← Eesti

2-12-49968/25

Obsah (7)§ 158§ 160§ 100§ 119§ 103§ 162§ 65

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 25. märts 2013. a, Tallinn, kohtu kantsel

) § 161 lg 1, mille kohaselt lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.

§ 158

lg 1 sätestab, et leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Seega tuleb kohtul hagi lahendamisel kontrollida, kas lepingupooled sõlmisid leppetrahvi kokkuleppe ja kas leppetrahvi maksmiseks kohustatud pool on rikkunud seda lepingulist kohustust, mille rikkumise eest leppetrahv kokku lepiti. Lepingu rikkumine

§ 158

lg 1 tähenduses on vastavalt

§-le 100 lepingust tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Tulenevalt kostjate vastuväidetest tuleb rikkumise tuvastamise korral täiendavalt kontrollida, kas rikkumine oli vabandatav (

§ 160). 7.

Pooled on üksmeelsed, et vaatamata müügilepingu (tlk 9–17) p 2.4 eksitavale sõnastusele on kokku lepitud leppetrahvis. Kohustus, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti, oli kinnistu (tlk 8) ühendamine ja liitumine elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Leppetrahvi määr on 0,03% päevas ja hagejad võivad seda nõuda alates

  1. märtsi 2010 möödumisest. Leppetrahvi arvutamise aluseks on ostuhind, st müügilepingu p 2.1 kohaselt 800 000 krooni ehk 51 129,32 eurot. Hagejad on leppetrahvi nõudest kostjatele
  2. aprillil 2010 ja
  3. juunil 2010 teatanud (tlk 18 ja 20).
  4. Kohus tuvastab, et kostjad on rikkunud lepingulist kohustust, mille täitmise tagamiseks leppetrahv kokku lepiti. Pooltel ei ole vaidlust selles osas, et vaidlusalusel kinnistul selle ostmise ajal oli tagatud elektrivarustus ja teatava hilinemisega ka liitumine veevarustusega (vt hagiavalduse p 1.8 ja 1.15, hagejate arvamuse p 1.1, kostjate täiendava vastuse p 1). Rikkumine seisneb selles, et ühendamine ja liitumine veevarustuse tehnovõrguga tagati hilinemisega ning ühendamine ja liitumine kanalisatsiooni tehnovõrguga on seni tagamata. Pooled ei vaidle selle üle, et veevärgiga tegeliku ühendamise ja liitumise kuupäev oli
  5. september 2010 (vt
  6. märtsi 2013 kohtuistungi protokolli lk 3; see on ka usutav, sest vastavate tehnorajatiste aktil on samuti sama kuu kuupäevad, tlk 81–82). Müügilepingust tulenev vastava kohustuse täitmise tähtaeg lõppes
  7. märtsiga 2010.

§ 100järgi on muu hulgas ka täitmisega viivitamine kohustuse rikkumine.

Kohus ei nõustu kostjatega, et lokaalse ajutise reoveemahuti paigaldamine oleks samaväärne kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumisega, samuti ei ole tõendatud, et kostjad oleksid sel viisil täitmist hagejatele tegelikult pakkunud. Tuginemaks

§ 119

lg-s 1 sätestatud vastuvõtuviivitusele peab võlgnik tõendama, et ta pakkus võlausaldajale kohustuse täitmist. Kostja I

  1. aprilli 2012 ja
  2. juuli 2010 vastuskirjad (tlk 19 ja 21) on üldsõnalised ning neist ei nähtu konkreetset ettepanekut müügilepingu täitmiseks. Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid nende väidetavaid suulisi teateid hagejatele. Mahuti paigaldamise hinnapakkumine (tlk 84) ei tõenda samuti, et kostjad oleksid pakkunud mahuti paigaldamist hagejatele, et see oleks tehniliselt võimalik ja vastaks müügilepingus kokkulepitule; nimetatud asjaolud ei nähtu ka asendiplaanilt (tlk 106, esialgu esitatud kujul tlk 83), aktist nr 100903 (tlk 107) ega teostusjooniselt (tlk 108). Seega vältas kanalisatsioonivõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumine kogu hagejate nõudega hõlmatud aja. 3

(5)2-12-49968 9. Kohus leiab, et tuvastatud rikkumised ei ole vabandatavad. Kuna

§ 103

lg 1 teise lause alusel eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav, siis on kohustuse rikkumise vabandatavuse tõendamine kostjate tõendamiskoormus. Kostjad tõid kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse täitmata jätmise põhjusena esile üldisi majandusraskusi, hagejate tegevusetust, teiste isikute kohustuste täitamata jätmist ja valla kooskõlastuse viibimist.

§ 103

lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kohtu hinnangul ei ole kostjate esiletoodud asjaolud käesoleva juhtumi asjaoludel käsitletavad vääramatu jõuna eelviidatud tähenduses. Üldiste majandusraskuste ja ametkondlike kooskõlastustega seonduvad riskid on lepingulise kohustuse võtnud poole kanda. Kohtu jaoks ei ole jälgitav ega kehtiva õigusega kooskõlas kostjate väide, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumiseks tuleks hagejatel esmalt koostada ehitusprojekt. Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse § 5 lg 2¹ sätestab, et sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud liitumisleping sõlmitakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Jõelähtme Vallavolikogu

  1. veebruari
  2. aasta määrusega nr 3 kinnitatud „Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja ja liitumistasu võtmise korra” p 16 (muudetud
  3. jaanuari
  4. aasta määrusega nr 5) alapunktide 6 ja 8 järgi on piisav esitada liitumispunkti asukoha ettepanek ja kinnistu asukoha plaan. Jõelähtme vallavalitsuse kirjast (tlk 22–23) nähtub, et nii ühisveevärgi kui ka kanalisatsiooni tehnovõrkude rajamiseks olid ehitusload väljastatud
  5. aastal. Kui kostjad soovisid korraldada tehnovõrkude rajamist nendega seotud ettevõtte kaudu (vrd tlk 24 ja 48–49), siis ei vähenda ega muuda see kostjate vastutust müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise eest. Kui kohustuse täitmine viibis seetõttu, et teised isikud ei täitnud oma kohustusi (vrd tlk 143–147), siis ei ole see vääramatu jõud

§ 103

lg 2 tähenduses, kuid võib anda kostjatele alust nõuda omakorda leppetrahvi või kahju hüvitamist omakorda nende suhtes kohustust rikkunud võlgnikult.

  1. Järgmiseks hindab kohus, millise määraga ja millises summas leppetrahvi on hagejatel õigus nõuda hagiavalduses märgitud perioodi eest (
  2. märts 2010–
  3. november 2012). Siuliselt käsitleb müügilepingu p 2.4 kuute kohustust: ühendamine ja liitumine elektrivarustuse, veevarustuse ja kanalisatsiooni tehnovõrkudega. Kohtu hinnangul tuleb selliselt sõnastatud lepingutingimust tõlgendada viisil, et leppetrahv 0,03% hinnast on lepitud kokku kõigi kohustuste rikkumise puhuks (st iga üksiku kohustuse rikkumise eest 1/6 sellest määrast). Kohus ei nõustu hagejatega, et leppetrahvi tuleb maksta kogu määraga (0,03%) aja eest kuni viimase kohustuse täitmiseni sõltumata juba täidetud kohustuse ulatusest. Selline tõlgendus ei oleks kooskõlas müügilepingu sõnastuse ega ka leppetrahvi kui kohustuse täitmist tagava instrumendi eesmärgiga. Kui leppetrahvi määr 0,03% oleks mõeldud tagama kõigi müügilepingu p 2.4 esimeses lauses loetletud kohustuste korraga täitmist, siis oleks pooled sellele eeldatavasti lepingu tekstis selgemalt viidatud. Eelneva põhjal arvutab kohus põhjendatud leppetrahvi summa järgmiselt: kanalisatsiooni tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumise eest leppetrahv perioodi
  4. märts 2010 kuni
  5. november 2012 eest (977 päeva) määraga 0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk 4 995,33 eurot ning veevarustuse tehnovõrguga ühendamise ja liitumise kohustuse rikkumise eest leppetrahv perioodi
  6. märts 2010 kuni
  7. september 2010 eest (176 päeva) määraga 0,01% (=0,005%+0,005%) lepingu hinnast ehk 899,88 eurot – kokku 5 895,21 eurot.
  8. Lisaks taotlevad kostjad leppetrahvi vähendamist

§ 162alusel.

Kohtu hinnangul ei ole nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur. Leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb

§ 162

lg 1 alusel arvestada eelkõige kostjate kohustuse täitmise, hagejate õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kostjate kohustuse täitmiseks lepiti müügilepingus kahe aasta 4

(5)2-12-49968 pikkune tähtaeg, mis on mõistlikku pikkusega. Seetõttu ei anna kohustuse hilinenud täitmine (veevarustuse osas) alust leppetrahvi vähendada. Kanalisatsioonivõrgu osas on kohustus siiani täitmata. Hagejate majandusliku seisundi kohta esitatud tõendid (tlk 133–135) ei anna samuti alust leppetrahvi vähendamiseks. Riigikohus on leidnud, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (
  1. novembri
  2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13212, p 12 kolmas lõik ja selles viidatud
  3. juuni
  4. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24). Kohus ei pea käesolevas asjas kostjatelt leppetrahvi eelmises punktis märgitud ulatuses väljamõistmist vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Seetõttu ei ole vaja tuvastada, kas hagejatel on tekkinud kostjate rikkumise tõttu kahju ning kohus jätab asja lahendamisel arvestamata selle kohta esitatud tõendid (tlk 25–28, 142). Kohus ei nõustu kostjate väitega, et leppetrahvi vähendamise aluseks võiks olla leppetrahvi nõude esitamisega viivitamine. Kohustuse täitmisega viivitaval poolel ei saa enne kohustuse täitmist tekkida õigustatud ootust, et ta lepingus selgelt kokku lepitud sanktsioonile alluma ei pea, kui teine pool sellist ootust oma käitumisega ei põhjusta. Selline ootus ei saa tekkida ainuüksi põhjusel, et leppetrahvi nõuet ei ole enne kohustuse täitmist esitatud (Riigikohtu
  5. detsembri
  6. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-11, p 17 teine lõik). Käesolevas asjas on hagejad pealegi aegsasti kostjaid teavitanud oma plaanist leppetrahvi nõuda (tlk 18 ja 20).
  7. Kuna leppetrahvi vähendamiseks alust pole ja ka kostjate muud vastuväited ei osutunud edukaks, siis rahuldab kohus hagi eespool p-s 10 põhjendatuks peetud ulatuses.

§ 65

lg 4 sätestab, et kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Seega tuleb hagi rahuldada kostjate suhtes solidaarselt.

  1. Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata Eesti Energia pakkumuse (tlk 80), pildi hagejate kinnistu värava kohta (tlk 94); samuti hagi tagamise taotlusega seoses esitatud kostjate kinnistute andmed (tlk 29–32), maksuvõlgade raportid (tlk 46–47) ja EGOÜ
  2. aasta majandusaasta aruande väljavõtte (tlk 50–51), sest neist ei nähtu otsuse tegemisel tuvastamisele kuulunud asjaolusid.
  3. Hagi hind on TsMS § 124 lg 1 järgi hagejate rahalise nõude summa ehk 15 000 eurot.
  4. Kohus rahuldab hagi osaliselt sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud hagejad ja jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel kostjate kanda. Kohtu hinnangul ei ole 465 euro suurune erinevus hageja kompromissi (eespool p 3) ja välja mõistetava hüvitise (p 10) vahel nii suur, et väljuks eelviidatud sättes märgitud „sarnase ulatuse“ piiridest. TsMS § 165 lg 3 näeb ette, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, siis vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.
  5. Täiendatav otsus on poolte esindajatele
  6. märtsil 2013 kätte toimetatud. Hagejate esindaja teatas apellatsioonkaebuse esitamise soovist mõlema hageja nimel
  7. märtsil 2013 ja kostja I enda nimel
  8. aprillil
  9. Kostja II ei ole kohtule apellatsiooniteadet saatnud. Seega tuleb lugeda kostja II TsMS § 448 lg 4² alusel apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas kostjad I ja II nn vältimatud kaaskostjad ning kostja I toimingud ei oma seetõttu tähendust kostja II suhtes. Täiendatav otsus on kostja II suhtes hagi rahuldamise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.