingu ja hinnakirja alusel hagejale tasumata kokku 127,81 eurot kostjale 19.11.2009, 17.12.2009, 22.01.2010, 17.02.2010, 22.12.2010 ja 18.01.2011 saadetud võla sissenõudmiskirjade eest kokku 76,68 eurot, 28.01.2011 ja 22.03.2011 saadetud lepingu ülesütlemise hoiatuste ja 12.04.2011 saadetud lepingu ülesütlemisavalduse eest kokku 51,12, mistõttu palub hageja üldtingimuste p-ide 6.7 ja 5.3 ning seaduse alusel kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 127,81 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostja võlgnevust ei tasunud, siis oli hagejal õigus edastada kostjale teateid võlgnevuse tasumise kohta, mistõttu on võla sissenõudmisega seotud kulud põhjendatud ja kuuluvad kostjalt väljamõistmisele. Vastavalt
lg 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.
sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega on antud juhul viivisemääraks lepinguga kokku lepitud intress vastavalt tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel 12 25,42 %. Hageja on viivise arvestamisel lähtunud
lõikest 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda
lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.
lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse
§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui aga lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist üksnes tähtaegselt tagastamata krediidisummalt ega võta viivise arvestamisel aluseks muid lepingujärgseid võlgnevusi. Eelmainitud viivisemäära kohaldamise aluseks on ka lepingu üldtingimuste p 6.1, mille kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Üldtingimuste p 6.2 kohaselt lähtutakse viivise arvestamisel tegelikust päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning tasumata viiviselt ja intressilt viivist ei arvestata (kd I, tl 34). Kostja leidis, et hagejal on õigus nõuda viivist ainult seadusega ette nähtud ulatuses, so 8 % aastas, aga mitte 25,34 % aastas. Kohus leiab, et antud viivisemäär on seaduslik. Kohtu seisukohta toetab ka Riigikohtu tsiviilkolleegium, kes on oma 14.01.2009 otsuses nr 3-21-120-08 on samuti leidnud, et: „laenuandjal on põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana.“ Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise summas 394,17 eurot. Kohus on seisukohal, et kuna kostja on olnud viivituses võlgnevuse tasumisega, siis on põhjendatud kostjalt viivise väljamõistmine. Tarbijakrediidilepingu nr XXX kokkuleppe nr 3 alusel kohustus kostja hagejale tasuma 59,04 eurot lepingu sõlmimise tasu (üldtingimuste punkt 5.3) (kd I, tl 34). Kostja sattus kokkuleppe nr 3 kehtivuse ajal viivitusse lepingujärgsete maksete tasumisega. Hageja ja kostja sõlmisid 27.10.2010 võla tasumise kokkuleppe, mille kohaselt tuli kostjal tasuda kokkuleppe sõlmimise eest tasu 31,96 eurot (kokkuleppe punkt 6.3) (kd I, tl 37). Kostja on kohustatud hagejale tasuma kokku 91 eurot lepingu sõlmimise tasu. Kohus leiab, et lepingu sõlmimise tasu on põhjendatud ja kuulub kostjalt väljamõistmisele. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega tuleb hageja nõudel kostjalt välja mõista alates 17.06.2011 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis 25,43 % tagastamata krediidisummalt aastas. Menetluskulude jaotus Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta täies ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 13 Geete Lahi Kohtunik 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.