KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Reet Allikvere ja Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 08.0

§-st 146, § 147 lg-test 1 ja 2, § 135 lg-test 1 ja 2 ja § 136 lg-st 2, asus kohus seisukohale, et hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 20.04.2009 kell 00.00 ja lõppes 19.04.2012 kell 24.00. Kuna hagi esitati kohtule 25.06.2012, siis on hageja põhinõue aegunud.

§ 144

järgi aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue. Seega on aegunud ka kulutuste ja viiviste nõuded ning nõue kostja kui käendaja vastu. Järelikult tuleb hagi aegumise tõttu jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada, jätta aegumine kohaldamata ja saata tsiviilasi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
2. Apellandile jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et sõiduki väärtuse kindlakstegemine asjatundjate poolt on kohtupraktikas võimalik keskmiselt ühe kuu jooksul. Tegemist ei ole ka üldiselt teadaoleva asjaoluga, millele tuginedes saaks kohus oma seisukoha rajada. Nii üldistavale seisukohale ei ole võimalik asuda, kuna sõiduki väärtuse kindlakstegemisele kuluv aeg võib olla väga erinev ning see sõltub konkreetse eseme seisukorrast, tagastamise ajast, turuolukorrast jms. Maakohus ei ole oma seisukoha kujundamisel arvestanud asjaoluga, et vaidlusaluse liisingueseme tagastamise ning müügiperioodi aeg jäi sügava majanduslanguse aega, mil liisinguandjale tagastati erakordselt palju sõidukeid, müüki suunati kordades rohkem sõidukeid võrreldes tavapärase müügiajaga ja seetõttu ületas pakkumine kordades nõudlust.
3. aastal oli Eesti kasutatud sõidukite turg üleküllastunud ja nõudlus nende järele oli oluliselt kahanenud, mis paiskas segi kogu autoturul välja kujunenud põhimõtted/reeglid jms ja seega ei olnud sel ajal võimalik ka mitte spetsialistidel adekvaatselt kindlaks määrata kasutatud sõidukite turuväärtust.
4. Majanduskriisi aeg oli kõikides valdkondades äärmiselt keeruline periood, mil tavareeglid või protseduurid ei olnud enam asjakohased, mistõttu ei saa ka eeldada, et sellisel ajal oleks võimalik koheselt ning absoluutselt kindlaks määrata kasutatud sõiduki turuväärtus.

§ 65

kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega selgub iga üksiku eseme turuväärtus müügiprotseduuri käigus turujõudude toimel nõudluse ja pakkumise tulemusena, mis eeldab liisingueseme reaalset müügiks pakkumist. Antud juhul õnnestus liisinguese 3 võõrandada kolm pool kuud pärast liisingueseme valduse taastamist, mis on igati mõistlik aeg kulutuste kindlakstegemiseks.

1. Tõenditest nähtub, et esialgse hinnaga sõidukile ostjat ei leidunud, mistõttu tuli hinda kolm korda enne sõiduki müüki alandada. Liisinguese õnnestus võõrandada 03.07.2009 hinnaga 140 819 krooni, s.h käibemaks. Majanduslanguse perioodil kasutatud sõidukile ostja leidmine 3,5 kuuga on äärmiselt hea tulemus, arvestades asjaolu, et paljudel juhtudel oli sel ajal müügiperiood pool aastat kuni aasta. Seega ei saa antud juhul asuda ka seisukohal, et kõnealuse liisingueseme müügiperiood oleks olnud ebamõistlikult pikk.
2. Apellandi kulutuste hüvitamise nõude kujunemisel on üheks osaks muu hulgas liisingueseme realiseerimisega seotud kulud. Riigikohus leidis lahendis nr 3-2-1-112-06, et müügiks ettevalmistamise kulud ja müügikulud on põhjendatud lisakulud. Kuivõrd sõiduk kuulub lepingu kohaselt pärast tagastamist võõrandamisele ja põhjendatud lisakuludeks on muuhulgas ka sõiduki müügikulud, mis sõltuvad sõiduki müügihinnast, ei saa nende kulude suurus selguda enne sõiduki müüki.
3. Kuivõrd Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-09 kohaselt sõltub mõistlik aeg liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva hüvitisnõude sissenõutavaks muutumiseks kulutuste kindlakstegemisele kuluvast ajast ning nende kulude suurus selgub alles sõiduki võõrandamisel, ei saa selline nõue antud juhul sissenõutavaks muutuda enne sõiduki realiseerimist. Seega omab sõiduki realiseerimine ja selle asjaolud nõude sissenõutavaks muutumise juures olulist tähtsust. Vastupidist saaks äärmisel juhul väita olukorras, kus müügiprotsess on veninud ebamõistlikult pikaks ning see hakkab kahjustama liisinguvõtja huve. Praegusel juhul õnnestus liisinguese realiseerida mõistliku aja jooksul ja seega muutus apellandi kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks liisingueseme müügiga, s.o 03.07.2009 ja kolmeaastane aegumistähtaeg hakkas kulgema 04.07.2009 ja oleks lõppenud 03.07.
4. Kuna hagi on kohtusse esitatud 25.06.2012, ei ole nõue aegunud. Vastustaja seisukoht
5. Kostja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
6. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada aegumise ebaõige kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata läbivaatamiseks maakohtule.
7. Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku tasumata liisingumaksete ning liisinguesemega seotud ja liisingulepingu lõpetamisest tekkinud kulude tasumist. Ehkki leping lõpetati poolte kokkuleppel, tugineb hageja oma nõude esitamisel kostja vastu VÕS §-le
8. Riigikohtu lahendis 3-2-1-124-08 on märgitud, et ka liisingulepingu lõpetamisel poolte kokkuleppel saab lähtuda VÕS §-st 367, kui pooled ei lepi lepingu lõpetamisel kokku teisiti. Vaidlust ei ole selles, et käesolevas asjas ei ole pooled teisiti kokku leppinud. Seega on tegemist liisingulepingu ülesütlemise järgse hüvitisnõudega VÕS § 367 alusel.
9. Seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude

§-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab

§ 147

lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega.

§ 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte 4 olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg 3). Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul.

1. Maakohus leidis õigesti, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist, mis sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Nõustuda võib ka maakohtu järeldusega, et sõiduki väärtuse kindlakstegemine asjatundjate poolt on kohtupraktikas võimalik keskmiselt ühe kuu jooksul. Maakohus jättis aga tähelepanuta, et hageja hüvitise nõue ei koosnenud mitte ainult krediteerimiseks tehtud kulutustest, mille arvestamise aluseks on liisingueseme väärtus, vaid nõutav hüvitis sisaldas ka tekkinud lisakulusid, mille hüvitamise kohustus on samuti liisinguvõtjal VÕS § 367 lg 4 alusel. Niisuguseks lisakuluks on ka vara realiseerimise kulud. Hagejal oli sõlmitud leping AS-ga Saksa Auto, kellele ta pidi tasuma sõiduki realiseerimise eest 0,05 % müügihinnast. Kuivõrd sõiduk kuulus lepingu kohaselt pärast tagastamist võõrandamisele ja põhjendatud lisakuludeks olid muuhulgas ka sõiduki müügikulud, mis sõltuvad sõiduki müügihinnast, ei saanud nende kulude suurus selguda enne sõiduki müüki. Asja materjalist ei nähtu, et hageja oleks müügiga põhjendamatult venitanud. Seega antud juhul tuleb mõistlikult vajaliku aja hulka arvata ka sõiduki realiseerimiseks tehtud vajalike kulude selgumine. Liisingulepingu lõppemisest tekkinud hüvitise nõue ei muutunud sissenõutavaks enne sõiduki müüki, mis toimus 03.07.
2. Seega hakkas kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 04.07.2009 ja lõppes 03.07.
3. Kuna hagi on kohtusse esitatud 25.06.2012, ei ole nõue aegunud.
4. Eeltoodu alusel ei ole hagi rahuldamata jätmine aegumise motiivil põhjendatud ja tsiviilasi tuleb saata sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule.
5. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel läbivaatamisel. Reet Allikvere Imbi Sidok-Toomsalu Gaida Kivinurm 5 6