Vastavalt töölepingu p-le 4.2 pidi kostja töötama vahetustega vastavalt tööajagraafikule, mis tehakse talle teatavaks viis päeva enne uue kalendrikuu algust. Hageja töö praeguse aja spetsiifikast lähtudes ei ole võimalik koostada vedurijuhtidele ja vedurijuhi abidele töögraafikut kuuks ajaks ette, kuna vedurijuhtide töö sõltub rongiliikluse graafikust. Kaubaveo rongide liiklusgraafikud koostatakse päeva kohta ja seetõttu hageja juures väljakujunenud praktika kohaselt toimub vedurijuhtide ja abide tööülesannete täitmine selliselt, et veeremiteenistuse direktor või tema poolt volitatud töötaja helistab vedurijuhtidele vähemalt 12 tundi ette ja selgitab välja, kas töötajal on võimalik tööle tulla. Kui antud töötajal ei ole võimalik tööle tulla, kutsutakse välja teine töötaja. Nimetatud 12 tundi on minimaalne aeg, tavapäraselt veduri brigaad vahetust lõpetades orienteeruvalt teab, millal tuleb järgmine kord tööle tulla. Kostjale oli selline töökorraldus teada alates 08.09.
lg-le 1 ja 2, mida hageja on rikkunud (ülesütlemisavalduses ekslikult
Töölepingu p 4.2 kohaselt pidi kostja töötama vahetustega vastavalt hageja poolt igaks kalendrikuuks kehtestatavale tööajagraafikule. Tegelikkuses hageja töölepingu p-s 4.2 kokku lepitut ei täitnud. Kostjal on pere tõttu ilma tööajagraafikuta töötamine raskendatud. Kostja on korduvalt esitanud pretensioone seoses eelkirjeldatud töökorraldusega. Töölepingu p 6.1 kohaselt on töötajal õigus saada 28 kalendripäeva iga-aastast puhkust (põhipuhkust). Seega seadusest tulenevalt eeldatakse, et töötaja puhkab 28 päeva järjest ning põhipuhkuse osadeks jagamine eeldab töötaja nõusolekut. Hageja on rikkunud töölepingu p 6.1 ja
Töösuhte nõrgema poolena oli ta tööandja survel sunnitud tööandja koostatud puhkuse ajakavaga nõustumist oma allkirjaga kinnitama. Kostja esitas korduvalt pretensioone tööandja poolt koostatud puhkuse ajagraafiku suhtes. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluste esinemise, st hageja kui tööandja kohustuste rikkumise tõttu nõudis kostja hüvitist kolme kuu keskmise töötasu summas 2585,45 eurot. Hageja vastuväited vastuhagile Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostjal puudus alus tööleping erakorraliselt üles öelda, sest hageja ei ole oma kohustusi tööandjana oluliselt rikkunud. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hageja hagi. Kohus tuvastas, et ülesütlemisavaldus on tühine, viidatud tööleping lõppes 10.05.2012 korraliselt ning mõistis töötajalt tööandja kasuks välja hüvitise 861,83 eurot. Kohus jättis rahuldamata kostja vastuhagi hüvitise 2585,49 euro saamiseks. Kõik menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Lisaks mõistis kohus kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja avalduse esitamisel tasumata riigilõivu summas 125 eurot.
kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes samas seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides samas seaduses ettenähtud etteteatamistähtaegu. Töölepingu erakorralise ülesütlemise eelduseks on nii VÕS § 196 kui ka
Töötaja võib töölepingu VÕS § 196 lg 1 ja
lg 1 alusel mõjuval põhjusel üles öelda, eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlema poole huvi arvestades ei või lepingu jätkamist mõistlikult nõuda. Senise kohtupraktika kohaselt on
lg 1 järgi töölepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-116-12, p 11 teine lõik). Kostja tuginemine
Neli aastat toiminud tööajarežiimi mittevastavus töölepingu sõnastusele ja puhkuse ositi andmine ei ole käesoleval juhul kumbki selline ettenägematu asjaolu, mille tõttu saab poolte huvisid kaaludes eeldada, et lepingu täitmine on muutunud töötaja jaoks võimatuks ja et töölepingu erakorraline ülesütlemine oleks lubatav. 3
lg 5 teine lause sätestab, et põhipuhkust antakse osadena üksnes poolte kokkuleppel. Kostja allkiri 21.02.2012 dateeritud puhkusegraafikul väljendab puhkuste ositi andmiseks piisavat nõusolekut VÕS § 20 lg 1 tähenduses. Tunnistaja A.T ütlustest nähtub, et pooled pidasid enne puhkusegraafiku allkirjastamist läbirääkimisi. Tõendamist ei leidnud kostja väide, et teda sunniti puhkusegraafikule allkirja andma. Tunnistaja I.S ütlusest, et „puhkusegraafikule tuli alla kirjutada, muud võimalust ei olnud,“ ei saa järeldada tegelikku sundi või survet. Pigem töötajad aktsepteerisid tööst tingitud võimatust saada igal aastal põhipuhkus ühes osas. Lisaks ei ole kostja teinud ülesütlemisavaldust
Arvestades töösuhte igapäevast iseloomu ja puhkusegraafiku vormistamisest kostja esimese puhkuseperioodini jäänud aega on mõistlik aeg neil alustel töölepingu ülesütlemiseks käesolevas asjas uuritaval juhul üks kuu. Kostja on mõlema asjaolu puhul teinud ülesütlemisavalduse pärast mõistliku tähtaja möödumist.
lg 3 kohaselt eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Töölepingu korralise ülesütlemise puhul ei ole kostjal
Kohus on ekslikult jätnud kostjalt nõudmata riigilõivu hageja nõudelt ITVS § 24 lg 4 kolmanda lause alusel. Kohus mõistis avalduse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kostjalt TsMS § 179 lg 1 ja TsMS § 190 lg 7¹ alusel riigituludesse välja vastavalt RLS § 57 lg-s 1 ja lisas nr 1 ette nähtud soodusmäärale summas 125 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning tema hagi rahuldada. Menetluskulud jätta hageja kanda. Kohus ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki kostja poolt esitatud asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid. Kostja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine oli seotud asjaoluga, et tal tekkis vajadus täpsemalt planeerida oma töö- ja puhkeaega, kuna tema noorem laps sai X-aastaseks. Kostjal ei olnud enam endisel viisil töötamine vastuvõetav ega võimalik ning esitas tööandjale sellega seoses korduvalt pretensioone, st ta soovis töötada kuuks ajaks ette koostatud tööajagraafiku alusel, ent mingeid muudatusi kostja kaebustele ei järgnenud. Eeltoodu tõele vastavust kinnitas ka oma ütlustega tunnistaja I.S, millise kohus jättis arvestamata. Kostjat sunniti puhkusegraafikule alla kirjutama. Tunnistaja I.Š ütlustest ilmnes veenvalt, et kostja oli tulenevalt oma nõrgemast positsioonist võrreldes tööandjaga sunnitud hageja koostatud puhkusegraafikule alla kirjutama. Kui kohus ei pidanud tunnistaja I.Š ütlusi piisavaks tõendiks, siis milliseid tõendeid maakohus seoses puhkusegraafiku sunniviisiliselt allkirjastamisega kostjalt ootas ning milliste tõendite esitamise puhul oleks kohus kostja väiteid usaldusväärsena võtnud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et töölepingu ülesütlemiseks antud asjaolude puhul oleks mõistlik aeg 1 kuu. Liiatigi soovis kostja töösuhte jätkumist, mistõttu esitaski kostja korduvaid 4
järgi poolte kokkuleppel või
lg 1 alusel korraliselt, järgides
Kuivõrd tuvastamist ei leidnud
lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolude esinemine, siis ei olnud tegemist töölepingu erakorralise ülesütlemisega.
lg 3 järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kuna erakorralise ülesütlemise eelduseks olevaid asjaolusid ei esinenud, ei olnud vajalik analüüsida mõistliku aja küsimust. Maakohtu poolt mõistliku aja kaalumine ei muuda aga otsust ebaõigeks. Kohus on käsitlenud seda alternatiivsena ja see näitab kohtu siseveendumuse kujunemist. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus rikkus selgitamiskohustust, kui ei pidanud I.S ütlusi piisavaks tõendiks. Maakohus ei saanud ette teada, millised asjaolud on tunnistajale teada. Maakohus pidi hindama kõiki tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt. Kuivõrd tunnistaja ütlustest ei järeldunud kostja poolt tõendatavad faktilised asjaolud, ei saanud maakohus lugeda neid ka tuvastatuks. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus mõistis ebaõigesti kostjalt riigilõivu riigituludesse. Riigikohus on leidnud, et kuigi RLS § 22 lg 1 p-s 1 ei ole hageja taotletud hüvitisi otsesõnu loetletud, on sellised nõuded riigilõivuvabad, kuna need on seotud töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamisega. Põhjendatud ei ole tõlgendada RLS § 22 lg 2 p 1 selliselt, et lisaks töötasuvõi palganõudele ning ennistamise ja formuleeringu muutmise nõudele on riigilõivu tasumisest vabastatud üksnes nõue tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisus (vt Riigikohtu lahend 3-2-127-11, p 11). Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hüvitatava summa kindlakstegemise avalduse koos menetluskulude nimekirjaga võib esitada käesolevas asjas otsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Tiit Kollom Ele Liiv Ulvi Loonurm 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.