Obsah (16)

§ 367§ 116§ 196§ 145§ 142§ 3§ 8§ 13§ 186§ 35§ 42§ 41§ 2§ 100§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Kohtuotsuse avalikult 09. jaanuaril 2013.a. kell 16.00 kohtu tsiviilkantselei kaudu Kentmanni 13, Ta

mõttes. Arvestades tüüptingimuste 2 siduvust käendaja kui tarbija suhtes, siis on kostja II seisukohal, et tema suhtes taoline tüüptingimus ei kehti. Kostja II vaidleb vastu ka võlgnevuse suurusele, sest võlgnevus, mida hageja väidab olevat talle tekitatud ei vasta sellele suurusele, mida kostjate käest nõuda. Kostja II ei nõustu kahjuhüvitise arvega. Kostja II ei vastuta sellise teenuse tellimuse vajaduse eest, kuna miniekskavaator anti hagejale üle kostja II teadaolevalt ja kostja I kinnitusel vabatahtlikult, seega puudus sellise teenuse sisseostmiseks igasugune vajadus. Kostja II leiab, et käendajana on tal õigus esitada samasuguseid vastuväiteid hagile nagu võlgnikul ja seetõttu taotleb Kostja II vähendada võlasummat 4200 krooni (268,43 euro) võrra, kuna selle tekitamine ei ole kuidagi seotud käesoleva käenduslepinguga ega ka liisinglepinguga. Kostja II ei nõustu ka müügiteenuse osutamise eest esitatud arvega nr 012438 summas 7200 krooni (460,15 eurot). Antud arvest ei nähtu, milline on seos vara müügiga seoses. Tõend ei ole asjakohane ja sellest ei ole võimalik välja lugeda, milline on selle seos kostja võlgnevusega ja kahju tekitamisega.

1. Kostja II leiab, et kuna vara müüki ei saanud tema korraldada, ega ka juhtida, veel vähem kontrollida selle hinda, siis on hageja müünud vara tunduvalt alla miniekskavaatori tegelikku turuhinda antud perioodil. Kostja ei nõustu ka vara müügist saadud tasude arvestusega käibemaksu osakaalu osas. Kostja II leiab, et miniekskavaator müüdi tunduvalt alla selle turuhinda ja kostja I ega kostja II ei võlgne täiendavalt enam hagejale mitte midagi. Interneti aadressilt http://www.machineryzone.eu/, kus müüakse miniekskavaatoreid on kõige odavam analoogne mark 2000 a ja hinnaga 11 515 eurot. Hageja müüs aga miniekskavaatorit, mis pärines aastast 2007 seega tunduvalt uuem ja paremas seisukorras, mis omakorda viitab asjaolule, et turuhind sellise vara puhul oli kahtlemata suurem. Samast portaalist on ligilähedased mudelid hinnaga kuni 23 800 eurot. Seega on kostja II seisukohal, et vara võõrandati tunduvalt alla turuhinda. Ka liisinglepingus nr XXX on märgitud vara maksumuseks ilma käibemaksuta 19 493,05 eurot.
2. Hageja pole kostjale II kui käendajale teada andnud oma nõude realiseerimisest tema suhtes. Samuti ei teadnud kostja II mitte midagi sellest, et miniekskavaator on üldse võõrandatud ja müüdud hagis toodud viisil. Kostja II oleks sellise raha eest nagu liisinguese võõrandati ise ostnud selle liisingueseme pangalt välja. Kostja palub hagi jätta rahuldamata, menetluskulud jätta hageja kanda. Lahendi kostja kahjuks tegemise korral rahuldamise korral, palub kostja kindlaks määrata otsuse täitmise viisi nii, et igakuine kostja makse hagejale ei oleks suurem kui 300 eurot. Kostja on üksikvanem ja kasvatab kodus alaealist last. Kohtu põhjendused
3. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
4. Võlaõigusseaduse (

) § 367 lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud 3 selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.

§ 367

lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaks määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. 9. Asjas ei ole vaidlust selles, et hageja ning kostja I sõlmisid 20.03.2008.a. liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli miniekskavaator DOOSAN S015P (t/l 6-7). Vaidlust ei ole ka selles, et 20.03.2008.a. sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr XXX tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I (t/l 8). Hageja omandas nimetatud miniekskavaatori ning andis selle liisingulepingu kehtivuse perioodiks kostja I valdusse. Kuna kostja I ei täitnud lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt, saatis hageja kostjatele 27.05.2009.a. teatised võlgnevuse olemasolu kohta ja liisingulepingu võimaliku ülesütlemise kohta (t/l 22-23). Vaidlust ei ole ka selles, et vara tagastamise hetkel oli vara jääkmaksumuseks 12 471,05 eurot (t/l 20). Liisingulepingu lõpetamise seisuga oli kostjal I hagejale tasumata arved summas 1 292,25 eurot, millest tähtajaks tasumata osamaksed moodustasid 996,16 eurot, intressimaksed 201,34 eurot ja tähtajaks tasumata osamaksetelt arvutatud viivis summas 94,75 eurot (t/l 24-27). Kostja I tagastas liisingueseme hagejale 07.07.2009.a. (t/l 96). Liisinguese müüdi 11.12.2009.a. hinnaga 133 333,33 krooni (8 521,55 eurot) ilma käibemaksuta. Kohus loeb need asjaolud TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks. 10.

§ 116

lg 6 kohaselt võib olulise rikkumise puhul kestvuslepingu üles öelda.

§ 196

lg 1 kohaselt kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Hageja on kohtule esitanud 27.05.2009.a. liisingulepingu ülesütlemise hoiatused. Kostja II on väitnud, et kostja I ei ole liisingulepingu ülesütlemise hoiatust kätte saanud. Tallinna Ringkonnakohus on 03.12.2012.a. otsuses tsiviilasjas nr. 2-1111464 asunud seisukohale, et tingimuslikule tahteavaldusele ei saa anda kujundusõiguse jõudu, kuna sellise õiguse kasutamine peab olema selge. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.3 kohaselt tuli teated ülesütlemise kohta anda kostjale I üle allkirja vastu või edastada tähitud kirjaga kostja I kontaktaadressile või tema poolt hilisemas kirjalikus või e-posti ja faksiga edastatud teatises teatavaks tehtud aadressile. Teade loetakse sama punkti teise lause kohaselt kättesaaduks ka siis, kui see postiasutuse poolt tagastatakse seoses hoiutähtaja möödumisega. Seega olid pooled kokku leppinud ülesütlemises kirjalikus vormis. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid kirjaliku ülesütlemisavalduse koostamise ja saatmise kohta kostjale I. Kohtutoimikust nähtub, et kostja I praegune juhatuse liige ÜA on saanud hagimaterjalid kätte 16.11.2011. Seega saab liisingulepingu lugeda ülesöelduks alates 16.11.2011.a. 11. Pooled vaidlevad muuhulgas ka selle üle, kas kostja II vastutab kostja I kohustuste eest pärast oma osaluse võõrandamist. Hageja nõue kostja II vastu tuleneb käenduslepingust.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja 4 vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Käenduslepingus (t/l 8) on pooled kokku leppinud, et kostja II vastutab kostja I poolt liisingulepingu rikkumise ja selle tagajärgede eest solidaarselt kostjaga I, sh liisingufirmale liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvate osamaksete, intressi, viivise, leppetrahvi, kahju hüvitamise, lepingu ülesütlemise või sellest taganemisega seotud kulutuse või mis tahes muu lepingust tuleneva summa tasumise eest. Kahtluste vältimiseks pooled käenduslepingus kinnitavad, et käendaja vastutab ka lepingu kehtetuse tagajärjel tekkivate nõuete, sh alusetu rikastumise, taganemisel või ülesütlemisel tekkivate nõuete eest (sh tagasitäitmine, kohtukulud, õigusabikuud, kohtuotsuse täitmise kulud). Kostja II vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on pooled kokku leppinud 23 560,85 eurot. 12. Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga selles, et oma osaluse võõrandamisega ettevõttes lõppesid ka kostja II käenduslepingust tulenevad kohustused. Käenduslepingu p. 6 järgi kehtib käendusleping kuni lepingust tulenevate nõuete täieliku täitmiseni.

§ 3

p 1 järgi võib võlasuhe tekkida lepingust.

§ 8

kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 13

lg 1 sätestab, et lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.

§ 186sätestab võlasuhte lõppemise alused.

Ka viidatud sättest ei tulene, et ettevõtte kohustuste käendaja vabaneb käendajakohustustest oma osa võõrandamisel ning vastutus käenduslepingu täitmise eest läheb automaatselt üle uuele ettevõtte osanikule. Nimetatu ei tulene ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) vastavatest sätetest. 13. Kostja väited selle kohta, et käenduslepingu sõlmimine iseenesest on olnud tüüptingimus

mõttes ei ole asjakohased. Kohus märgib, et käenduslepingu sõlmimine ise ei ole tüüptingimus vaid lepingut saab sõlmida tüüptingimustel. Riigikohus on 08.05.2007.a. lahendis 3-2-1-45-07 asunud seisukohale, et

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks nii lepingutingimus, mis on välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, kui ka muu ilma läbirääkimisteta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt

§ 35

lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

§ 35lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.

Kostja II ei ole käesoleval juhul esiletoonud isegi ühtegi konkreetset lepingutingimust, mis on tema hinnangul

§ 35lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena.

Kohus märgib, et kostja II viited tarbijalepingule ei ole asjakohased, kuivõrd liisinguleping on sõlmitud kostja I majandus- ja kutsetegevuses. Seega on kohus seisukohal, et poolte vahel 20.03.2008.a. sõlmitud käendusleping on kostja II suhtes jätkuvalt kehtiv ja kostja II vastutab hageja ees solidaarselt kostjaga I.

1. Kohus leiab, et liisinguandja nõude arvestamisel eelkõige oluline liisingueseme väärtus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on tsiviilasjas nr. 3-2-1-33-08 leidnud, et kolleegiumi arvates on siiski lubatud poolte kokkuleppel lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Asja materjalide kohaselt poolte vahel mingeid 5 kokkuleppeid liisingueseme müügihinna osas sõlmitud ei ole. Tõendeid, mille alusel saaks kohus hinnata müügiprotsessi tõhusust kohtule esitatud ei ole.
2. Riigikohus leiab viidatud lahendis nr 3-2-1-33-08, et tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ei saa panna ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada liisingueseme müügiprotsessi. Hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste punkt 10.5 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisel kuulub vara hageja poolt võõrandamisele. Üldtingimuste punkt 10.7 sätestab, et kui vara võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki kostja poolt hagejale liisingulepingu alusel tasumisele kuuluvaid summasid, on kostja kohustatud viivitamatult tasuma hagejale puudu jääva osa. Kuna poolte vahel sõlmitud liisinguleping üldtingimuste punkt 10.7 ei arvesta liisingueseme väärtusega, sõltumata sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada liisinguvõtja huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Kuna nimetatud lepingu tingimused ei võta hageja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse liisingueseme väärtust, siis tuleb asuda seisukohale, et hageja tüüptingimus on kostjaid ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42

lg 1 järgi tühine ning selle asemel tuleb

§ 41

kohaselt kohaldada

§ 367sätestatut.

Tüüptingimuse kehtivust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel, ka on kostja oma vastuväidetes antud asjaolule tuginenud.

1. Pooled vaidlevad muuhulgas ka selle üle, milline oli vara väärtus selle hagejale tagastamise hetkel. Hageja leiab 02.01.2013.a menetlusdokumendis, et vara hagejale tagastamise aja väärtus fikseeriti BRC A 16.07.2009.a. vara müüki suunamise aktis (t/l 97) ning see oli 170 000 krooni (km-ta). Kostja II on seisukohal, et miniekskavaator müüdi tunduvalt alla selle turuhinda ja kostjad ei võlgne täiendavalt enam hagejale mitte midagi. Kostja esitas tõendid veebikeskkonna kohta kus müüakse sarnaseid miniekskavaatoreid tunduvalt kõrgema hinnaga (t/l 74-76). Vara müüki suunamise aktis fikseeritud hinna kohta kostja II vastuväiteid ei esitanud.
2. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et miniekskavaatori väärtus vara tagastamise ajal oli teistsugune. Kostja esitatud kuulutused internetiportaalis aadressilt XXX näitavad üksnes seda, millise pakkumishinnaga analoogsed miniekskavaatorid antud kuupäeval turul pakkumisel olid, kuid vara väärtust ei saa samastada mittesiduva müügipakkumisega. Samuti ei nähtu esitatud tõenditest vara väärtus 07.07.2009.a. seisuga, kuna müügikuulutused on esitatud enam kui kaks aastat pärast vara tagastamise aega. Nimetatud müügipakkumistest nähtub, et müügipakkumises märgitud kuupäeval olid nimetatud sõidukid müügis, kuid müügipakkumistest ei nähtu kui kaua nimetatud sõidukid on juba müügis olnud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei ole ümber lükanud hageja poolt näidatud vara väärtust hagejale tagastamise hetkel. Lisaks on vara müüki suunamise aktis fikseeritud ja arvesse võetud ka miniekskavaatori individuaalseid tunnuseid, kuivõrd nii vara üleandmise-vastuvõtmise aktist ja vara müüki suunamise aktist nähtuvalt on miniekskavaatori kerel värv kahjustatud ja noolel loksud sees (t/l 96, 97). 18.

§ 2

lg 1 kohaselt võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku kohustus teha teise isiku kasuks teatud tegu ning võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 järgi võib võlausaldaja, kui võlgnik on kohustust rikkunud nõuda kohustuse täitmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutuste hüvitamiseks summas 1 606,06 eurot on põhjendatud ning kostjatelt tuleb nimetatud summa solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Kostjad ei ole vaidlustanud 6 hageja väidet, et liisingulepingu lõpetamise seisuga oli kostjal I hagejale tasumata arved summas 1 292,25 eurot, millest tähtajaks tasumata osamaksed moodustasid 996,16 eurot, intressimaksed 201,34 eurot ja tähtajaks tasumata osamaksetelt arvutatud viivis summas 94,75 eurot. Seega on hageja nõue ka nimetatud osas põhjendatud ja kostjatelt tuleb solidaarselt hageja kasuks välja mõista põhinõue kokku summas 2 898,31 eurot. 19. Vaidlust ei ole selles, et kostjad on põhinõude tasumisega hageja ees viivituses.

§ 113

lg 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Liisingulepingu nr. XXX järgi leppisid hageja ja kostja I kokku viivisemääras 0,25% päevas. Hageja on arvestanud viivist võlgnevuselt ajavahemiku 25.10.2011.a. – 02.01.2013.a. eest kokku summas 3 151,91 eurot ja seda vähendanud summani 2 898,31 eurot. Kuivõrd kostjale I on hagimaterjalid kätte toimetatud 16.11.2011.a. ja liisingulepingu saab lugeda ülesöelduks alates 16.11.2011.a., on kohus seisukohal, et viivist tuleb arvestada antud kuupäevast, seega oleks viivise nõue antud juhul 2997,36 eurot. Hageja on oma viivisenõuet vähendanud alla eelpooltoodud summa. Kohtu hinnangul on viivisearvestus õiguslikult põhjendatud ja tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista.

1. TsMS § 445 lg 1 järgi võib kohus otsuses poole kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kostja II taotleb hagi rahuldamisel tasuda võlgnevust maksegraafiku alusel selliselt, et igakuine kostja makse hagejale ei oleks suurem kui 300 eurot. Kohus jätab kostja taotluse otsuse täitmise korra ja tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata. TsMS § 445 lg 1 sätestatud normi eesmärk on võimaldada pooltel enne otsuse tegemist taotleda kohtult mõnda konkreetset otsuse täitmise viisi. Kohtu hinnangul ei saa kohus otsuse täitmist kindlaks määrata kostja II taotluses toodud asjaoludel (raske majanduslik olukord) ja tingimustel. Kostja taotlus maksegraafiku osas lükkab otsuse täitmise tähtaja edasi paari aasta pikkuseks tähtajaks. Hagejal on õigus saada õiguslikult põhjendatud ja sissenõutavaks muutunud nõude osas täitedokument ning sellisel viisil otsuse täitmise viisi kindlaks määramine riivab oluliselt hageja õigusi ja huve. Selline kokkulepe oleks kohtu hinnangul võimalik üksnes hageja nõusolekul. Käesoleval juhul hageja sellist nõusolekut andnud ei ole.
2. Kõige eelpooltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Kohus peab põhjendatuks kostjatelt hageja kasuks välja mõista 2898,31 eurot põhivõlgnevuse katteks ja 2898,31 eurot viivise katteks, kokku 5 796,62 eurot.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
4. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja TsMS § 122 lg 2 sätestatust, mille kohaselt on hagihind hagiasjas hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. TsMS § 133 lg 2 (23.05.2011.a. redaktsioonis) järgi hagihinda arvutades ei arvestata kõrvalnõuetena esitatud intressinõuet, muu hulgas viivisenõuet ja kulude hüvitamise nõuet, vekslist ja tšekist tuleneva nõude puhul lisaks tagasinõudes sisalduvat hüvitisenõuet. Kohus arvestab kõrvalnõudeid hagi hinda arvutades ulatuses, milles hagi esitamiseni arvestatud kõrvalnõuete summa on põhinõudest suurem. Kõrvalnõuet arvestatakse hagi hinda arvutades täies ulatuses, kui kõrvalnõue esitatakse eraldi hagis. Tulenevalt eeltoodust on käesoleva hagi hinnaks 2 891,31 eurot. 7 Menetluskulude jaotamine
5. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
6. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Vastavalt TsMS § 174 lg 3 hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik 8