← Eesti

3-13-156/25

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-156 Otsuse kuupäev

  1. mai 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Arvi Susiku kaebus Politsei- ja Piirivalveameti tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise vorm Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja Arvi Susik Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet Resolutsioon
  2. Rahuldada Arvi Susiku kaebus osaliselt.
  3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Arvi Susiku kasuks välja kuussada

(600)eurot. 3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Arvi Susiku menetluskulude katteks välja neliteist
(14)eurot 12 senti.
  1. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.
  2. Kohustada Arvi Susikut tasuma riigilõivu viimase osamaksena 14,15 eurot hiljemalt
  3. maiks. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  4. juuni
  5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik
  6. Arvi Susik viibis Lääne prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Pärnu arestikambris
  7. novembrist 2010 kuni
  8. augustini 2011,
  9. septembrist 2011 kuni
  10. septembrini 2011 ja
  11. septembrist 2011 kuni
  12. oktoobrini
  15. jaanuaril 2013 saabus Tartu Halduskohtusse Arvi Susiku hüvitamiskaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) vastu, milles kaebaja nõuab enda Pärnu arestikambris õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest kahju hüvitust summas 3800 eurot. A. Susik vähendas
  16. veebruaril 2013 hüvitamiskaebuse nõuet 1000 euro võrra.
  17. Tartu Halduskohus võttis
  18. veebruari 2013 määrusega kaebuse menetlusse. Kaebuse põhjendused ja taotlus 1
  19. Arvi Susik taotleb Pärnu arestikambris õigusvastastes ja inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamisega tekitatud kahju 2800 euro hüvitamist. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja kolmsada kolmteist
(313)ööpäeva Pärnu arestimajas inimväärikust alandavates ja tervist kahjustavates tingimustes. Kaebaja on seisukohal, et PPA rikkus inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit
  1. Pärnu arestimaja kinnipidamistingimuste puudused olid kaebuse kohaselt: 1) kaebaja pidi viibima suitsetajaga samas kambris, olles ise mittesuitsetaja, 2) riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske, 3) kaebajal ei võimaldatud viibida värskes õhus vaatamata sellele, et ta oli selleks suuliselt korduvalt soovi avaldanud, 4) kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, 5) kambri valgustus ei vastanud vangistusseaduse § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene valgustus kurnas kaebaja silmi, mistõttu tema silmanägemine halvenes, 6) kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis.
  3. märtsil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse kaebaja täiendavad seisukoht, milles kaebaja kinnitab, et ei esitanud Pärnu arestimajas viibides PPA-le kirjalikke nõudmisi kambri tingimuste parandamiseks. Kaebaja märgib, et tegeles arestimajas viibides põhiliselt oma kriminaalasjaga ega olnud teadlik oma õiguste rikkumisest.
  4. A. Susik esitas
  5. aprillil 2013 vastulause vastustaja vastusele nr 1.2-2/33234-
  6. Kaebaja märgib, et keegi ei tutvustanud talle Pärnu arestimajas viibides arestimaja sisekorraeeskirja § 32 lg 2 p-st 6 tulenevat õigust ning seega ei osanud ta seda õigust kasutada. Vastustaja vastuväited
  7. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et kuni
  8. oktoobrini 2011 kehtis Arestimaja sisekorraeeskiri (AskE) redaktsioon, mille § 32 lg 2 p 6 kohaselt oli kinnipeetutel keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. A. Susik ei ole Pärnu arestikambris viibimise ajal esitanud ühtegi kaebust ega avaldust selle kohta, et ta peab mittesuitsetajana viibima samas kambris suitsetajatega või et kambrikaaslased suitsetavad kambris ilma tema nõusolekuta. Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebajal oli võimalus vältida suitsetamisest tingitud ebameeldivust ja võimalikku kahju oma tervisele.
  9. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kambrid olid pidevalt niisked tulenevalt kambris pesu pesemisest ja kuivatamisest ning ventilatsioon oli nõrk. Pärnu arestimaja kambrite ventilatsioon vastas nõuetele. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Vastustaja hinnangul polnud kambrites niiske sisekliima tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu vajalik ja möödapääsmatu ning sõltus eelkõige kinnipeetute endi tegevusest.
  10. Vastustaja nõustub asjaoluga, et Pärnu arestimajas ehitustehniliste tingimuste tõttu värskes õhus viibimise võimalus puudub. Vastustaja märgib, et Lääne prefektuuri tööpiirkonnas on kokku kuus arestimaja arestikambrit. Arvestades iga arestikambri ehitustehnilisi tingimusi ja arestimajade täituvust, on arestimaja töö korraldatud selliselt, et jalutushoovi puudumise leevendamiseks konkreetsetes arestikambrites isikuid etapeeritakse Paide või Rapla arestimajadesse, kus jalutushoov on olemas. Juhul kui kaebaja oleks esitanud sellekohaseid pöördumisi, oleks neid olnud võimalik lahendada. Kirjaliku taotluse esitamist värskes õhus viibimiseks ei ole isiku jaoks ülemäära koormav.
  11. Vastustaja leiab, et Pärnu arestikambris asuvad tualettide piirdeseinad on piisavalt kõrged (ca 1,5 m kõrgused) ja ehitatud selliselt, et tualetil teostatavad protseduurid ei häiriks teisi 2 kinnipeetavaid. Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pidava visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad. Vastustaja märgib, et jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Vastustaja hinnangul ei ole kaebajal mingit alust väita, et kaebaja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lõikest 4 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel.
  12. Vastustaja ei pea kaebaja väidet, et loomuliku valguse vähesus arestimaja kambrites oli tema silmadele väga kurnav ja viis lõpuks tema silmanägemise halvenemiseni tõepäraseks. Loomuliku valguse vähesus tingituna akende ehitusest (klaasplokkidest aknad) oli kõigis Pärnu arestimaja kambrites kompenseeritud kunstliku valgustusega. Kaebaja esitatud tõendid tõendavad kaebajal nägemise korrigeerimise vahendite vajadust jaanuaris võrreldes veebruariga 2008, kuid mingit otsest põhjuslikku seost nägemise halvenemise ja arestimaja tingimuste vahel tuvastada ei ole võimalik. Vastustaja hinnangul võib kaebajal prillide kasutamise vajadus olla tingitud ealistest iseärasustest. Kaebaja väide tema silmade kahjustamisest arestimaja tingimuste tõttu on paljasõnaline ja tõendamata.
  13. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et laua ja tooli puudumise tõttu arestikambris tuli tal kogu selle aja teha igapäevatoimetusi (süüa, juua, kirjutada ja lugeda) ebaloomulikus asendis naril koogutades. Kõik kaebaja poolt nimetatud tegevused ei saanud vastustaja hinnangul ka laua ja tooli puudumisel olla sellise iseloomuga ja intensiivsusega, et oleks tinginud kaebaja pikaajalise sundasendis viibimise ning põhjustanud sellega kaebajal seljavalud ja selja kõverdumise.
  14. Vastustaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi senisele praktikale, mille kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi
  15. Vastustaja arvates pole kaebuses toodud asjaolude pinnalt mingit alust väita, et kaebajat koheldi Pärnu arestimajas mingil erilisel viisil ning tema elu- ja olmetingimused oleks erinenud arestimajades kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Vastustaja hinnangul Arvi Susiku vahi all viibimise tingimused Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris 2010 ja
  16. aastal ei saanud põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad arestimajas kinnipidamisega, mingit tahtlikku õigusvastast ja intensiivselt inimväärikust alandavat kohtlemist ei ole toimunud ning kaebaja väärikust ei ole alandatud sellisel määral, et see vajaks rahalist hüvitust. Seega kaebuse esitaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks riigivastutuse seadusest tulenevalt alust ei ole. Kohtu seisukoht
  17. Pooltel ei ole vaidlust selles, et A. Susik viibis eelvangistuses kinnipeetavana Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri Pärnu arestimaja arestikambris
  18. novembrist 2010 kuni
  19. augustini 2011 (282 päeva),
  20. septembrist 2011 kuni
  21. septembrini 2011 (8 päeva) ja
  22. septembrist 2011 kuni
  23. oktoobrini 2011 (37 päeva). Kokku viibis kaebaja Pärnu arestimaja arestikambris 327 päeva. Samuti ei ole vaidlust selles, et Pärnu arestimajal puudub jalutushoov ning seetõttu ei saa Pärnu arestimaja kinnipeetavad isikud kasutada õigust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks. Pooled on eri meelt selles, kas Pärnu arestimaja arestikambri tingimused valgustuse, sisustuse, hügieeni- ja sanitaartingimuste osas vastasid nõuetele, samuti kas kaebajal tekkis tervisekahjustus 3 suitsetajatega ühte kambrisse paigutamise tõttu ning kas kinnipidamistingimused kogumis ületasid kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuste taseme.
  24. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-le 5 ja kuni
  25. oktoobrini 2011 kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 p-le 4 oli vahistatul õigus viibida üks tund päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Riigikohus on nimetatud õiguse kasutamisega seoses selgitanud: “Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et olukorras, kus on üheselt selge arestimaja seisukoht õiguse kasutamise võimalikkuse osas, on arestimaja toimingu õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles väljendanuks veel kord soovi õigust kasutada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  26. novembri
  27. a otsus asjas nr 3-3-1-54-08, p 13). Seega võib asja lahendamisel omada olulist tähendust asjaolu, kas vastab tõele kaebaja väide, et ta teavitas arestimajja saabudes arestimaja administratsiooni soovist kasutada õigusaktidest tulenevat õigust viibida tund aega päevas värskes õhus.“ (vt RKHK
  28. mai 2011 määrus asjas nr 3-3-1-11-11, p 11).
  29. A. Susiku kinnitusel ei esitanud ta kinnipidamise ajal kirjalikke taotlusi värskes õhus jalutamise võimaluse kasutamiseks või kambritingimuste parandamiseks vaid edastas oma soovid suuliselt (tl 44). RKHK selgitas
  30. aprilli 2012 otsuses asjas nr 3-3-1-90-11 (p 17), et vahistatu suulised taotlused värskes õhus jalutamiseks tuleb protokollida, et tagada menetlusosaliste õiguste kaitse ning vältida vaidlusi teostatud menetlustoimingute üle. Kuna vangistusseaduses ega selle seaduse volitusnormide alusel antud õigusaktides ei ole värskes õhus viibimiseks suulise taotluse protokollimise korda kehtestatud, toimub suulise taotluse protokollimine vastavalt haldusmenetluse seaduse § 14 lg-le 2 ning § 18 lg-le
  32. Vastustaja on kohtu järelepärimisele vastanud, et kaebaja ei ole värskes õhus viibimise sooviga vastustaja ametnike poole pöördunud, samuti, et puuduvad sellekohased sissekanded tööarvestuse raamatutes. Siiski avaldas arestimaja endine vanem vastustajale, et A. Susik pöördus ühel korral tema poole jalutamise võimalust paludes, mille kohta talle selgitati, et Pärnu arestikambril jalutamise võimalused puuduvad (tl 47). Eeltoodud asjaoludel loeb kohus tõendatuks, et kaebaja esitas suulise taotluse värskes õhus jalutamise võimaluse kasutamiseks Pärnu arestimaja arestikambris kinnipidamise ajal. Vastustaja on jätnud suulise taotluse protokollimata, seetõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada suulise taotluse esitamise aega. Arvestades, et asjaolu tuvastamine ei ole võimalik vastustaja õigusvastase tegevusetuse tõttu ja vastustaja ei ole tõendanud vastupidist, leiab kohus, et taotluse esitamise ajaks tuleb lugeda kaebaja arestikambrisse paigutamise aeg. Kuna kaebaja esitas taotluse VangS § 93 lg-s 5 ja ASkE § 31 p-s 4 sätestatud õiguse kasutamiseks, siis oli õigusvastane kaebaja ilmajätmine värskes õhus jalutamise võimalusest.
  33. Kaebaja väitel rikkus tema õigusi muu hulgas see, et kaebaja paigutati ühte kambrisse suitsetajatega ning ta pidi taluma tubakasuitsu. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vangistusseadus ega arestimaja sisekorraeeskiri ei keela suitsetajate ja mittesuitsetajate ühte kambrisse paigutamist. Seetõttu ei ole vastustajale etteheidetav kaebaja paigutamine suitsetajatega samasse kambrisse. Mittesuitsetajate õigused olid õiguslikult tagatud teiste meetmetega. Nimelt nägi ASkE § 32 lg 2 p 6 ette, et kinnipeetul on keelatud suitsetada, kui sellega ei nõustu teine samas kambris viibiv isik. Seega oli A. Susiku kambrikaaslastel lubatud suitsetada üksnes juhul, kui kaebaja ise sellega nõustus. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et ta oleks keelanud kambrikaaslastel suitsetada või juhtinud vastustaja tähelepanu sellele, et tema kambrikaaslased suitsetavad, kuigi kaebaja sellega ei nõustu. Seega ei ole vastustajale etteheidetav tegevusetus võimaldades kolmandatel isikutel kahjustada 4 kaebaja õigusi kambris suitsetamisega. Seetõttu puudub põhjuslik seos kambrikaaslaste suitsetamist kaebajale tekkinud võimaliku mittevaralise kahju ja vastustaja tegevuse vahel.
  34. Kaebaja väidab mittevaralise kahju tekkimist ka seetõttu, et viibis tingimustes, mis alandasid inimväärikust. Täpsemalt heidab kaebaja ette, et riideid tuli pesta ja kuivatada samas elukambris, mistõttu oli seal pidevalt niiske ja rõske; kambrites asuvad WC-d olid lahtised ja puudus eraldatus kambrist, kambri valgustus ei vastanud VangS § 45 lg-s 1 sätestatud nõudele, vähene valgustus kurnas kaebaja silmi, mistõttu tema silmanägemine halvenes, kambris puudusid laud ja tool, mistõttu pidi kaebaja sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebainimlikus asendis.
  35. aprilli 2013 määruses selgitas kohus pooltele, et Pärnu arestikambri kinnipidamistingimuste kindlakstegemisel lähtub kohus õiguskantsleri
  36. mai 2007,
  37. juuni 2009 ja
  38. juuli 2012 raportitest. Pooled ei ole selles osas vastuväidet kohtu tegevusele esitanud. Samuti ei ole pooled esitanud teisi tõendeid arestikambri kinnipidamistingimuste kohta ega taotlenud selliste tõendite kogumist. Seetõttu hindab kohus järgnevalt Pärnu arestikambri kinnipidamistingimusi õiguskantsleri kontrollkäikude raportite alusel.
  39. Õiguskantsleri
  40. mai 2007 kontrollkäigu raporti kohaselt Pärnu arestimajas ei ole piisavalt võimalusi kinnipeetavatele isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks. Samuti on kinnipeetavad sunnitud pesu pesema ja kuivatama kambris (tl 50).
  41. juuni 2009 kontrollkäigu raportis on õiguskantsler märkinud, et esinevad sügavad puudujäägis arestimaja olmetingimustes. Samas on rõhutatud akende, s.t loomuliku valgustuse, puudumist Kuressaare arestimajas, kuid sama etteheidet ei ole tehtud Pärnu arestimaja suhtes (tl 55).
  42. juuli 2012 kontrollkäigu raportis on asutud seisukohale, et Pärnu arestimaja kambrid on küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel määral loomulikku valgust läbilaskev. Kambrites puuduvad ettenähtud toolid/pingid kinnipeetavatele ja lauad (tl 57 pöördel). Pärnu kambri üldised olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibis kõnealuses politseihoones järjest mitte rohkem kui 30 päeva. Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele. Kohus märgib, et ühegi kontrollkäigu raportist ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega.
  43. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Käesoleval juhul tuleb kõne alla eelkõige mittevaralise kahju hüvitamine kaebaja inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja on väitnud ka terviskahju tekkimist kambri valgustustingimuste tõttu, kuid kohtu hinnangul ei saa kaebaja esitatud tõenditest järeldada, et nägemise halvenemise põhjuseks on kaebaja kinnipidamine Pärnu arestikambris. Esitatud tõenditest ei nähtu, et meditsiinitöötajad oleksid tuvastanud nägemise halvenemise põhjuse. Seetõttu on kohus seisukohal, et põhjuslikku seost nägemise halvenemise ja kinnipidamistingimuste vahel ei ole võimalik tuvastada. Kohus arvestab kambri valgustustingimustega inimväärikuse alandamisega seotud mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel.
  44. Riigikohus on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tuginedes leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHK
  45. märtsi 2010 otsus asjas nr 3-3-1-93-09, p 11). 5 Pärnu arestimaja kambri tingimusi kogumis ja kaebajale värskes õhus jalutamise mittevõimaldamist arvestades ning pidades silmas A. Susiku kinnipidamise aega Pärnu arestimajas, eelkõige asjaolu, et ühe kinnipidamise katkematu kestus oli 282 päeva, on kohus seisukohal, et kaebaja inimväärikust on alandatud. Seega on kaebajal õigus rahalisele hüvitisele talle inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.
  46. Kohus osutab, et kaebajale antud selgitusest jalutamisvõimaluse puudumise kohta ei tulene, et kaebaja oma õiguste kaitseks oleks tingimata pidanud esitama vastustajale vaide ja vajadusel kohustamiskaebuse halduskohtule. Kuna jalutamisvõimaluse puudumine oli tingitud objektiivsest asjaolust, siis ilma vastustaja selgituseta, et kaebajal on võimalik taotleda enda ümberpaigutamist teise arestimajja, kus on tagatud jalutamise võimalus, ei pidanud kaebaja mõistma, et tal on efektiivne õiguskaitsevahend oma õiguste rikkumise lõpetamiseks. Samal põhjusel ei ole kaebajale etteheidetav tema kinnipidamise olmetingimuste parandamiseks vaide ja kaebuse esitamata jätmine. Seetõttu on kohus seisukohal, et riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.
  47. Kaebaja taotleb rahalise hüvitisena 2800 euro väljamõistmist vastustajalt. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud suuruses rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud. Kohase rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus senist kohtupraktikat sarnastes asjades, samuti kohtupraktikat kinnipidamisasutustes kartseris õigusvastase kinnipidamisega tekitatud kahju hüvitamisel. Kohus märgib, et kaebuse esitamisega viivitamine enam kui aasta jooksul viitab sellele, et kaebaja ise ei ole oma õiguste rikkumist oluliseks pidanud. Samuti arvestab kohus asjaoluga, et kinnipidamistingimusi Pärnu arestimajas on hinnatud rahuldavaks ning kaebaja õiguste rikkumine on eelkõige seotud kinnipidamise kestuse ja värskes õhus jalutamise võimalusest ilmajätmisega. Arvestades eeltoodud asjaolusid ja kinnipidamise tingimusi nende kogumis peab kohus 600 eurot kohaseks rahaliseks hüvitiseks A. Susikule tekitatud mittevaralise kahju eest.
  48. Eeltoodu alusel tuleb kaebus rahuldada osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt A. Susiku kasuks välja 600 eurot.
  49. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 2 kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotles vastustajalt hüvitist 2800 eurot. Kohtuotsusega mõistetakse vastustajalt kaebaja kasuks välja 600 eurot, s.o ca 21,4% taotletust.
  50. veebruari 2013 määrusega andis kohus kaebajale menetlusabi ja võimaldas tasuda riigilõivu osamaksetena. Riigilõivuseaduse § 571 lg 2 kohaselt on 2800 euro suuruse kahju hüvitamise nõude esitamise halduskohtumenetluses riigilõiv 84 eurot. Käesolevaks ajaks on kaebaja tasunud riigilõivu 66 eurot. Tasutud riigilõivust tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 14,12 eurot. Analoogia alusel HKMS § 109 lg 3 esimese lausega tuleb vastavalt 3,85 euro võrra vähendada ka kaebaja poolt veel täitmata riigilõivu tasumise kohustust. Seega tuleb kaebajal tasuda riigilõivu viimase osamaksena 14,15 eurot
  51. mail
  52. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.