← Eesti

3-12-1884/32

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 108§ 109§ 46§ 41§ 38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2013, Tallinn Haldusasja number 3

§ 212lg 1).

Vastukassatsioonkaebuse võib esitada 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõunik tegi 02.08.2012 ettekirjutuse nr 1-11/6114 kohtutäitur T.T ametitegevuses tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks, millega kohustati kohtutäitur T.T oma tegevuses järgima justiitsministri 3-12-182 15.12.2009 määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ (KTM) § 67 lg-t 1, sealhulgas osutama järelevalve käigus järelevalvet teostavatele isikutele igakülgset abi, andma vajalikku informatsiooni ja nõutud teavet määratud tähtpäevaks. Ettekirjutuse tegemise õigusliku alusena olid märgitud KTM § 69 lg-d 1 ja 3 ning § 67 lg
  2. Ettekirjutuse faktilises põhjenduses viidati kokkuvõtvalt järgmistele asjaoludele: 1) kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku 30.04.2012, 08.05.2012 ning 18.05.2012 saadetud samasisulistele järelepäringutele seoses täitemenetlusega nr 169/211/622, vastates alles kolmandale päringule ning sedagi pärast selleks antud tähtaja möödumist; 2) täitemenetlusega nr 169/2011/622 seoses Justiitsministeeriumi poolt alustatud erakorralise järelevalvemenetluse käigus ei vastanud kohtutäitur tähtaegselt 06.07.2012 ja 26.07.2012 esitatud samasisulistele järelepäringutele ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks; 3) kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku 10.07.2012 saadetud järelepäringutele seoses täitemenetlusega nr 169/2011/1003 ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks; 4) kohtutäitur ei vastanud tähtaegselt järelevalveametniku 05.07.2012, 13.07.2012 ja 17.07.2012 (mida täpsustas 18.07.2012) järelepäringutele ning polnud neile vastanud ettekirjutuse tegemise ajaks.
  3. T.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõuniku 02.08.2012 ettekirjutuse nr 1-11/6114 tühistamist. Kaebust põhjendati järgmiselt. Vaidlustatud ettekirjutus on motiveerimata, sellest ei selgu, millise menetluse raames Justiitsministeerium ettekirjutuse põhjendavas osas nimetatud järelepärimised tegi ning kui tegemist oli järelvalvemenetlusega, siis ei selgu, millist liiki järelevalvemenetlusega oli tegemist ning mille üle täpsemalt järelevalvet teostati. Vaidlusaluse ettekirjutuse põhjendava osa punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 viidatud järelepärimistes ei olnud üldse märgitud, et tegemist oleks olnud järelevalvemenetluse raames esitatud järelepäringutega, mistõttu ei ole kontrollitav ja asjakohane ettekirjutuse õigusliku alusena märgitud KTM § 67 lg
  4. Vaidlustatud ettekirjutuse punktis 1.2 viidatud järelepärimistest ei nähtunud, millise kohtutäituri seaduse (KTS) § 55 lg-s 1 nimetatud tehnilise või töökorraldusliku küsimuse osas järelevalvet teostatakse, mistõttu ei ole võimalik veenduda, kas järelevalvemenetlus toimus Justiitsministeeriumi järelevalve pädevuse alla jäävates küsimustes, millest omakorda sõltub, kas kohtutäituril on kohustus sellisele menetlusele alluda ning kas kohtutäituri tegevuses esines KTM § 67 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumine. KTM § 69 kohaselt on selline ettekirjutus võimalik teha pärast järelevalvemenetluse lõppemist, kui järelevalvemenetluse käigus tuvastati mingisugused puudused. Asjakohatu on viidata ettekirjutuse õigusliku alusena KTM § 69 lg-le
  5. Lubatavaks ei saa pidada, et Justiitsministeeriumist saadetakse kohtutäiturile kohustuslikke e-kirju, millele on lisatud kaebused ja adressaat peab mõistatama, kas ja milline võiks olla see menetlus, millesse ta on sattunud. Justiitsministeeriumi pädevus kohtutäiturite üle järelevalve tegemisel on piiratud ametitegevuse nõuetekohasuse kontrollimisega töökorralduslikes ja tehnilistes küsimustes, ent vaidlustatud ettekirjutuses puuduvad mistahes asjaolud, millest nähtuks, et kohtutäitur on KTS § 55 lg-s 1 hõlmatud ametitegevuses ja sellele laienevas järelevalvemenetluses eiranud või rikkunud KTM §-s 67 lg-s 1 sätestatud kohustust. 2

(6)3-12-182
  1. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud ettekirjutus on põhjendatud ning nii kaebajale esitatud järelepärimiste sisust kui ettekirjutuse sõnastusest nähtub, milliste menetluste raames on ettekirjutuse punktides 1.1, 1.3 ja 1.4 nimetatud järelepäringud tehtud. Kohtutäiturile edastati ühes päringutega ka Justiitsministeeriumile saabunud isikute avaldused, millele ettekirjutuses viidatakse. Ettekirjutuse p-s 1.2 kirjeldatud päring esitati erakorralise järelevalve käigus, mis oli tingitud konkreetse isiku kaebusest, milles viidati puudustele kohtutäituri tegevuses. Kuna kohustuslikke vorminõudeid ei ole kohtutäiturile esitatavate päringutele ja teabenõuetele KTS-s või KTM-s ette nähtud, võib järelevalveasutus HMS § 5 lg 1 kohaselt menetlustoimingute vormi määrata kaalutlusõiguse alusel. Ekslikuks peab vastustaja kaebaja seisukohta, et võimalikud on vaid kolm järelevalve liiki ning selgitab, et kohtutäiturimäärustikus on sätestatud eraldi liigina ka kaebuse või avalduse alusel alustatud järelevalvemenetlus. Järelepäringutes konkreetse järelevalve liigi sõnaselgelt nimetamata jätmisega ei ole kaebaja õigusi rikutud. Vastustaja viitab KTS § 54 lg-tele 1-3, § 55 lg 1 p-dele 1-4, § 56 p-dele 1 ja 2 ning KTM § 64 lg-le 1 ega nõustu kaebaja seisukohaga, et ettekirjutus on tehtud pädevust ületades. Kohtutäituri ametitegevuse alla kuulub KTM §-s 67 sätestatud nõude järgimine. Hindamaks, kas tegemist on kohtutäituri enda otsustuspädevusse kuuluva küsimusega KTS § 55 lg 2 tähenduses või on konkreetne menetluslik olukord õigusaktides selgelt ja üheselt mõistetavalt reguleeritud, tuleb kõigepealt välja selgitada faktilised asjaolud, alles siis on võimalik hinnata, kas antud valdkond kuulub vastustaja pädevusse või mitte.
  2. Tallinna Halduskohtu 29.11.2012 otsusega tuvastati Justiitsministeeriumi järelevalve ja õigusteeninduse talituse nõuniku 02.08.2012 ettekirjutuse nr 1-11/6114 tühisus ning jäeti poolte menetluskulud nende enda kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Tühisus tähendab akti automaatset kehtetust algusest peale, mistõttu ei ole tühist haldusakti võimalik kohtuotsusega tühistada. Küll aga võib halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 41 lg-st 4 kohaselt halduskohus haldusakti tühisuse teha kindlaks tühistamiskaebuse alusel. HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Riigikohus on kohtuasjades nr 3-3-1-21-03, 3-3-1-32-03 ja 3-3-1-36-05 asunud seisukohale, et kohtuotsusega saab haldusakti tühisuse tuvastada vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lg-s 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Käesoleval juhul on vaidlustatud ettekirjutus sedavõrd üldsõnaline ja umbmäärane, et sellest ei selgu ettekirjutuse adressaadile pandud kohustuste sisu ega maht. Sellisena ei vasta ettekirjutus HMS § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti määratlusele. Vaidlusalusest ettekirjutusest ei ole võimalik mõista, milline on see konkreetne üksikjuhtum või konkreetsed kindlalt määratletud üksikjuhtumid, mille reguleerimiseks see tehtud on. Vaidlustatud ettekirjutuses korratakse üksnes KTM § 67 lg-s 1 sätestatud üldist kohustust, sidumata seda konkreetse ettekirjutuse adressaadi tegevusega ega nõudmata viimaselt ettekirjutusega ühtki konkreetset sooritust või mõne konkreetse tulemuse saavutamist. Sellisena ei reguleeri vaidlusalune ettekirjutus ühtegi üksikjuhtumit ning seal sõnastatud kohustus ei erine mitte millegi poolest KTM-s kui üldaktis sisalduvast kohustusest ega konkretiseeri seda. Põhimõtteliselt on mõeldav, et haldusakti resolutiivosas viidatakse kohustuste sisu ja mahu täpsustamiseks akti põhjendustele või mõnele muule dokumendile, ent selline viide peab resolutiivosas olema täpne ja selge. Käesoleval juhul see nii ei ole. Ettekirjutusest ei selgu, kas kohtutäiturilt nõutakse vastamist saadetud ja vastamata jäetud teabepäringutele või antakse üldine suunis edaspidiseks. 3

(6)3-12-182 Vastustaja seisukoht, justkui seisneks vaidlusaluse ettekirjutuse sisu ka selles, et on fikseeritud kohtutäituri poolsed rikkumised, on väär. Siduv, sealhulgas edasise haldustegevuse aluseks saab olla varasema haldusakti resolutsioonis pandud kohustuste täitmata jätmine. Asjaolu, et järelevalveametnik on ettekirjutusena vormistatud dokumendi põhjendustes fikseerinud kohtutäituri poolsed varasemad rikkumised, ei oma õiguslikku siduvust. KTM kohaselt erinevad järelevalve liigid teineteisest vaid selle poolest, et korralisest järelevalvest tuleb kohtutäiturile ette teatada. Järelevalveametniku õigused ega kohtutäituri kohustused muus osas konkreetsest järelevalve liigist ei sõltu. Seega pole õiguslikku tähtsust sellel, kas isiku avalduse alusel läbi viidav järelevalve on käsitatav eraldi järelevalve liigina või on tegemist erakorralise järelevalvega. KTM § 65 lg-st 1 tuleneb üheselt, et järelevalvetoiminguid on võimalik teha nii isikutelt laekunud avalduste kui ka mistahes muu info alusel, mis annab järelevalveorganile põhjust arvata, et kohtutäituri ametitegevuses võib esineda puudusi, millele on võimalik järelevalveorgani pädevuse piires reageerida. Samas ei tulene KTS-st ega KTM-st, et järelevalve alustamise peaks mingis kindlas vormis fikseerima (v.a korralise järelevalve puhul, kus see fikseeritakse Justiitsministeeriumi tööplaaniga kinnitatud järelevalvegraafikus ning kohtutäiturile järelevalvest ette teatamisega). Seega on järelevalveametniku poolt kohtutäiturile esitatava teabepäringu puhul oluline eeskätt see, et sellest selguks üheselt, millist teavet kohtutäiturilt nõutakse ning millega seoses seda küsitakse. Olukorras, kus kohtutäiturile edastatakse koos teabepäringuga kaebus, mille pinnalt need küsimused või teabepäring esitatakse, on see nõue täidetud ning kohtutäitur saab hinnata, kas talle pandud teabe andmise või muu kaasaaitamiskohustus on kehtiv ja õiguspärane või mitte.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on kaebaja taotlenud 15 euro suuruse riigilõivu ning 1530,72 + 243,98 = 1774,70 euro suuruse õigusabikulu väljamõistmist.

§ 109lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Käesoleval juhul esitas kaebaja kohtule tühistamiskaebuse. Vaidlusaluse ettekirjutuse tühistamiseks ei ole alust, kuna tegemist on tühise ehk algusest peale kehtetu haldusaktiga, millest ei selgu ühtegi konkreetset õigust ega kohustust. Ettekirjutuse adressaadil ei saanud tekkida arusaama, et see ettekirjutus võiks tema õigusi rikkuda. Seega ei saa tühistamiskaebuse esitamist halduskohtule pidada kaebaja õiguste kaitse seisukohast vajalikuks. Kui kaebajal oleks tekkinud reaalne vajadus tuvastada kohtuotsusega ettekirjutuse tühisus (nt olukorras, kus Justiitsministeerium oleks ettekirjutuse väidetavale kehtivusele tuginedes andnud kaebaja suhtes mingisuguse järgneva koormava haldusakti), oleks vaidlusaluse ettekirjutuse tühisuse tuvastamist saanud kohtult taotleda tähtajatult (

§ 46lg 5).

Seega tuleb kaebaja menetluskulusid pidada põhjendamatuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. T.T palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas ja mõista uue otsusega Justiitsministeeriumilt välja kaebaja menetluskulud halduskohtus summas 1774,70 eurot, samuti mõista kaebaja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud, sh tasutud riigilõiv 15 eurot ja esindajatasu 599,94 eurot. Kui kohus tühistamiskaebust lahendades tuvastab haldusakti tühisuse, on sisuliselt tegemist kaebuse eesmärgi saavutamisega ja sellest tulenevalt ka kaebuse rahuldamisega. Halduskohus ei ole kohtuotsuse resolutiivosas kaebust rahuldanud, vaid leidnud, et tegemist on tühise ettekirjutusega. Selliselt ei ole halduskohus kohaldanud

§ 41

lg-t 4 eesmärgipäraselt ja kooskõlas

§ 41lg-ga 1 ja § 162 lg-ga 1.

Kohus saab otsuse teha üksnes kaebuse nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Halduskohus on antud juhul rikkunud oluliselt menetlusnormi. 4

(6)3-12-182 Tulenevalt dispositsioonipõhimõttest saab kohus rakendada vaid seda volitust, mida on kaebuses taotletud, v.a

§ 41lg-tes 3-5 sätestatud erandid.

Kaebuses esitatud nõude ebakohasuse või ebavajalikkuse korral on kohtul selgitamiskohustus suunata kaebajat tulemuslikuma nõude esitamisele (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-50-09). Halduskohus ei teinud kohtumenetluse kestel kaebajale ettepanekut kaebust muuta. Antud juhul selgus alles kohtuotsusest, et kaebaja on esitanud kohtule taotluse, mis kohtu hinnangul ei olnud kaebaja õiguste kaitse seisukohalt vajalik. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kaebaja on justkui kohtusse pöördunud ilma reaalse vajaduseta. Ettekirjutuse vaidlustamist tühistamiskaebuse esitamise tähtaja jooksul ei saa pidada ebavajalikuks või ennatlikuks. Kaebaja ei saa sisult arusaamatut ettekirjutust jätta vaidlustamata lootuses, et selle täitmata jätmisest ei tulene talle tagajärgi ja kui tulebki, siis saab neid alati tuvastamiskaebuse esitamisel hiljem vaidlustada. Õigusvastase haldusakti tõrjumiseks on alati efektiivsemaks õiguskaitsevahendiks tühistamiskaebuse esitamine. Vaidlustatud ettekirjutuse õigusliku alusena on muu hulgas tuginetud KTM § 69 lõikele 3, mis sätestab, et kui kohtutäitur jätab järelevalvematerjalide alusel tehtud ettekirjutuse täitmata või ei täida seda nõuetekohaselt, võib see olla kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks. Kaebaja õiguste kaitse seisukohalt on põhjendatud teha sellise haldusakti õiguspärasus, mille rikkumine võib hiljem olla aluseks tema suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisele, kindlaks võimalikult kiiresti. Kuigi kaebaja esitas kohtule menetluskulude väljamõistmiseks dokumentaalsed tõendid, on kohus jätnud menetluskulud alusetult poolte endi kanda. Otsus on tehtud vastustaja kahjuks. Haldusakti tühisuse tuvastamine kinnitab haldusakti õigusvastasust (Riigikohtu lahend nr 3-31-21-03, p 15). 6. Justiitsministeerium palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtumenetluses kehtiv dispositsioonipõhimõte ei ole absoluutne ning teatud juhtudel võib kohus kaebuse piire laiendada.

§ 41

lg-d 3-5 sätestavad kaebuse piiride laiendused, mille kohaselt on kohtul võimalik rakendada muid õiguskaitsevahendeid, kui kaebuses taotletud. Halduskohus on kohaldanud

§ 41

lg-t 4 eesmärgipäraselt ja kooskõlas

§ 41lg-ga 1 ning § 162 lg-ga 1.

Halduskohtu hinnangul ei muutunud kohtuotsuse tegemisel kaebaja õiguste ja kohustuste maht mingil moel ning seega tuleb kaebaja menetluskulusid pidada põhjendamatuks. Vastustaja nõustub selle hinnanguga ning märgib, et isegi kui kaebaja oleks algselt pöördunud kohtusse tuvastamiskaebusega, oleks ka selle esitamiseks puudunud alus. Kaebajal puudus põhjendatud huvi ja õiguskaitse vajadus haldusakti tühisuse tuvastamiseks. Tegelik vaidlus poolte vahel oli ettekirjutusest märksa kaugemaleulatuv ning seisnes selles, kas, mil määral ja millisel viisil võib Justiitsministeerium kohtutäitureid erinevatele järelevalvetoimingutele allutada ning mil määral peab kohtutäitur selliseid toiminguid taluma. Tühise ettekirjutuse võib jätta täitmata, ilma et seda peaks vaidlustama. Kaebaja menetluskulud ei ole taotletud ulatuses põhjendatud. Kaebaja on kohtutäitur, kes juhindub oma tegevuses eelkõige KTS-st ja TMS-st, mille regulatsiooni peab kaebaja väga hästi tundma ning selles orienteeruda suutma. Vastustaja viitab Riigikohtu lahenditele nr 3-31-62, nr 3-3-1-24-07 ja nr 3-3-1-62-09. Käesolev vaidlus ei väljunud kohtutäituri igapäevase põhitegevuse raamidest ning vastustaja hinnangul peab ametist tulenevates küsimustes olema kohtutäitur ise suuteline end kohtus esindama. Seega ei ole vältimatu professionaalse õigusabi kasutamine. Kui isik oma vabast tahtest õigusabiteenust siiski ostab, puudub tal õigus vastaspoolelt kogu kulutatud summa hüvitamist nõuda. 5

(6)3-12-182 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonimenetluses ei käi vaidlust selle üle, et ettekirjutus, mille kaebaja halduskohtus vaidlustas, on tühine. Halduskohus tuvastas ettekirjutuse tühisuse kohtuotsuse resolutsioonis. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et tühine ettekirjutus on õigusvastane. 8.

§ 41

lg 4 alusel haldusakti tühisuse tuvastamine tühistamisnõude lahendamisel ei eelda kaebaja poolt eraldi kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse näitamist tühisuse tuvastamiseks. Olukorras, kus kohtuotsust ei ole ettekirjutuse tühisuse tuvastamist puudutavas osas edasi kaevatud, ei oleks ka sellise õiguskaitse vajalikkuse korral tühisuse tuvastamiseks (

§ 38

lg 4) nimetatud küsimuses apellatsioonimenetluses esitatud väited enam asjassepuutuvad. Selliseid asjaolusid tuleb hinnata kaebuse nõuete lahendamisel, mitte menetluskulude jagamisel. 9. Kuna kohtuotsust pole apelleeritud osas, millega kohus tuvastas vaidlustatud ettekirjutuse tühisuse, tuleb asuda seisukohale, et asi on lahendatud kaebaja kasuks. Kaebuse initsieeris kaebaja ning

§ 41

lg 4 alusel kaebuses taotletuga võrreldes teistsuguse resolutsiooniga kohtuotsuse tegemist ei saa võrdsustada asja lahendamisega kaebaja kahjuks. 10. Menetluskulud tuleb seetõttu

§ 108lg 1 alusel kanda vastustajal.

Kahes kohtuastmes tasutud riigilõiv summas 15 + 15 eurot on kulu, mille kandmise vajalikkus tuleneb seadusest. Asjaolu, et kaebaja esindaja kesksed väited ei olnud kaebuse lahendamisel halduskohtu arvates kohased, ei tähenda, et kulutused õigusabile oleksid olnud ebavajalikud. Kaebaja poolt advokaadi teenuse kasutamist õigustab ringkonnakohtu arvates juba see, et vastustaja vaidles kaebusele vastu. Ekslik on ka vastustaja poolt apellatsioonkaebusele esitatud vastuväide, nagu õigustaks esindajatasu vastustajalt välja mõistmata jätmist kohtutäituri seisund. Kohtupraktikas on haldusorgani poolt välise õigusabi kasutamise korral esindajatasu välja mõistmata jätmist põhjendatud sellega, et haldusorgan peab oma aktide ja toimingute õiguspärasust tagama ka kohtuliku kontrollita ning haldusorgani poolt makstud esindajatasu väljamõistmine riivaks ebaproportsionaalselt kohtusse pöördumise õigust. Kohtutäituri poolt talle adresseeritud ettekirjutuse vaidlustamisel ei oma need väited tähtsust. 11. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtus tasutud esindajatasu summas 1774,70 eurot ei ole täies ulatuses vajalik ja põhjendatud, arvestades asja keerukust ja mahtu ning kohaldamisele kuuluvate normide sisu. Samuti ei ole täies ulatuses vajalik ja põhjendatud esindajatasu maksmine apellatsioonimenetluses, arvestades vaidlust üksnes menetluskulude jaotuse üle. Piisav ja vajalik esindajatasu kahes kohtuastmes toimunud menetluses kokku on 600 eurot. Need kulud kokku 630 eurot tuleb vastustajalt apellandi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.